Eesti ühed kõige levinumad laululinnud, kes meile kevad-suveks kolivad, oma järglasi kasvatama, on lehelinud. Neid on päris mitu erinevat liiki ja täna tutvustan ma kolme kõige tavalisemat. Üks neist on Eesti peaaegu et kõige arvukam laululind üleüldse, see on salu-lehelind. Teda arvatakse olevat meil umbes miljon pesitsevad paari. Kuigi ta on väga tavaline lind, ei tunta teda paraku eriti rahva seas. Küllap sellepärast, et enamasti tegutseb ta puude ja põõsaste okste ja lehtede vahel peitunud ennast eriti näidata ei tahagi. Ta on ka kasvult väga tilluke ja lisaks veel tagasihoidliku roheka värvusega, nii et lehtede vahel toimetades ongi teda raske märgata. Küll aga tema laule, kui seekord kõlab päris hästi kõrvu torkav ja, ja kena meeldivalt flööti vilerida. Kuna salu-lehelinnud on nõnda tavalised Euroopas siis on teadlased neid ka üsna palju uurinud ja just selle liigi abil teaduslikke hüpoteese tõestanud või ka ümber lükanud. Üks huvitav uuring, mis mulle just hiljaaegu silma torkas tegeles salu-lehelinnulaulu uurimisega. Inimese kõrvale on juba erinevate liiki tegi laulu järgi eristamine raske rääkimata Ta sama liigi erinevatest isenditest. Aga lindudel on nõnda, et emased suudavad erinevate isaste laulus neid erinevusi tabada ja oma kaasast just laulu järgi valida. Ja see omakorda näitab, et need laulud tõepoolest üksteisest millegi poolest peavad erinema. Salu-lehelinnu näitel uurisid ühe Inglise ülikooli teadlased et kas on erinevust noorte ja vanade isaste laulus. Ja tõesti, nii see oligi. Vanemate ja kogenumate isaste laulud olid palju mitmekesisemad ja ka laulu sees oli üksikuid juppe silpe rohkem kui noorematel isenditel. Salu-lehelinnust palju tuntum on aga üks teine tavaline lehelind. Väike-lehelind tema laia tuntuse põhjus peitub üsna ilmselgelt tema laulus. Laulu järgi on ta saanud endale lausa kümneid erinevaid rahvasuus levinud nimesid näiteks lehmalüpsja silk-solk selgunud taia, solgutaja või vasara kõlpsutaja. Ka teiste rahvaste poolt talle antud nimed viitavad üksüheselt tema laulule, näiteks saksa keeles, Tsilpsalpia inglise keeles Chiftše. Aga kuulame, kuidas väike-lehelinnu ehk lehmalüpsja lauldes kõlab. Kuigi lehelinud tegutsevad puude ja põõsaste otsas, on nende pesa hoopis madalamal, sageli lausa maapinnal rohttaimede varjus või põõsa all või põõsaste alumiste okste vahelt. Pesa on neil kas kerajas või poolkinnine, igatahes on ta väga hästi võõraste pilkude eest varjatud. Kolmas lehelind, keda täna tutvustan, on samuti laulu poolest ilmselt paljudele tuttav, isegi kui tema nime ei teata. See on mets-lehelind. Nii nagu nimigi ütleb, ongi ta lemmikelupaigaks metsad tavaliselt segametsad, kus on metsaalga puhmaid, põõsaid, kuhu siis pesa teha. Mets-lehelindu on tema siristava laulu tõttu ka mets Kilgiks hüütud. Süüdistava laulu vahele kõlavad aeg-ajalt metsa-lehelinnul kaeblevad vilehelid mis on nii erinevad tema siristavast osast et oleks justkui tegemist hoopis teise liigiga. Lõpetuseks aga kõlab üks aprillikuine helipilt ja proovige kuulata, milline täna tutvustatud kolmest lehelinust sind häält teeb.
