Kevadel on meie meres kohati vägagi rohkelt rahvuskala  Clupea harengus membras ehk lihtsalt räime  kelle kohta pole vale ütelda ka Läänemere heeringas,  sest taksonoomiliselt ongi räim Atlandi heeringa alamliik. Heeringad asusid Läänemerre nii 10000 aasta eest kui  Kesk-Rootsi kohal paiknes väin mis ühendas tollast  Joldiamerd ookeaniga. Kui ühendus katkes, arenesid heeringatest räimed. Nende kujunemislugu on väga põnev ja evolutsioon olnud  ülimalt kiire. Nimetan vaid ära, et üks räim ei ole lihtsalt räim vaid ta  on kas kevadkuderäim või sügis, kuderäime,  mereräim või laheräim. Ja et Läänemeres on kokku lausa 11 erinevat räime populatsiooni. Püüdma hakati räime siinmail kohe, kui meresõitja  võrguasjandus piisavalt selgeks sai ning see juhtus  nii viikingi ajal või isegi enne seda. Hommikul kell kuus on Pärnumaal lindi sadamas kosta vaid  kajakate kisa. Silmapiiri tagant paistavad koidukiired toovad uue hommiku. Merelt saabuvate kalurite jaoks on päev juba ammu alanud. Tänasele esimesele püügile startisime juba varahommikul kell kaks,  kui väljas oli veel kottpime ja nagu näha,  on kakuami paat meil riiki kala täis. Ehk siin on 12 tonni või 12000 kilo värsket räime. Kevadine räimepüük on täies hoos ja päeva esimene saak  viiakse kiirelt paadis külmlattu. Kui räim on eestlasele ammu tav kala, siis  selle püügivahend kakuami kastmõrd polegi meile omane vaid  on pärit hoopis Jaapanist. Kakuami sõna on pärit Jaapanist kakuami,  nagu on üks püünis, mis Jaapanis kasutusel. Aga see on ju väga kaugel, see on teisel pool maailma,  kuidas ta siis siia Eestisse jõudis, Eestisse juhtus,  juht, jõudis ta sedasi, et et oo. 908 kaks Eestimaa pärit kaptenit üks vanem,  teine väheke noorem, kes oli tema juures alguses,  nagu öeldakse, kompanjon üks ära härrasmine oli Juhan  Erikson kes on siit Seliste Vallast pärit ehk Tõstamaalt ja teine oli Herman Soone,  kes on Rakvere kandist pärit. Siis nad mõtlesid, et hakata raha teenima kalapüügiga seal  kaugel Peningi meres ja võtsid ka omale ühe jaapanlase punti. Ehk siis eestlased võtsid seal selle populaarse püügiviisi  üle ja lõpuks siis kuidagi tuli see ka Eestisse Eestisse. 1935, kui ta esimest korda Eesti Kalandus ajakirjanduses  tutvustati Eesti kaluritele ja Eestis ise esimest korda,  katsetati seda püünist. 1939. Praegu on suur püügihooaeg. Varahommikul suunduvad sajad paadid merele. Rikkalik saak valgub kakuamidest paatidesse kui sulahõbe  ja keskpäeval antakse müügipunktidesse üle kümned tonnid,  väärtuslikku kala. Kõrgaeg saabus nõukogude ajal 1954, kus oli meres Umbes täpselt 1400 kasti selle kandis ja  siis hakkas tema langus, kuni 1952. aastani oli  ka kakuami sõna ametlikus kirjakeeles kasutusel,  kuid siis keelustati kakuami sõna kasutus  ja kastmarasõna kasutus, kuna see ei olnud nõukogude võimule  sobilikud sõnad Vene-Jaapani suhetega ja hakati propageerima  rohkem sõnaseisev noot mis on ka tänapäeval kasutusel. Aga nüüd ometi on ka kakuami kasutusel palju praegu üldse  siis meie lahtedes meres kakuami püüniseid on? Nii kui öeldakse, umbes täpselt 300 360 ringis. See oleneb sellest, kui palju neid mehi merre pandud on  ja kui hästi näiteks siin Pärnumaal on see väga edukas püügivahend,  aga näiteks Hiiumaal seal nad püüavad ainult vähekene tuulehaugi. Peipsis kasutatakse ainult katsepüügil, nii kui öeldakse  rääbise püügil, Põhja-Eestis on ka teda kasutusel,  aga Harjumaal näiteks ei ole juba mitu aastat teda merre pandud,  kuigi püügiload on olemas. Virtsu kandis on ka nii, kui öeldakse, meres Saaremaal on meres,  Muhus on meres, aga noh, kui nii, kui öeldakse,  rekordsaagid on ikkagi Pärnust pärit nii,  kuigi Pärnu on üks vanasti nimetati silgupealinnaks. Kakuami ehk kastmõrd on kogu püügiaja samas paigas seisev  suurim lõkspüünis, mis koosneb juhtaiast järsu nurga all  tagasi keeratud tiibadega kariaiast tõusuteest ühest  või kahest pujusest ja pealt lahtisest kastist. Juhtaed on seal 600 meetrit juhtaeda. Mööda seda kala tuleb ja siis on karjaaed,  siis ta natukene on, seal käib seal ringi karjaaias  ja seal on väikene pujus. Siit on näha see mõned pujud punud siin ujukid lõpevad ära,  poole pealt tuleb siit pujust sisse, sealt nagu põhjast,  kaks-kolm meetrit tõuseb üles ja kala peab siia niimoodi  kasti jääma. Nii et see räim on praegu siin kastis. See räim on siin, ujub vabalt ringi, ega ta üldse aru ei saa,  kus ta on. Kauem on siis tal on siin hea olla, nagu kodus,  paneb marja ja. Kalad on kõik ilusti elus ja. Jaa, vabalt ja idee järgi peaks see koha  ja ahven siit üle ääre nagu ise välja ujuma. Palju sellest ühest kastmõrrast võib näiteks kala parimate  päevadel saada. Parimatel päevadel kaks paaditäit, et ma ei tea üle 20 tonni. On ka. Ise meil pole olnud, aga isa vanemad räägivad,  et ka 50 tonni võib olla ühes kastis, no ma ei kujuta  siis ta on ikka silmini täis ja kõva jooks on peale. Vot nii võib ka olla, et päeva peale sa võid Ta tühjaks teha  ja tuled, mõne tunni pärast on ta jälle,  et kui kala jooks on kõva peal, siis ta lihtsalt lööb täis uuesti. Ja kui on väga kehv päev, siis ei pruugi siin kastis mitte  midagi olla sada-paarsada kilo ja kõik. No kui me öösel alustasime, siis oli ilm väga rahulik ja,  ja nüüd on ikka päris selliseks tormiseks kiskunud,  et kui suure tormiga ta niimoodi üldse väljas käite,  veel? No see on maksimum praegu ka, et nagu siin hakkavad juba  äpardused tekkima, igasugused, et ega kõvemaga ei saa enam  tööd teha. Ja meie oleme haakind, nüüd kakuami paadiga siia  selle kastmõrra ühte otsa. Kuidas see süsteem nüüd edasi käib? Nüüd on niimoodi, et siit mehed lähevad üle lappaja peale  ja sõidame teise otsa ja sealt hakkame lina lappava niimoodi kurnama,  seda kala järjest siiapoole kokku. Ja siis, kui ta siiapoole see kala kokku saab,  siis hakkame siit suure põllega või noh. Välja tõmbama vintsiga siia paat suurde paati,  teda. Tänase viimase kastmõrra nõudmine kujuneb oodatust palju raskemaks. Jupsima hakkab lappajapaadi roolisüsteem  ja tugevaks paisunud tuul segab kasti külge haakimist. Lõpuks on aga iga mees oma koha peal ning püük võib alata. Kas tundub, et kala on võrgus küll või? Jah, enam ei taha rääkidagi. Karistama nüüd tuleb tõmmata. Ega see lappaja mehe töö lihtne pole, eriti sellise ilmaga. Kas enne lappamist selline värin on ka sees,  et ei tea, kas on kala sees ikka on. Niisugune põnevus ja hasart. Lained panevad paadi loksuma ja võtavad minusugusel maarotil  kõhu õõnsaks. Kalurid ennast tuulest segada ei lase, sest saak on vaja  kastist kätte saada. No eks sa harjutada ja ikka vahepeal on sõimu ka,  kui asi käest ära läheb, aga eks ikka paar korda käid ära,  siis tuleb selge, kus sa oled. Tatud räimemüügi kvoot on eraldatud kaluritele,  ühiskasutuseks, kes ees, see mees süsteemi võrdlevad nad olümpiajooksuga. Kui kõlab stardipauk, ei ole halastust enne,  kui finišijoon on ületatud. See aga tähendab peaaegu ööpäevaringset rügamist. On kehvemaid aegu ja paremaid ja äi mulle ütleb,  kes halba aega üle ei ela, see head aega ei näe,  nii et mõni aasta on kalaga kehvem. Teine aasta parem. Ja teine asi on üldse nende inimeste iseloom,  kes siin kakuami peal on, et see ei ole ju väga kerge töö,  et see ei ole normaalne, on ju? Selline olla ei saa jah, et isu saab täis,  lähen jala koju, et minna ei ole, kuskile tuleb ära teha,  kui juba tuldud on ja eks kannatlikkust peab olema,  jõudu ka, ega ma ka siin väga tugev võib-olla ei ole,  aga peab saama, hambad ristis, sikutad, kui vaja on. Tuulise ilma kiuste õnnestus meil kala mõrrast paati saada  ja edasi viib meie siht Pärnusse. Pärnusse jõudes ootab meie paati pikk järjekord inimesi  ämbrite ja kottidega. Suurem osa saagist läheb jällegi tööstusele  ning põhisihtmaadeks on meie idanaabrid,  kuid värsket kala saab ka iga kohaletulnud ostja. No kui kõva nõudlus üldse praegu räime vastu on? No ütleme selle Vene-Ukraina jamaga kartsime,  et on asi veel hullem, aga praegu ikka külma,  need võtavad kala sisse ja. Ja, ja ikka enam-vähem saab ära anda, mis on toodud ikka. No ma ei tea, ikka ostetakse, iseasi kas nad  selle maha suudavad müüa. Aasta jooksul. Ega kui inimene läheb kaluri käest küsima,  et palun andke mulle paar kilo räime, siis kalur ta imestunud,  parem küsige siis kaluri käest, kas pool ämbrit kala  või terve ämbri kala, et see on nii, kui öeldakse kalurile. Mõistlikum keel kui see kilo või paarsada grammi,  kuna räime omahind on ju tegelikult võrreldes teiste kaladega. Kui varem kestis Pärnumaa kevadine räimepüük aprillist juunini,  siis praeguseks vaid paar-kolm nädalat ja täna Pärnu  linnarahvas enam otse kalameestel värsket kevadräime osta ei saa. Tehnoloogiline võidukäik on püügivahendeid aja jooksul palju  muutnud ja kiirendanud ning tagasiteel lindi sadamasse näeme  kai ääres veel ainult ühte traditsioonilist kakuami puupaati. Kas mõnekümne aasta pärast näeme tõesti puupaati üksnes  muuseumis mõne mehe kohta, ütleme aga tunnustavalt,  et teate, tema vanaisa oskas veel ise puust laevu ehitada. Või läheb meil kuidagi teisiti. Selles mõttes, et me ei tasandugi ühenäoliseks Euroopaks  vaid jääme ikkagi perifeeriaks kus käiaksegi kalal,  puupaatidega, kus korjataksegi metsast seeni,  kus keedetaksegi ise moosi ja nii edasi ja  nii edasi. Perifeeriaks olemisel on väärtusi, mida me nende sees olles  eriti hinnata ei oska. Sellest, ent ka paljust muust on juttu Valdur Mikita  raamatus lingvistiline mets millest sai tõeline menuk,  kuivõrd autor on üritanud üsna sügavuti jõuda selleni,  mis on olemise olemus. Üritame nüüd meiegi. Kõige lihtsam ja kõige mõjusam mõtlemise moodus koosneb  kahest järjestikusest komponendist. Vestlus aruka inimesega misjärel tuleb võimalikult kiiresti  me metsa minna. Huvitav inimene on selline, kes mõtleb teistmoodi,  kes toob kaasa palju võõraid mõtteid. Need, hullud mõlgutused tuleb viivitamata metsa viia  ja siis üksnes oodata seda õndsat hetke,  mil sünesteetiline teadvus ärkab ja mets hakkab mõtlema. Valdur, mismoodi mets mõtleb? No kui seda teaks Aga ta mõtleb küll. Seda ma usun Ja mul on nagu selline tunne, et et eestlastel on üks väga  kummaline omadus et nad Sellepärast, et sealt mõtteid korjata. Ja mulle tundub, et vot siin on see koht,  kus eestlaste selline noh, ütleme poeetiliselt see 10000  aastane ajalugu või paigavaim tegelikult nagu realiseerub  väga kummalisel viisil. Et kui inimesel on mingi mure või ta tahab leida mingit  huvitavat mõtet, siis ta enam-vähem teab,  kuhu ta minema peab. Mul on nagu tekkinud selline mõte, et tegelikult nagu mets mõtleb,  et tuleb lihtsalt minna õigesse paika, see mõte sealt nagu  ära tuua, et mets on juba kõik nagu valmis mõelnud. Et inimene on nagu korilane. Kes läheb metsa mõtteid noppima umbes nõnda Valdur Mikita palju diskussioon esile kutsunud  ja auhinnatud raamat lingvistiline mets valmis siinsamas  ja kuulub siiasamma päikesest, lõhnavasse,  vanade õunapuudega taluõue suure metsaveerel,  kuhu peale lindude vidina ei kosta ühtegi muud heli. Kusagil mujal seda raamatut ei oleks sündinud  või oleks sündinud lihtsalt mingisugune teistsugune raamat. Et et noh, see on nagu nagu hea tõestus,  et noh, iga asja jaoks on nagu oma koht. Suur põlismets, mis kohe Valdur õue tagant algab  või hoopis tema aiaväravas lõpeb, on koduks  nii huntidele, ilvestele kui ka karudele. Karu on jah, siin metsades juba üsna tavaline loom,  et sellelgi kevadel sain, sain ise väikese filmikese teha,  pärast ise naersin, et telefonis nägi see karu välja nagu kärbes. Aga ikkagi uhke tunne oli. Ja metsis muidugi noh, metsis näitab. Metsade head tervist, ma arvan, et metsis on siin jälgi  metsades veel üsna hea tervise juures. Kindlasti on võimalik ajatsükleid nimetada  ja reastada mitmel moel, näiteks võime rääkida  interneti-eelsest ja järgsest ajast. Peale seda, kui maailma tekkis internet siis minu arust  tekkis nagu selline õnnetu lugu et. Maailmas pole enam paiku, mis oleksid nagu isolatsioonis. Ja vot isolatsioon on nagu jube oluline selleks,  et uus asi saaks sündida. Ja noh, kui mõelda nagu Jüri Lotmani peale,  siis noh, tema jaoks oli hästi oluline selline asi,  mida ta nimetas nagu võõraks tekstiks või,  või siis nagu perifeeriaks, see on see, mis jääb nagu  tsentrist nagu eemale. Ja mis toidab kultuuri ja inimest ja inimloomust sellise  võõra elemendiga. Ja vaat nüüd, kui enam seda kuskilt mujalt maailmast võtta  ei ole, siis on nagu metsast nagu saanud järjest rohkem  selline nagu religioosne paik. Jah, omamoodi perifeeria. Et me hakkame nägema nagu metsas nagu hoopis teisi asju,  kui, kui võib-olla noh, mõnikümmend aastat tagasi. Sa oled võtnud kasutusele minu jaoks ka väga,  väga huvitava ja minu jaoks uue sõna nagu metsakirja oskus. See on seesama metsa lugemise oskus. Jah, ma olen isegi öelnud, et mets on, on eestlaste jaoks  siis noh, võib-olla isegi mitte teine, vaid  siis nagu kolmas kirjaoskus. Et kui võtta teiseks kirjaostuseks, eks ole nagu see,  mis me arvutites teeme, et siis nagu mets noh,  mõnes mõttes on see kõige esimene ja kõige vanem kirjaoskus. Et mul on küll olnud jah selline mõte, et siis,  kui inimesed veel ei kirjutanud Siis tegelikult oli neil kiri mingis mõttes olemas. Ja väga võimalik, et olid olemas mingisugused sellised kunstivormid,  mida inimesed siis lugesid nagu metsa kaudu võib-olla nende  liikuvate puuokste kaudu ja. Võib-olla mingisugust? Sellist. Põõsavormide kaudu, et mõnes mõttes neist said nagu  kirjamärgid Valdur on kirjutanud. Ühtäkki võib taibata, kui lähedal on Välgi metsadele Hiina,  India ja Kaananimaa vanad indiaanlased ja Siberi kütid,  kõik kõik on siin olemas. Keset metsa jookseb selline kummaline nagu liivaseljandik. Et see peaks nüüd olema vana ürg-Peipsi kallas  ja me seisame täpselt siin ürg-Peipsi kalda peal. Ja noh, selline vee ja maa piir on alati selline tähendusrikas,  et mulle tundub, et, Et kui siia tulla, siis kunagi ei pea nagu pettuma,  et alati võtad mõne hea, sellise värske mõte,  kas. Tunned, et hoovab sellist vana ürg-Peipsi jõudu sinusse. Just. Sa tunned siinseid paiku läbi ja lõhki sõidad siin rattaga  kümnete kilomeetrite kaupa. Noh. Ma olen nagu ise ka mõelnud, et ma arvestasin umbes kokku,  et ma olen vist sõitnud siin metsades umbes 10000  kilomeetrit kokku rattaga. Ja kõige hämmastavam on see, et need kuidagi metsad nagu  järjest nagu paisuvad, et seal on nii palju kohti  ja radu, kus ma veel pole nagu sattunud,  et siis ma nagu mõtlen selle peale, kui väike on nagu Eestimaa. Ja kui sa võtad sellest Eestimaast ühe pisikese killu. Ja noh, aastate pärast saad aru, et noh,  mitte kunagi sa ei õpi seda nagu tundma või nagu Eesti nagu  paisub ja paisub ja paisub, et siit nagu tekibki selline mõte,  et, et kuidagi see, see suur maailm ja väike Eesti nagu  lähevad nagu segamini. Aga siit algabki see paiksuse võlu äkki või et sa kas sa  õpib siis nagu ühte paika üha rohkem tundma või? No paiksus on küll selline, mis on, mis on Eestis? Ma arvan, midagi väga-väga unikaalset. Et ma olen ise mõelnud niiviisi, et, et et need inimesed,  kes on sellise maagilise eluringiga inimesed,  kes sünnivad samas paigas ja ja, ja puhkavad  siis oma koduküla juures kalmistul. Et sellised maagilise eluringiga inimesed tegelikult kaovad  ära ja see on nagu väga kahju. Paiksuse kadumisega kipub kaduma ka kohamälu. Ma käisin just see kevad külas oma naabrimemmel. Kes on sündinud aastal 1938 ja siis jutu käigus küsisin ma  tema käest huntide ja karude kohta ka, et  millest ikka Välgimetsa inimesed räägivad? Ja siis tema jäi hetkeks mõttesse ja ütles nõnda,  et. Vat sõja ajal siin hunte ei olnud, hundid tulid siia alles  47. aastal. Siis jäi hetkeks mõttesse, parandas ennast  ja ütles, et ei see oli ikkagi 49. aastal. Sügisel oktoobrikuus. Siis mul tekkis selline nagu soe tunne, et see kohamälu on  ikkagi noh, nagu päriselt olemas. Et lihtsalt inimene mäletab, enam kui 60 aastat on möödas  peaaegu kuupäeva, millal Välgi metsadesse tulid hundid. Ma arvan, et juba Eestis on ka nii palju inimesi kümneid tuhandeid,  kes on maakerale juba ringi või isegi mitu nagu peale sõitnud. Ja lõpuks ikka aru saanud, et tegelikult,  et. Võib-olla ei ole seal suures maailmas seda,  mida nad sinna otsima nagu läksid ja selle pilguga nagu  Eestile tagasi vaadates tundub tõesti, et see on ikkagi  täiesti hämmastav, selline nagu roheline saar. Siin on alles nagu väga palju vanu asju,  nii nii looduses kui ka kultuuri mõttes. Ja keel on meil ka väga vana. Et me elame kuskil nagu ajakaevu serval. Globaliseerumine käib täie hooga ja noh,  mis seal salata, eks me ju Euroopasse tahtsime. Et kas me maksame. Lõivu. Sellele võiks ju vastata niimoodi kaunis arrogantselt  ka mõnes mõttes me siin ürg-Peipsi kalda peal loomegi  võib-olla seda uut Euroopat. Noh, Euroopa on üldse selline kummaline asi,  et noh, mulle tundub nii, et kui see Pa ei sünni kuskilt  meie endi jalge alt, siis seda ei teki ka kunagi. Ja noh, võib-olla selline noh mis on Euroopas väga  iseloomulik oma juurte otsimine, ma arvan,  et tegelikult see saab sündida kuskil perifeerias  ja selles mõttes ma arvan, et Eesti on hea näide,  kuidas seda Euroopat tekib nagu juurde. Et noh, see on seesama mõte, et me tegelikult ei tea,  et mida see mets annab meile 100 või 200 aasta pärast  võib-olla annabki meile Euroopa, mida me otsime. Omamoodi ajakaev on ka Suislepa uniselt voolava jõe  ja vana mõisahoonega. See on siis sinu kunagine vinge kelgumägi  ja ja vana koolimaja. Jah, tõsi ta on, et ma vaatan seda mäge,  siis viimati sai siin paar Visu suuski ära lõhutud. Ja noh, mis seal salata, eks meiegi vahetunnis käisime siin  kala püüdmas salaja õnged olid sinna silla alla ära peidetud. Kuidas saaki saadi? Saak oli alati hea. Ma arvan, et nagu võimalus käia mõisakoolis on ikkagi midagi  täitsa nagu unikaalset. Et ma arvan, et see kooliaeg ja koolimaja on mind küll nagu  väga kõvasti mõjutanud. Ilmselt kõik need pimedad koridorid ja, ja sellised noh,  ahi, ahiküte ja kuivkäimla, eks ole, mis ikka mõisakooli  juurde kuulus, et noh, eks see ikka inimese mentaalsest  natukene mõjutab, et et ega lõpus tulebki selline üsna  omapärane omapärase mõtlemisega inimene,  ilmselt kasvab sellises keskkonnas Sa oled öelnud, et su esimesed Õpetajad olid umbes puud, eks ja, ja ja esimene kool oli  mets või? Noh küll jah, niimoodi öelda, et lasteaias ma ei käinud,  et lapsed lükati hommikul uksest välja, sellised suured puud  ja koerad, lehmad, lambad neid lapsi kasvatasid. Ja õhtul korjati jälle kokku, et et selles mõttes tõesti noh,  võib-olla noh, esimene haridus tuli ikka nagu originaalis,  nagu öeldakse. Ja omadest kogemustest jah, omadest kogemustest,  et kui sa ikka õhtuks olid kenasti Noh, natuke kriimus varastega jälle kodulävel tagasi,  siis oli kõik hästi. Elu keskpunkt ja perifeeria võivad aja jooksul kohad vahetada. Kuuendast sajandist pärinev vooru linnamägi oli kunagi  kaubanduse keskpunkt, kopranahad ja kopranõre rändasid siit Araabiasse,  vastu toodi hõbe valget. Nüüd viitab kunagisele hiilgusele kolmekümnendatel aastatel  püstitatud kaart. See on tõeliselt tore silt, mis mulle väga meeldib,  ma isegi julgen, võiks selle kohta öelda,  et siin on näha sellist mulkide ehtsat roostekarva huumorit. Me oleme Lõuna-Sakala kõige vanemal ja olulisemal linnamäel. Ja siia on pandud siis silt. Mida mina interpreteeriksin niimoodi, et me oleme praegu  tühjuse keskpunktis, et see ongi see perifeeria,  mis on tähistatud ja millel pole nime. Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene,  kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu  täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid  ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud. Milline on sinu jaoks õnnelik päev? Noh, võib olla selline, kus juhtub piisavalt ootamatusi. Kus tekib häid mõtteid? Ja kus tekib selline tunne, et homne päev võiks olla nagu  veel õnnelikum. Lingvistilises metsas on juttu ootamatult paljudest asjadest,  mis aitavad meil jõuda sõnade ja kul tuuri tagusesse olemisse. Näiteks loen siit, jalgratas pole mitte niivõrd liikumisvahend,  kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud nii-öelda  reliukase ajuga taoistid või budistid oleksid leiutanud jalgratta,  siis küllap saanuks sellest peagi nende peamine mõtlusvahend. Ole sa lahke. Kui aga järgi mõelda, siis tõesti paljud sõidavad  jalgrattaga asja pärast ja paljud vaid selleks,  et lihtsalt sõita. Kui veerand sajandi eest viidi läbi esimesed roheliste  rattaretked siis need toimusid vägagi asja pärast. Meeleavaldustena, keskkonnareostuse, fosforiidi,  kaevandamise, vene sõjaväe, siinviibimise  ja muu ebameeldiva vastu. Veerand sajandit hiljem pole rattaretke aga enam meeleavaldused,  vaid pigem hea meeleavaldused, et ilus oled. Eestimaa. 25. rattaretk toimub 16.-st 18. maini Märjamaa kandis  ja praegu on just paras aeg uurida järgi,  et mida, keda ja kuidas midagi ja kedagi,  aga mitte kuidagi, vaid lausa vägagi toome ekraanile nädala pärast,  järgmises osoonis. Kolm osoon.
