Me oleme siin õudselt pikalt ja kaua uurinud seda moeloomingut. Ja vana Eesti moe loomingut, ma olen teist teada,  kas ta juba telgi seljas rahvani näite, minul on must jala  ja rahade ja minul on näiteks täna seljas hoopis Viljandi  rahva riided ja sellises linases särgis nagu timul ilmselt  väga paljud lapsed lippasid ringi. Aga vanasti tehti rahvariideid väga suure hoolega  ja nende tegemine oli täiesti eraldi kunst  ja see võttis perenaise jaoks aega, teinekord koguni terve talve. Aga kus nüüd siis seda riiet saadi, hakkame seda aru  ja kust seda, mis teie lapsed arvate? Õige ja lammas oli üks tähtis tegelane. Sina nüüd lamba, lamba häält. Kõigepealt tuli siis see lammas kinni püüda  ja siis ta puskes kindlasti kõvasti vastu aga  siis tuli ja talle see ei meeldinud, aga  siis tuli tema kõvasti kinni hoida, ettevaatlikult hakata  lammas siis pügama nii-öelda lõigata see vill  siis pealt ära, see tähendabki pügamine. See on nagu juuksuri ja niimoodi, et ettevaatlikult lambale  ei tohi haiget teha. Oi-ei, rahu, rahu, lammas, võtad siit niimoodi ükshaaval,  väga väikeste tükkide haaval, kuni lõpuks oli  siis lammas ilusti kevadiseks aetud. See oli ikka väga suur kunst, see lambapügamine. Ja see on väga suur kunst, isegi mina olen näiteks näinud,  kuidas minu vanaema pügab lambaid. See on tõesti suur kunst. Lammas ei tohi haiget saada. Kas sa nägid, et vanaema nii tüki kaupa võttis? Jah? No mitte nii väikeste tükkide nagu mina praegu minu arust  ka järje ja, ja ikka järjest niimoodi püga. Ja mis siis villast edasi sai, lõpuks siis oli see nii. Aitäh, lammas ja. Ühel hetkel oli see kuhi villa ja see anti perenaise kätte. Ja lammas oli terve pika talve selle villaga ringi kepselnud,  nii et see oli suhteliselt määrdunud, nii et perenaine pidi  villa puhtaks pesema ja siis ära veel omakorda puhastama. Seda nimetati kraasimiseks. Kõigepealt eraldati villakiud. Ja siis pusad ja sõlmed katkuti sealt välja  ja siis jäi selline puhas, ilus, kraasitud,  villakiud. See kraasimine, mina lugesin, et see oli vajalik selleks,  et üldse lõnga saada ja. Väga hull. Nii, ja see oli suur töö, et siis kutsuti sõbrad appi. Ja tehti sellised talgud, nagu, nagu praegu on näiteks  Eestis need talgud, teeme ära, mis olid maikuus,  aga siis olid sellised talgud, et kõik tulid,  külarahvas tuli külla, naised, noored, naised,  vanemad naised tulid külla, siis tehti koos sellised suured talgud,  villa oli kohutavas kogus ja väga palju. Kõigil oli ju villa. Ja, ja sageli tehti seda, kas ei tehtud seda peale jõule  ja jõule just siis olid jõulusöögid veel jõulusöögipäralt  ja siis oli hea koos nosida, juttu ajada  ja villa kraasida. Aga järgmiseks siis võeti vill ja hakati seda pandi sinna  koonla peale ja hakati seda lõnga ks vokiga ketrama,  siis see siin on vokk kohe, et. See oli jälle suur töö, kõvasti kõvasti,  keerutati seda lõnga ja siis tuleb selline. Aga siis olid jälle talgud ja kõik olid külarahvas oli külas  siis samal ajal ka juttu rääkida. Kuule, ega siis ainult ju seda villa kedratud  ja muidugi loomulikult jah, tehti lina ja  siis taku, tehti. Ja linast tehti väga palju, näiteks Timmu see särk,  mis sinu seljas on see särk, mis minul ja tädi utal ka,  meil on kõigil praegu linased särgid seljas  ja lina on tegelikult Mul on siin üks kuskil,  ah see pilt, lina on tegelikult, näete selline sinine  siniste õitega selline lill, millest saab  siis teha linast riiet ja see ei ole lamba seljast,  see ei ole lamba seljast, see on ikka põllul põllul kas kasvatatakse,  kasvatatakse siis seda sinist lille ja siis sellest tehakse  linast riiet. Ja linataimed siis lõigati maha, pandi need likku  linaleoauku ja siis peksti neid linataimi ligunenud taimi  koodiga minu. Et nad saaksid selliseks pehmeks mõnusaks,  et oleks pärast hea selga panna ja mardipäeva paiku  ja hakati, hakati siis neid, kuidas siis  selle kohta saab öelda? Neid hakati mardipäeva paiku, aga siis pärast jõule hakati  siis ketrama. Ja, ja siis noored tüdrukud ja naised jällegi võtsid kõik  oma kodus vokid selga, tulid kokku, et koos on toredam  kedrata ja siis tehti ketramist algul. Aga see oli väga pikk ja igav töö. See oli väga pikk ja igav töö, sellepärast mõeldagi sinna  kõrvale igasuguseid vahvaid asju, teinekord näiteks tulid  külla ka külapoisid ja peeti selliseid suuri pidusid. Aeg-ajalt tantsiti, kogu aeg käis, selline jutt  ja söömine laulsid ka ja naised laulsid ka. Tegelikult mul on üks ketramise laul ka ei ole. Ma proovin. Heidekene ketra heietab lõnga heieta kondisel. Turinall laulu löb kaasa, kuni ta magama jää. Märka ese murina laulu lööb kaasa, kuni ta magama jää. Eidekene unes näeb kadunud noorust. Kallim tal härraste kokk. Ei, te paneb käe kallimale kaela ärgates ülestal. Vok vok. On nagu rütmipill jah, rummi eest ja kui sa võtad laulu üles,  siis läheb ludinal. No kujuta ette, kui vägev see võis olla siis kui näiteks oli,  ma ei tea, 15 20 heidekest ja noorikut olid kõik ühes selles  ruumis ja kõik samamoodi niimoodi rütmistasid  ja laulsid. See oli väga võimas. Aga kuulge, vaata, on olemas valged lambad  ja mustad lambad, eks ole, kas siis musta lambalt sai musta  lõnga valget lambalt valget lõnga, aga näiteks kui värvilise  vöö jaoks, kus siis saad? Ja see on ikkagi juba oli eraldi kunst, kui oli kõik,  see oli kõik edatud poki peal, siis hakatigi villa  või siis lina värvima, aga värvimise jaoks ei olnud  ka selliseid spetsiaalseid värve nagu tänapäeval on kuskil  poest saada, selliseid aga pidid olema looduslikud  ja näiteks kasutati värvi miseks. Näiteks kasutati mustikaid. Stika mustikaid võib-olla ka, aga mina tean,  et kollast värvi saadi kaselehtedest. Rohelist värvi saadi kuuse okastest, punast,  punast saadi sellisest taimest nagu madar arst on meil siin pilt. Meie esiemad olid väga nutikad katsetajad,  et eri taimedes erinevaid värve välja võlub ja,  ja kui sa halli tahtsid, siis pidid ta kartuliort võtma. Aga sinist, mu sinine, oota, sinine. Sinine oli sinine, harilik sine rõika väga õige,  väga tubli. Ja pruuni sai vist kas lepakoorest või Bruni sai lepakoorest ja. Ja, ja see ei olnud ka nii lihtne, et ega see ei olnud niimoodi,  et paned lihtsalt lepakoore kuskile sisse  ja tulebki see värv vaid, see oli ikkagi väga suur kunst,  protsess ja väga pikk, väga pikk protsess. Kujutage ette, et lihtsalt, et meie saaksime näiteks tädi  jutaga need riided selga läks perenaisel terve Talv aega ja. Ja meie, muide, meie sõber Velli veel tänapäevalgi värvib  ise taimedega lõngu, mina olen seda näinud,  seal on leotamist ja keetmist ja ütleme ausalt,  minu jaoks on see liigmis liig. See ikka nõuab, see nõuab täpsust ka. Vaat, ega sa ei saa seda lõngakuu ja seal tundide kaupa  potis oi. Jaja toonid paigast ära, aga igal juhul,  kui ühel hetkel said need siis kas siis lina või,  või vill sai siis värvitud, siis algas. Lõng vabandust, lõng sai värvitud, siis algas selline töö. Kas te teate, lapsed, mis asi siin pildil on? Vaata, üks teab just kangasteljed, need on kangasteljed,  keegi lastest tõesti teadis, on tõesti kangasteljed väga tubli,  võib-olla näiteks kellelgi on veel kodus kangas,  teljed, näiteks emad teevad, võib-olla kusagil käivad kuskil ringis,  näiteks teevad vaipu või midagi, aga vanasti tehtigi riideid  ka selle kangas telge peal telje peal. Pooti kooti jah. Ja kui kangas valmis kooti, siis sai juba käärid sisse lüüa  ja rõivad valmis õmmelda ja, ja lõngast sai  siis kududa neid sokke ja kindaid ja kampsunid  ja mütse ja sai. Ja mütsi seal nagu tänapäeval tegelikult  ega tänapäeval ka ikkagi ju meie kõik need talvised kindad  ja mütsid need ikka ka kootakse. Ja mina just koon oma lapselapsele, praegu mütsikest,  kuhu ma kõik siis oma head soovid ja, ja  selle kevade soojuse sisse koon. Ja ja vanasti oli veel niimoodi, et, et noored tüdrukud  pidid juba väga varases eas valmis kuduma,  õppima ära kudumise ja siis valmis kuduma oma tulevase mehe  kindad ja sokid ja ei, ta pidi veime vakka panema. See on selline veime vakk. Ja veimevakka pandi siis kõik rätikud ja taskurätikud,  voodilinad, sähi, kõik kõik ja seda hinnatum. Pruut oli, kellel oli kõige suurem veimevakk. Jah, meie maak on siis selline nagu kirstu moodi,  selline ilus. Ilus selline kastikene. Aga mõtle, kui õudne on see, kui nagu sa Veime,  vaka saate. Eks ja siis pärast on need asjad kõik väikesed õudne edasi  päranda ja ei päranda küll aga vahel juhtus tõesti nii,  et kui neiu oli kudunud sokke ja kindaid  ja need tema peigmehel olid kas väiksed või suured  siis oli selline ebausk, et ilmselt see ei ole talle õige kaasa. Ja selline ebausk oli veel ka, et kui sellesse veimevakka  saab sisse üks koi või koi, siis pidi ka halba õnne tooma. Koi näete, selline lapsed, selline putukas,  oh, siin on meil ko nagu liblikas. Aga ta ei ole nii meeldiv ega nii ilus, ta on selline,  siin on ta väga suur ja tegelikult ta ei ole  nii nii väga suur. Väga ilus on, aga kui palju pahandust teeb,  kas sa tead timu, mis pahandust Koi t äritab? Aukusid ta mõne munad, muna sees tulevad sellised traatkõvad ussid. Ja näe, sööb siis. Ja, ja see uss sööb selle kampsuni peeneks pudiks  ja see liblikal hambad minu teada mitte. Ei, mitte hambad, aga talle meeldib igal juhul süüa sedasama  villa või lõnga villaseid asju. Armasta nad väga armastavad, see on nende põhitoit. Kuidas neist lahti saab, uta? No ikka päikse käes tuulutada ja klappida  ja siis olid jällegi oma Koi pelgab tugeva lõhnaga taimi,  näiteks salveid või mandariini või apelsini kuivatatud koori  pannakse omal ajal neid muidugi ei olnud,  olid lavendel ja siis ka see ka just. Oi, oi muidugi oi oi rohi ikka aitab koi vast sellised jutud  meil täna ja igal juhul meie jääme, nüüd vaatame siia veel  neid igasuguseid pilte ja proovime selgeks saada,  kus on kõige ilusamad Eesti rahvar. Igal juhul nähti nende riietega kohutavalt. Kui ikkagi sulle kingitakse noh, mõni kootud,  kampsun, sall, sokid. Mõelge kui palju vaeva üks vanaema näiteks on selle. Jah, kui kui suure armastusega peab selliseid asju ikka  tegelikult hoidma, ei saa niimoodi, et lihtsalt kaotad oma  kindlad ära, mis on tehtud suure hoole ja armastuse  ja suure vaevaga. Ja päev. Ja aega.
