Ründame koos Hendrik Relve. Eelmistes saadetes oleme juba päris pikalt rännanud seal Borneo saarel kaugel troopikas vaadelnud, kuidas elavad sealsed inimesed, milline on sealne loodus. Eelmistes saadetes oli Bornia ahvid tähtsad tegelased ja viimases saatesel linnud. Aga me ei ole veel jõudnud Borneo madudeni ja sisalikeni ja teiste roomajate nii ja veel need kõige pisemad mutukad ja putukad. Nendeni me pole ka jõudnud. Ja nad on ka ikka väga teistsugused kui meil siin Eestimaal. Nii et tänase saate muide viimase Bornia saatesarjas pühendamegi, siis nendele olenditele, saare roomajatele ja tähelepanuväärsetele pisikestele. Vaat siis sellist heli sain ma salvestatud ühel hommikul seal kaugel Borneo metsas soli, täpsemini ta nuumi oru kaitsealal. Ja tegelikult see kirgas linnu hääl kostab muidugi kohe, aga seal on ka nisukesi väga vaikselt kostvaid, teisi tähendusrikkaid laiali, näiteks. Sealt vuhiseb väga vaikselt mööda üks tiiva vuhin ja see Kuulub tegelikult sarvlinnule ja tegelikult kui hoolega kuulata, siis imeaegset kuuldub, kuidas lehtede peale kukuvad veetilgad. Noh, ja see on siis muidugi see. Paar tundi tagasi oli siitsamast metsast üle käinud võimas troopiline Valing. Ja tore hästi siis, kui ma salvestasin, siis kogu mets nagu auras, niiskusest ja puude võrad olid mähkunud uttu. Muide, väga tavaline seis seal ta Numi orus, kus me mitu päeva olime, seal oli siis tõesti see õhk oli täiesti niiskusest küllastunud ja see niiskus tungis, kellest nii et märgi riideid ei tasunud üldse vahetada, sest nii kui kuivad riided selga panid poole tunniga hakkasid natest tilkuma ja veel takka targemaks isegi kõik need kuivad riided hoolega hoitud reisikotis kilekoti sees, kolme päevaga ka seal kilekotis tõmbusid kõik riided niiskeks, sellist asja olema troopikaski väga harva kohanud. Muidugi selline ülisuur niiskus inimesele, ta on ebamugav, aga loodusele. On see suur vihmarohkus ja niiskus täielikult õnnistuseks, sellepärast et ainult sellepärast taimestik ja loomastik saab siin ollagi nii rikas, et teda kogu aeg vahetpidamata kastetakse. Ja sinuga palju siis roomajaid. Neid ma tõesti kohtasin palju noh, iga päev tegelikult toas olid alatihti sellised sõrme pikkused Kekkot, kes mõnusasti seal kärbseid püüdsid ja puude peal maja lähedal, alati mõni sisalik seal valvamas, mõni pruun, mõni roheline, tavaline lugu, sisalikke igal pool ja Borneol kokku on sisalikuliik natuke üle 100, kujutate ette, meil Eestis on sisaliku liike kolm seal siis üle 100. Ja nad on igasugu välimusega ja igasuguvärvidega mõned niuksed kirkalt rohelised, mõned sinakad, mõned värvilised, aga kellest mul ka hea pildi sain, sellel oli selja peal niukene, turritavad hari. Huvitava välimusega ja, ja ükskord metsa seal ööl hetkel taskulampidega sattusime peale kahele kameelionile. Aga meil on selles mõttes huvitav loomet, et ta värvib ennast ise. Aga muide mitte niimoodi nagu tavaliselt millegipärast ette kujutatakse, et kameeleon võtab sama värvi mis on tema taustal, et ta nagu kuidagi, et see on nagu niuke peitevärvus. Üldsegi mitte. Nii ka meil on, värvib ennast hoopis, et näidata Ta oma värvide keeles mis tunded tal parajasti on ja millises vormis ta on ja mis tuju tal on, ta tegelikult selle värvide keeles tegelikult kõneleb ja näiteks seesama kameeleon, kelle me sealt taskulambi valgusvihku seal paksus veest tilkuva džunglis üks kord saime, see ka meile on, oli selline hele kahvatupruun üldsegi mitte kirkavärviline. Ja see värv ütles kohe täiesti kindlalt, et praegu on see ka meilal väga rahulik, väga tasakaalus, tal on väga hea olla don täiesti stressivaba. Ja muidugi oli ta stressivaba sellepärast, et ta magas seal pimedas ja kui tuleb päev ja päike tuleb välja, siis seesama ka meile on siin meie ees oli, muudab tõenäoliselt enda värvi absoluutselt teistsuguseks, palju kirkamaks, tõenäoliselt. Ja Nendest, Bornia sisalikest oli meil õnne näha ära ka sealne kõige suurem sisalikuliik. See oli juhus, muidugi me liikusime oma vaatlusretkel paadiga mööda jõge. Ja korraga nägime seal kaldavööl rohupiiril lebamas ühte suurt elukat. Esimese hooga mõtlesin, et no see ei saa olla sisalik, sisalik ei ole nii suur, see peab olema krokodill. No ütleme realistlikult, ta oli tublisti üle meetri pikk, võib-olla niimoodi poolteist meetrit tumedat värvi pika sabaga ja tema niisugune värvus, põhivärvus oli tume, selle peale olid sellised kontrastsed heledad tähnid. Ja ta oli üsna arglik, nii et kui me juba talle lähemal üldse hakkasime jõudma, kohe tõstis pea üles, vaatas niimoodi ärevalt ringi ja loivas veest kaugemale, sinna rohu sisse. Aga noh, me olime teda piisavalt näinud, et otsustada, et mis liigsansoli nüüd vöötwaraal Petworaal võib kasvada isegi suuremaks kui kaks meetrit. Nii täitsa krokodilli. Jaa, vöötworaal, nii nagu ka krokodill on puhtalt loomtoiduline loom ehk siis rahvakeeles kiskja. Ja ta on osav nii kuival maal kui ka vees ja vees peate jahti siis kaladele ja kalda siis konnadele ja igasugu närilistele ja krabidele ja lindudele ja teistele sisalikele kõigile, kellest jõud üle käib. Ja mõnikord need veetvaraanid satuvad ka inimeste elumajade ümbrusesse siin külades ja siis nad võivad vahel õnneks võtta ka näiteks mõne kana või, või kuke või või isegi seapõrsa. Ja sellepärast need kohalikud inimesed vöötwarani sugugi ei salli, et noh, et ta võib kahjustada minu koduloomi. Tegelikult seda juhtub muidugi haruharva ja suuri loomi ta kunagi ei kimbuta ja tegelikult on ta ikka sisuliselt ikka ohutu loom, ainult, aga suur noh, minu silma läbi vähemalt üldiselt on ta arglik või inimest näeb siis pageda enamasti minema ja inimesele on ta kindla peale noh, täiesti ohutu. Aga jah, krokodillide meenutas ja, ja kui nüüd mõelda, krokodillid, roomajad, et kas meiega krokodilli nägime, nägime Borneol ka krokodilli. Siin saare peal on neid tegelikult kahte liiki. Üks kaavial krokodill ja teine on siis harikrokodill see kaavial krokodill, see on niisugune imelik krokodill, niisugune hästi pika ja peene koonuga ja ta on ka Borneol üliharuldane. Kohalikudki ei ole teda enamasti elu sees näinud. Meie teda ei lootnudki kohata, aga teine liigse harikrokodill. No seda on Borneol päris palju. Ja see on niisugune ikka võimas krokodill, niukesed, toojaliste, krokodilli lõugadega. Seda me lootsime küll näha. Ja nägime ka. Esimene kord oli see küll päris naljakas kohtumine, nimelt jällegi paadiga vaatlusretkel mööda jõge ja siis näeme seal kalda peal madalas vees ikkagi harikrokodillipoega. Selline pisikene niuke, võib-olla meetri pikkune krokodilli laps. Ja tema nagu lapsed ikka, ei aimanud midagi ohtlikku, meie sõitsime paadiga mööda ja siis lained, mis tekkisid paadist. Need selle pisikese lapsukese lõid lihtsalt sealt veest kaldale, kuivale maale külje peale maha ja ema oli seal kaldamuda peal natuke ei saanud aru, mis toimub. Ega ta muidugi mingit häda ei saanud, ajasin ta püsti, ronis vette tagasi ja jäigi talle ilmselt arusaamatuks, mis üldse toimus. Lapse asi. Aga päris suurt ikka täiskaalus, harikrokodilli, seda juhtusime nägema, see oli ikka selline nelja, viie meetri pikkune purakas selja peal nihukesed, võimsad harjad, selle järgi on ta nime saanud. Ja harikrokodill on muide maailma kõige suurem krokodilliliik. Mitte see Niiluse krokodill, kes elab Aafrikas ja noh, keda võib-olla kõige rohkem teatakse. Aga harikrokodill võib kasvada tublisti rohkem kui kuue meetri pikkuseks ja tema elab hoopis teistest kantidest, kui see Niiluse krokodill, ta elab Aasias? Oki, Haanjas, Austraalias ja nii laialt elata sellepärast, et see krokodilliliik talub ka soolast vett, ta suhteline ookeanide sujuma ja Anastama niimoodi uusi alasid. Ja mina näiteks tõsiseid suuri harikrokodillielamusi olen saanud hoopis Austraalias. Seal põhjaosas on ka niisugune troopiline kliima ja seal on neid kohe ikka väga palju. Aga siin Borneol nägime ka ära täiskasvanud loomaga, aga ütelda väga vilksamisi. Ta oli küll seal vee peal nagu suur palk, aga nii kui nägi, et keegi läheneb, siis sukeldus vee alla ja, ja enam välja ei tulnud, väga, väga arglik. Aga harikrokodillid, need on ikka niuksed, tõsised kiskjad ja lihasööjad, nende põhitoit on ka muidugi kala, aga nad püüavad ka jõe äärest suuri loomi. Kas palju suuremad kui see kaavial krokodill ja mõnikord on ta ka siin Borneol inimeste tõsiselt nagu vigastanud Jajaga surmanud. Austraalias on neid teateid veel palju tihedamalt, põhiliselt minu arust ikka inimese enda rumaluse tõttu. Ja mõistmata seetõttu, et ole ettevaatlik ja, ja vaata natuke ringi ka, aga nihukesest ette lähed ja siputada tal nina ees, eks ta siis võtab sul jalast kinni. Muidugi. Ja siin Borneol, noh vahel nii, võib-olla üle paari aasta korra käib siis lehtedest läbi jälle mõni teade. Ta jah, et harikrokodill on mõne küla inimese õnneks võtnud. Natukene kisub nagu juba niisugusteks hirmujutt tudekse. Kui mõelda, et kes nüüd roome, kas EAS inimestele traditsiooniliselt need kõige rohkem kõhedust tekitavad, siis eks need ikka igasugused maod ja neid madusid. Neid on Borneol ka ikka väga palju, tervelt 160 erinevat liiki ja nendest 24 on siis nii mürgised, et on ohtlikud ka inimesele. Noh, enamik madusid, nendest 160-st on muidugi väga ilusad, väga erksavärvilised, täiesti ohutud. Ja need mürgima, nendega on jälle niisugune lugu, minu kogemus vähemalt maailmas on selline, et mida mürgisem madu, seda arglikum. Nii et teda näha mürgimadu looduses näha on väga-väga suur haruldus, ta igal võimalusel peidab enda ära. Ja meie ühte sellist mürgimadu siis nägime ja saime teda päris pikalt vaadelda ka. See oli seal pillocki Orangutanide orbude varjupaigas, orbude varjupaigast oli juttu ühes eelmises saates ja seal me käisime ka ööretkel ja taskulampidega, tulime läbi metsa ja siis meie loodusgiid järsku seal põõsa sees avastas. Oo, siin on mürgimadu, meie olekski lihtsalt mööda läinud, me ei oleks osanud seda vaadata, aga ta oli seal täitsa põõsa sees. Täiesti liikumatult selline erkrohelist värvi siiski päris priske, niisugune hirmus pikk niukene meetrine ja oli niimoodi oksa peal ja tal niuksed nagu vöödid, heledamad flöödid olitel peal ning strist vöödid. Ja pea oli ta palju jämedam kui kehakolmnurgakujuline ja nina otseline natukene nagu ülespoole. Niisugune see püstine nina andis talle natukene siukse kõrgi oleku ja tema pisikesed tumedad nööpsilmad olid lahti. Ta oli väga, vägagi ärkvel, kindlasti maganud, aga meie looduskits siis ütles, et, et nojah, et ta peab siin öösel parajast jahti, parim jahiaeg on öösel. Tema magab päeval. Aga selle maoliigi jahiviis on see, mida jahimehed ütlevad, et varitsusjaht ta lihtsalt passib liikumatult ja lihtsalt ootab, et ehkki lähedalt väga lähedalt läheb mõni paras suutäis mööda mõni hiireke või mõni lind. Ja siis ta sööstab väga järsult väga kaugele ja läheb siis oma mürgihambad ohvri kehasse. See madu seal, keda me seal vaatasime, nato oli meist umbes nii kolme meetri kaugusel, pool tundi vahtisime teda seal ja sai ka pilti teha ja see liiginimi sellel mürkmaal oli siis templi odab ja madu päris huvitav nimi, et millest see nimi tuleb toodab ja sellepärast, et pea on niisugune nagu odaotsakujuline aga templi madu sellepärast et see madu on saanud kuulsaks ühest Malaisia templist, see asub siit Bornevalt päris kaugel seal kuskil ranniku lähedal mandri lähedal seal Pennangi saar ja vot seal on üks tempel ja seda nimetataksegi maotee. Miks, sest kuskil 200 aastat tagasi selle kloostri kroonikate, see kirjas 1800.-te aastate algul tuli sinna ühel päeval, need maod tulid mürgimaod ja nad tulid sinna, mungad neid ära ei ajanud, see oli budistlik tempel. Turistidel on ju see veendumus, et kellelegi ei tohi liiga teha. Ja nii nad sinna jäid ja on elanud seal siis üle 200 aasta ja nad siis öösel peavad jahti ja päeval magavad seal templi ümber puude peal rippuvad sealt niimoodi okste pealt alla nagu mingid vorstid. Ja kogu selle 200 aastases templis peetakse kroonikat, iga asi pannakse kirja. Te kunagi ei ole see templi odab ja madu ühtegi Muka Salvanud. Nad lihtsalt on seal ja mõnikord käivad seal kulturistid. Ja siis, kui nad toovad, siis, siis nad ikka kunagi ei usu. Et vot need seal puu otsas need ripuvad vorstid, et need on elusad maod, nad arvavad, et need on mingid järgi tehtud maakujud või mingid jäljendused. Ja siis, kui nad veel kuulevad, et need on mürgised, siis siis muidugi tekib niisugune hirm. Aga minu meelest see on ehe näide sellest, et et võib inimene elada kõrvuti ka lausa mürkmaoga. Kõik oleneb sellest, kuidas sa temasse suhtud ja kuidas sa temaga suhtled. No see templi odab ja madu on kahtlemata mürgine ja teadlased on üsna täpselt ka kirjeldanud, et kui mürgine ta siis on. Et kui ta inimeste halvab, siis see niimoodi, et see hammustus pidi olema hirmus valus ja inimene pidi väga pikaks ajaks põdema jääma, aga lausa surmavalt mürgiannust. Seda ta saab väga-väga harva. Ja, ja see templi odab ja madu on veel selles mõttes väga huvitav. Et tema värvus võib olla väga-väga erinev erinevates piirkondades, näiteks meie oma siin oli roheline, aga näiteks seal Benangi Bliss seal maa templis, seal on nad sellised mustad hoopiski kollaste vestidega ja on ka kirjeldatud sedasama maoli kes on hoopis pruul ja kelle vöödid Need ristivööndid on hoopis oranži värvi. See noh, tundub võib-olla harjumatu, et üks ja sama liik võib-olla siis täiesti erineva värvusega, aga nii see on. Ja kui me seal seda madu niimoodi vahtisime, ta oli tõesti tee niisugune külma rahuga lasi seda kõike sündida. Ja Ta ei vahetanud kordagi poosi seal olles ja ei pilgutanud ka kordagi silma. Selle silma pilgutamise kohta peab küll ütlema, et, et mahuti pilgutagi silmi, nad ongi niukse pilkumatu pilguga. Aga sellel meie maokohtumisele tuli veel järgmisel päeval järg. Me käisime seal hommikul sealsamas sepiloki rangutanide varjupaigas neid orangutangi vaatamas hommikupoolikul ja siis tagasiteel tulime sellest samast põõsast mööda, kus madu oli olnud, vaatame sinna põõsa sisse madu täpselt samas kohas, ainult keeranud enda kerasse. Kas ta põõsas seal päevasel ajal ja see pidigi olema selle templi odab ja maoloomus, et ta on väga väheliikuv, et ta võib sama oksa peal püsida ka päevade kaupa lausa nädalate kaupa. Öösel kerib ennast siis lahti, jääb varitsema, päeval kerib nende kokku ja põõnab ja kui ta mitme päeva jooksul mitte kordagi mingit saaki ei saa, ükski loom tal nina eest läbi ei lähe, temal pole sellest suurt midagi, sest maod võivad olla ilma söömata lausa nädalate kaupa. Ja, ja siis ma mõtlen nende Tornio 160 maoliigi peale, et kes neist kõige suurem pikkuse poolest on siis see on nüüd siis võrkpüüton. Ja meil oli õnne näha seda võrk püütonit seal Borneo looduses ka ühel korral seal jällegi üks ret paadiga ühel kitsal jõel ja meie paadimees seal paadimehed on alati ka ühtlasi sellised väga head loodusetundjad järsku nagu Ta hakkas ärevaks muutuma, kalda peal ta midagi märkas, tüürisime randa. Seal maapinnal, võib-olla nii kolme meetri kaugusel veepiirist sealse võrkpüüton oligi. Ta on tegelikult tohutult ilus loom, tal on niisugune muster hästi värviline, aga samas nihukeste tagasihoidlike toonidega, seal on pruuni-valgekirju natukene ka sinakat tooni ja natuke musta tooni ja kõik see muster on kuidagi niisugune hästi maitsekalt nagu kujundatud, niisugune, nagu ta keha katab mustrivõrk. Noh, selle võrgu järgi, eks ta ongi saanud selle nime võrkpüüton. Ja noh, see volakas siin oli niisugune kolme meetri pikkune, suur küll, aga püütoni kohta mitte eriti, sest võrkpüüton võib kasvada rohkem kui kuuemeetriseks ja kõigist maailmamadudest saab temaga pikkuselt võistelda ainult Tänakondase, kes elab seal Lõuna-Ameerikas. Aga võrk, maod, kõige suuremad, registreeritud isegi Annakondadest veidikene pikemad. Ja vot see maailma pikim maoli, see nüüd see, see, keda meie seal nägime, tema vaatas meid oma niisuguse helepruunide silmadega tähelepanelikult, aga niimoodi rahulikult. Ja mina ei tea, mis tal peas liikus, igatahes ta ise roomas hästi aeglaselt edasi, tajunud paanikat, kas ta nagu täitsa rahulik ja tegelikult oli tal siis käsil parajasti ju öine jaht ja meist nagu eriti üldse ei hoolinud. Ja püütonid Nende jaht käib ju siis niimoodi, et nad ei ole mürgised maod ja nad siis kägistavad oma saaki ja siis katsuvad tervelt alla neelata ja võrkpüüton nii. Levila Aasiasse on palju laiem kui ainult Borneol, teda on ka seal Kagu-Aasias mitmetes kohtades ja noh, kuna suur madu siis tema sahk on ka loomulikult suur. Nii et tema saagiks näiteks võivad olla metssead või, või siis niuksed, kitsasuurused rohusööjad seal looduses metsas. Ja põhimõtteliselt, et kas need inimesel tasuks teda karta? No tegelikult ikkagi ei tasu, sellepärast et täiskasvanud inimene lihtsalt ka kõige suurema võrkpüüton jaoks liiga suur suutäis sest püüton teab oma saagi alla neelama tervelt, kui ta Kukistab, mingid metssigade lõuad lähevad tõesti uskumatult laiali aga mitte lõputult laiali, nii et ütleme, niisugune metsasuurune loom, see ongi tema saagi ülempiir ja, ja. Seda on inimesele ikka tõesti täiesti ohutu. Nii ja see oli nüüd jälle seesama linnulaulujupp seal. Borneo metsas salvestasin see lind, see peaks olema, eks põõsalinnusugulastest, aga ma ei julgenud mingit liiginime öelda neid põõsalinnu sugulasi, neid on ikka hullult palju. Seal Borneol ma sellel alal mingi asjatundja. Aga tahaksin nüüd edasi rääkida nendest. Vornja Pisi olenditest, putukatest ja muudest, väga väikestest loomakestest. Ja, ja nendega oli ka igasuguseid seiku ja ja seiklusi. Ega kõigest ei jõua rääkida. Ma räägin ainult paar nihukest põgusat seika, mis võib-olla eredamalt meelde jäid ja ja üks selline seik oli ühel õhtul, kui me olime Tanumi orus, päike oli loojunud. Džungel oli pime ja meie olime söömas õhtust kusagil seal veranda peal lahtine veranda, see oli valgustatud. Päevane palavus oli just järele andnud, õhk oli niisugune eriliselt diselt sume, nagu ta just niisugusel hilisemal õhtutunnil seal troopikas on ka eestlasele nisugune nauditav ja meil oli lahe olla jõudeolek täielik ja korraga siis see katkestati, vett sinna pimedast metsast, meie verandale lendas nisugune mardikas. Ikka mardika kohta ikka. Suurna esimese pilguga tundus, et niisugune rusikasuurune mardikas. Ja muidugi ta tegi hirmsat põrinat, kui ta lendas ja paistis olevat kangesti ärevil ja lausa pea kaotanud. Ja muidugi ma arvan, et see tema ärevus tuli sellest, et teda oli siia meelitanud see lamp, mis meil seal laua kohal põles ja pimedast metsast sinna meelitati, selle lambi valgele ja nüüd ta ei teadnud ise ka, mida üldse teha. Ja tegelikult oli tema nägu paanikas ja ausalt öeldes meie seltskonnadaamid, nemad sattusid ka väga suurde ärevusse. Vatikan nisupalli suurune Mardikesed, kes ründab ja vot tihti ongi niimoodi, et ründaski, kui kardad, siis tuleb ja ta ei rünnanud ühtegi meest, vaid ta maandus ühe daami rinnaesisel daam muidugi kiljatus. Ja samal hetkel muidugi mina tundsin jälle jahimehe kirg on täielikult minust võimust võtnud, nii huvitav mardikas, teda peab lähemalt uurima, päris nagu natukene ebaviisakalt, kargasin, tahame ette ja, ja järsu liigutusega siis kahmasin selle mardikad pluusi pealt enda kätte. No ta oli ikka nii suur mardikas etaks hirmsasti siputama ja ma kartsin, et hammustab, vägevad lõuad ka, nii et ega ma noh, ütleme päästsin küll daami kallaletungija käest, aga ega ma teda käes hoida ei suutnud. Ma siis panin ta niimoodi kiire liigutusega sinna laudlina peale. Siis ta natukene oli nagu segaduses, võttis hoogu, et midagi teha, sättis tiibu hakata, lendu tõusma ja sellel hetkel ma siis kasutasin ära. Võtsin siis sõrmedega hästi ettevaatlikult, sealt pea tagant mõlemalt poolt keha tugevasti kinni. Ja nii, et ta ei ulatanud ei lõugadega ega jalgadega Nende sõrmedeni. Ja, ja nii ta oli, sai teda siis hoida nagu sõrmede vahel ja lähemalt uurida igavest põnev, selline pruuni värvimardikas neid no päris ütleme rusikasuurune ta ei olnud peaaegu rusikasuurune, ikka ütleme, täiskasvanud mehed, keskmise sõrme pikkune ja niukene, hästi jäme ka. Ja tal oli ta sellised pikad vuntsid või, või tundlad. Ja siis ma mõtlesin, et vot, et kelle hulka ta nüüd kuulub, et järsku kuulub laste hulkana, need Siklased on siis Eestis sellised mardikad, kellel on sikumoodi pikad sarved ehk tundlad. Aga kes ta nüüd sind troopikas oli, kes seda julgeb öelda, aga igal juhul oli ta väga huvitav ja väga suur. Ja selline, et pruuni värvi. No ta oli nii suur. Ta oli nagu mingisugune puust välja voolitud kujukene nagu mingi eebenipuust kuju. Peenelt nikerdatud ikka väga-väga põnev. Noh, natuke me teda seal uurisime ja, ja vaatasime lõpuks lasime ta minema, siis ta küll oli juba nii hirmunud, läks jälle metsa tagasi. Ja, ja siis me jääme sinna laua äärde edasi istuma maailma asju veel arutama ja, ja siis tuli nii-öelda teine putukavaatus sellel samal õhtul vähem kui tunni aja jooksul. See oli siis niimoodi, et täiesti ootamatust küljest, meie selja taga oli niisugune veranda toetada Ta on hästi jäme poolemeetrise läbimõõduga puu post. Seal ei olnud mitte ühtegi pisikest mutukatega putukat ja ühtäkki hakkas selle postialaosast välja tulvama. Sipelgaid. Tuli tuli, see oli täiesti nagu noh, midagi siukest, üleloomuliku. Kuidas neid nii palju on, mis nad siit otsivad? Nad olid niisugused pisikesed sipelgad, siin Borneol pihid, sipelgaid, need on niisugused mitme sentimeetri suurused, Need kõnnivad enamasti üksikuna ringi, aga aga need pisikesed natukene meenutavad, kes diabesti sipelgaliike nagu murelasi. Need, kes elavad seal mulla sees. Ja nad olid nii väiksed, siis ma mõtlesin, et järsku on, need on siis vaaraosipelgad, aga, aga nad ei olnud need maru sipelga peale hästi suur. Neil oli sihuke tavaline sipelgapea, aga nende hulk, see oli täiesti, see oli sipelgate armee, kes sealt välja tuli ja nad liikusid väga kindlalt nagu sealt alt ülespoole, mööda seda posti. Ja neid ei olnud mitte kümneid, neid oli sadu. Võib-olla üle 1000 korraga lähevad kõik ühes suunas ja see katkemas sipelgate rongkäik, see kestis kolm minutit, vaatasin kella pealt järgi ja siis olid nad sinna üles kõik läinud ja kõik olid kadunud ja täielik vaikus, nii nagu enne seda, kui sipelgate rongkäik algas mida nad seal tegid, mõistad, võib olla mingit sipelgat asju, nad seal ajasid, võib-olla pesa kolis näiteks ümber, sest neil olid tihti nagu Suiste vahel olid niuksed valged sipelganukud. Aga võimalik, et nad olid hoopiski käinud register hetkes teises pesas ja sealt nagu saaki kaasa Õimas. Ega ei oska öelda, aga lihtsalt see, see tund seal õhtusel verandal Tanumi orus, see, see on lihtsalt see näide, et kui keha ja ootamatu võib-olla troopilise metsaelu. Ja kui ma nüüd mõtlen kõigile nendele pisikestele elukatele, keda seal Borneo metsas üldse kohtasin siis võib-olla see kõige argisem ja võib-olla ka kõige ebamugavam ja samas, aga elamuslik oli hoopis kohtumine Borneo kaanidega. Sääski muidugi oli ka nagu ikka troopilises metsas, aga neid oli seal sel ajal vähe. Nii et see nagu eriti nagu ei pannud tähelegi neid. Aga see teine vereimeja, vot see, see kaan. Vot see oli midagi niisugust, mida ma polnud varem kogenud. Et kusagil maailmareisidel mujal maailma troopikas ma polnud nii kokku juhtunud nii paljude kaanidega ja tegelikult hoiatused Tseegaanidega kohtumine saab toimuma üsna tihedalt. Ta tuli juba selle tõttu, et nagu me Borneol jõudsime ja kohe esimesel päeval öeldi meile, et kas te ostaksite endale siit. Me olime väikses linnas kotakinobaalset. Kas te ostaksite Endale Khani sokid? Sest neid läheb vaja? No meie ei teadnud midagi, arvasime, et eks kohalikud teavad paremini, igaüks ostis nüüd endale, proovisime jalga ka. Noh, need on siukesed, õhukesed, pika varrega sokid sääriste moodi, et tõmmatakse nagu saapa sisse pükste peale nagu säärised või põlvikud. Ja kui me siis juba metsas olime ja esimestel päevadel ringi liikusime, siis me ei lähe vaja neid kaani sokke kusagil ühtegi Khani pole, pannud neid sokke jalga siis ühel päeval oli selline tõsiselt vihmane ilm ja meie olime metsas ja kohe mitu tundi ja siis ka nagu ei olnud nagu midagi, aga tulime siis bussi ja sõitsime edasi. Ja siis hakkasime järsku vaatame nüüd bussi põrandal roomavad mingid pisikesed ussikesed, sellised keset niuksed tumedad niuksed, vaevalt kolme sentimeetri pikkused ja maksavad mööda sealt põrandad, noh, paar-kolm tükki neid oli. Ja siis meil hakkas kuidagi imelik tunne, et kust need toolid nõme lootsageetsis nagu muigas ja ütles, et need tulevad teie pealt. Et need on kaanid. Et nad hakkasid ennast metsast, teie külge oli märg ilm, sel ajal nad jahivad. Ja, ja siis ta ütles, et vaadake, see kaanon, eks ikka uskumatult vintske elukas ja tegin niukse võrdlemisi jõhkra demonstratsiooni, üks väike kaanikene Vakses mööda põrandat kiiresti kihutasid ja kust ei tea kuhu ja see meelotskid vajutas oma raske sappa talle peale kannavad, keeras ka maas oli mitu korda, tõstis kanna üles ja kaan läks edasi vaksast sama hooga edasi kui enne väliselt täiesti vigastamatult kirjeldavat, uskumatu niuke, vintske sell, ta on. Aga muidugi noh, need pisikesed kannikesed seal põrandal, need panid seltskonna nagu väga ärevusse ja ja siis hakkas igaüks enda pealt otsima. Neid loomakesi ja ja leiti ka mõnel oli pluusi värvli vahele juba pugenud sinna ja mõnel oli krae vahel mõnel käevarrel ja ja kuidas keha küljes kinni on, siis on niimoodi, et sa nagu püüad teda lahti tõmmata, ta venib nagu mingisugune kummipael või näts hästi pikaks ja peeneks, aga lahti ei lase, sa pead päris tugevasti tõmbama ja, ja sata lahti ja nagu seda lahti saad, nii hakkab sellest kohast, kus ta verd sai, hakkab verd välja nirisema ja, ja niriseb ja niriseb ja järgi see on seesama lugu, tegelikult kõikaanid ka meie Eesti kaanid ju nad lasevad sinna imemiskoha sisse sulle haava peale nagu seda vere hüübimist, takistavaid aineid ja kaan võtab nii kinni, et sa ei tunne mitte midagi, aga kui ta lahti laseb, siis veri voolab veel hulk aega. Muidugi mõjub kuidagi hirmutavalt, veri ajab alati hirmu peale. Ja, ja teisest küljest ma ütleks niimoodi, et kaanid on palju ohutumad kui sääsed, sest siin troopikas sa võid sääselt saada ju malaaria. Aga kaanilt malaariasse mitte kuidagi ei saa ja nad tegelikult ka ju ei kanna ühtegi teist nihukest nakkushaigust inimesele. Ja see, et sealt seda haavast nii palju verd tuleb, noh ega seal siis kokkuvõttes seda nii palju ei tule, see ei ole kuidagimoodi ohtlik, see h, mis ta tekitab, on imeväike ja kui järele mõelda, siis isegi Euroopa kultuuris, aga Eestis on niukaalne kasutatud hoopis inimeste raviks vere puhastuseks. Et ma tean siiamaani seal Karula kandis on üks mees, kes apteegi kaanidega inimesi ravib ja väga suurepärane armastatud raviviis, nii et mina ütleks, et kaanid ei ole kuidagi ohtlikud. Aga muidugi ajavad hirmu peale, kui nad niimoodi ootamatult ründavad. Ja ükskord, kui me juba seal Tanumi orus olime, mis on eriti niiske, paikse, eriti kaanide rikas paik seal, siis meie lootse kiitke ütles, et kus need kraanid seal siis looduses varitsevad. Noh, meil oli seal niuke kitsas džunglirada ja mõlemal pool teed. No hoolega hakkad vaatama, iga väikse rohututi peal, iga oksa tipu peal on üks kaan niimoodi tagumise otsaga kinnitub sinna oksa külge, pea niimoodi püsti ja siis nagu ootab valvel, et kustpoolt nüüd ohver on tulemas, siis meie loodusgiid näitas ka seda, et kuidas nad siis aru saavad, et, et nüüd keegi noh, niisugune soojavereline imetaja on lähenemas, paanidel silmi pole. Nad ta siis pani käe niimoodi noh, kuskilt natukene umbes meetri või, või poole meetri kaugusele kaanist ja silmapilk pan pööras ennast tema poole, venitasin hästi pikaks välja, et siin on saak tulemas. Nad tajuvad siis soojaverelise imetaja kehasoojust hästi kaugele tundlikud ja siis see meie loodusgiid rääkis seda veel, et seda nomi Orgoni üldse õnnistatud väga paljude olendite liik kõikidega ja, ja siin on ka Khani liike rohkem kui paljudes teistes Borne kohtades, et siin on kaks erinevat liiki, kaanes ta meid, uurisime ka neid lähemalt. Üks on see tavalisem, seda on paljudes kohtades niukene, pruuni värvi, tumepruun teda, kes olid seal bussiski olnud ja need on siis pruun kaanid. Aga teised, need on niuksed, suuremad ja haruldasemad, nendel niuksed umbes viie sentimeetri pikkused ja väga erksavärvilised oranzikad, niuksed triibulised, et muster meenutas natuke tiigrimustrit ja sellepärast ongi nende kaanide nimed, tiiger, kahanid. Ja see kaanide teema tundus mulle nii huvitav tuttav, et ma otsustasin, et mõnel jõudehetkel ma lähen üksinda ja teen nende kaanidega kohe lähemalt rahulikult pikemat tutvust. Ja siis ma otsustasin, et ma lähen sinnasamasse kohta, kus me olime neid kaane hästi palju näinud. Ja muidugi võtsin kaasa fotoaparaadi makroobjektiiviga, et saaks ikka ilusaid pilte ka teha nendest kaanidest. Ja noh, võib öelda, et see fotosessioon kaanidega, see oli tõesti vahva. Vahepeal kui ma sinna jõudsin, siis paistis, et kannid olid kuidagi kurvaks muutunud, võib-olla sellepärast, et juba paar tundi olnud vihma sadanud ei olnud enam nii märg kui enne ja võib-olla ka sellepärast, et siia ei olnud ühtegi matkajat vahepealt läbi käinud. Igatahes hakkasin hoolega vaatama, siis nägin neid kaane jälle seal, aga nad ei olnud enam üldse niimoodi kikkis asendis seal lehtede ja okste peal, vaid tulid kuidagi longus niimoodi kurvalt üle leheääre, niimoodi seal tõesti nagu lootuse kaotanud. Aga nii kui ma lähemale sain, nii nad muutsid väga lootusrikkaks, tõstsid pead püsti, niimoodi hakkasid lootusrikkalt ennast lõõtsutama ja, ja siis, kui ma püüdsin pilti teha, siis ma avastasin, et ja et see ei ole nii lihtne head pilti Khanis teha, sest et kui sa lähed fotoaparaadiga fotoaparaat ongi kõige lähem asi, mida ta tajub ja, ja ta sirutab enda iminapa otsesele objektiivi suunas enam niimoodi ei saa ju korralikku pilti teha, korralik pilk, eks niimoodi, et kaan peaks olema nagu küljega sinu pool oma täies ilus. Ja varsti mõtlesin ka väljatrikki, et kuidas seda saab teha. Et see on siis niimoodi, et ühe käegaaparaati ja, ja teise käe paned Siskaanile kuskile lähedale sellesse suunda, kus sa tahaksid, et kaalne hakkaks minema ja ta tajub silma pilt, ohoh seal midagi, kust saab verd ja hakkab väga lootusrikkalt kohe sinnapoole Vaksama. Ja siis jõuab leheääre peale, siis kõigutab ennast igas suunas, on väga lootusrikas, kohe-kohe sa midagi kätte. Sina hoiad kätt nii eemalt, Ta ei ulata su kääni, aga saad täitsa korralikke pilte teha ja niimoodi seal hulk aega ennast lõbustasin ja sain päris häid pilte ka. Ausalt öeldes lõpus hakkas skaanidest natuke kahju, sest nad olid nii agarad ja innukad seal ja, ja noh, kui ta niimoodi tuleb sulle selle käele lähemale kogu oma kehaga, ta tahab sulle öelda kõva häälega, et kus sa ometi oled, sa oled siinsamas lähedal, ma nii väga tahan sind ja vot mina siis nagu petan teda, et ei anna ennast kätte, aitäh, et kasutan ära seda vaese looma pimedust. Et kui ta silmad oleks, siis saaks kohe aru, et ohoh siin käib, üks lollitamine. Aga noh, niisugune see pikem kohtumine kaanidega oli toredaid pilte tema sain ja seal tanoomi orus olid nad tõesti väga meeldejäävad tegelased. Ja eks need Tanumi oru kaitseala inimesed teavad ka väga hästi, et, et kaanid jäävad siin kõikidele külalistele hästi meelde, sest nad olid mõelnud välja ühe niisuguse päris vahva mõte. Nad siis ütlesid niimoodi, et kui Teil siinoleku päevadel mõnikord mõni kaan verd võtab, siis me anname selle kohta teile kätte vastava tõendi. No ikka päris tõendi tõsise tõendi, et oled saanud kaanilt hammustada ja et viimasel päeval mina mõtlesin, muidugi kaan mult verd võttis paar korda ikka juhtus, tahan ka niisugust tõendit, no siis see käis niimoodi, et andsid oma nime üles ja, ja maksid seal mingi raha, mingi üks, kaks eurot selle raha kohta olid siis niimoodi, et see läheb nagu selle kaitsealafondi ja siis kirjutati mulle välja Trent ja et noh, et kodustele nagu näidata, et ikka oled seal olnud ja on tõendatud kaanon sind sult verd saanud ja teater Ena, ma võtsin selle tõendi siia kaasa siia raadio stuudiosse. No ta on väga uhke, ma olen selle üle uhke, aga aga muidugi ma ei saa näidata teile seda. Siin ta nüüd on mul siin käes ja ma püüan seda siis kirjeldada, sihuke suur ilus paber väga kaunilt vormistatud, niisugune värviline, käsitsi kirjutatud ja siin on suurkhaani pilt ka peal ja tekst on siis selline, et inglise keeles, et õnnitlused see tõend tõendab, et see ja see inimene siis minu nimi on seal. Et tema on olnud doonoriks Tiigergaanidele tanoomi orus vot seal 24. oktoobril ja siitpeale on ta Tanumi oru elukoosluse veredoonorite ühingu liige siis on siin pealiku allkirja dzhungli, giidi allkiri, pitsatit, kõik on väga-väga soliidne ja nende ametlik. Ja noh, mina olen selle üle tõesti uhke, sest mul tekkis niisugune tunne, et meenutab natuke seda, et nagu öeldakse, et oled andnud kolm tilka verd siis tavaliselt mõeldakse, et midagi paha oled nagu saatanaga mingi lepingu teinud. Aga noh, andsin küll jah, mitu tilka verd, aga ma andsin selle Tanumi metsa elukooslusele selle toetuseks, et see ülimalt rikas maailmas väga haruldane ja ülihabras kooslus, et sellel edaspidi paremini läheks ja ma olen väga uhke, et mind on võetud siis selle doonorit ühingu liikmeks. Ja see on tõesti minu siiras soov, et see Borneo mida ähvardavad tänapäeval nii paljud erinevad globaalsed ohud, et ta ikkagi edaspidi ellu jääks ja et sel metsal tulevik oleks hea. Ja, ja sellel soovil Ega ma tänase saate, siis ta lõpetab. Jah, las siis mu helisalvestis linnulauluga, sealt Stroomi metsast helipilt sihukene, kirgas, rahulik, las see jääb ka siis selleks hüvastijättu sõnumit. Borneo saarega. Sest see oli nüüd viimane saade sellest Borneo saarest oma põneva elustiku ja metsaga. Ja samas on see ka üldse. Lõpp sellel hooajal rännakutel maailma troopilistel saartel. Aga see ei tähenda, et rännusaated ise lõppevad hinnad, kao kuskile. Järgmisel sügisel nad jätkuvad juba hoopis uutest kaugetest maailma nurkadest. Nii et mis muud, kui kohtumiseni. Rändame koos Hendrik Relvega.
