See oli 1988. aasta süda talvel kui ma noh,  linde vaadates kodukandis järjekordsel käigul jõudsin linna  prügimäele ja sealt startis Merikotkas. See oli väga võimas pilt, kuidas. Ta seal suure kaare põllu kohal tegi neli ronka jälitasid teda,  see oli süda talvel ja noh, jäi nii mulje,  nagu oleks jõuluvana ja päkapikud. Siis ta oma kaarega madalalt. Metsa kohalt võttis suuna. Ma nagu ei mõtlenud selle suuna peale, siis,  aga nüüd, aastaid hiljem, oli see täpselt õige suund,  see tuli täpselt seesama, kus me praegu oleme. Ilmselt oli see merikodus. Selle piirkonna kokas, kus me täna viibime Konkreetsemale noh jäljele selle merikotka suhtes jõudsime  90. aastal 90. aasta mais. Siin järve ääres. Juhtusin nägema, kuidas Meri kotkas võttis kala. Ma nägin seda väga lähedalt, pole 50 meetrit,  ma istusin ühes põõsas fotoaparaadiga ja pildistasin linde  ja äkki käis üks hirmus vilin ja. Veeplartsakas ja kohe minu lausa silmade ees võttis  merikotkas kala. Ma. Helistasin jälle Einarile Tartusse ja ta ütles,  et poiss võta asja tõsiselt, sa oled lähedal pesale. Ja siis ma hakkasin iga päev siin käima. Niimoodi, et kaugematelt, kus karjamaa servadest,  kus olid üksikud suured puud või noh, kuhu andis üles ronida  ja hakkasin seda hommikust õhtuni binokli ga luurama seda piirkonda. Ja ma nägin neid merikotkaid iga päev iga päevaga jõudsin  ikka lähemale ja lähemale. Pesitsus noh, pesapaigale, arvatavale pesapaigale üksinda ei  tulnud see asi hästi mul välja, ma võtsin koolipoisse abiks  kolm koolipoissi, kes olid nagu lindudest huvitatud. Siis me saime niimoodi mitmest punktist. Ja õhtul jälle rääkisime, kes mida nägi? Ja kui nädal sai täis, siis, Jõudsime kohani, kus merikotkad kandsid kalu ühe. Mahajäetud talu. Noh, krundi serva Ja noh, minu pea enam ei võtnud, ma ei saanud aru,  mis toimub ja selge oli, et pesa ikka ei ole,  aga väga ühe ühte kohta see merikotka paar hoiab,  karjuvad närvilised. Ja siis tuli Einar Tartust. Oma arvamust ütlema. Ta on ikka jõudnud kevadel Pesa korda teha ja proovinud pesitsema hakata enne raiuma. Siis on maha jäänud. Pesalohk on vana kulu täis. Ega munemis jälgi ei ole. Ma sobran, ma sobran praegu siin pesalohu. Ja mõned värsked udusuled on pesaservadel,  nii et nad käivad ikka pesa vaatamas. Ahah, no alt tundus ka, ol oli ka paar korda. Sa pead ikkagi käima. Ja pesa püsib väga hästi. Ongi nii nagu kartsime, munakoore killud on pesalohus. Ja. Ja siis pidi ikka raiumine olema kuskil peale munemit. Nojah, vaevalt, et ta raiumis ajal ja munema ja. No nii on see, tähendab mis, mis ajal see peaks olema? Ma tulen üle selle oksa arvu, siis. Alt ära nöör kinni. Aga huvitav oli see, et just see eelmine õhtu No palju, mõtlesin selle merikotka peale  selle loo peale ja Einarile ma olin juba helistanud,  ta pidi tulema järgmine päev. Jäin magama, siis nägin ond. See oli väga kummaline uni. See asi oli niimoodi, et ma nägin unes merikotka puud. Linnud olid pesal ja merikotkapuu põles kõik algusest peale  kuni üles välja, kõik oli tuld täis, see oli jube jube oni. Aga noh, ma sain sellest puust kinni võtta,  ei olnud tuline tuli, see oli nagu külm tuli,  aga see tuli hakkas mul kätte külge ja ta ei teinud mulle haiget. Ma rääkisin einarile ka sellest unest, kui Einar hommikul tuli,  tulin siia. Kummaline oli see, et umbes selline pilt meid ees ootaski. Kus nüüd see merikott ka baar oli need noh,  kalasoomused olid ja suled ja väljaheited ja. Täpselt selle koha peal oli nagu üks puu välja juuritud. No see oli eemale tiritud ja ära põletatud No meie mulje jäi küll, et et see kuu segas kedagi,  kes maid tagasi sai või noh kes teab? Jah, nii ta oli. Heinar. Tule siia. Näitan sulle midagi. Mis sa leidsid? Näed, kott, kas tahad midagi näha? Ka märgid küll. See on hea märk. Ja nüüd me istume siin merikotkastele tehtud tehispesa all  pärast seda, kui me olime aru saanud, et see merikotkapaar  on hätta sattunud nii, kohe samal talvel tegime talle tehispesa. Ja juba järgmisel kevadel oli merikotkastel siinsamas  tehispesas kaks poega. Ja see aasta muidugi oli meile nukker üllatus,  et samal pesapaigal tehispesa vahetus läheduses on tehtud metsaraiet. Ja kui ma nüüd käisin üleval pesas, siis oli seal tõesti näha,  et merikotkad on pesitsemist alustanud, sinna munenud,  aga ilmselt see metsa raiumise töö tuli kohe pärast  pesitsemise algust peale ja pesitsemine ebaõnnestus. Nii et see metsaametniku allkiri, mis raiepiletile anti,  see maksis tõenäoliselt meile kahe merikotka elu. Siin paistab, et merikotkas on ikka veel hiljuti kohal käinud. Siin leidsite ka midagi? Siin on isegi üks küllalt värske merikotkasulg,  vaata kuidas see paistab. Paistab olevat ja ei ole vihm teda leotanud  ja siin ma leidsin ühe väikese saagijäänusega. Olla juba, kui neil pojad olid. Nii et merikotkad ei ole siin ikkagi uued pesa kohta leidnud,  nad on püüdnud ikka pärast seda raiumist siia. Siia tagasi tulla. Nojah, ega me ju teame siin piirkonnas, me leidsime  niisuguse ainsa paiga, kus me meie arvates see kotkas võiks  veel rahus elada, ega tal ei ole kuhugi minna siin. Inimesed on oma põllumajanduse ga siit. Metsast mitte väga kaugel ja. Teisel pool on järve rand, nii et suured raiesmikud on  ka siinsamas lähedal ja. Ka juba. Või see merikotkas ära ajada, see tähendab,  et kui siin veel häirida, siis see tähendab,  et me vähemalt selles maakonnas kaotame ühe merikotka paari. Kubjametskonna metsades pesitseb ka haruldasi linde ja. Siin Võru linnas mitte eriti kaugel päris siukeses ürgses ja,  ja, ja looduslikus puistus. On meil juba pikka aega pesitsenud kalakotkapaar. Aga tegelikult tahtsin täna sinu käest küsida niisugust asja,  kuidas sa suhtud metsaülemana ja riigiametnikuna  niisugusesse probleemi, millega me kotkameestega sel aastal  oleme nagu esimest korda kokku puutunud. Nimelt tänavu juba jah, kuuel kuuel pesapaigal,  mis kotkaste ja musttoonekure pesapaigad on kaitse alla  võetud on riigi metskondades tehtud raiet on antud välja  raiepiletid ja ja Ma nagu tahakski, sinu suhtumist teada. Et millest see nagu tuleb ja. Jah. Eks seal võib olla neid põhjusi muidugi mitmeid. Kindlasti üks põhjus võib olla seal lihtsalt metsaametnike löhak,  kus. Või mitte teadmine, et need paigad seal on,  et neid tuleks kaitsta. Ja noh, kindlasti on mängivad seal rolli  ka omad majanduslikud mured ja, ja raskused. Sest eks metsamehe elu ja uue metsapõlve kasvatamine sõltub  ka kõik rahast ja, ja tihtipeale Visatakse sellele käega, et oh, et mis linnu kotka  pesapaigaga seal ikka juhtub, et võtame selle metsa maha  saame raha kätte ja, ja saame elada. Ja kui see asi tõesti nii on juhtunud, siis on muidugi häbi metsameestele. Ja no jutt on niisugustest paikadest just  mis on metsameestele hästi teada ja kus on joonised tehtud  ja pitseriga paberid selle kohta, mis seal tohib teha  ja mis mitte. Nii et need on jah, tänavu nagu esimese esimest aastat  niisugused juhused ju see elu siis liigub ikka sinnapoole. Eetikaga metsamehe eetika on vahel sunnitud raha eest taganema. Ma ei usu praegu, et ühtegi metsa elama on  nii lolli, kes kirjutas raiepileti välja sinna,  kus on selline püha, sest ammugi öeldud ju ära,  et on kaitse all, no kuidas ta siis saab seda oksa,  Raido, kelle peal ta istub. Ma usun, et see metsaparem ei ole küll kompetentne oma koha peal,  kes niimoodi kaitab. Meie metsa alla ma võtan oma metsa alla,  siin meil on küll langus. Kohe on kord on majas, et et seal ei tohigi raiet toimida,  abimetsa allma helistas mulle ka peale selle,  kui mina juba keelasin raie ise enda initsiatiivil ära seal  lähedal abimetsa allma helistas kohe mulle,  et kas seal töö käib? Ma ütlesin, ei. No väga tore. Seal naabermetskonnas välilooma metskonnas tehti ühte truupi  ja need kurjavaimu mehed panid, viskas muidugi suitsu otsa  maha ja mets läks põlema ja see pesake oli sealt üks  kolm-nelikümmend meetrit seal eemal, pinna tuli oli,  kuidas see sädemeke seal pesse läks ja, ja  siis see pesa läks põlema, seal peres oli kaks poega,  üks poegadest hukkus, selle tulekahju tagajärjed,  teine siis kadunud kinni Nõmme endine peametsale Saarevellu,  see oli selle kotkaks võtnud, mis ellu jäi  ja viis siis üle kraavi sinna ja anti mulle edasi,  et kotka poeg on seal. Ja nemad ei ütelnud ka, mis kotkas ta on. Ja mina mõtlesin, mis teha, et kotkas 100 poeg sureb,  näita. Läksin siis sinna ja siis võtsin,  enne käisime tüdrukuga tütrega käisime jões püüki tegema,  sel ajal tuli öelda ja saime, saatis mõned kala pojad ja,  ja, ja viisin siis võtsin need kalad kaasa  ja ja leidsin seal kotka poja kohe kätte ta  nii võimas lind ja siis ma hakkasin vaatama,  et no et see merikotkas ta küll, et see on kaljukotkas,  aga ma ei olnud kindel. Ja siis ma ei julgenud kuidagi süüa anda. Tegin niisuguse puupulga otsa, lõikasin lõhki kala,  purustasin ära ja panin sinna vahele ja no kajasta lahti,  ise juba tahtis nagu kuidagi noh, mind lüüa,  hammustan, mis ta, mis ta mõttes oli ja pistsin kala tükki  tal siis noka vahele. No eks see seal siis hakkas tal kuidagi mõjuma ja,  ja juba neelas alla ja mul hea meel ja niimoodi söötsin ta  seal mitu tükki ära ja purustasin kala sinna maha  ja siit on üks, üheksa kilomeetrit, et jala oli minna sel  ajal neid teid asju ei olnud ja nii ma käisin seal kolm-neli  päeva ja siis ma tegin juba kindlasti, et ta  või sain kindlaks teha, et on kaljukotkas siin uurisin  igatpidi ja siis noh, aga mis edasi saab,  kui teisel päeval ma nägin seda vanalinnuga lendamas seal üle. Aga rohkem ma ei tea, enam ei kohtanud ja  siis ja ma käisin seal siis pidevalt kolm-neli päeva järgi  iga päev ja, aga siis vimet niimoodi, et kui ma hõikasin  kull kullukuljus edasi, siis ta toa, kes hakkab tema lähvitan,  tuli mul vastu ja astus seal kanarpiku sees,  minu vanamees. Ja, ja mul oli vaja meel, mis teha, siis ma helistasin igale  poole küll Viljandis, kus võimalik ka helistada oli,  et mis seal kotkapoest nüüd saab, mis aga ette tuleb võtta,  keegi ei reageerinud asjale. Ja, ja niimoodi see asi läks ja siis ma ei saanud  siis minna, üks päev jäi mul vahet, siis,  siis ma läksin hiljem sinna, siis ma ta kotka kuskil ei leidnud,  käisin neid kraavi, ääred kõik läbi. Kas ta sai siis lennuvõimeliseks või kuidas  või mitte, midagi? Saadust rohkem ei tea. Aga läks just kaks kuud mööda, siis tulid targad mehed,  kus see kotkas on? Kujutage ette, kuidas suhtute asjasse? No te olete siin nüüd kõik koos kotkamehed  ja kureuurijad ja vaatajad ja aga kuidas peaks ikka inimene käituma,  kes noh, sattudes metsa marju või kõik, mis puhul ja,  ja näeb järsku puuots on suur pesa, mis ta peaks tegema. No oleneb inimesest, kes seal näiteks mina on juba kutsega seotud,  selline asi, et et ma pean metsas käima küllaltki lahtise Silmaga ja vaatama ja kui ma leian taolise pesa,  püüan igal juhul kindlaks teha, kes seal pesas,  kes seal pesitseb, nii ongi, et mina ma mõne pesa leian. Mina ei lähe kunagi alla, tule ise kana kuli,  püha, ma ei lähe alla. Vaatan eemalt pinoklea. Aga kui nüüd on niisugune inimene, kes, kes ei tunne,  lind, näeb ainult üks hiigla suur pesa on üle,  mis tema peaks tegema. Tema peaks kindlasti lähemale metsa valve töötajale ütlema,  et niisugune, ke pesa tema leitud kuskil seal ja,  ja siis siin metsavalve töötaja peast kindlaks tegema,  mis lind seal pesitseb, seal võib tõesti haruldane olla  näiteks kaljukotkapesa, mis seal iiavas,  mis nüüd oksa maha murdus ja pesa hävines,  ühesõnaga see pesa oli ammu seal. Aga ei olnud ühtegi inimest, kes, kes tegi ta kindlas,  pandi ühte patta, kõik on ka nagu lipu. Nii et kõige kindlam on ikka loomulikult,  kui niisugune kahtlus tekib, et mingi suur pesa on  ja ei tea, kelle oma see on ja võib siis musta toonekure  või kotkapesa olla, eks ikka, kõige kindlam on kohalikule  metsaülemale metskonda teatada ja eks nemad  siis võtavad juba kas meiega kontakti või looduskaitse töötajate,  kui ise ei saa seda asja koju aetud, nagu öeldakse ja. Oma. See on nüüd. Ole hea, anna menöör. See on nüüd Eesti kõige suurem kotkapesa. Ta on siin puus püsinud. Ligi veerand sajandit 25 aastat. Ja. Tänu sellele on ta siin. Saanud olla, et, See pesapuu on üle 200 aasta vanune mänd  ja kui me siit ülevalt vaatame, siis ta on ülalt hargnenud  viieharuliseks ja ja kannab seda noh, meie arvates ligi. Ligi tonni raskust. Pesa välja. Ja täna meil ongi niisugune töö, et me. Lõikame mõned kotkal pesale lendamist takistavad oksad ära,  sest kotkastessivad pesa järjest. Kõrgemaks ja, ja siis pesa kasvab okstesse ja. Kui me seda lahti ei lõikaks, siis kotkad jätaksid  selle koha lihtsalt maha. Kaljukotkad alustavad oma pesitsemist väga vara  ja jaanuarikuus alustavad juba Pesa ehitamist, nii et siis enam ei tohiks kaljukotkaste  pesade juurde tulla. Nöör kib sassi minema, mul siin. Keerub sisse tulnud. Et siis puuest on üle elanud tulekahju, ülejäänud on kunagi  ära põlenud siin järve kärsa. Kui ta hakkab Hakkab ühele poole ära vajuma. Kuidas see kotkaseis nüüd Eestimaal? Tänase päevaga üldse on. Mis puutub kotkastesse, siis pesitsevaid kotkaliike Meil on Eestimaal viis. Need on merikotkas, Kaljukotkas, kalakotkas,  konnakotkas ja madukotkas. Ja merikotkaid on praeguse seisuga umbes 45 pesitsevat paari. Siis kaljukotkaid. Ja kalakotkaid. On ligikaudu 30 35 paari. Konnakotkaid. Kusagil paarsada baari. Ja madukotkas on niisugune liik, kelle viimane pesaleid on. 70.-test aastatest. Ja. On seda siis palju või vähe, mulle tundub,  et kui nüüd võrrelda Selle ajaga, mis oli Kümme-viisteist aastat tagasi siis on neid natuke rohkem saanud. Kui võrrelda mõne arenenud Euroopa riigiga? Siis on kindlasti seda väga palju, sest nii mõnelgi maal on  nad sootuks hävinud. Aga? Eesti enda jaoks on neid kindlasti vähe ja ma usun,  et ega neid väga palju enam. Rohkem ei saagi olla, sest nende Vesi. Lsusvõimalused jäävad aasta-aastalt järjest viletsamaks  ja Seda. Vana metsagi, kus need liigid saavad elada. Jääb. Juba nii väheks ja need metsad meil Eestimaal on  nii noored, et. Et juba ligi kümmekond aastat me oleme pidanud. Neid aitama tehispesadega. Ma arvan, et kotkad, looduse sümbolitena on, Samaväärsed nagu meie kultuuris on. Näiteks laulupeod. Need on Üks ja sama. Kultuur. Ja Eesti rahvas on ju looduserahvas ja metsarahvas olnud. Ja nii nagu mitmetel loodusrahvastel, nii  ka muistsetel, eestlastel kotkad olid au sees ja,  ja neid peeti nagu jumalate saadikuteks. Ja neid ei kiusatud taga. Tõmmata praeguse eluga paralleele ja. Ja. Kanda see üle niisugune suhtumine tänasesse päeva,  siis. Siis eestlase jaoks peaks ikka jääma. Loodus jumalaks. Nii et las need Saadikud. Jäävad meil au sisse edasi ja. Jäägu neile nii palju. Loodust alles, et nad saaksid oma elu. Aga toime, siis võib loota, et meil Hästi läheb. Kui kotkad Eestimaa kohale jäävad. Kotkad on nagu niisuguse looduse tasakaalu sümbol. Sest. Kultuuristatud maastikust tehismaastik. Kus? Neil ei ole elamisvõimalusi ja. Nii kaua? Kuni neile säilivad elualad, nii on see Eestimaa Maastikutasakaal ilmselt inimese jaoks oluliselt säilinud et  see tehismaastik linnamaastik on tasakaalus loodusmaastikuga. Ja ma usun, et see on väga oluline meie säilimise mõttes.
