Tänase kõrvu loodusesse saatelõigu toon teieni Matsalu mailt ja paraku läks ilm nii sandiks, et juba kolm tundi on sadanud ja minu jutu taustaks peate leppima väikese vihmasabina, aga mis vastu? Auto katus trummeldab? Luustikud on müstilised ja salapärased kohad, et sinna on raske ligi pääseda. Samas toimub seal eriti kevadel ja suvel palju põnevat. Sageli saame me sellest teada ainult helide kaudu, sest roostikus on raske liikuda saati siis veel seal kedagi kohata või näha. Üks nendest salapärastest olenditest, kes seal elab, on hiid. Hüpi teatakse kõige paremini tema väga erilise hääle järgi, mida isased hüübid kevadeõhtutel ja ka suve suveõhtutel ja öödel kuuldavale lasevad. See hääl kõlab nõnda, nagu puhuks keegi pudelisse ja teeb madalat Kumedat heli. Kuid kui pudeliga tekitatav heli ei levi eriti kaugele, siis hüübi hääl on väga vali ja see võid kostuda päris mitme kilomeetri kaugusele. Ometi ei ole nii lihtne hinnata, kui kaugel või kust täpselt tüüp asub, sest tema hääl on väga madal. Ma arvan, et Eesti looduses ei olegi teist looma, kes nii madalat häält teeks vähemasti nii tugevasti. Hüp kuulub toone kureliste seltsi ja seal all haigur laste sugukonda. Selles samas lindude rühmas on näiteks halja, haiglad, kratsilised, suured linnud, kes veekogude madalas kaldavees kalu püüavad. Haigulastele on omane see, et nad lennanud ühes oma kaela kokku painutavad nagu liigendnoa ja toonekured, seda ei tee kunagi. Hoid lendavad sirge kaelaga. Paraku aga hüüpi lendamas näha õnnestub haruharva, sest ta on väga ettevaatlik ja pelglik lind ja enamus aega veedab roostikus peidus. Tal on lisaks suurepärane varjevärvus ja üks omapärane kohastumus, mis teeb ta märkamise roostikus veelgi raskemaks. Nimelt kui hüük mõistab, et ta on avastatud, siis sirutab ta oma kaela üles välja ja tõstab ka nokka taeva poole olles nõnda oma mustri ja, ja silueti tiga rookõrte ka paralleelne. Ma pean tunnistama, et ka mina ei ole hüüpi oma ihusilmaga näinud, kuigi pimedas roostikus helisid salvestades ja oodates olen neid üsna lähedalt kuulnud. Ja üks värske helisalvestus Matsalu roostikest on ka täna ettemängimiseks. Nagu teisedki haigullased, on hüüp kalapüüdja ja teeb seda liikumatult saaki passides. Haigu laste hulgas on aga märksa peenema kalapüügivõtetega liike. Näiteks hõbe näiteks nõgi haigur, keda sageli ka loodusfilmides näidatakse. See tumedavärviline haigur laotab oma tiivad laiali ümber keha ja hoiab neid juskui lehvikut vee kohal. Samal ajal piilub ta ise tiibade vahelt välja tiibade alla veepinnale. Ja kui ta siis märkab mõnda kala, siis napsab ta kinni. Aga miks kalad sinna tulevad? Kalad otsivad varjulist kohta Ta ja laiali laotatud tiivad oleks nagu taimestik, mis vee kohale varju heidab. Aga läheme süübi hääle kuulamise juurde enne seda veel küsimus, et kuidas hüüp nii madalat häält teeb. Linnud üldiselt ei suuda oma häälepaeltega nii madalaid helisid tekitada. Ja teadlased ongi leidnud, et tüüp teeb häält hoopis söögitoruga, millega ta õhku välja laseb. Millega te õhku välja pumpab? Aga mängin siis mõned salvestused hüübi häälega, pean kohe hoiatama sama, et kui kuulate raadiot, arvuti kõlaritest või lihtsalt mõnest väiksema kõlariga raadiost, siis ei pruugi seda häält eriti kuulda olla või ei kuula seda üldse. Kõrvaklappide või suuremate kõlaritega kostub ta ka ilusti.
