Tere, kas teate, et valerahameistritel läheb varsti elu  kibedaks sest valmimas on uus euromüntide ehtsuse määramise meetod,  mis on senistest võltsraha avastamise viisidest palju  efektiivsem ja eriti heauudis. Selle asja juures on see, et selle uue meetodi töötavad  välja Eesti teadlased. Mul on siin laua peal palju raha ja need on kõik eurorahad. Aga need on valmistatud erinevates maades,  siin on Saksamaal, Prantsusmaal, siin on Soomes valmistatud raha,  nad on kõik natuke, nad on ühe ühes vääringus,  aga nad on kõik väinatukene erinevad. Erinevates maades, erinevate maade rahapadades on tehtud,  nad natukene erinevad. Ja nüüd Euroopa Liit on mures, et. Nad peaksid ju olema oma ühesuguste omadustega  ja vot siit kerkis nüüd Euroopa Liidu liidus niisugune probleem,  et kes oskaks kindlaks teha, et need rahad oleks,  on, kas nad on sarnased, kas nad on ühesuguste omadustega  või nad erinevad. Münte saab iseloomustada väga mitmel viisil,  saab jälgida, mindi kaalu suurust, värvi,  võib-olla isegi tänapäeva pilditöötust nii kaugele arenenud,  et on sotsiaalsed aparaadid, mis juba selle kujutise mündi  pealt suudavad kontrollida eestlaste profiili,  mida iganes. Aga üheks väga oluliseks ja mõistlikuks meetodiks võib  kindlasti pidada, nagu kantud töö on seotud  siis elektriliste omaduste Mõõtmine kontrollimine ja teatavasti euromüntidel on  elektriline omadused väga täpselt spetsifitseeritud. Just see eestlaste poolt välja pakutud meetod võitiski  euroliidu hanke, mille eesmärk oli leida meetod,  mis tagaks müntide võrdluse teaduslikult alusel. Kui see oli välja kuulutatud, siis leidus meil julgeid  ja agaraid inimesi, kes otsustasid, et võiksime Eestist teha  ka oma pakkumise. Sinna. Hankele ja oh imet ja meie võitsime. Ütlen sekka, et tegemist on esimese teadustehnoloogilise  hanke konkursiga, mille võitis Eesti. Meie pakkusime välja nende müntide elektriline impedantsi  mõõtmise kui meetodi müntide omaduste võrdlemiseks. Ja kui nüüd lihtsale inimesele ära seletada,  mis asi on impedants? Impedants on elektriline takistus. Ta räägib palju materjalide omadusest omadustest. Nii eluskudedes, kus me alustasime, praegu oleme siin  metallide juures ja noh, mina töötan ka osa ajaga Saksamaal  ja seal me kasutame elus rakkude omaduste kindlakstegemisel. Sama impedantsmeetodid. Ja võit oli võib-olla sellest, et me olime  selle impedantsi mõõtmisega tegelenud juba. Oh hulk aastaid. Me kõigepealt hakkasime bioimpedantsi abil. Mõõtma Ma eluskudede elektrilisi ja muid omadusi,  kaasa arvatud need südamed, südamestimulaatori projektid  ja me olime seal edukad ja käisime siis oma saavutused välja  ja ilmselt usuti seal, et, et me võime ka raha juures oma  head tööd ära teha. Nagu nutikad lahendused ikka, on ka Eesti teadlaste poolt  võltsmüntide tuvastamise tehnoloogia lihtne. Müntidesse lastakse elektriline laeng ning see mõõdab münti,  läbides ära rahas oleva takistuse. Siin on siis mõõteseadmete kogum, millega me katsume näidata,  et see, mida me oleme välja mõelnud, see  ka praktikas töötab. Ja mõõtmise meetod iseenesest on väga lihtne. Meil on üks generaator Laseme sellel signaalil läbi minna ühest takistist  ja ühest koolist. Ja kogu aeg võrdleme seda ühe teise generaatori signaaliga. Ehk siis siia tuleb panna üks mõõteriist vahele. Ja nüüd neid mõõtmisi teostab meil siin see Ossiloskoop,  kus on siis ühtlasi näha ka need kõverikud siin ekraani peal. Ja need kaks generaatorit on siin selle karbi sees  ja kõike seda me juhime siis arvutist ja nüüd niipea kui me  paneme siia sellele poolile mündi Siis sellisel juhul tema parameetrid muutuvad. Need signaalid ei ole enam võrdsed, nad on ajas natuke  nihutatud ja nende suurused muutuvad. Ja siis on kohe siin ekraanil ka näha, see peaks olema  prantsuse kahe eurone. Ja kui me selle tulemuse nüüd salvestame,  siis huvitav, huvitav ja kui me paneme siia asemele saksa  kahe eurose siis on näha, et eurorahad ei ole mitte päris  täpselt ühesugused. Mis omakorda näitab, et see meetod on siiski päris tundlik,  sest et ega nad nüüd nii palju ka ei erine. Aga on teil ka mõni vale raha siia pooli peale panna? Ei kahjuks ei ole noh, kui nüüd, kui nüüd,  kui nüüd me usume, et need saksa ja prantsuse mündid on kõik  õiged mündid, siis, siis ei ole, on vist veel üks Iisraeli  seeke Ja kuidas Eesti kroonikõver ik euroga võrreldes välja näeb? Kui Eesti kroon panna, siis kuna need sulamid on üsna sarnased,  noh nad väga palju ei erine. See punane joon ongi nüüd see erinevus ja signaal. Mina tegelen siis arvutisimulatsiooniga ja simuleerisin  siis münti. Selline ratas siin ja mündi elektriline st nelja elektroodi abil,  mis pannakse mündi pinna peale. Ja neli elektrodi siis pandud pinna peale  ja kahest äärmisest elektroodist lastakse sisse vool. Ja siis lõplikult mõõdetakse nende kahe keskmise elektroodi vahelt,  kui suur on pingelang? Ja niiviisi siis simuleerimisega. Me saame võrrelda neid tulemusi selle füüsilise tulemusega. See on selline eeltöö, et nagu eelnevalt aru saada,  kui suured võivad olla signaalid. Milliseid täpsusi me vajame. Millist tundlikkust mõõteseadmetelt selleks,  et mõõteseadmeid paremini välja töötada. Miks see elektriline takistus on või ehk juhtivus on hea? On just selles mõttes, et, Et iseloomustab Seda materjali hästi ja me saame ka, näe,  need erinevad kihid erinevad metalli ära erinevad  ja kõik on suhteliselt hästi odavalt võimalik realiseerida  pisike odav kiip, kes siis sagedus reerib,  mõned. Antud palkon, inimesed ja hetkel küll veel naljatlevad,  aga võiks olla üks väike lisaseade mobiiltelefonile,  mis siis võimaldab ükskõik siis kus, kus see,  kellel müntide või muude taoliste žetoonide esemete ehtust kontrollida. Tulevikus hakkabki müntide kontroll rahaautomaatides  ja kassades käima tillukese kiibi abil, mis mündid läbi  kontrolli ning vale elektrilise takistusega eurot välja  praagid võtan kontaktivaba niiöelda ei kahjusta seda mitte  elektritakistust või siis vastavalt juhtivust saab mõõta. Vähemalt kahel viisil üks otsene vahetu mõõtmine,  paneme kontaktid külge, laseb elektrivoolu läbi,  aga ilmselt ka ebamugav praktikas. Kuna ei kujuta ette, et kas kuskil pangas  või kuskil igal mündil mingid juhtmed külge küendatakse  ja teine on siis kontaktivaba. Lisaks lihtsusele, odavusele ja usaldusväärsusele ongi uudse  euromüntide kvaliteet ei kontrolli suureks plussiks see,  et kontrolliviis ei kahjusta münte. Euroopa Liidu tellitud projekt saab teoks tehnikaülikooli  elektroonika instituudi tehnoloogia arenduskeskuse Eliko  aktsiaseltsi metrose ja Läti ülikooli koostöös. Kes arvab, et euromüntide võltsimine pole kuigi aktuaalne? Kuulake nüüd mind. Alates euro käibeletulekust on konfiskeeritud peaaegu 600000 valemünti. Ja mis te arvate, missugune euro münt on  valerahameisterdajate lemmik? Muidugi ikka see kõige kallim, kahe eurone. Aga nüüd suundume rahandusest otsejoones panganduse,  täpsemalt geenipangandusse ja seekord ei räägi me teps mitte  Eesti inimeste geenikogust ehk geenivaramust vaid ühest  teisest vähem teada geenipangast Eestis. Siin on näha osa bioloogilisest mitmekesisusest põllumajanduses,  mis põllul kasvatatakse. Neid liike on palju rohkem, tegelikult aga näiteks igal  liigil on aretatud ka hulk sorte. Üldse on Jõgeva sordi instituudis aretatud 80 aasta jooksul  ligi 280 sorti. Näiteks võtame siit kaera. Kaeral on meil aretatud 40 sorti ja näiteks inimesed veel  teavad hästi otra. Odral on aretatud 11 sorti. Sordil on oma teatud eluiga. Et niikaua kui teda kasvatatakse põllul ja tootmises  nii kaua ta säilib hästi ja ja ta on nii-öelda alles,  aga kui sort läheb tootmisest välja, siis  siis mõne aasta pärast, kui teda ainult laos säilitada,  siis sort kaob. Ja sellepärast on teadlased leidnud väga hea võimaluse,  et kui sordil viia väga madalale tema niiskus. Ja kui seda sorti Säilitada sügavkülmikutes siis see sordi eluiga võib olla  rohkem kui 100 aastat. Aga Külli, milleks meil on vaja alles hoida vanu sorte. Sordiaretajad meisterdavad vilkalt aina uusi  ja uusi. Sest sordil on teatud omadused ja need omadused kanduvadki  edasi seemnega. Ja kui nüüd sort on näiteks tootmisest juba välja läinud aga  tal on ikkagi teatud omadused, mida, mida võib-olla aretada  tahaks mõne 10 aasta pärast või võib olla 100 aasta pärast  kasutada veel sordi aretuses, siis oleks hea,  kui näiteks uute võimalustega, mis teaduses on leitud,  saaks need, et saaks neid omadusi siit seemnesest kätte. Selleks, et geenipangas hoiul olevad seemned tõepoolest veel  ka 100 või 300 aasta pärast elujõulised oleksid,  käib säilikute panka panek väga täpse korra järgi. Ja esimene töö, et neid säilitada, tuleb seemned puhastada  ja pärast puhastamist tuuakse nad kuivama siia kuivatusruumi,  kus õhutemperatuur on kui 15 kraadi ümber ja,  ja õhuniiskus 11 12 protsenti. Ja siin tuleb seemneid väga aeglaselt kuivatada  pikaajaliselt umbes kaheksa kuni 12 nädalat,  et see seemnete niiskuse sisaldus läheks alla väga aeglaselt. Siin on näiteks rukkisort Jõgeva 112, mis on väga vana sort  ja me oleme saanud selle Vavilovi-nimelisest instituudist Venemaalt. See geenipank seal on juba juba aastakümneid vana ja,  ja meie Jõgeva aretajad saatsid varem oma sordid sinna  Vavilov instituuti ja nüüd me oleme jälle nendelt palunud,  et nad annaksid meie päritolu sorte, mis meil puuduvad sealt tagasi,  selleks, et seemnete niiskuse sisaldust kontrollida,  et teaks, millal nad on valmis. Et neid võiks sügavkülmikutesse panna, on spetsiaalne aparaat. Kaal niiskuse mõõtja ja paneme aparaadi tööle. Sellega läheb nüüd natukene aega ja aparaat annab meile  piiksuga märku, kui. Kui on niiskus mõõdetud lisaks sordiaretuses kasutusel  olevatele sortidele ja ka aretusnumbritele kogume me  seemneid loodusest, looduses kogume heintaimede seemneid,  sest näiteks looduses kasvavat nisu meil ju ei ole. Me oleme käinud nendes kohtades, kus on tõenäosus,  et saab aretuseks materjali kinnistes piirkondades,  kuhu pole varem saanud. Näiteks piirkondades, kus on olnud sõjavägi enne ja,  ja seal on olnud, võib olla 50 aastat või 60 aastat tagasi  põllumajanduse ja kui seal on varem näiteks Rutserni  kasvatatud ja, ja, ja ta on siiamaani seal säilinud,  järelikult tal on ikka väga head omadused,  et tema vähemalt talvekindlus on väga hea  ja tõenäoliselt ka haiguskindlus, et ta on nii. Kaua vastu pidanud? Selle proovi niiskus oli siis 6,28 protsenti. Et tegemist oli hernega, siis on see täiesti sobilik,  et võiks teda pakendada ja panna säilima. Säilitamisrežiim näeb seemnetele ette üsna karmid tingimused,  miinus 20 kraadi. Et siin on näiteks meil oder esme mis on kõigepealt suur kott,  et, et see on siis päris säilituskott ja väikesed kotid,  mida me nimetame kasutuskottideks. Geenipankades on omavaheline säiliku, säilikute vahetus  ja säilikuid antakse ka aretajatele ja teadlastele täiesti tasuta. Ja siis selleks on juba ette valmistatud kokkulepitud kogustes. Et siin on 200 kuni 250 seemet ja niipea,  kui mõni geenipank või teadlane selle vastu huvi tunneb,  siis see saadetakse talle. Aga mis saab kõigest sellest varandusest,  siis, kui teil siin, Jõgevamaal näiteks elekter juhtub ära minema? Just avati teravmägedel suur hoidla Svennehoidla,  kuhu saavad kogu maailma geenipangad saata oma oma  põhisäilikute varusäilikuid. Ehk siis varukoopiaid, et kui peaks midagi juhtuma  ja nii on juhtunud maailmas, et on olnud kas sõjad  või loodusõnnetused või on on katkenud finantseerimine,  et ei ole võimalik olnud enam enam geenipangas säilikuid  hoida siis saab selle varu säiliku sealt kätte,  et see geneetiline rikkus ikka kaotsi ei läheks. Ka siis, kui tingimused geenipangas püsivad kontrolli all,  kontrollitakse seemnete idanevust aeg-ajalt üle. Olenevalt sordist viie kuni 10 aasta tagant. Ja selleks on meil kohe andmebaasis spetsiaalne rida,  mis, kus, kus andmebaas annab meile teada,  et nüüd on aeg sellel või sellel säilikul kontrollida idanevust. Need on. Proovid, mis? On pandud umbes nädal jagu tagasi idanema. Ja nende idanevust just täna loetakse. Et mitu protsenti seemneid idaneb ja kui see on üle 75,  siis nad lähevad geenipanka ja kui see on 75-st vähem,  siis neid paljundatakse järgmisel aastal põllul. Iga katse jaoks pole küllil tarviski uue suve saabumist oodata. Neil seal Jõgeval on suvi aastaringselt käepärast võtta. Kui geenipangas säilitatavat materjali ehk  siis seemneid on vähe või nende idanevus on väga madalale läinud. Kui meil tekib soov seda materjali uurida,  siis seda kasvatatakse põllul või kui me tahame natuke  keskkonnatingimustes vähem sõltuda siis kasvuhoonetes Paljundatakse väikestes kastides ja. Vaadatakse siis vastavalt, kas tunnuseid kohe kasvuhoones  või kasvatatakse mõningaid seemneid ette  ja vaadeldakse tunnuseid põllul ning hiljem laboris. Praegu Jõgeva sordiaretuse instituudis asuvas geenipangas on  hoiul kokku 2000 säilikut. Kõigi taimeliikide jaoks aga seemnetena sügavkülmikus  hoidmine ei kõlba ja seda osa põllukultuuride rikkusest  säilitatakse Sakus maaviljeluse instituudi taime  biotehnoloogia keskuses Evika. Siin ongi meil väga huvitavad sellised vanad  ja rahvaselektsiooni sordid nagu see väike verev verev  ja neid on võimalik väga hästi siis säilitada,  siin ei saa keskkond neile liiga teha, ega haigused  ja kahjurid. Sellepärast on selline säilitamisviis väga huvitav. Aga näiteks. Võrreldes nüüd. Vedelas lämmastikus säilitamisega on sellel eelis,  et iga aeg saab võtta siit materjali ja kasutada,  kui seda soovitakse. Näed siis? Mul just naabrimees kurtis üks päev,  et küll tahaks lapsepõlvest tuttava maitsega kartulit  pistaks või kümmekond väikese vere va mugula aia äärde. Aga kõik vanad head sordid on läinud, kus kõik see liha. Kaasajal ongi selline suund, et, et neid vanu sorte  huvitavaid sorte ikkagi saaks ka inimene kasutada,  sest põhiline, mis meil on, need uued sordid,  aretatakse, nad on suured, ilusat, aga sageli neil puuduvad  sellised väärtuslikud omadused, mida inimesele vaja on. Näiteks siin on sort Kongo, mis on seest  ka sinine, mis on väga hea salatikartul. See sisaldab selliseid aineid nagu mustikaski need antioksütandid,  mis inimesel on tervisega väga vajalikud  ja loodame siin uurida, meil on ka teaduslik uurimine just  nende baasil, et millised. Siis sordid sisaldavad rohkem neid aineid,  mida meie inimesed vajavad, et olla terved. Kogu see geenipangas säilitatav taimmaterjal paljundatakse  teatud aja järgi kantakse ta uuele toitesegule. Ja, ja praegu, mina nüüd siin paljundan siis kartulit. Ja, ja kogu see asi toimub steriilsetes tingimustes. See kartulitaim nüüd lõigatakse ühe lehe algega lõiguks. Et siin varre ja lehe kaendlas on väike pung,  millest siis hakkab arenema uus taim. Kaks-kolm nädalat sirguvad geenipanga kartuli säilikud  niiskes suvesoojas. Siis me paneme nad sellistes kasvanud optimaalsetes kasvutingimustes,  kus on 20 22 kraadi sooja, niiskus, valgus  ja siis me viime need taimed sellisesse jahedatesse tingimustesse,  kus temperatuur on ainult Pluss neli pluss viis kraadi ja seal need taimed võivad  siis seista. Sõltuvalt jälle sordist kolm-neli kuud, aiakultuuris muidugi  isegi pikemalt pool aastat või isegi üheksa kuud  ja siis tuleb nad sealt külmast välja tuua jahedat ja,  ja uuesti uuele toite segule kanda. Aga kui jätta kartuli taimi jahedasse näiteks aastaks ajaks,  mis siis saab? Lihtsalt see taim nagu sööb selle toitesegu ära,  mille peal ta kasvab. Ja, ja, ja siis ta lihtsalt vananeb ja läheb pruuniks. Ja siis see taim võib päris hukkuda. Evikas asuvas geenipangas on hoiul 1500 kartulisäilikut  rohkem kui 400-st erinevast sordist. Lisaks veel hulk aiataimede, maasika, õuna  ja pirnipuude säilikuid. Taoline katseklaasis taimede säilitamise viis on vana  kõigest mõnikümmend aastat ning kui kaua üldse taimed  katseklaasist katseklaasi paljundades vastu peavad,  tahab alles uurimist. Toitesegul koekultuuridena üle 30 aasta oleme tegelenud,  aga see on ka praegu lagi, sellepärast et keegi ei tea,  mis 50 aasta pärast saab seda kõike peab teaduslikult uurima,  põhjendama siis, kui on kõrvalekalded, siis peab teadma,  mis selleks teha, et ei tekiks neid olukordi. Meie arvestame ikka sellega, siin loeme,  et, et üks sort on inimese ja looduse looming  ja see on siis ka samasugune kultuuriväärtus kui  kirjandusteos maal, skulptuur, nii et taime sordid on  samasugune inimkonna kultuuri väärtus ka see on üks põhimõte,  mis me siin siin hoiame. Õige jutt ja see on suurepärane, et meil on oma tulevastele  põlvedele jätta Eesti inimeste geenirikkus  ja Eesti põllutaimede geenirikkus. Mida, no tulevased põlved kõige sellega peale hakata  mõistavad meie täna siin muidugi ei tea. Teadus areneb ju tormiliselt. Aga nüüd olge lahked. Selle loo saatsid tänase saate jooks kolleegid Lätist. Läti muusikaakadeemias käib segakooriproov on päev enne  tähtsat võistulaulmist. Norra on sõdur selles loomingulises armees. Ta on osalenud lugematutel võistlustel, laulupidudel  ning koos erinevate kooridega reisinud läbi pool maailma. Laulupeo ajal on Nora kogenud positiivset massipsühhoosi. Ameerika teadlased väidavad, et varases lapseeas alustatud  laulmine arendab distsipliini ja sotsialiseerumisvõimet. Ka Hollandi teadlased omistavad kooris laulmisele maagilist mõju,  kuna see arendab meeskonna solidaarsest motivatsiooni  ja vastutustunnet. Nad soovitavad isegi luua laulukoore suurtes ettevõtetes,  et tõsta töötajate motivatsiooni ning lojaalsust oma töökohale. Psühholoogid arvavad, et koorijuhi mõjuvõim muudab lauljad,  ettevõtte töötajad oma töökohal järeleandlikumaks. Nad seostavad ülemuse rolli koorijuhi omaga  ning võimega luua harmooniat antud keskkonnas  või olukorras. Lisaks arendab laulmine inimese tundemaailma,  mis omakorda aitab teha igapäevaseid ülesandeid. See laiem pilt puudutab eriti muidugi inimesi,  kes on arendanud oma aju emotsionaalseid keeli juba varasest  lapsepõlvest alates nagu näiteks Norra. Varsti toimub Läti 24. laulupidu. See on hetk, kui peaaegu 20000 lauljat kogunevad laval  ühislaulu laulma ühise eesmärgi ja ühiste tunnetega. Laulupidu võib pidada massipsühhoosiks. Iseenda eest võitlemine on tüüpiline praegu võimust võtnud  individualismi kultuses. Ent kuidas seda muuta? Võib-olla panustada koorilaulu? Pole paha mõte. Vaadake või tunnete ja meelte möllu laululahingu saates. Mõnikord ongi nii, et suur ja keeruline probleem laheneb  mõne hoopis teise asjaga tegelemise käigus. Iseenesest. Tähtis on üles leida see õige nupp, millele vajutada.
