Tere, lapsed, me alustame oma tänast lastetoa saadet otse  keset palavat väitlust, kust vennad lenart  ja Tõnu üritavad välja selgitada, kumb on kõvem kalamees. Sisutihe vestlus on kestnud juba oma pool tundi. Ma võtsin hääle maha ja nüüd ma lülitan hääle sisse. Klõps. See pole midagi, aga mina olin kord ükskord õhne jõel kala  püüdmas hakkas juba pimedaks minema ja väga raske oli näha,  kus pool jõgi üldse on. Ja aga mul oli kange isu veel kala edasi püüda,  kange tuhin ja hasart oli sees ja ma mõtlesin,  et kuigi mul oli juba kott kalu täis, mõtlesin,  et viskan kolm korda veel seda spinningut. Iga kord, kui ma selle kerimise lõpetasin,  oli mul suur kalapurakas seal konksu otsas. Pärast hiljem, kui hakkasin koju minema,  siis avastasin, et ma olin need viimased kolm kala püüdnud  heinamaalt rohu seest, mitte jõest. Nii kõva kalamees olen, see ei tõesta nüüd küll mitte midagi,  et sina see kõige kõvem kalamees oled, need kalad võisid  sinna samamoodi pimedasse olla ära eksinud,  nagu sinagi olid, aga vaata, mina ükskord Pärnu jõest  tõmbasin Ikarnosselli. No nii suure puraka tõmbasin küll välja,  aga miks ma sellest kunagi varem pole kuulnud? Pilti on sul näidata või? Sa arvad, et see on väljamõeldis, ei ole. Ma tahtsingi sellest pilti teha, aga, aga ma ei jõudnud. Sest et seal juhtus, las ma pakun, las ma pakun kala võttis  jalad alla ja jooksis jõkke tagasi ka, mida sa nüüd seletad,  Lennart kaladel ei ole jalgu, sa tead väga hästi,  aga miks ma seda pilti näinud, aga ma hakkasingi just oma  taskust seda telefoni otsima, kui korraga hüppas puu otsast  üks ilves alla ja siis võttis selle selle kaenlasse,  selle minu kala või noh, hambusse ja jooksis sellega minema. Aga ilvesest ma jõudsin küll selja tagant ühe pildi teha,  nagu see pilt on siis. Kuulge, kõvad kalamehed, aga kas kumbki teist on näiteks  püüdnud kunagi välja ka kuldkalakese? Timmu no kuldkalad, sa ju tead väga hästi timmi,  et kuldkalad on ainult muinasjuttudes. Mina ükskord olen püüdnud päriselt ja sa ära plära  ja see oli kaks suve tagasi Koiva jõest Valgamaalt. Teate seda lugu see, mis see kul, kas oota,  see on mingi see? Kui meie veel Lennartiga noored poisid olime,  siis ema luges meile väga tihti muinasjutte  ja üks vene muinasjutt oli, mäletad havikäsu? Kas me ei võiks natukene seda meelde tuletada  ja ja noh, olemasolevate vahenditega noh,  midagi mängida ka. Elas kord üks taat, kellel oli kolm poega,  kaks poega olid targad, aga kolmas oli lollike  ja ja ma arvan, et Lennart võikski seda kolmandat poega mängida,  sest meie võiksime sinuga need targad pojad olla. Hea küll ja mis meil lollikene tegi? Tema ei teinud mitte midagi, tema oli nii laisk,  et lamas kogu aeg ahju otsas ja. Täitsa tobu ja targad vennad tegid muudkui tööd. Aga ühel päeval otsustasid, et nad lähevad laadale. Jah, läksidki. Tooge kingitusi ja, ja toome, toome. Nii kaks venda läksid ki laalale. Aga siis nende vendade naised jäid koju ja  siis hakkasid seda laiska venda hurjutama  ja õrritama nii ja melja, mis sa lamad seal,  mine too nüüd ämbritega vett. Ei viitsi, ta ei viitsinud mitte midagi teha,  aga siis need vennanaised olid targad ja ütlesid talle. Aga Jemelja, kui sa siia tarre meile ämbritega vett ei too,  siis vennad sulle laadal kingitusi ei too. Olgu peale jemelja roniski ahju otsast alla pani riided selga,  salli, kaela, sest väljas oli külm, võttis panged  ja läks jõe äärde. Ja kirve võttis ta kaasa ja. Sest jõgi oli ära jäätunud Alguses kandis kirvest õla peal, siis jõudis jõe äärde,  raius sinna suure augu, et saaks ämbritega kohe vett võtta. Oh, aga siis jäi vaatama seda auku ja unustas täitsa ära,  mis ta tegema pidi, sest ta oli ikkagi nii laisk vennike. Ja järsku näeb, et seal augu sees ujub üks kala,  haug. Siis melja pani kirve käest ära ja tegi ühe oma elu kõige  kiirema liigutuse ja püüdis selle havi kinni. Sealt august. See oli kõige kiirem liigutus. Nii purikas oligi peos. Jah, kallis meil ja palun lase mind vette tagasi,  sul võib mind veel tarvis minna. Milleks mul siin tarvis läheb, sinust saab hea kala,  supp, kala ka, vastas Jemelja. Palun lase mind vette tagasi ja ma täidan kõik sinu soovid,  mida sa praegu kõige rohkem tahaksid? Mõtle pinksalt. Ma tahaksin, et pange ise läheksid nii, et vesi maha ei loksuks. Kala ütles, aga kala ütles, sa pead ütlema havi käsul minu tahtel,  ahaa, ja siis täidan ma kõik sinu soovid havi käsul minu  tahtel pange, et minge koju. Ja siis Jemelja nägi, kuidas ponged läksid korraga vett täis  ja läksid üles tare poole, noh, aga Jemelja oli aus mees  ja lasigi havi sinna jääauku tagasija. Ise läks ahju peale lesima. Aga need vennanaised, kes kodus olid, nemad ei jätnud jonni,  ütlesid no kuule, Jemelja, mis sa seal ahju peal jälle lesid,  mine õue, puid lõhkuma, mine. Aga siis need naised ütles, et kui vennad koju tulevad,  oi oi, oi, oi, nad ei too sulle mitte ühtegi kingitust. Jääd kõikidest laada kingitustest ilma. Mine puid lõhkuma. Läks. Ei läinud Talle tulid meelde võlusõnad Havi käsul minu tahtel, kirves, mine lõhupuid  ja puud, tulge ise tuppa ja ronige ahju. Jah. Täpselt nii sündiski. Kirves läks õue, lõhkus kõik puud ära ja puud tulid ahju  ja tuba sai soojaks. Aga siis need naised ei jäänud ju ikkagi ära rahu selles. Ja rahule, sest puud saidki otsa. Ja siis nad ütlesid Jemeljale, et ta peab minema metsa  ja uusi puid raiuma. Ei viitsi? Aga mis see Jemelja siis välja mõtles? Istun ree peale ja ütlen, võlusõnad. Regi sõida metsa. Ja siis peal abi käsul minu tahtel regi,  sõida metsa ja siis melja istuski ree peal  ja regi sõitis kiiresti aiast välja ja hakkas metsa poole sõitma,  sõitis läbi linna ja sõitis seal inimestele otsa  ja väga paljud inimesed said nagu haiget  ja vigastada. Ja Jemelja jõudiski metsa ja siis mis ta ütles seal? Havi käsul minu tahtel puud tulge rekke enne veel,  kui melja sealt metsast välja jõudis. Igaks juhuks tegi endale ühest ühest sellisest. Puust tegi kaika kirvele, ütles, et havikesul minu tahtel  tee mulle üks kaigas ja siis kirves, tegi talle ühe kaika ka. Nii et kui Jemelja jõudis linna tagasi, siis inimesed Ootasid teda tahtsid tappa ja tahtsid talle tuupi teha. Aga Jemelia oli kaval, tema ütles avi, kas sul minu tahte  kaigas anna neile naha peale op ja siis kaigas hakkaski  nendega seal kaklema. Ja melja pääses minema. Aga kuuldused? Mee melja vempudest ja igasugustest jamadest jõudsid saali  kõrvu ja tsaar käskis poisi kinni võtta. Miks nad siis ise ronivad sinna ree alla? Avi käsul minu tahtel tsaari tütar hakaku mind armastama  ja mina ise koju ja Jemelja jõudis koju ahju peale jälle  ja lesis ja laiskles seal edasi. Tsaarilossis olid nüüd halad ja pisarad ja häda,  sest tsaari tütar marja oligi hakanud Jemeliat armastama  ja tsaar jäi nii mures, et ta ei osanud enam mitte midagi  peale hakata ja saatis oma käsilase Jemelja juurde. Ja käsilane jõudiski emelia juurde. Mängin seda. Ja siis see käsilane tõi kaasa kõiksuguseid,  jooke ja sööke. Ja jootis selle Jemelja purju ja Jemelja jäi  nii purjus, et jäi magama. Siis Jemelja toodigi salaja tsaari juurde  ja tsaar oli lasknud kohale tuua sellise suure tünni. Ja saar, mõtle seda, no kui see Või see minu tütar armastab nii hullult seda  ja no siis mingu kosi meljaga tünni. Jah, siis tsaari käsilane panigi selle Jemelja  ja tsaari tütre siin need tünni. Roni alla, siit nüüd. Nii, mängime nüüd, et see on tünn, mine siia sisse. Nii et võta oma ilus marjaga kaasa. Ja siis see raudvitstega tünn, see visati merre. Jah, tsaari lossis oli jälle hea elada, sest keegi ei nutnud,  ei halanud. Kuhu see tünn jõudis siis, no ta jõudis ju merele  ja jõudis merele ja siis Marja ja Jemelja järsku avastasid,  et nad on seal pimedas tünnis kinni. Varsti ati, pime on, kus ma olen. No aga mida see Jemelja siis tegi? Kasutas võlusõnu. Avi käsul minu tahtel. Tünn sõida kuldsele rannale. Jõudsidki rannale või? Jõudsivadki rannale. Mina olen nii emelia. Kes sina niisugune oled? Tsaari tütar ütles, et Jemelja, mina olen tsaari tütar Marja. Tere marja. Tsaari tütar, paluski. Jemelja, kas sa võiksid end ilusaks poisiks muuta? Sest tsaari tütrele ei meeldinud sellised lohakad  ja laisad poisid? Miks mitte? Havi käsul minu tahtel muutugu ma toredaks poisiks  imekauniks noormeheks. Ja siis ja meile muutuski. Aga siis kuulis jälle tsaar, et keegi on ehitanud tema maa  peale mingi uhke lossi. Kes sa oled tubli ja kena noormees, siin? Mina olen meelia. Mäletad sa seda poissi, kelle sa oma tütrega tünni panid  ja lasid merd heita. Kui ma tahan, siis ma hävitan sinu riigi maa pealt ära  ja põleta, võtan kõik maha ja siis läkski nii,  et Jemelja hakkas ise riiki valitsema. Ja võttis tsaari tütre endale naiseks. Aga mis selle loo moraal on? Mingi peab olema. Et nagu muinasjuttudes on alati mingid tarkused ära,  mida tahetakse öelda ja, ja, ja mida me peame õppima. Äkki see on lihtsalt nii vana muinasjutt,  et tol ajal ei osatud midagi, osad ikka,  mis sa plärad jälle Lennart, igas loos on mingid tarkuse tera,  mina arvan, et siin on näiteks üks, üks üks tarkuseteradest  on ikkagi see, et ära kuula kala, söö parem kalasuppi.
