Eesti ornitoloogiaühing nimetas 2014. aasta aasta linnuks jäälinnu jäälind on Eesti looduse üks erksavärvilisem maid, linde, keda meil kohata võib. Ja tema nägemine on alati elamus oma. Et paljud linnusõbrad kindlasti käivadki näiteks talviti, kui meil värvi on, vähe spetsiaalselt, et neis kohtades, kus jäälinud talvituvad teda otsimas et siis muidu sombusest talvepäeva saada endale üks värviküllane elamus. Kuigi jäälind on oma välimuselt ja suuruselt üsna värvuliste sarnane kuulub ta hoopiski siniiraaliste seltsi ning seal all omakorda jäälinlaste sugukonda. Sellest sugukonnast on umbes 90 liiki, kes on levinud üle maailma aga suurem osa neist elutseb pigem troopilistes piirkondades. Enamus nendest liikidest on värvikirevad tegelased. Nende sulestikus võib näha nii punast, sinist, rohelist, kollast või nagu meie jäälinnul ka oranži ja seda erinevates toonides ja kombinatsioonides. Jäälindude hulka kuulub ka selline tuntud Austraalia lind nagu kuuga. Varra ehk naeru safiirlind inglise keeles lahvinkuka paramida võiks tõlkida kui naerev kuka varra. Miks tema puhul nõnda palju naerule viidatakse, tema nimedes selgub ehk järgnevast helisalvestusest. Jäälindlaste seas on nii kalatoidulisi kui ka putuktoidulisi liike. Osa neist elavadki pigem kuivamaa tingimustes ega ole veekogudega eriliselt seotud. Loomulikult siis nad ei saagi kalu süüa, vaid peavad leppima väiksemate maismaa loomadega, näiteks seesama kuuga parrackele häälisust mõjust kuulasime toitub sisalikest, närilistest või ka madudest või vahest suurematest putukad vatest. Aga meie enda jäälind, kes Eestis elab, on pigem vetega seotud ja enamasti jõgedega ja suurema osa tema toidust moodustavad kalad. Jäälind võib ka veeputukaid püüda ja ka süüa, aga need on tema menüüs pigem vähemuses. Vee-elukate püüdmiseks on jäälinnul omad erilised kohastumused. Kuna veepind peegeldab valgust ja valguslainete omadused vees on teistsugused, kui õhus on oksal istuval linnul päris keeruline vees kalu või putukaid näha. Küllap olete seda ka ise kogenud, kui olete kaldal ja tahate siis mõnda vees ujuvat kala märgata? Ta, pannes aga pea vee alla, on pilt kohe palju selgem. Jäälinnul on silma võrkkestas väikeseid õli tilgakesed, mis aitavadki läikivas pinnast paremini läbi näha ja ka värve paremini tajuda. Lisaks suudab jääsukeldumise hetkel oma silmades justkui ümberlülituse teha et saavutada vee all parem ruumiline nägemine. Nii et jäälind on omamoodi biotehnoloogiline ime. Jäälind pesitseb Burgudes, mille ta koos oma kaaslasega uuristab enamasti jõgede kaldavalli sisse. Aga ma olen näinud ka jõest palju kaugemal asuvat jäälinnu pesa. Üks kord Helme koopaid külastades kuulsin seal koopaava kohal imelikku surisevate heli. Alguses ma ei saanudki aru, kust see tuleb. Aga kui ma siis otsima hakkasin, märkasin liivakivis avaust. Ja seal oligi jäälinnu pesaõõnsus, kus pojad häälitsesid. Kuid jõgi asus sellest kohast umbes 100 meetrit eemal. Jäälindude elu on päris karm. Noored jäälinnud peavad varakult õppima, ise kalu püüdma, sest vanem linnud ajavad nad õige pea pärast lennuvõimestumist oma territooriumilt minema. Keskmiselt neli päeva pärast pesast väljumist teevad jäälinnupojad oma esimese sukeldumise. Aga mitte kõigil see ei õnnestu ning osa noorlindudest hukkub sellel katsel. Agaaga jäälinnu vanalindude elu pole kergete killast. Karmidel talvedel hukkub üsna märgatava osa meil talvitavatest jäälindudest kas toidu nappusel või või siis külmast. Sageli võivad neile saatuslikuks saada ka jäätunud veelombid sulgedel ja nokal, mis vähendavad sulestiku sooja hoidvast või, või ka saagipüüdmisvõimet. Jäälindudel ei ole mingit erilist ilusat häälitsust. Jõgede kohal lennates lasevad nad kuuldavale kileda ainuomase kõrge hüüu, mis on üsna kergesti äratuntav. Selles juuli alguses Põltsamaa jõe kaldal tehtud helisalvestuses ongi hommikuse linnukoori seas kuulda ka jäälindude kiledat häälitsust.
