Saaremaa uurijatest viidumäed on esimesena märkinud  professor Schmidt oma 1855. aasta töös, seal on  siis nimetatud, et on niisugune huvitav. Astang ja Astangu all on allikad ja seal ümbruses on huvitav taimestik. Ja siis sajandivahetusel kaks Rootsi tudengit. Cotzberg ja Vestergren olid nende nimed. Nemad tegid Saaremaa kohta üsna põhjaliku botaanilise  uurimuse ja Meil oli Viidumäe ikka üsna põhjalikult sees  juba üle 100 päimeliigi, aga siis aastatel 1930 kuni 33 oli  Saaremaal välitöödel tollane ülikooli konservaator hilisem  professor Karl Eifal ja tema kogus materjali. Saaremaa koguteose jaoks Karl Eihalda oligi  siis see mees, kes nii jalgsi ja jalgrattaga  selle Saaremaa läbi käis. Ja no tema märkmed on nüüd vast esimesed niisugused väga  sihipärased viidumäe kohta. Noh, sinnani oli viidumäe nagu muude Noh, botaaniliste leidude kõrval üks paljudest kohtadest  ikka sellel liigil jälle märgitud, sealt leidutud ja,  ja mõnel teisel ja kolmandal aga noh, tema  siis nagu koondas seda materjali ja lõi sellest olemasolev  teevast materjalist terviku ja ja Viidune muutus  siis nagu läbi tema niisuguseks harulduste koondamiskohaks. Aga pilguse pilgu sel juba tollal töötab veel praegugi  psühhoneuroloogiline haigla. Ja seal oli omal ajal üks suur botaanikahuviline arst,  tema nimi oli doktor Saarsoo Bernhard Saarsoo. Algul Saar soo n, hiljem Saarsoo. Ja noh, teda üldiselt teatakse ja tuntakse kui Saaremaa  robirohuleidjat 1933.-st aastast. Aga no tegelikult ta muidugi ei leidnud mitte ainult  Saaremaa robirohtu, tema sulest on pärit väga palju kirja  silume allikasoode ja metsade kohta ja üldse lähema ümbruse  floristilisi leide. Tava avaldas Ja ta tegeles muuhulgas ka taimkatte kaardistamisega. Professor Teodur Lippmaa. Ette no nii vedamisel kolmekümnendatel aastatel hakati  Eestimaa taimkatet kaardistama, Saaremaa jõuti enne seda  valmis ja doktor Saarsoo siis kaardistas  ka siit need lähema ümbruse kaardilehed. Sageli esimene või või koguni ainus. Asi, mida viidumäelt näha tahetakse, on ilmatu kuulus  Saaremaa robirohi. Ja need küsijad, kes siia looduskaitseala keskusesse tulevad,  see on siis varakevadel või? Peaaegu talveakul peavad enamasti pettuma,  sellepärast et. Neile oleme me sunnitud ütlema, et see Robirohi kasvab allika soos, kuhu me lihtsalt reeglina Kõhukülalisi ei lase ja teiseks tema õitseaeg või. Ilu. Inimese mõttes tuleb välja. Hilissuvel sügise algul, augustis, septembris,  millal tema õitseb ja oma täissuurusesse kasvanud on. Praegu saame näha, kas siis möödunud aasta kuivanud. Varsi ja kõtraside. Seitse kuni 9000 aastat tagasi umbes oli  selle koha peal, kus me praegu seisame. Vesi, mida siis tänapäeval nimetatakse Antsulus järveks,  mis oli Antsulus järve rannas. Kõrge kõrge 10 12 meetri kõrgune rannaastang laskub  ja alla ohu esimesse soonõkku ja ja kuna see meri Käis ju edasi-tagasi liikus ja need rannamoodustised  tekkisid ja. Liikusid siis siin all. Soolohkude vahel on veel järgmised rannavallid,  siis liivased, liivased, kruusased, pikad. Voored või vallid? Mitmes korduses, mille vahel on siis nüüd? Saisemad osad porss on Lääne-Eesti soode  ja karaktertaime. Huvitav, sellepärast tema levila piir läheb kuskilt  Kesk-Eestist ära läbi, nii et Ida-Eestis Alutaguse seal  suurtes soodes emajääras ta puudub. See konkreetselt see põõsas siin just ilus  selle poolest, et isas ema sõid üheaegselt,  aitavad tema peal ja ilusad punased tutid on. Emasõied nende. Vitste otsas ja lisasaiad natuke allpool. Nüüd. Kaamera suudaks lõhna edasi anda, siis me tunneksime  selliste omapäraste eterlike õlide. Kellele meeldivad, kellele vänget lõhna? Me oleme siin Muistse rannastangu all. Ranniku ühel vallil vall seljakul ja kahe sooriba vahel  ja siin selle kuivemal kuivemal kasvukohal on endale sobiva  elupaiga leidnud. Väga mitmesugused puud, põõsad siin päris kuivade kohta. Puud nagu kuused või männid ja siin soo vahel. Astangu varjus on hea kasvada soojalembesematel tammedel. Sarapuudel. Popul pihlakal. On kadakapõõsaid ja. Paakspuid ja kuslapuid. Ja siin on muidugi võrreldes nende soomändidega kuigi see  soo Soomännid siinsamas paarkümmend meetrit kõrval on need  männid siin palju sihvakamad, kõrgemad, sirged,  pikad. Näitab, et see pind ikka kasvamiseks on. Kuigi siinsamas kohe naabruses hoopis erinev,  kui. Siin soos. Püsinud on aga siin selle 69. aasta sügisetormi üle just sellepärast,  et siin kõrge astangu varjusse Tuuled ja. Need ei pääsenud, raju, ei pääsenud nii neid lõhkuma. Nüüd hiljem ainult vanad ja kõdunenud või. Loomulikku surma? Surevad ja surnud puud on siin murdunud või kõveraks  käeldunud ja nii nagu looduskaitsealale kohanenud,  muidugi neid ei. Koristata siit ära vaid omakorda nendes kõdunevates puudes  leiavad elupaiga. Väga paljud huvitavad. Loomad seened, taimed, samblad, samblikud. Kelle jaoks nii kultuurpuistutes või majandus puistutes jääb  elupaikasid või elukoht kogu aeg vähemaks vähemaks ja. Metsamehed. On nii hoolikad või? Ei lase puidul niisama mädaneda, metsa all kõduneda,  aga looduskaitsealad just selle jaoks ongi,  et. Siin mujal juba väga haruldaseks jäänud et nad just  kõdupuidus elavad. Sellest toituvad või või seal puidus omakorda elavatest  seentest toituvad putukad, mardikalised ja. Teised. Saavad rahulikult siin elada. Valviku mättad siin. Soosaarel. Valvik kasvab kuivemates palumetsades ja. Viidumalgi mõnes kohas, need on siin noored. Ajapikkuse sammal kasvab ka suurema suurema  siis metsa all pärast. Ilusad helerohelised ümarad muhud. Igal kevadel minule, et kilpjalad metsa all meenutavad seda,  kui käsi sirutus kuskilt sambla seest välja  ja rusikast hakatakse sõrmesid niimoodi välja,  sirutama, välja, rullima. Nii kenasti rullib oma lehed lahti, siis varasuveks juba  suured vihmavarjud metsa all, nii et seal all päkapikud  kõndida saavad. Aasta pärast saab siis nendest ilusatest rohelistest  noortest selline kuld, kuldpruun küps. Kuivatanud. Mälestus. Siin nende kõdunenud puude või. Mahalangenud tüvede nende juures tuleb see Viimaste aastate. Nüüd looduskaitse teiste põhimõtete väike muutus tähendab  üha enam ja enam ka meie Eestis ei pea kaitsma mitte neid. Liike või? Kes meil on? Haruldased, aga mujal võivad olla väga arvukad  ja kelle kodumaal lihtsalt kuskil meist eemal vaid neid  liikuma loomi, taimi, seeni. Kelle elupaigad on ära kadunud nii nii meil kui mujal. Ja, ja seepärast siis näiteks Lääne-Euroopas,  kultuurmaades, kus enamust metsa, meie, Loodus inimesed nimetavad Puu puupõldudeks, see tähendab, et seal on kultuurmetsad,  ainult seal on sellised. Õdu elupaigad täielikult kadunud või kadumas  ja sealsed looduse sõbrad, loodusuurijad,  käia siis siin Eesti näiliselt räämas või hooletusse jäetud  hooldamata metsades satuvad meeletusse vaimustusse just sellepärast,  et siin selles lagunevas ja puudius on. Veel üsna hea elada. Nendel organismidel. Kelle jaoks see on just kodu ja või toiduobjekt? See esimene kevad, Viidumäel hakkab mööda saama. Tundemärgiks on ju nii, et kraavipervede paiseleht  või metsaaluste sinilill ja ülased hakkavad ju on juba päris  ära õitsenud ja orgu see järgmisest. Järgmisest tsüklist või? Õiterohkusest hakkavad tunnus andma siis esimesed maikellukesed. Päikesepaistelistel nõlvadel kuskil juba nad on avanenud  ja lõhnavad ja õitsevad täies uhkuses ja metsavarjus rohkem  nad alles. Hakkavad oma rohelisi. Alguses rohelisi kellukaid lahti kerima. Mis poiss? See on üks tunnistaja, viide igapäevatöödest kõrvuti näiteks  ilmastiku või mitmesuguste fenoloogiliste vaatlustega käivad  siin ka juba pikemat aega regulaarsed võhavee taseme mõõtmisel. Et lihtsalt see loodus siin maa peal toimuvale suurema  sügavamat looduslikku tausta saada, siis meie inimesed Mõõdavad siin veetaset, me saame sellega üldise muutuse läbi  aasta ja ja veel. Aastate võrreldes võrreldes erinevaid aastaid kuidas see Veetase muutub või? Põhjaveetase ja. Näitab ka soodes selle veeseisu, see väga tähtis,  eks ole, siin astangust jooksevad veed välja  ja kui ruttu vesi langeb ja ja millal ta sügise poole jälle  tõusma hakkab ja. On taustaks taustaks igasuguste teistele teadmistele  ja vaatlustele loodusest. Sügavamaks sügavamaks teadmiseks ka kogu. Siin Lääne-Saaremaa vete kujunemise ja Loo kohta läbi aasta. Oleme jõudnud jälle selle liivase muistsa rannapalli pealt  ülemineku kohta, kus on vallide vahel sooriba,  mis aga Iseloomulik viidud ja siin siis need valli kuivema. Liiva peal kasvavad kõrgemad männid lähevad üle laenulisteks käänulisteks. Soomändideks ja. Kui me näeme üleval astangu peal või või kasvõi siinsamas Kuivemate vallide peal kasvavaid sirgeid ja. Tavalisi pikki sihvakaid mände ja siin soos neid. Madalakasvulisi ja kõverikke ja väga ilusa. Välimusega siis on ehk huvitav selle peale mõelda,  et nende vanus on ju üks ja sama nendesamade põlvepikkuste  või rinnakõrguste. Samblikesse kasvanud ja kõverike nende iga võib-olla  samamoodi sadakond aastat, kui nende. Suurte. Tüvede ei jõua kätega ümbertki haarata. Teine siin selle soorita peal siin silma torkab,  ehk on see kallak? Iseloomulik viidud siit ülevalt astangult allapoole mere poole,  nii kuidas vesi voolab ikka mäest alla siis see pind  ka siin laskub kogu aeg allapoole ja siin kastangu nõlva  pealt algavad allikad mõnes kohas on päris selgelt ojadena  või niredena mõnes kohas nagu siin ilmselt voolab see vesi  lausa lihtsalt läbi läbi lihtsalt selle soopinnase. See on siis see tüüpiline või kuulus viidume. Allikaline soo tänu millel seal voolavale veele ja. Voolavale veele. On talvel siin suhteliselt soe vesi, pind ei jäätu ära suvel  suhteliselt jahe. Sest et see pinna põhjavesi, mis tuleb, see on ju jahe  ja külm, tänu sellele saavad siin allikasoos püsida mitmed taimed,  kelle mujal ümberkaudu on nad kadunud ja nende kodumaa on  tublisti põhja pool meist nagu näiteks alpi võibatakas. Peetakse viiduma suuremateks harulduseks. Tema on siis Eestis ja Lääne-Eesti allika soodesse jäänud jääajajärgse  jaheda kliimaperioodi jäänud taimena ja varjule tulnud  või püsima jäänud just nimelt siin suviselt jahedatesse allikasoodesse. Armastab. Allikavee. Voolu sängide kaldaid, kus ta siis oma varbad selles külmedas,  külmas allikavees hoiab ja vara kevadel siin soos üks  esimesi õitsejaid on. Erineb mujal mandri-Eestis tavalisest harilikust  või pätakas oma valgete. Õite poolest seal teisel tavalisel on teie,  sest pääsusilmakarva lillakad Pärtkas tänapäeval. Tema päris kodu on meist tublisti põhja pool. Põhja-Skandinaavias see tundraaladel Tema üks näide või tõendus sellest, et siin sellel kitsal  ribal on liigendatud seal muistse Antsul järve  rannaastanguga on väga kitsal ribal väga eri eripärased. Elutingimused erinevatele taimedele, loomadele siin saavad püsida,  on püsima jäänud. Erinevad organismist ja erinevatest Eesti ajaloo kliimaperioodidest. Või pätakatest rääkides või neid vaadates on  ehk huvitav nimetada seda, et kõrvuti inimestel laiemalt  tuntud huulheinaga paljudes rabades tavaline taim on  ka võibeta, sealhulgas alpivõibeta. Putuktoidulised tähendab oma lihavate ja kleepuvate. Lehtedega kleebivad nad sinna lendanud lennanud putukad enda  külge ja siis vaikselt erit ud seedemahladega. Tarvitavad sealt osa enda hüvanguks nüüd siinsamas. Kontrastina kõrvuti alpi võipätakaga, kes on kohe peale  jääjärgsest jahedast Perioodist Eestisse püsima jäänud allikasoodus püsima jäänud,  kasvab siin. Lääne mõõkrohi, kes siis on vastandina? Just soojemast praegusest ilmast tunduvalt soojemast,  nõndanimetatud atlantilisest, see on siis soojaste niiskest. Kliimaperioodist. Siia varjule jäänud. See oli siis valdav umbes 6000 7000 aastat tagasi  ja tänapäeval on selle lääne mõõkrohu kodumaa Lääne-Euroopa. Rannikualadel Inglismaa lõunarannikul ja Euroopa Atlandi  ookeani rannikutel. Mõõkro ja ta ilmselt eesti keeles oma nime sellepärast saanud,  et ta lehed ja varda väga teravad ja lõikavad. Me oleme siis Jõudnud. Metsaallikatele. Tavalise inimese jaoks sõna allikat kuuleb,  siis on ikka üks selline selge koht, kuskohast vesi  pulbitseb ja maa seast välja tuleb siis siin viiduma  allikasood või allikad on tavaliselt niimoodi,  kus sellest kalda astangust. Lihtsalt. Mätta alt või pinnase seest immitseb vesi välja  ja mis siis kuskil soo peal hiljem võib selgemaitseid ojasid  või niresid, voolusängisid moodustada. Aga enamusel juhtudes enamus kohtades ta lihtsalt lausa  lihtsalt voolab läbi soo allapoole languse poole mere poole. Mõnedes kohtades on siis see Pinnasest välja tulev vee hulk suurem ja moodustunud  sellised allika. Ojad või väikesed jõekesed, kus siis väga selge vesi. Sillerdades allapoole voolab nagu siin näha,  armastavad seda külma ja voola vee kallas,  pääsusilmad ja alpi võipätakad. Kuna see pinnases tulev vesi on nii kaltsiumi  ja kaltsiumi soolade rikas, siis siin kohata selliseid kondenseerumiskeskuse,  siis ta Koguneb sinna peale ja jäävad nagu sellised kodumaised  kristallid või kodumaised. Korallide siia allikavette kivide peale. Praegusest viidumäe looduskaitsealast rääkides peame  meenutama ka ühte sünget ajajärku Lääne-Saaremaa. Ajaloos ja möödunud sajandil, selle sajandi alguses oli  Lääne-Saaremaa rannakülades hästi levinud suhteliselt  levinud pidalitõbi. Ja selle ravimiseks ja nende haigetest hoolitsemiseks rajati,  rajati. Audakule see on siis praeguse liidu ma looduskaitsele  keskuse kohale. Selle sajandi algus 1003. neljandal aastal leprosooriumi  ehk pidalitõbila. Ja. Praegune looduskaitseala keskus, siis asub  ka selle. Leprosooriumi arsti. Metsa. Salumetsale iseloomulik taim, hammas, juur,  ka kevadine õitseja hakkavad tal tipus esimesed õied avanema,  aga. Erinevalt enamuses teistest. Suguvendadest õis taimedest, temal need õied õitsevad  niisama silmailuks ja. Putukate petmiseks sellepärast, et seemned seal küpsevad  väga harva ja see taim Paljuneb vegetatiivselt seal lehe kaenlates,  leheroogude kaenlates on ümarad pallikesed sigipungad  ja need siis. Hiljem murduvad sealt lahti ja putukad, sipelgad näiteks  ja kannavad need laiali ja unustades maha kuhugi,  siis sealt saab siis uus taim jälle alguse. Looduskaitseala nagu juba juttu oli, on siis 1957. asta  aastasse alustatud. Esialgu oli ta 593 hektarit suur, siis 1979. aastal  laiendati ta 1194 hektari ni peaaegu poole suuremaks,  siis. Ja selles suuruses ta siis. Eksisteerib praeguseni. Meie looduskaitsealade tegevuses on üldiselt nagu kolm põhisuunda. Kõigepealt siis on looduskaitsealadel see Kõige selle väärtusliku hoidmise ja kaitsmise funktsioon,  mille, milleks nad, mille hoidmiseks nad rajatud on. Ja siis üks väga oluline lõik on looduskaitsealade puhul  muidugi ka selle looduse uuri, uurimine ja jälgimine. Ja. Juba nende rajamisest alates on nagu võetud meil selline suund,  et kasutada maksimaalselt ära seda, et, et kohtadel on  olemas personal kes saab teha aastaringseid vaatlusi ja. Ongi siis nagu püütud meie looduskaitsealadele. Rajada niisugune aastaringsete püsivaatluste võrk siis. Püütakse meie looduskaitsealad maksimaalselt  nii igakülgselt noh, võime öelda, et inventeerida tähendab,  et meie looduse kohta võimalikult mitmekülgselt andmestiku  koguda ja siis niisuguste perioodiliselt te kaudu saame  siis looduses toimuvaid muutusi fikseerida. Ja kolmas, niisugune oluline suund on muidugi  siis see Õppekasvatustööga seotud osa meie looduse tutvustamine Inimestele no need on niisugused kolm. Kõige olulisemat töölõiku inimest.
