Kalapüüdmine on lihtne värk. Viska kõng vette ja purikas ongi konksu otsas. Kes ei usu, vaadaku nüüd hoolega. Oma silm on kuningas. Niisugune mõnus kalapüük käis möödunud talvel Pärnu lahel. Kuna me kõik aga oleme kuulnud Pärnu lahe hirmsast reostatusest,  siis kerkib loomulikult küsimus, kas Pärnu lahe kala üldse  süüa kõlbab. Nii. Et ega seda reostuse mõju kaladele Otseselt väga palju uuritud ei ole. Kui ilmuvad artiklid, teaduslikud artiklid  selle kohta siis räägitakse, et, Reostus mõjub kaladele. Aga otsest, seda mõjumehhanismi kui sellist kirjeldatud ei ole. Kui kalal ei ole? Märgata mingeid märgatavaid muutusi seal  siis mingeid kasvajaid või mingeid. Paelusse. Seedeorganites seal. Siis jah, on ta täiesti söödav ja tarbitav. Niisiis, Pärnuga on asi korras, mida ka öelda näiteks Maardu  järve kohta, kus keemiakombinaat päris külje all. Kas tehase suitsud ja veed pole osa oma mürgilaadungist  kaladele loovutanud? Seitsmekümnendail aastail selgus Jaapanis sünge tõsiasi. Paarikümne aasta jooksul oli keemiakombinaat si lasknud oma  elavhõbedat sisaldavad heitvee merelahte. Seal ladestus elab be kaladesse ning siis haigestusid  minamata linnakese elanikud kes neid kalu sõid. Inimestel kadus liikumisvõime, ilmnesid tasakaaluhäired,  kängusid liikmed, uued ilmakodanikud aga võisid sündida  täielike invaliididena. Hirmus tõbi oli levinud kalade kaudu. Milliseid haigusi võiksime meie koos kaladega sisse süüa? Siku se pensionäril kõige odavam ju pensionär juba joosta on. Noor sellega ka mina, kevadel sain selle paelussiga viis  tükki ja ma nüüd. Ja mul lihtsalt süda ei võta, vist ei julge süüa ju? Väga hea. Öelge, kas teie kala, kui te püüate, et kuskil  kontrollitakse ka, ütleme selles mõttes,  kas ta on haige või ei ole haige kas niisugust kontrolli  kuskil on või ei ole? Ei, nad on iga kevadel käinud. Helistan, millal te kala toote? Nad iga kevad käivad siin. Kontrolli võtmas tahavad proovi võtta. Nii, aga kuidas teile endale tundub, kas kala on haige? Praegu ma rääkisin just, et kala on paremaks läinud. Ma rääkisin just maks, aga mis haigus teil enne oli,  mis te. Paised ja niukesed kui mujal ja põllumeestel oli väetist  liiga palju käes. Ei olnud viga ja nüüd on vähem käes ja nüüd on kala tervem ka. Eesti mereinstituudi teadlastel on meie rannikuvete kaladel  nõnda öelda silm peal. Praegu ollakse Matsalus. Kas see reostuse mõju ka kuidagi märgatud? No tähendab Arvukuse nüüd ei oska tõesti ausalt öeldes seda öelda isegi aga,  aga kui nüüd vaadata, ütleme just seda haiguste  ja nende leviku suhtes, siis küll. Kahjuks alguses halvema suunas ja nüüd paistab,  et eks ole seoses selle uue majandusliku situatsiooniga,  et meil ei ole lihtsalt enam raha inimestele osta ei  mürkkemikaale ei väetisi midagi sedasorti asju nad on  hakanud tunduvalt paremini ümber käima ka oma orgaanilise väetisega,  mis laudast tuleb. Siis on asi muutunud paremaks. Näiteks ma saan teile praegu näidata hirmsa kasvajaga haugi,  haugi, kala küll jube kasvaja peal. See kasvaja inimesele ohtlik ei ole. Siin on niisugune roosa kohev, selline limane paik  ja siin silma ümber ka väga huvitav. Mul on tõesti hea meel, et ma saan näidata just sellise  lokalisatsiooniga kasvõi kala silm on ikkagi tal vaba,  silm on tugev organ, tal on täiesti oma kaitsesüsteem,  oma immuunsus siin silm jääb ikka viimseni vastu pidama. Aga jah, see kohutav, kohutav pilt. Tegelikult inimesele ei ole see mitte midagi ohtlikku,  sellest seda kala võib päris kindlasti süüa. Loomulikult need kohad tuleb ära lõigata. Kala tuleb ära praadida või ära keeta, aga ta ei ole. Võib olla. Täpselt sajaprotsendilise havi kalaliha väärtuslikkusega,  aga 90 on ikka kohal. Muidugi inimesele on ohtlikud parasiidid,  kelle jaoks inimene on või näiteks võib-olla kasvõi uueks,  aga lõpp peremehe ks. Reeglina lõpp peremeheks, kui me räägime parasiit,  mis kaladega levivad, need on siis laius. Noh, see tavaline flobootriumlaatum siis meil on veel kunagi  seda nimetati Norra laiussiks, see on flobotrim ridikum,  seda on ka päris palju, see võib inimesele hakata. Siis on veel kaks liiki lootrii laiussi,  sugulasi nii-öelda, kes inimesele eriti eriti ohtlikud  kindlasti ei ole, kuid ikka võivad, nii et neli võimalust. Neli neli liiki, kes võiksid inimesele midagi teha. Kas suurtes kombinaatides on garanteeritud,  et haige kala meie toidulauale ei satu? Näiteks Pärnus? Kuna Kasari on oma vesikonnalt Eestis teisel kohal oma  ühesõnaga vesikonna pindala alt ja see, mida tema kõike  sinna kokku korjab ja kõik, mis siis lõpuks siin koondub. Sellest meil ei ole lihtsalt ülevaadet, see tema päritolust  ei ole veel mitte mingisugust ülevaadet,  meie võime ainult ütleme siin paluda tolleaegse TPI laboritel,  eks, et nad tegid need analüüsid ära, nemad konstanteerisid  selle fakti, et on niisugused niisugused niisugused  kontsentratsioonid kalades ja et, et eelkõige elav hõbe,  mis ületas siis igasugused normatiivid see tähendab ta on  meile ohtlik. Ta, mis on nüüd moment jälle ei oska öelda,  aga suurtes kogustes kindlasti. Aga ma arvan, et ükski inimene ei söö endale sellistes kogustes. Nüüd eks ole kala sisse, et ta sellest saaks elavhõbedamürgituse,  sama võib öelda ka hambaarsti juures käimise kohta,  hamalgaamidega tehakse meil ka hõbeplommid. Niisiis, igasugustest ussidest ja parasiitidest on meie  kalatooted puhtad. Kuid on veel üks probleem. Raskemetallid. Meenutagem minamata tragöödiat. Kas on ka meil võimalik mürgitada? Raskemetallide analüüs on kallis ja aegavõttev protseduur. Kalapartii, mida analüüsitakse, on ammu enne tulemuste  kättesaamist ära söödud kogu helavhõbeda  ja muu halvaga. Kui seda kala sees peaks leiduma. Pidevat kontrolli praktiliselt ei tehta. Seni ju keegi haigestunud ei ole. Näiteks Tallinnas peavad tervisekaitse talituse viis  töötajat kontrollima kõiki toiduainetega tegelevaid asutusi. Vabrikuid, turgusid. Kui palju jääb neil üldse aega kaladele ja veel raskemetallidele. Kas te mingi üldhinnangu oskate anda ka,  kuidas kalade seisukord praegu Eestis on? Kas neid metall on nüüd tohutult sees või on normaalselt  või mis te aru? Ma ei usu, et neid on nüüd nii väga tohutult seal sees,  nii et süüa neid ikka võib. Kuigi. Seda Matsalu kui ma olen neid Matsalu kalasid teinud,  siis ega Matsalu kalad ei isuta küll enam eriti. Millegipärast võibolla see on lihtsalt nii psüühiliselt  või et. Ei taha? Kas raskemetallid jäävad sisse ka pärast igasugust töötlemist,  ka konservis on nad kindlasti sees. Ja elavhõbe jõuta ei lähe kuskile. Konserv on ju kinniselt kuumutatud, eks muidu ta läheks ju  elavhõbe aurub väga kergesti, eks ole seal juba 100 kraadi  juures või isegi madalamalt. Aga elavhõbedat või tähendab konservi kuumutatakse ju  kinnises karbis. Ostjale me ei saa siis anda mingit garantiid enne,  kui te olete mõõtnud ja analüüsinud ka konservi. Jah, kui sellest kalast on tehtud konservi aga ilmselt,  mis avamere kalades, mis rannikust kaugemal on,  nendes on vähem? Aga no matsal on selline kinnine kinnine laht  ja sinna ilmselt väga palju tuleb ikka seda solki sisse ja. Te ütlete, et nii on minu arvamus, tähendab Teie Matsalu  kala isegi ei sööks. Mis ta, mis ta teeb, kui sööks teda? Ma ei tea, mis ta teeb, elava, teeb inimesele. Elav on ikkagi mürgine, mürgine metall koguneb organismi,  vot see on põhiline, et ta ei lähe organismist välja. Tapab. Vast seda kala nüüd ikka nii palju ei sööda. Üldiselt ma ise eriti kala ei armasta. Parasiidid lameussid ja muud halvad asjad läbi kalakombinaatide,  termilise töötlemise ja laboratooriumite aparatuuri meie  kõhutäiteks ei pääse. Raskemetallide eest aga kindlalt kaitstud ei ole. Jääb loota, et mürgitatud kalad meie vetesse ei uju  ning tuleb rohkem jälgida kassi. Kui tema kala suhu ei võta, ega siis maksaks meilgi.
