Delta sellele suvel annab, et Tartu uues teatris etendusi labürintteatriühendus üheksa ja suvelavastuse alapealkirjaks on heleaines ja stuudios on Mari Mägi ja Henri kriin. Kui inimene kuulab sõnal labürint siis ta kohe mõtleb sellisele. Ma tulin. Teatri üks mõte on see, et et inimene mitte eesti maas, vaid liigub, siis labürintteater võib olla ühe. Sellise viitena tähendab seda, et inimene alustab ühest kohast ja lõpetab teises kohas. Et sa liigud läbi etenduse ise. Tinglikult Se labürinti hüüti siis, et, et see on see ruum, praegusel juhul on see siis uue teatrimaja, kuigi seal nagu ei ole paaniaga minut auvere, siis võib-olla seal muud tegelased. Aga lihtsalt jah, et publik on, on liikuvuses ja otsib ise seda nii-öelda etendus kohta siis maja peal. Tartu uues teatris etendus heleaines, aga teil on olnud ka selline lavastus nagu tumeaines. Tumeaines nimi tulenes sellepärast, et me tegutsesime siis talvise pööripäeva ümbruses ja siin põhjapoolkeral sihuke hästi pime aeg meie siis selline nii-öelda alustala oli siis põhimõtteliselt see pimedus ja teekond valgusesse ja siis muidugi nimeotsingud Aadi nii keerulised ja see tumeainest noh, ma arvan, et ta on sihuke ja juhuslik leid nagu tavaliselt see vist tuli ka sellest inglisekeelse tõlkevariandist, et me nagu tõlkisin emodikuma nimede tekstid inglise keelde igaks juhuks, et äkki keegi tahab, kuna inglise keeles on Dark Matter on siis see tumeaines või tumeaine, siis selle selle tõlkevariandi pärast sai selline. Ja nüüd on suvi käes palju palju valgust ja need on lavastuse pealkirjaks heleaines. Nii me siis teeme mõnes mõttes selle tumeainese teist boonust või peegelpilti, et kus kõik on, et kui eestlased on siis talvel niimoodi hästi enesesse tõmbunud ja Nukerda võib-olla rohkem omaette, et kuidas ta siis niimoodi jaanipäeva aegu plahvatub valla ja teeb oma niukseid võib-olla vähe kummalisi tegemisi ja kummalisi nägemusi, siis ümber pööripäeva ja siis jah, et mõned samad tegelased, kes meil on siis tumeaine, sest tulnud on vahepeal siis poole aastaga läbi läbinud sellise transformatsiooni ja tegutsevad nüüd uutes oludes ja pakuvad veidi teistsuguseid elamusi. Uues teatris. No millised need elamused on, kas on ka läbivad tegelased, mida näha-kuulda ja teha saab? Ma saan aru, et publica kaasatakse Jah, eks see publiku kaasamine vist ongi see põhiline, et sündmus sünnib nii et meie ja publikuliikmete vahel on kohtumine ja suhtlus ja tegevused, et me võib-olla anna meile mingeid ülesandeid või mõistatusi või üritame siis nende erinevatele meeltele midagi pakkuda, mingisuguseid lõhnu või, või erinevaid pindu või huvitavaid helisid või lõhna nuusutada, pinda katsuda ja nad saaks kiike katsuda, nuusutada, maitsta. Viibida hetkes olla kohal. Kuidas on eelnevad etendused siis tumeaines vastu võetud publiku poolt, eestlane on selline tagasihoidlik ja võib-olla ei taha kohe kaasa minna. Lõpuks läksid vist ikka hästi käima, vähemalt tume sugu. Ehk siis täpselt ja igaühe niimoodi sügavale südamesse ei näe, et kas ta nüüd sai sellise elumuutva kogemuse, aga üldiselt Ta oli armas, näha neid inimesi, kes sellest labürindist sid siis väljusid ja ikka mõnel olid päris ilusasti silmad algust täis, et see on näitlejatel on ka või? Meile, tegijatel on see selline nagu tore kogemus, tore kohtumine ja see on ka, et me näeme ju või noh, et keegi ei ole anonüümne, ei ole niimoodi, et meie oleme anonüümsed või külalised, anonüümsed, et kõik on nähtud ja kõik on tervitatud ja kõik on läbi proovitud. Kas see on ka selline läbiv teema, millele tähelepanu pööratakse? Kui me hakkasime tumeainest tegema seal Kullo galeriis, on meil kõrvalelise suur no jõulumöll see suur jõululaat ja siis ma mõtlesin, et näed, et ega me nüüd seda nüüd kordama ei hakka ju ometi, et kuidas me tasakaalustame või mida me saame lisada, mis, mis me saame jõulunagu juurde tuua, mis asi see jõul. Ja siis tuligi, et ahaa, et tegelikult ju eestlane nagu pööripäeva pidanud ka ja siis meil tuli pööripäev, no siis tuli meil juba Valdur Mikita, et võib-olla siis Miki inspireeritud Me oleme Mikita lingvistilist metsa sinna alla lugenud, et noppinud sealt mõtteid ja neid siis kasutanud. Nii et hele naise puhul on siis samuti pööripäev. Suvine pööripäev, minu jaoks on seal veel see eestimaa ürgsus, vähemalt mina nimetan enda jaoks nii, et sellised maised materjalid ja ja nii-öelda metsa lähedus on see, mis seal sealt läbi kumab igalt poolt. Nuga lõhnadeise puudutuses andavast olemas. Ja nendest tegelastest ja sündmustest, et seal meie ikkagi üritame luua nii-öelda mingid kohad, et kus see stseen aset leiab, et võib-olla kui inimesele tundub, et ta nüüd metsa sattunud või, või on hoopis nii-öelda külaväljakul, siis see võib-olla ongi hea antud juhul. Sellepärast me soovitame ka, et panna selga need riided, mis paned, kui sa lähed vanaemale külla, et võib-olla sul on oma tikk-kontsade pärast kahju, et kui juhuslikult satud kuskile liivaauku või kivivahelisele konserved pigem selliseid vana maa juurde mineku valmidus, palun kirjeldage ühte sündmust. Ma räägin enda omast, äkki natuke natuke võin vihjata, siis noh, ei taha väga ette ära rääkida, aga minu ruumis on siis põhimõtteliselt selline teisendatud jaanipäev, kuidas toas seda jaanipäeva etendada, siis üritan seal lihtsalt selliseid elemente leida, mis, mis seda tähtsat suvist päeva siis tähistaks ja üritan jaanipäeva tegevused ja, ja rituaalid siis seal ruumis nende lihtsustatud vahenditega Vi siukse puhastasin poolsete vahenditega läbi viia ja, ja anda siis inimestele vastavad ülesanded, et nad tunnekski ennast, nagu nad tähistaks jaanipäeva, aga mitte siis nagu kuskil päris grilli ääres või, või üle päris lõkke hüpates, vaid vaid selliste teatraalsete vahenditega, seda tehes. See on maisemate poole pealt, noh, võib öelda, et meil on näiteks, meil on telklaager. Arvatavasti saab meil vihelda ja meil on ka, tundub, et on tulemas taimelava, kindlasti olete etenduses kasutanud ka muusikat, helisid, praegu me teame, et olemas on ainult üks vais, et tegelikult me heli väga niimoodi ei kasuta, pigem kasutame looduslikke helisid. Trellid, mis tekivad nendest materjalidest, kui me seal ringi liigume ja, ja Sabistame nendega. Ja minule läheks väga vaja stseeni kolme kärbest aga hetkel on nad kõik peidus, et ma nagu otsin kolme kärbest endale. Labürintteatriühendus kee üheksa, kellest koosneb. Seal on erinevate elualade esindajaid, et on stsenograafia, on stsenograafia, õppejõud, performance-kunstnikud ja filmiinimesed ja. See on, selles mõttes on labürintteater hästi tore vormed, sinna võivad igasuguste elukutsete esindajad oma oskused sisse tuua, et kui sa töötad stsenograafiga või see töödeterifomes kunstnikuga või siis filmi filmi inimesega, et kõik on veidi, toovad oma selliseid oskuseid sisse ja neid sealt veidi erineva nurga alt rakendada, et see teeks selle labürindi rikkamaks. Aga meeskonnas on meil siis Inga Vares, Eve Ormisson, Kristel Maamägi, Keili Retter, Kairi Kivirähk, Hendrik Riin, Mai söötja, Mari Mägi ja meil on veel abilisi ka ette, aga need alles nädalas kujunevad. Jaa, etendust heleaines saab vaadata ainult Tartu uues teatris, kuna tegemist on siis sellise kohapõhise lavastusega ja etendusi mängitakse 16.-st kuni 20. juunini ja 25.-st kuni 27. juunini. Tulge vaatama ja teeme, teeme ära, kuus. Kutsuge sõbrad ka. Aitäh Mari Mägi ja Henri kriin selle intervjuu eest. Labürintteatriühendus kee üheksa mängib oma suvelavastust heleaines Tartu uues teatris ja rohkem infot leiab Tartu uue teatri kodulehelt.
