Täna õhtul jutustan sulle, kallis sõber vähel kestree baasist. Suure metsatee ääres oli päris suur kanala kane laiassiblis, palju kirjusid kanu. Kanele lähedal metsas Källuusis palju kollaseid kavalaid rebaseid. Iga päev hiilis mõni rebane aia taha ja pilgutas mõnele kanale silma. Ükski kirjugane ei pilgutanud ega ühelgi kollasele rebasele silma vastu. MEIE tahame teiega ainult natuke mängida. Sosistasid kollased rebased magusa häälega. Ärge Käärtki. Lõpuks kollaseid rebaseid tüdinesid. Nad ei tulnud enam metsast välja kanala aia taha. Ühild, päeval aga istus aiavõrgu taga valge rebane täi pilgutanud silma täis soosistanud magusa häälega. Ta lihtsalt istus. KES ON käägutes kõige uudishimuliku kirjugana. Uudishimulik jättis siblimisi ja vaates peab vil tuvalgi rebase poole. Pool rebane täi. Käägutas kõige vanem ja targem kana. Vana tärk, kana oli palju metsani teie metspartidega vestelnud ja tundis nende jutu järgi kõiki loomi. Mina ei kuule midagi käägutesse, vana kanna, selle mõtlesid, sai seeme. Ja valge rebane aga kiskus oma pilgu valge pilve küljest lahti ja ütles. Õend, hästi hea, olin nii valge nibu, et mul pole ühtegi tumedat plekki. Isegi mu silma tõmba erg, et olen nii hea, et isegi sääs geen mäkke paga puhun sääse ainult ära. Puhus sääse nine pealt ära tuli kanale juurde, pistis nina ühest kanaaiavõrgusilmast läbi ja sosistas kõige uudishimuliku male kirjule kannale. Herra Siibli. Ma viin su mets, metsanääre, seal on suured rohelised kuused, lõhn näevad maasikad, mahlaseid, musti käed, päike tuleb metsas taevast alla ja mängib puude vahel keksu täis Egiziipliipsambles seal võrratu õhus lendavad värvilised liblikad. Sule naiinson, metse. Jajah, aga ka kuidas kõige uudishimuliku kääna võlutult. Oled tõesti luuletaja? Seen teisi-le ma viin su suuri siniseid metsajärve äärde, seal ujuvad metspardid ja metsa need. Selles vees löövad sulg CSU värvilised kalad. Päike tuleb hommikul järve tähe jää ronib sealt taevasse. Plema tuleviin sind metsajärve äärde. Keegi ei tule kunagi alla kanaaeda täis sukanõela kohal taevas, nagu ei oskakski ta keksu mängida Sämblassiblide järves supelda. Käägutes kõige uudisi mulikum kana. H. Polüfoonia Melendamisin. Mine võin lennetaja, olin unistus, olen valge unistus, unistada nihje, nüüd ma lähen, lendan metsajärve äärde, räägin mets Pärtidele, kui hea on käejääs, kui hea võrk on täna ja ümber, nii et pole vaja mitte kedagi karta. Kõige vähem reet väest. Uudishimulik kirjugana ütlesin, et tulin unistus. Keegi ei tohi joonistustega meelitada, teda pole unistlemine, see on valetamine. Isegi kollase rebase kavalus on parem kui valgerrepaci seebimulli unistoškaa. Kaagutes kirjugana. Mõlemad pole head, vastas tärkana. Tulen tagasi, siis unistame jälle süüdis. Mina ei peta kedagi. Seon duubli, seondu põli arvas vana tärkana. Minagi unistan vahel, et tulin luik, aga seda lollust ma kellelegi Iräegi. Kindlasti.
