Põllumaastikud on oma iseloomuliku linnustikuga ning seda on kevad-suvel juba kaugelt kuulda ja aru saada. Näiteks varakevadel kõlab põldude kohal põldlõokese sillerdav laul ning seal laperdavad oma mängulennul kiivitajad. Rände ajal peatuvad põldudel sageli haneparved, kes on samuti väga häälekad. Ja veidi hiljem kevadel kuuleme põldudel kadakatäks laulu ja kõrgemas heinas või viljapõllul suisa retsik linnus eristamist. Täna aga tahaksin rääkida ühest linnust, keda ehk kõige rohkemgi viljapõldudega seostatakse. Ja see lind on rukkirääk. Rukkirääk talvitub Aafrikas nagu paljud teised putuktoidulised linnud, kes meile suhteliselt hilja kevadel saabuvad. Vanasti arvestati rukkiräägu saabumise aega rukkipikkusega siis kui rukis mehele põlvini, siis tuleb rukkirääk rukkiräägu ka üldse on huvitavaid vanarahva arvamusi seotud kuna teda lendamas näeb haruharva, nii et küllap rukkirääk talvituspaikades samuti jala kõnnib. Ja mõnel pool usuti isegi, et rääk muutub suve lõpuks kulliks või siis poeb maa sisse peitu. Aga tõesti, rukkirääk lendab ainult äärmise häda sunnil ja eks suve lõpp on ongi selline häda, mis ta meilt ära sunnib lendama. Nagu paljud teised linnud on rukkirääk suutnud leida elupaiku kui inimese poolt muudetud maastikest. Kui looduslikult on rukkirääk pigem tarna luhtude või madalsoode elanik siis inimene on talle loonud sobivaid pesitsusalasid heinamaadel ja põldudel. Kuigi viljapõldudel on rukkirääk pigem ainult kuulda ja pesitsemiseks neile väga hästi ei sobigi. Aga isastele rukkirakkudele ikka meeldib seal käia ja rääkida ja endale kaaslasi otsida. Nii nagu inimene annab nõnda taga, võtab looduselt ja rukkiräägu elu heinamaadel on muutunud tänu põllunduse intensiivistamisele palju raskemaks kui varem masinatega heina niitmine ei anna rukkiräägu poegadele palju eluvõimalusi ning kui niitmisaeg satub liiga varajaseks siis hukkub enamus noori rukki rääke. Tegelikult saab aga veidikene seda karmi niitmist rakkude jaoks ohutumaks muuta. Kui alustada niitmist heinamaa keskelt äärte poole siis saavad räägupojad masina eest põgeneda või vähemalt osa nendest. Ku niidetakse väljastpoolt sissepoole, siis kogunevad vaesed räägupojad viimasele lapile. Kui nad siis lõpuks niiduki all hukkuvad. Ühe niitmiskorraga arvatakse, et hukkuda kuni 86 protsenti rukkiräägu poegadest. Ja muidugi seal käigus hävivad kõik räägupesad ja uute pesade tegemine sellisele niidetud heinamaale on juba liiga keeruline ja see ala ei sobi enam neile pesitsemiseks. Teisest küljest jälle vähendab rääkkude pesitsemist see, kui need heinapõllud sööti jäetakse, sest liiga tiheda taimestikuga põllule ei saa rääkpesa ehitada. Aga laias plaanis on rukkirääk ikkagi võidumees, kui inimene metsamaad põldudeks teeb, isegi kui seal suur osa poegadest hukkub, sest et ega metsas rääki elaks ju niikuinii ja kui ta seal mets endisel metsaalal, mis on Põlux tehtud, suudab kasvõi mõne poja üles kasvatada, siis see on juba suur asi. Kui Lääne-Euroopas on rukkiräägu intensiivpõllunduse tõttu elu suhteliselt kehva siis Venemaa ja Kasahstani põldudel läheb rukkiräägu hästi. Rukkiräägu nimi tuleb tema häälest, mida arvatavasti kõik teavad ja on ka oma kõrvaga kuulnud. Isane rukkirääkveeb juuniöödel rääksuda peaaegu terve öö läbi.
