Tere algab, saadi lahti lood kadridiisel. Oleme Tartu Kesklinna kooli kolmanda klassi lastega külas Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumis Tartus. Eelmine kord uurisime, milliseid postkasti on olemas. Proovisime koostada morse sõnumit ning saime teada, miks on postisümboliks pasun. Muuseumi tutvustab Ave Kikas. Lähme siis nüüd vaatame üle, kui hästi me aadressi tunneme, mis siin laua peal võiks olla, millega saab teateid edasi anda. Välja siis pabereid voldid, et see pandi kuskile kohta sisse. Et siin on postkaartidel. Vaadake neid siniste äärtega esemeid. Kas te märkate, kuidas nad on pandud siia, et, et me neid näppudega ei muutuks, oleme me pannud kilede vahele, aga need ei ole nagu päris postkaardid, need on natuke teistsugused. See on rohkem nagu paberileht, et see ei ole päris nagu tavaliselt. Rikkuda käisin terve paberileht. Kiir, telegramm, tegemist on siis tõesti telegrammidega ja meil on siin ka võimalik siis teha telegramm ise oma käega. Ja telegrammide puhul on põnev see tekst, mis seal riba peal on menetletud, mõtlesime morsiaparaati, kus tulisse pikk tekst on ju hilisemad aparaadid olid sellised, mis edastasid siis tähti ka. Aga nende tähtedega on üks. Ole hea, loe sina, mis siia kirjutatud on, aga loe niimoodi nagu tähed ütlevad. Toopliid OM-i n nii soe, et meest naiine mati teen. Kui te nüüd loete neid sõnumiribasid, siis te panete tähele ühte põnevat detaili, mis nende sõnumite peal puudu on. Nii jala, pappi, tähti, täpitähtede asemel kaks täishäälikud. Vaadake meil on siis tegemist ilublanketil telegrammidega, see tähendab, et pealt näeb ta välja praegu nagu postkaart kahepoolne siis kui sisse vaadata, mis siis tuleb otsese sõnumiribad ja tagaküljele läheb siis selle inimese aadress, kuhu see sõnum peaks jõudma ja samuti, kus sõnum on valmistatud päeval ka veel telegramme päriselt saadetakse. Tänapäeval on niimoodi, et mõnedes riikides saadetakse aga Eesti punud telegrammi saatmisest ja hästi suur üleilmne uudis oli, kui siin mõne, et ajad tagasi loobus Telegrami saatmisest India sellel aastal, India on ju hästi suurmaa, seal on ka natuke vaesemat rahvast, kes siis Ühe grammi saatmis võimalust ikkagi veel kasutas. Aga miks inimesed tahtsid saata telegrammi mitte näiteks kirja? Kirja ja telegrammi vahe on just see, et kuna sa Telegrami saatsid niimodi, morse koodina või sõnumina koheselt ühest info edastamise paigast teise, ühest postkontorist teise näiteks või telegraafiaparaadist ja telegraafipunktist teise, siis see oli nii edastasid sõnumi, teisel pool võeti vastu ja see oli tõesti kiire. Ja siis olid telegrammi koju viia, siis võtsid selle sõnumi vanal ajal Nad tõlgendasid selle siis niimoodi meie keelde, aga uuel ajal läksid sihukeste paberribadega nagu siin näha. Ja siis purutati sellega kohe niimoodi inimeste juurde koju või kuhu see aadress näitas. Ja Telegrami kandjad käisid kogunisti mitu korda päevas. Ja meil on veel siis viimane asi, mis on postiga seotud puu teab kirjakandja sinu kirjad tuua. Mis selleks vaja, sööda palava peas aadress ja indeks. Jah, aadressi peab teadma ja meil ongi üks mäng, kus saab siis vaadata, kuidas õigesti aadress peab olema kirjutatud, et kirjad ja kirjakandjad sellest kiirelt ja ilma raskusteta aru saaksid. Kui me nüüd näitasime teile neid ümbrikke ja, ja postkaarte, kas panite tähele, mis oli kõige olulisem, mis peaks olema kõige ees kõige üleval? Taga õige paneme nimi ja perekonnanimi kõige peale. Kui me elame linnas, mis on tähtsuselt järgmine. Ring hoopis tänav maja ja korteri number, kui te elate näiteks suures paneelmajas, kus on maja number, ütleme näiteks 14 ja siis on veel korter sisse kirjutataksegi niimoodi, et noh, ütleme on 24 kriips sidekriips ja neli Kotsis teabki, postiljon, et ma pean viimasele majasse 24 ja korteri postkasti, kus on siis neli peal siis tule jääb linn. Kui tänav ja maja number on pandud. No mis me siis siia paneme ja Paul vend elab Tartus. Paneme siia, Tartu, mis meil siin veel on? Postiindeks ja täpselt, paneme siia postiindeksi ja kui me saadame välismaalt, siis on kasulik panna alati ka riik. Aga kas keegi teist maal ka elab? Ei näe tegelikult teele anne külmegi läheduses näete tila külas. Need inimesed, kes maal elavad, peavad teadma natuke teistmoodi, kuidas aadressi kirjutada? Muidugi, nimi on jälle esimene. Siis tuleb talunini, kes elab täitsa maal, siis tuleb küla nimi. Ja siis tuleb vald ja siis tuleb postiindeks ja siis alles tuleb maakond. Aga postiindeks on oluline siis just selle jaoks, et et siis on hästi lihtne kirju sortida. Ja meil on ka mõned filmid, mis siis näitavad, kuidas kirju pärast sorditakse. Et mul on üks käsimehed, kas järjekord peab täpselt meeles olema? No ütleme niimoodi, et tegelikult kui läheb hästi, sa kirjutad hästi selge käekirjaga, siis on täitsa võimalik, et sinu kiri läheb kohale ka siis, kui järjekord on valesti nii-öelda valesti. Aga kui sa järjekorra teed niimoodi, siis on lihtsalt postitöötajal, kui ta neid kirju sordid natuke keerukam, sest need kirjad, mis käsitsi kirjutatakse, need soositakse ka käsitsi. Ja kui tulevad teile siuksed reklaamid, ju siis olete tähele pannud, et neil on ju trükitud aadressid ja neid sordib siis niisugune masin ja kirjadel on all ääres ka selline oranžikas reeglina sihuke nagu natuke morse kriipsukest meenutav kriipsude jada. Vot see on ka arvutile, et arvuti oskaks sortida neid kirju, millisesse maakonda, millisesse linna ja millisele tänavale näiteks? Tallinn on hästi suur linn, kuhu see kiri läheb ja siis on kirjakandjal lihtsam masin, see, see on üks hea masin, meie näitasime teile neid templeid, mis on siis ise märguvad ehk meil on tint sees või ka selliseid, mis tuleb tindi sisse kasta. Ja selline on siis üks tempel. Nimeta liiguksime ja peol ja see tempel on selline, mis vajab tindipott ja ehk siis teha siia selline ilus jäljend, kastame meie tema siis ilusti, siis liigutame siia paberi kohale ja vajuta. Ja mis te siis näete, mis tulid posti? Muuseumi ostsime jah, et kõik saavad endale mälestuseks võtta selle jäljendi pärast kaasa ka. Aga kas me nüüd lähme, vaatame, mis juhtub, kui aadress läheb viltu? Meil on üks film selle kohta. Siin on metsis üks puutetundlik ekraan. Siin siis näeb neid filme, kuidas Eesti Post praegu töötab? Paides on üks selline koht, kuhu lähevad kokku kõik need kirjad ja pakid, kus aadress valesti peal ja ei ole ka saatja aadressi, et kui te kirja saadate, sisenema alati kasulik panna ka saatja aadress peole ja siin hoitakse neid ainult kuus kuud, ehk siis pool aastat. Ja kui keegi nende vastu huvi ei tunne, siis need kahjuks lähevad hävitamisele. Öeldakse, et keskmiselt 1000 saadetist kuus, sinna seda on küll ikka väga palju. Mulle tundub jah, sellepärast me postimuuseumis käivatele õpilastele ja ikkagi üritame seda aadressi kirjutamist öelda, et tehke endale selgeks ja kui pea meeles, et kuidas ja mis siis näiteks Eesti Posti kodulehel on selline koht, kus saab otsida oma indeksit ja natuke oli juttu ka sellest, et missis kirjadega saama hakkab, kui me nad postkasti erapannud, nad lähevad sinna Tallinnasse kõik kokku ja seadmeid hakatakse sortima ja masin sellega tegeleb. Taani peal näha, kuidas kirjad jooksevad kiiresti lindi peal ja lähevad järjest erinevatesse vahedesse teevad need kirja. See on sihuke hea küsimus, sellepärast et Eesti Post tegelikult pakub sellist võimalust, et sa võid oma väga suure kirjavahetuse meile ka anda, et annab inimesed, kellele kirja tahad saata ja info Eesti ostmise saadab need. Aga need kirjad on need tehtud erinevate firmade või ametiasutuste poolt, mis lähvad siis inimestele kodudesse. Siin on siis näha neid kirju, mida peab sortima käsitsi, mis on siis näiteks käsitsi kirjutatud käega kirjutad oma käega sinna siis näete, siin inimesed sordivad filmis on näha, nad peavad siis käsitsi üle vaatama, et kuuma maakonda või riiki või mis tänavale see kiri peab minema. Ja pakkidest oli ka natuke juttu sellises hästi suures saalis liiguvad siis pakki liinid, mis liigutavad neid pakke, mida teie siis näiteks jõuluajal või muidu üksteisele saadate. Mida te näiteks internetti poest tellite. Et ka niimoodi siis liigub info ja esemed isegi posti kaudu. Lähme siis korraks, proovime ära selle, kuidas kini sinna postkasti satub. Mina annan teile nüüd ühe, jah. Ja kuidas käib postkasti mängimiseks on meil siin üks selline post, kastsin seina peal. Siin on poisskastile sünnis ülevalpool üks sinine auk, seal on üks nagu selline suurem koht ja siis seal on nagu selline, et kui tõmbad ühte asja lahti, siis panen kirjasime sisse. Ja kiri läks nüüd sisse küll, aga huvitav, kuidas see postiljon selle kirjasid kätte saab võtmega? Eks see postkast lahti ja siis sakk kirjad kätte tuleb ka, luuksin olnud kuidagi lahti. Ja siis tuleb panna siin selline suur raske kott metallist raam ümber ja kõnnib ja siis kukub see kiri siia koti sisse. Et lükates seda raami selle kotiga siia alla, lükkasime põhi alt ära ja kirjad kukkusidki koti. Täpselt nii, nii et kirjade saatmine on nüüd selge ja kirjade saamine loodetavasti sama moodi, et ta kirjad kätte saaksite. Siis öelge oma sõpradele ka ja näiteks jõuluvanale, kuhu spakid tuleb saata, et õige aadress on hästi tähtis. Eesti Rahva Muuseumi postimuuseumit tutvustas muuseumiõpetaja Ave Kikas kuulasid ja küsisid Tartu Kesklinna kooli kolmanda klassi lapsed ja toimetaja Kadri diisel. Kuule laste lugude saateid internetis, vikerraadio kodulehel.
