Stuudios on külas Katariin Raska ja me räägime ühest uuest folgiplaadist ansamblilt Äio Katariin võib-olla alguses natuke tutvustate ennast olete lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia pärimusmuusika eriala ja siis liikunud Norrasse muusikaakadeemiasse et omandada seal magistrikraadi. Ma õigupoolest kuma Viljandiga ühele poole sain, suundusin bakalaureuse kraadi omandama Norrasse ning pärast baka lõpetamist, siis tuli mulle mõte, et võiks sinna magistrisse sisse astuda. No nüüd ma olen õppinud, siis süven nenult eesti pärimusmuusikat ning Norra pärimusmuusikat ning magistriprojekt on mul siis mitte päris traditsioonilise muusika mängimine, kuid traditsioonilise muusikamaterjali kasutamine ehk siis nagu Iiob plaadi pealt võib-olla kostub, et see on segu siis natuke improvisatsioonilised muusikast, kaasaegsest muusikast ja siis väga palju ka traditsioonilisest muusikast. Kuidas teil see koostöö on sündinud, mille tulemuseks on siis äia ansambel ja seesama plaat? See ansambel sündis minu bakalaureuse kraadi lõpueksami tarvis Oslos. Mul oli juba pikemat aega meeles mõlkunud selline soov mängida koos erinevate muusikutega nii traditsioonilise muusikaosakonnas kui kant revolutsioonilise muusikaosakonnast ning suurelt osalt tänu saksofonimängule. Mul on endal väga suur huvi erinevate kaasaegsete mängutehnikat vastu ning seetõttu ma hakkasingi muusikat niimodi Arranžeerima, mille tulemuseks siis ansambel tegelikult sündiski. Ma vaatangi, et kirjas on vähemalt, et te ise mängite sopransaksofoni, torupilli, parmupilli ja laulate ja kes need kaaslased Seal ansamblis on ja mis rollinad? Minul on seal ansamblis kolm kaaslast, üks on Jun Jellum pruudal, kes mängib siis viiulit ning Norra traditsioonilist instrumenti Hard Anger viiulit. Ning siis on mul veel Anders šeff rähkele instrumentide eksoniiri flööt ning bassklarnet ning kolmandaks kaaslaseks on Christian Meos, Svendsen, kes siis mängib kontrabassi, kuid nad kõika laulavad ühes loos regilaulu minuga koos. Kuidas see lugude valimine käib, mismoodi need seaded kujunevad teil niimoodi on tekkinud üldiselt, et kui ma harjutan või siis tegelen jälle erinevate tehnikate uurimise või siis avastamisega, siis mul hakkavad lihtsalt mingisugused viisijupid peas mängima ning olles sellest hästi hämmeldunud ja vaimustanud, siis ma püüan seda teemat edasi arendada. Kuid vahel on ka niimoodi juhtunud, et ma olen valinud spetsiaalselt mingid lugusid, näiteks selle regilauluga oli niimoodi, et mul oli soov regilaulu võtta, sellepärast et see on hästi tugev ja suur traditsioon meie rahvamuusikas ning siis ma hakkasin muusikat sinna ümber, kujunda teksti ümber, kuid, ja üldiselt kogu materjal on mul kuidagi aja jooksul mingi tugeva jälje jätnud, mistõttu ma olen tahtnud seda edasi arendada. Aga nüüd sellest plaadist, kas on soovi midagi selle plaadi kohta üldistavalt öelda? See plaat on välja tulnud, mille all igatahes käesoleval aastal 2004. Käia plaadiproduktsioon sai valmis nüüd aprillis, kuid Me esitlesime seda plaadil oma esimestel kontserditel, siis alates 11.-st juunist. Jah, see plaadi idee, plaadi salvestamine üldse tekkis hästi spontaanselt, kuna meil juba eelnevalt olime mänginud päris palju kontserte ning kuna me sattusime Islandile ühele folgifestivalile ning juhuslikult oli ka ühes stuudios vaba aeg, siis. Ma mõtlesin, et miks mitte, et kui mitte nüüd siis millal veel? Siin on mõned selgitavad tekstid plaadil, näiteks täio nime kannab ka taara usundi unejumalus andes inimestele une viibäio väsinud hinge jalutama mööda põnevat ja vaheldusrikast unemaastikku. Annab inimestele võime lennata. Ja siis Äio muusika on kujutelm vanast pääst, mis on uue hingamise leidnud läbi uudishimu kõige ümbritseva vastu. Muide, mismoodi see uudistamise kaudu? Ka juurde jõudmine käib, et ma arvan, et ma siin vist mõtlesin või tõmbasin paralleeli enda isiksusest. Mullen hästi spontaanne ning huvitun tõesti erinevatest asjadest, näiteks täna ma sattusin juhuse läbi, et käsitööpoodi ja siis ma ostsin endale ühed Kihnu mustriga kindad. Ma ei ole mitte kunagi suvel kindaid ostnud. Ja siis ma tegin juba selle tädikesega plaani, kes seal parasjagu ise ka kindaid koob ja müüb oma materjali. Et ma lähen tema juurde augustis kindaid kuduma või siis kampsunit kuduma. Ja siis ma suhtun muusikasse sama moodi, et kõik sellised huvitavad elemendid, mis ma avastan näiteks mingisuguse tehnika harjutamisel või ma püüan kohel rakendada või leida mingisuguseid paralleele näiteks mingisuguse muusikalis, materjaliga, erinevatest traditsioonidest ning kogu see selline eluviis kokku. Arvatavasti ongi selline tulemus su enda ümbritseva maailmaga suhestumine, võib-olla et. Aga nüüd jäi albumi lugudest esimene lugu oli otsast drill. Vastast trelliga on selline lugu, et noh, ei ole väga palju mänginud selliseid kiireid lugusid Riile ja mulle meeldib pigem nagu aeglaseid lugusid rohkem mängida, kus ma tunnen, et ma saan ennast väljendada kuidagi emotsionaalselt rohkem ja arvatavasti on sellel ka väike seos sellega, et võib-olla muu tehnika ei ole piisavalt mängutehnika, ei ole piisavalt hea, et hästi kiireid lugusid mängida. Ning ühel päeval ma läksin oma õpetaja juurde, kes mulle õpetaski selle loo alguses etüüdi, aga siis ma mõtlesin, et see nii tore meloodiaid, et teen sellest midagi rohkemat, mingit lima rääkis tellebki, ühte oli minu õpetaja. Tema rääkis, kuidas see lugu sündis, oli niimoodi, et tegelikult et see on äärelinna inimestest tehtud lugu, et Vosson üks väike linnake Norras ning ossa stril on, siis nimetatakse neid inimesi, kes seal väljaspool linna elavad. Siis oli Westmata jutud, selle looga käib kaasas selline lugu, et see on selline kõige isiklikum lugu vist elus üldse, mis ma olen kirjutanud. See on mõeldud minu isale, sest et kas lugu räägib juttudest, mis mis me ei saanud mitte kunagi toimuma, või siis jutuajamistest, mis ei saanud mitte kunagi toimuma, kuna selleks ajaks oli juba liiga hilja. Ammu juba mul, mul oli üks sõbranna Oslos, eestlasi, Norras väga palju, ma ei ole kohanud eriti Oslos. Kuid siis ma tutvusin ühe tüdrukuga liiri oja, kes kutsus mind oma sünnipäevale ning ma mõtlesin, et oot, ma tahan hästi head kingitust teha ning võtsin ma kirjutan talle loo. Kuid kui sünnipäev kätte jõudis, oli mul joosta ainult esimene osa. Ning kogu lugu valmis arvatavasti võib-olla kaks aastat või siis kolm aastat hiljem ning sellest ka pealkirja ammu juba lugu, mis oleks pidanud ammu juba valmis olema. Ammu juba on selline lühike versioon sellest pealkirjast. Ja siis marionett, see räägib siis kas on ka ühe minu sõbraga seotud kes ei tea täpselt, mida ta teha tahab. Ning Marion ette ei oleks justkui see justkui räägib tema elust, kuidas ta nagu soovib võib-olla kellelegi kellegi tahtmise järgi elada või kellegi teise elu elada. Springari ma õppisin enda õpetaja hookon hegemoon käest, kes on ise mängib hoopis Hard Anger viiulit ning viimasel aastal minu bakalaureuse kraadi ajal, siis ma sain tema käest tunde ning tema on pärit sommist, mis on, see on selline väike koht mägede vahel ning temal on selline huvitav mängust mängustiil väga asümmeetriline. Ja siis sahad angerriiul on selline pill, millel on ka need resonantskeeled ning sellel pillil tavaliselt mängitakse nagu kaks häält ühe korraga. Ma olin väga võlutud sellest muusikast ja siis. Meie tundides tegelesime ka siis näiteks selle teise hääle õppimisega ja seetõttu ma tahtsin seda lugu ka mängida, siis nagu tuua vormis springar albumi peale ka duo lugu kos junniga. Kes siis mängib danger viiulid seal. Ants Ants, Ants oli minu õpetaja, esimene õpetaja Viljandi kultuuriakadeemias ja siiamaani saame hästi läbi, et kui ma olen ikka sattunud sinnakanti, püüan alati külla minna. Aga Ants, see on üks Antsu. Ants ei ole vist väga palju lugusid kirjutanud, kuid tuulepillimarss on kunagi tehtud, ongi Anule demontitele. Ning ma ükskord avastasin selle lindistuse oma vanast telefonist ja siis mulle meenus see aeg, kui ma õppisin seda lugu tunnis. Ükskord. See oli jah, selline lugu, mis ma tahtsin ka, mõtlesin, et äkki on võimalik kuidagi Kozmannikesed esitada. Siis on Karksi lugu. See ongi see regilaul, mida me kogu pundiga mängime ja laulame. Et ma leidsin need mulle, ma tunnen väga suurt sellest ei oska isegi kirjeldada, mis ma tunnen täpselt, aga noh, regilaulu suhtes üldse eesti rahvamuusika laulutraditsiooni suhtes. Mul on selline suur aukartus ja ma mulle väga meeldib regilaule laulda. Ning ma otsisin siis sõnad, kuna regilaule, mis selline muusikavorm meie pärimusmuusikas, mis on väga eestlaslik ja selline ja igal juhul ma otsisin need sõnad sealt netist internetiarhiivist ning vormi siin selle meie bändi jaoks. Ja selle selle laulu sõnum on minu arust hästi kaasaegne, mul on endal hästi palju õdesid ja üks vend ja oleme ikka päris palju kakelnud oma lapsepõlve ajal. Et ma ei julgegi arvata, kui palju kordi me oleme ilma mõjutanud oma kaklustega. Olgu valgu taevake. Taldu taeva toona. Toona. Seile paali ilme. Rooli taevad. Vaeva. Ma harva Ilme otsu. Aga? Ta ei vaata ma ju ka. Kaariga kas veega? Kirja. Keemia. Veimevakka. Et sööti tõime, need. Ettekäänet. Nüüd me sest nüüd ilma Me sed taevas nad sest seda maad Siis on kangar, pisi helde Cartilise tähendab A pringarile Ungari see tähendab seda, et see on selle Eldega on see inimene, kelle järgi see lugu on õpitud. Minu õpetaja õppis selle siis LT kaardi järgi ja LT kaardil oli selline väga spetsiifiline mängustiil ka, et need, kes on Elldeegaardi muusikaga kursis, et siis need teavad, mida oodata, kui nad seda loo pealkiri näevad, ehk. Siis siin on kaks mustjala, vaimuliku kaks. Ei, see on, see on üks torupillilugu Jaan pihti järgi õpitud. Esimene variant on siis see, kui ma mängin seda traditsiooniliselt üksinda torupilli peal. Ja teine variant on siis minu seade sellest loost, et ma mäletan, ma olin kunagi kahe 2007 2008 ma esimest korda läksin Norrasse vahetusüliõpilasena ning ma sattusin hästi vaimustusse sealt kohalikest džässmuusikutest, näiteks seal oli üks bänd Sanussi, Faiv, millel oli siis hästi palju sellist tiividel või kruvimuusikat. Ja siis, kui ma seda muusikat kuulasin, siis hakkasse Jaan pihti Torupilli polka minu peas mängima. Selle Mustjalavariandi lõpus on veel üks selline kuulamise lugu, mis on siis ka ühe norra viiuldaja järgi õpitud. Üldiselt on see, kas see viis, et hoone on, siis mis on, see tähendabki sellist nagu kuulamise lugu. Et Norras on traditsioon selline, et kas mängitakse tantsuks või siis lihtsalt kuulamiseks ja kuulamiseks, lood on sellised tõesti meloodilised ja aeglased ja sellised jah, sellised mõtiskluse lood. Et see Mustjala üks kaks need ongi, see on justkui selline muusikaline kollaaž erinevatest detailidest kokku pandud. Folgialbumi saates kõlas muusika ansamblilt Äio, kus musitseerisid seadete autor Katariin Raska sopransaksofoni-il torupillil ja parmupillil jooni. Ellum pruudal viiulil ja hardanger viiulil. Anders herphe bassklarnetit ja iiri flöödi ning Christian Mea Svendsen kontrabassil. Samuti kõik osalised laulsid. Lugusid, tutvustas Katariin Raska. Saate koostas Liina Vainumetsa ja plaadi päris lõpus on torupilli jussi lugu number kuus. Noh, ma mingi aeg tegelen nagu Eesti torupillilugude noodistamisega ka, isegi kui ma seda norra muusikat hetkel õpin, mängin seda sellises helistikus, mida tavaliselt ei kasutata torupilli peal ja seetõttu ma panin selle sellesse e-tuuri siis, et ma saaksin hardanger viiliga koos seda mängida. Et see on selline meie bändi üks esimestest hittlugudest
