Tere, väike sõber täna õhtul näitleja Villu Kangur sulle kaks juttu. Jänes astub keelust üle. Muiste võis jänes süüa igast puust, ta pidi aga meeles pidama, et kunagi kõike koort ära ei näri, vaid ikka nii palju järele jätab puu põdema, ei hakkaks ega ära ei kuivaks. Ühel päeval maiustas jänese õunaaias noorte viljapuude kallal. Näksis siit ja läks siis sealt oli aga juba liiga kõva kõhutäie söönud ega tundnudki enam suuremat isu. Mõtles, et kui oleks õige peale hammustada veel midagi niisugust hirmus peent mida poleks ükski teine loomseni maitsta saanud. Järsku märkas jänes plangus, haukest, lipsas sellest läbi, näeb siingi laiu puhkeaeg ja igal pool, kuhu ka silm vaatama ulatab kasvavad ilusad noored kapsapead. Jänes polnud kapsast seni eluilmaski proovida saanud. Oli ainult jutte kuulnud, et see olevat väga hea. Ja niipea, kui ta esimese lehe killukese suhu pistis, tundiski ta, et see on tõepoolest väga meeltmööda. Sõi siis kohe nii mehe moodi, et kapsapead aina kadusid. Äkitselt astus peremees aeda, kadakane kepp käes. Jänes teadis, et tal pole midagi head oodata ja putkas laastatud kapsaaiast otse metsa. Peitis enda põõsasse, jäi nõnda kolmeks päevaks varjule. Viimaks tundis jänesed, kõht hakkab juba tasahilju tühjaks minema. Jääd nälg kipub jälle varaks, puges KIKi varbaid põõsast välja, vaatas ringi, ei näinud vihast, peremeestel on kuskil, hakkas kohe suure kiiruga toitu otsima, katsus syyte, katsus sealt, kuni leidis viimaks Lõhmuse ja rõõmustas kohe, niiet hüppas kõrgele õhku. Lõhmuse koor maitses hoopiski paremini kui kõigi teiste puude koored kokku. Lõhmuse koor maitses paremini kui kapsastki, mida ta hiljuti proovinud oli. Jänes oli nüüd ütlemata õnnelik, unustas nii keelud kui käsud, sõi kõik Lõhmused paljaks, tüvest ladva, nii vaesed puud vaevlesid, vaevlesid, surid ära ja mets neist väga hõredaks. Kui metsaisa jänese säärasest üleastumisest kuulis, sai ta väga pahaseks, võttis mäekingust peoga liiva ja viskas seda lõhmusele koore alla ja mitte üksi lõhmusele, vaid teistelegi metsapuudele. Kõigile peale mõru koorega haava. Sellest ajast saadik toidab jänesel peaasjalikult haava koorega närib seda pisarsilmil ja mõtleb oma kergemeelsele üleastumisele. Lõhmus ta enam ei puuduta, sest selle koore all olev liiv kulutab ta hambad nüriks ning majade lähedusse julgeta minna vaid veel kõige pakasemal talvel ja kõige paksema lume aegu kardab, et peremees on oma rikutud kapsaaia pärast ikka veel vihane. Ja võib-olla, et see nõnda ongi. Miks jänesehuul on lõhki? Jänesed tulid Kaarne küla koplisse suure kase alla kokku hakkasid nõu pidama. Arutati ja arutati ja igaühel oli oma elu üle hirmus palju nutta ning hädaldada. Kui kõigi järkude kodused asjad olid viimaks läbi sõelutud, võeti kõne alla ka jänese rahva muud mured. Üks kõige vanematest jänest hüppas kõrge kännu otsa, pani esimesed käpad puusa ja pajatas nõnda. Vaadake, kallid kaaskodanikud, kogu meie viletsus tuleneb sellest, et mitte keegi meid ei karda. Meie ise aga peame kartma kõiki ja igaüht. Meie peame kartma peremehi ja sulaseid, perenaise ja peretütreid. Meie peame kartma kasse ja koeri kulle ja Ilveseid Pole armsa päikese all, niisugust kohta, kus me võiksime hirmu tundmata leiba luusse lasta ega pole suures maailmas sihukest paika, kus me võiksime julgelt pesa teha ja oma naise ning kallite lastega päevi surma poole saata. Iga poisijõmpsikas ajab meid taga iga vana tudikegi, hüüab meid nähes orjavai jänes kah väljas. Ei, ei ole midagi parata, armsad sõbrad ja naabrid. Elukene on väga raske, parem lähme ja rändame kõik üheskoos võõrale maale, kus meid veel ei tunta. Kõik jänesed olid selle plaaniga nõus, nutsid, nutsid, aletsesid endid ja hakkasid siis suure jooksuga mäest alla minema. Ikka maantee poole, ikka maantee poole. Luhal sõi sellel ajal suur lambakari. Jäneste jooksumüdinat kuuldes kohkusid lambad, pistsid üksteise võidu kisama, punusid tuhatnelja koju kõige lõpuks traavis karjane koertega hoidis kahe käega mütsi kinni ja andis Aila jalgadele tuld. Niisugust ootamatut põgenemist nähes jäid jänesed seisma ja puhkesid naerma. Naersid ja naersid, kui pöörasid, tõusid tagumistele käppadele püsti, hoidsid esimeste käppadega kõhtu kinni ja muudkui aina naersid. Oli ju nii hirmus naljakas näha, et leidus maailmas siiski inimesi ja loomi, kes neid kartsid. Ega jätnudki kogu jänesekari jälle naermist, kui igaüks neist oli oma huule lõhki naernud. Nõnda on tänaselgi lõhki naerdud, huul enam kinni ei kasva. Väljarändamise nõu oli aga sellest silmapilgust kadunud. Niisugused olid siis tänased lood jänestest sina väike sõber, paniaga neid pea kohe padjale jää ootama, millal väikeseid unejänesed tantsu lööma hakkavad. Head und.
