Tere, väike sõber. Täna õhtul loeb Karl Ader sulle kaks lugu Holger Puki raamatust tarkusetera ja esimene neist on jänesevõit. Koera ja hundijälgi hunt koera jälgi. Nii nad metsal ringi tiirutasid. Jänes istus põõsas vaatas pealt ja värises. Tiirutasid, tiirutasid, teine tisse ei näinud, kätega ei saanud. Koer väsis ära ja keeras küla poole. Hundil läks lugu igavaks, tema keeras padrikusse. Koeri jõudis koju, ütles naabri Murile. Auh. Ajasin hundi jälgi. Hülgi hutas moest. Hunt jõudis padrikusse, ütles hundimammale. Org. Ajasin koera jälgi küll Carti seali pass. Jänes värises ikka veel põõsas, tema ei ütelnud midagi. Jõudis teine päev koerleks metsale, uusima hunt tuli padrikust kõndima. Astusid aastusid, üks siinpool, teine sealpool. Jänes jäi kahevahele. Istus põõsas, vaatas vilks vasakule, vilts paremale. Süda värises sees nagu tallesaba. Hunt, nägi koera, keeras otsa ringi ja pani plagama. Koer nägi hunti, keeras mu ümber ja püstise punuma. Hunt jõudis padrikusse, ütles hundimammale. Hor. Kihutasin koera minema, koer jõudis koju, ütles naabri Murile. Peletasid hundi plagama jänes lõdises veel tükk aega põõsas vaatas vasakule, sihtis paremale. Tema ei ütelnud midagi. Jõudis kolmas päev. Koer metsa ei läinud, ütles naabrimullile. Mis sinna minna? Ultsay pakku aetud hunt padrikust välja ei tulnud, ütles hundimammale. Pole põhjust minna. Koer sai koju löödud. Jänese istus, põõsas, kuulas ja vaatas, sihtis vasakule, luures paremale. Ei hunti, ei koera. Ootas, ootas, ootas õhtuni. Mets ikka vaikne, ei koerast kipuy hundist, kapu. Jänes tuli lagedale ja kutsus suguvennad kokku. Hüppas kännu otseebajates. Näete, ei hunti koera, mõlemad ajasin pakku. Mõlemat korraga. FC. Nii jäigi. Mets jänestele. Ja põõsasjänes sai kuningaks. Kukk ja kana. Hommikul käes perenaine tuli kaevule panged käe otsas. Aga kaevu vänta pihkui võttud seisis, kuulatas, naeratas ja ütles. Oi, kuidas linnukesed laulavad. Küll on kena. Kohe meele teeb, laedaks. Kukk vahtis sealsamas, keeras pead ja kuulas, siis soputas tiibu, kõndis kala juurde ja käratas. Kokokoole vähe, laulad. Kana, vastas popup, popup, popup, papa, papa, pole aega, kukk käratas. Kõvemini. Peab olema. Laulan, kena, teeb meele lahedaks. Kuketarkus oli suur. Kana jäi vait, kukk korraldes. Leiad ussi, kaagutad, sööd ära kaagutad, lendad õrrele, kaagutad, jääd magama, kaagutab, ärkad ülesse, kaagutab kana, julges ütelda. Ma Admamagak kaagutan. Kui muna valmis, siis tõstan kohe häält. Aga kukk teadis paremini, vähe, kogu aeg tuleb kaagutada. Selge. Selge või mitte. Kes seda küsis, käsk on käsk ja asi vask. Kanaziiblis leidis uusikese ajas pea selga, kaagutas hakkas uusikest võtma. See juba kadunud. Siblis jälle, leidis putukaajas pea selga, kaagutas. Hakkas putukat võtma, see juba jalga lasknud. Nii see käis päev läbi. Kanal, kõht tühi, tuju paha, munemise isu pole üldsegi. Õhtu käes. Kana kaagutab, lendab õrrele, jälle kaagutab, tunneb, et tuli tuleb jälle kaagutab uni muidugi põgeneb. Kana ootab und. Viimatise tuleb, Kanabistab kaagutama. Huni, teadagi, põgeneb. Nii see käis öö otsa. Hommikul kana väsinud mis kole, pea uimane. Kõht eilsest saadik tühi. Kana lendab õrrelt alla, kaagutab, siblib, kaagutab, Seebli kaagutab, aga kõhtu täis ei saa. Pea veel uimasem keha veel väsinum, mõte juba päris segane, muudkui kaagutab, aina kaagutab. Munemise lusti pole ollagi. Tuleb perenaine, takseerib ja ütleb. Kana on ogaraks läinud, muudkui kisab muna. Idee, mis tas pidada, vaja turule viia, saab risust lahti. Kukutab eemal, mis temal viga, kõht täis, muneda pole vaja. Tal käskantut tehtud. Kukk lendab trepile kummuli pandud ämbri otsa, teeb seal uhkesti Kook. Eks hakkab vist uut käsku välja mõtlema. Kana võtab viimase jõu kokku ja karga kukele kallale lööb koputaja uppi, kukk veereb kukerpalli trepist alla, ämber Kolkolladi järele. Trepi ees kukub ämber kukele pähe, kukk jääb ämbri alla vangi. Nüüd tal koib kõver ja pea segane. Kana hakkab Birgasti siblima siblima ja sööma, korjab muutukaid ja putukaid. Ussikesi raasukesi ei kaaguta kordagi. Siis läheb munele. Kui muna valmis, siis pistab kaagutama kenasti ja rõõmsasti pikalt ja kõvasti. Perenaisel hea meel kanal jälle aru peas. Aga kukk viiakse turule, mis seal Lombakaga teed, peast põrunud, kahvel? Ma usun, et leidsid tänastest juttudest need tarkuseterad üles. Praegu, aga väike sõber on uneaeg. Soovin sulle hästi ilusaid unenägusid. Mulgi. Idu.
