Helsingi kevadmessi külastades jõudsin ma väga huvitava tõdemuseni,  nii nagu on võimalik kodu ratastele panna  ja metsa sõita, saab metsast sambla enda koduaeda tuua. Koduõue sambla toomist palusime tutvustama Kersti Aave,  kes usina obihaednikuna tegi enne meie kohtumist väga  põhjaliku eeltöö. Seda nimetatakse samblaaiaks. Siin kasvavad peale sambla veel mitmed hapulembesed taimed  nagu kanarpikk, nagu pohl, nagu mustikavars. Nii et seda annab natuke mitmekesistada. Soomes on ettevõte, kes müüb mattide kaupa,  toob looduslikult, kaevab metsa alt üles 10 sentimeetri paksused. Sellised kaks kord viis. Suuruses matid ja niimoodi need asustatakse ümber koduaedadesse. Nii et see sammal siia suure põdra alla ei ole mitte  sellepärast pandud, et messikülastajatel oleks,  mida vaadata ja mida katsuda, vaid tegelikult tehaksegi  ja pakutaksegi sellist haljastust. Tegelikult on see omaette haljastus. Vastukaaluks sellisele värviküllasele ja mitmekesisele  kirevale dekoratiivsele, haljastuse. Peale selle ansamblaed selline väga vähest,  väga minimaalselt hooldust vajav. Muidugi ta eeldab rohkem niiskust, aga midagi ei juhtu,  kui ka lauspäike talle peale paistab. Ja, ja teinekord on metsalagendikele ju ka kaitsetu päikese  all siiski need samblataimed elus ja alles  ja taastuvad, aga jälle. Aga jah, võib-olla niisugune pisut varjulisem koht peale  selle ma märkasin, et seesama Sambla niisugune mikroaiakene oli, oli, oli teisaldatud  näiteks rõdule või terrassile. Et seal oli ta konkreetselt sellises akvaariumis lausa  tillukeses akvaariumis põhja oli asetatud. Liiva drenaaž päris parajalt paks ja selle peale oli  istutatud siis selle 10 sentimeetri kõrgune sambla padi. Tegelikult just midagi sellist, mida oma maja terrassile  või siis mustamäele Lasnamäele võiks lausa rõdule teha. Eesti võiks, kui on jah selline vähest hooldust vajav ja,  ja kui rahulik pind omapärane gatahes killuke ehedat loodust. Kuidas see siis käib, et põhimõtteliselt ongi niimoodi,  et kooritakse metsa alt üks ruuduke, nii palju kui ma tellin  ja tullakse, rullitakse minu juures lahti  ja kogu lugu. Põhimõtteliselt küll jah, no kas ta tuleb teda  ka kindlasti alguses, aga neil on metsaomanike load  ja riiklikud load ja, ja päris nii see ei ole,  et, et kamarate kaupa kooritakse metsa paljaks metsaalust,  et seal on oma seadusandlus ka kindlasti taga. Sammalt varastamas ei käi da, aga no kui ma seda katsun,  siis ta on ikka väga niiske, et kas, kas ikkagi tähendab tõesti,  et ma pean aiavoolikuga nii-öelda käima ja sammalt niisuta? Kui ta niisuguses pisikeses aias või terrassil  või Või rõdul, et, et seal saab tavalise kastekannuga  või piserdajaga või aerosoolitadeski hakkama. Ja lõpuks tuleb ka looduslikku vihma ju. Et ta tõesti on väga vähe hooldust vajav. Kersti räägime pisut teie enda aiast ka,  et mille eest nii-öelda teid auhinnati. Noh, eks ikka põhimõte Enamasti oli see iluaiapool, kuigi ma kasutan  ja kasvatama söögivilju toiduvilju. Aga valdavalt on jah, iluaed ja ta asub murastesse  nii 1200 meetrise pinnal enam-vähem üsna paesel pinnal. Ja eks võib-olla natukene erinev võib-olla mõnest muust  aiast oli ka see, et ma kasutan permakultuuri elemente seal  niisuguseid hästi looduslähedasi taimekasvatusviise. Et ka selliseid laikusid oli seal ja, ja võib-olla mu,  mu mu. Jah, toidutaimed ja võib-olla mõnevõrra mõned eksootilised  taimed olid seal olemas nagu viigipuu, millel olid  viigimarjad küljes ja ja virsikud, millel olid virsikud  küljes ja võib-olla ka pisut sellist eksootilis. Seal, aga see oli kolmas koht, see ei olnud esimene  ega teine koht. Siiski auhinnatud kõrge koht ja nagu te ütlete,  valmis veel ei ole, nii et esimene ja teine koht on veel saanud. Jah, see oli, see oli väga-väga meeldiv ja ootamatu üllatus  iseendale ja, ja ma tõesti see innustas tegelikult küll jah. Natuke enamgi pingutama. Seda, et meie jaoks vanaema taimed on herned,  porgandid, kaalikad, kartulid teame me niigi hästi,  aga millised on Isoäidin kasvõid Soomes saame teada nüüd. And you also work with Jõgeva.
