Me oleme Etioopias 2500 meetri kõrgusel kiltmaal pealinnast  Adis Abebast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Siin ümbruses laiuvad tohutud karjamaad ja märgalad  ja meie sookurg ahjaneli talvitub siinsetel märgaladel  ning just see niiske põllumaa meie jaoks väga tähtis,  sest siin jättis ahjaneli oma viimase signaali. See tähendab, et eile öösel ööbis Ahja neli just  selle maa peal kes on see sookurg nimega Ahja neli  ning miks on tulnud teadlased ja osoon tema jälgedes  Aafrikasse Etioopiasse. Seda peame küsima sõprade seas kureonuks kutsutud Eesti  maaülikooli vanemteadur Aivar Leitolt, kelle lapsepõlve  esimene linnuelamus oli just sookurest. Teadlasena tunneb Aivar nüüd linnu vastu rohkem  professionaalset huvi, aga armastus selle maesteetliku  ja põneva liigi vastu on ajaga süvenenud. Me ikkagi teame uskumatult vähe sedasama sookure kohta,  keda ma arvasin, mina ka arvasin, kus see sookurg ikka  rändab Egiptimaal, eks laul ütleb ju ka teleteele,  kurekesed siin Egiptimaa ja aga kuni viimase ajani ei jõudnud. Ühesõnaga Egiptimaal ei saanud üldse pihta,  et ta sinna poolegi läheks. Räägime nüüd sellest konkreetsest kurest aja neljast. Eelmisel aastal ta rõngastati. Kus kohas ja, ja mis kurk see selline oli? Ahja neli rõngastati ahja küla juures sõna otseses mõttes  ja selle järgi on ta ka nime saanud ja neli sellepärast,  et me oleme sealsamas samade vanemate poegi  ka varem püüdnud ja rõõgastanud ja ka pannud saatja serka. Ja siis juulikuus rõngastasime. Siis ta liikus ja toimetas siin pesakoha ümbruses,  kuni siis septembris sai tema aeg Eestimaal täis sellel kore  perel ja siis nad võtsid jalad kõhu alt välja,  nii-öelda ehk tiivad lahti ja hakkasid rändama  ja otse Valgevene ja Ukraina piiri peal. Täiesti kohe piiri juures siis nad lõpuks otsustasid ilmselt  koos teiste tuttavate kurgedega, et nüüd aitab. Et seekord me läheme Etioopiasse ja siis nad hakkasid  rändama ja põrutasid kõigepealt Iisraeli,  aga rändekihk oli sees, lahkusid nad ka sealt  ja liikusid väga kiiresti. Etioopia poole läksid Adisa Bebani välja,  mis on siis kõige kaugem sookore talvitumisala üldse,  mis on teada? Aivari eestvedamisel lendab nüüd Ahja nelja talvitumiskohta  Eesti maaülikooli ekspeditsioon, et sookure rändest rohkem  infot koguda. Praegu siit koha pealt vaadates umbes 200 meetrit meie selja taha,  siin saime siis eile viimase aja nelja punkti ja,  ja selle põhjal me siis võime öelda, et kuna siin punkte on rohkem,  siis öelda, et see on üks viimase aja põhilisi ööbimiskohti siin. Miks ta siin ööbib, mis, miks see hea on? No kuna ööd on siin pimedad ja pikad ja luusib ringi  igasuguseid tegelasi, kes võivad kure ju öösel maha murda,  pimedas, siis vees on tal turvaline olla,  ta saab siin. Noh, ühesõnaga ta kuuleb väga hästi, kui keegi  ka vette tuleb, siis nad siis lendavad sealt minema,  aga noh, kuiva maa peal võib ju iilida tegelane siin talle  juurde ja kure ära süüa, lihtsalt et selles mõttes on meil  siin hea turvaline koht ja nad on siin hulgakesi,  nii et kõrvu ja silmi on palju, kes jälgivad ümbrust. Meil on kaasas selline mänguasi ehk siis helikopterkaamera,  mis võiks meile anda aimu, milline näeb välja see maastik  kure vaatevinklist, ehk siis kure kaamera. Kui kõrvalt vaadates paistab vesi vaikne  ja rahulik, siis mõnekümne meetri kõrgusele loigu kohale  tõustes lööb elurikkus kihama. Päevasel ajal toimetavad siin väike flamingod,  neekus, haned, mustsaba vigled, veisehaigrud,  tutkad ja lugematu arv väiksemaid linde. Loigu serval näksivad rohtu kitsed, veised  ja eeslid. Kurevaadet saame imetleda senikaua,  kuni meie kaameral ootamatult jõud otsa lõppeb  ja maha pratsatab. Õnneks jääb tehnika terveks ja kohalikud lapsed aitavad meil  selle vee äärest kätte saada. Uudishimulike külameeste käest saab nüüd küsida,  et mida nemad sookurest üldse teavad ja mida neist arvavad. Romo keelt aitab tõlkida ekspeditsioonil abiks olev bioloog. Ower cra Bro Op, Nort Estonia aga Keer, kus vend inter kas  Up North aa? No wey old. Kohalike inimeste folkloor on meie kureuurijatele äärmiselt  väärtuslik ja aitab mõista sookurgede eluolu  nii kaugel nende pesitsuskohast. Kas näeme otsitavaid kurgi täna ka oma silmaga? Seega meie ülesanne on siin täna õhtul varitseda olla  võimalikult vaikselt ja loodetavasti tuleb see kureparv koos  meie ahja neljaga ka täna öösel siia. Jah, kuigi ma natukene kahtlen, et kas ta tuleb valges,  et kas me näeme nii hästi, aga tõenäoliselt nad siia  kindlasti tulevad, no kui me vaatame ringi,  siin on inimesed karjatavad loomi ümberringi,  aga nad tasapisi hakkavad oma karjadega külla minema  ja ma usun, et nad kured käivad siin varsti vaatamas  ja ja, ja kui neil on õhk puhas nii-öelda,  siis nad tulevad siia ka maha. Sest mingisugused väiksed parved seal taamal tegelikult  tegelikult juba lendavad. Eks nad piiluvad ja et kas on juba sobiv sobiv aeg tulla  või mitte? Nad tahavad öösel sellist rahu ja ja segamatu No ilmselt nad ikkagi inimesest püüavad kaugemale hoida,  nad oma arust on siin peidus ja ega nad ei tea,  et me neid jälgime ju. Proovime ja, ja hoiame pöidlad pihus, et ahja neli siia tuleb. No ootame ja lähme võib-olla jah, natukene kaugemale kuskile  autode istume autodest, siis nad nii väga ei saa aru. Liigume autodega veidi kaugemale künka otsa,  et mitte kartlikke kurgi segada, kuid operaator Christian  jääb kaameraga vee äärde varjesse. Vaid mõned minutid hämarduvas õhtus ootamist  ja juba hakkabki kostuma esimesi kurehääli. Ümbruskonna kohal tiireldes kogunevad tasapisi väikesed  parved ja laskuvad ettevaatlikult ohutusse vette. Hämmastav on see, milline kogus linde ühel ajal täpselt  samas kohas kokku saada otsustab. Seda kõike saame meie eemalt jälgida ja vilunud  ornitoloogidel ei jää muud üle, kui sookured poolpimedas  kokku lugeda. No kell on saanud praegu täpselt seitse õhtul ja,  ja käes on selline pilkane pimedus siin Etioopias,  et päris palju kurgi tuli siia kokku, kuidas te rahul olete  siin vaatluse tulemustega? Me väga oleme rahul, kohalikud roomad hindasid neid,  et siin on 2000 kurgi ööbib ja me saime 1700,  nii et väga hea hinnang oli, nagu te aru saite? Ei, see pimedas lugemine on niisugune suhteliselt keeruline. Kerge töö ei ole, huvitav, et kohalikud tõesti sellega  hakkama on saanud, aga nad tulid niimoodi vargsi  ja vargsi. Nad ei tulnud korraga. Ja eks nad on toitumas laiali siin ümberringi  ja kes miskil miskil ajal nagu kõhu täis saab  ja õigeks arvab, nagu õhtule jätta. Et nüüd nii nad tulevad, viimased tulid päris suure kambaga muidu,  siis nad on ilmselt kogunenud juba kuskil mujal kokku ja,  ja siis ja osad tulid kõndides, kusjuures alguses nad  hakkasid kõndides jalutama, siia ööbis, kus lontsiku poole  kontrollisid ilmselt siin veel viimaseid teri,  kas on maas ja nii-öelda viimase kõhutäie? Aga kõige tähtsam küsimus, kas meie jälitatav ahja neli  ka siin on? Mina proovisin jälgida neid vähemalt, kes siin kõndisid,  aga seal küll rõngaste näinud, noh. Väheusutav, et ta ei ole. Juba esimese õhtuga kogusime etioopes hulgaliselt emotsioone  ja teadmisi sookurgede elust. Ekspeditsiooni sisuline töö aga alles algab. Kaks, üks. Null no nii jõudsime pärale, see ongi see kõige  tähtsam koht siis noh, ma ei tea, kas ta,  kas ta vist kõige tähtsam on, aga meie Ahja neli,  esimene punkt, kuhu ta maha tuli meile teadaolevate andmete alusel,  on täpselt siin, millal ta siia jõudis, siis? Ta jõudis siis 20. novembril siia ja see vist oli õhtul  kunagi õhtune punkt. Ja miks ta just siia tuli? No ma arvan, et tõenäoliselt ta jõudis sellel ajal,  kui oli paras aeg juba nii-öelda ööbimiskohta peatuma jääda. Ja kui me praegu näeme, et see on kuiv maa,  me võime siin tolmutada või kõnnime Siis tollel ajal, kui ta siia tuli, oli siin tõenäoliselt. Umbes nii kaks 30 sentimeetrit vett. Ja, ja see on tema nii-öelda ööbimiskohaks ideaalne,  sest. Tahab nagu turvalist paika. Üle 200 punkti tema kohta sellest. Etioopia talvitusala pealt, et proovime kõik need ära  kirjeldada ja, ja teha mingisuguse kokkuvõtte,  et mis, mis ala endast kujutab, kuhu nad  siis ja nii kaugele lennanud ja miks nad just  siis nii kaugele peavad lendama, see peab olema atraktiivne kuidagi. Kui suurest alast me, me räägime kuskil alast,  mis võib olla põhjast lõunas kuskil neli-viis kilomeetrit  ja läänest itta kuskil kuus, seitse kilomeetrit,  tegelikult on suhteliselt ikkagi ühes kohas,  väga-väga palju ta siit ära ei lenda. Jah, need ööbimispaigad on, tegelikult on kokku ju ainult  neli tükki, eks ole, et, et ja, ja esimesed nädalad esimesed  10 päeva oligi siin samas märgalal praegu on siin karjamaa,  aga tavaliselt siin on vesi kuskil poolaastast ja,  ja tegemist on pesuehtsa märgalaga. Siin selles kohas ööbis meie kurg viimati 23. detsembril  ehk päev enne jõululaupäeva. Siis oli see koht aga tema jaoks liiga kuiv  ja ta lendas edasi järgmisesse. Me püüame lisaks selle kaardimaterjaliga kirjeldada seda  tegelikku olukorda, et kirja panna, mis maastikud tüübil me oleme,  et on ta org, on ta kõrgendikke kirja paneme biotoobi,  et kas tegemist on märgalaga. Või millegi muuga, milline on territooriumil kasutus,  kas on Karjama, kas on põllumaa siis mis kultuuri seal on ja,  ja ka siin püüaks kirja panna dominant taimeliigid,  et ega meie teadmised Aafrika taimes eriti head ei ole,  aga meil on õnneks kaasas kohalikud, üks botaanik  ja ornitoloog, et nemad aitavad siis seda tabelit täita. Ainulaadne on see ekspeditsiooni igal juhul,  sest nii kaugel lõunas pole sookurgede talvitumist mitte  kunagi sellise detailsusega uuritud. Meie laseme taas õhku oma helikopterkaamera  ja vaatame maastiku kurevaade vinklist. Küngaste ja orgude vahel torkavad silma looklevad kuivenduskraavid. Järsku jääb aga kaamerasilma ette midagi halli  ja tuttavat. Oleme jõudnud järjekordsele karjamaale, kus linnud oma  igapäevast toitu püüavad. Siin on taamal näha mitu sookure kogumit. Huvitav, kas nende seas võiks olla ka meie otsitav Ahja neli? Pesa on ühe pojaga ja sellel pojal on Rõngas jalas. Ma ei näe, ma ei näe. Kuidas me meie kure ära tunneme? No tal on valge kollane, valge rõngas ja saatja peaks näha olema. Ongi kaks vana ja üks noor ja see noorel on saake külas. Kohe võetakse kõnega Eestisse Aivar Leitole  ehk kureonule, kes on ekspeditsiooni eestvedaja. Me leidsime sinu ahja nelja linnu üles. Ja praegu ta ei usu. Lind on täitsa elus, kõnnib koos vanematega kaheksa lindu koos. Päeva võib lugeda igati korda läinuks, sest otsitud lind on  elus ja terve. Ahjalt Aafrikasse puhkama tulnud Kureperet kohtame täiesti  juhuslikult mitmel järgnevalgi päeval. Justkui hoiaks nad meelega kodust eestlaste lähedusse. Kure talvitumispaiga läheduses näeme ka väikest osa Etioopia  inimeste elust. Kohvi sünnimaana tuntud ühe maailma vanima kristliku riigi  ajalooline pärand on tohutu ja väärib kaitsmist  ning näitamist. Oma elatise saab enamik üle 90 miljonilisest elanikkonnast  tänapäevalgi põllumajanduses ja just praegu on pea igas  majapidamises rehepeksu aeg, mis käib siin väga lihtsalt  kolme härga vilja peal ringiratast ajades eraldataksegi  terad sõkaldest. Siin väikses talu majapidamises on näha suurepärast näidet,  kuidas traditsiooniline põllumajandus on säilinud. Lehma laudast korjatakse sõnnik ja mulla segu viiakse  teisele poole maja hunnikutesse. Siin segatakse see segu heina ja tuhaga ning kuni maini  seisab see siin ja siis viiakse see põllule väetiseks. Need sõnnikupätsid, siin korjatakse karjamaalt kokku,  tuuakse siia, lüüakse käsitsi laiaks, kuivata. Ning on seejärel suurepärane küttematerjal näiteks toidu küpsetamisel. Seejärel kostitatakse külalisi muidugi kõige parema kraamiga,  mis värskelt saadaval. Jätame sõbraliku pererahva oma toimetuste juurde  ja liigume edasi, kuid juba varsti peame taas peatuma,  et näha tavapärast viljalõikust, mida tehakse loomulikult sirpidega. Etioopias olles on meie ornitoloogidel tekkinud võimalus  aidata ka kolleege Lätist. Nende saatjaga varustatud musttoonekurg oga on samuti  siinkandis talvitumas, kuid on juba nädal aega täpselt ühe  koha pealt signaali andnud ning ilmselt on kurg nüüdseks surnud. Situatsioon on nüüd selline, et see talu,  kus see saatja viimast signaali andis selle talu peremees on  äsja surnud ning lesknaine läks kuhugi sinna  selle küla või selle piirkonna pealiku juurde võib-olla  siis lohutust otsima. Meiegi läheme nüüd sinna pealiku juurde üritame rääkida  pealiku ja ka lesknaisega sellest saatjast. Urmas räägi, miks see saatja üldse nii tähtis on,  et teda nüüd siin me taga ajama nii hirmsasti? Kuna meie, Läti kolleegid nüüd vist kaotasid  selle siinsamas selles piirkonnas siis noh,  me tahame neid lihtsalt aidata, et saaks  selle saatja kätte ja saame naabrid aidata  ja ta on ka selline rahaline kaotus. Rahaline raha on raha, see tuleb ja läheb,  saatja on kogunud kule kure liikumise andmed,  sinna sisse saab ainult maha laadida, kui saatja on sul juba käes. Nii et see on ikkagi väärtuslik andmekogum,  et kui ta on nüüd kellelgi kaela ehteks,  siis oleks ta ikka väärtuslikum kui endale saada ornitoloogid. Kahtlemata me peaks selle ikkagi viima nii-öelda sinna  Euroopasse tagasi või lätlastele üle andma  ja siis me saame ka teada, et kus see kurg nagu siia tuli  täpselt ja mis ta siin vahepeal tegi. Majas tuleb teade, et lesknaine ongi siin  ja ka äsja peavalu ärganud külavanem võtab meid kohe vastu. Esialgu hoiame kaamerat tagasihoidlikult madalal,  kuni saame loa filmimiseks. Moodne aeg on jõudnud ka traditsioonilisse külla,  külavanemal on seljas hommikumantel. Peast nokamüts ja mobiiltelefon on kaasas  nii et tähtsad asjad vajavad ajamist. Algab diplomaatia, kus püüame tõlgi vahendusel anda ülevaate  linnumeeste tegevusest sinormodemaal ja vastuseks kuulame  tähtsa mehe elukogenud juttu. Mulle tundub, et läbirääkimised läksid hästi. Peseme käsi ja meile pakutakse süüa. Samal ajal kui maitseme kohalikku võis küpsetatud veiseliha  koos veidi kuivanud saiaga, käib lesknaine kodust saatjat toomas. Külavanema heakskiidul saame vidina lõpuks kätte,  aga kure jalarõngad anname kohalikele mälestuseks. Seejärel jätame kataga sõbralikult hüvasti  ja lubame talle kure kohta lisainfot saata. Sea sammud tagasi farmi ja seal õnnestub meil näha  ka otsa leidnud kuresulgi. Saame teada, et kurg oli tulnud lausa koduõuele  ja hakanud siis nokaga koeri ja lambaid tülitama,  mistõttu perepoeg koduloomade kaitseks linnukiviga surnuks lõi. Müstilist on selle toonela linnu loos rohkemgi. Eesti vanal rahval ei ole sugugi mitte suvaliselt olnud  välja mõeldud, et must toonekurg neil niisugune püha lind on  ja kelle keda nagu seostati surmaga. Pere isa suri just samal ajal, kui see must toonekurg siin  hukka sai. Olgu selle surmaseosega, nagu on, lahkusime leinas perekonna juurest,  jättes veidi raha laste koolide jätkamiseks. Külas astusime sisse ka koolimajja, kus mitusada last  äärmiselt kasinates oludes igapäevast koolitarkust omandavad. Rääkisime oma saatjaloo õpetajatele ja nüüd on neil uus  õpetlik teema lindude rändest ning valgetest meestest,  kes lendasid kaugelt maalt siia ühe korra jälgides. Põldudele jõudes võtame taas binoklid ja objektiivid välja  siinsest tohutust linnurikkusest ei saa mööda vaadata. Etioopia on niisugune niisugune maa, kuhu ikka väga paljud  organitoloogi tulla tahab ja põhjus on selles,  et siin siin Siin riigis on väga palju endenseid liike. Endeelne liik on siis taoline liik, mis siis on,  levib mingil väga kindlal kindlal alal. Ma arvan, et, et põhjus on selles, et Etioopia see just see keskosa,  et see on, see on kõrge kilt maas on üle 2000 meetri 2500  kuni 3000 meetrit ja need liigid on nagu siin lõksus,  et nad ei lähe selle kiltmaalt alla, et nad on noh,  kiltmaa linnud ja nad väga, nad ei levi mujale,  seepärast kilplaat alla minnes on juba troopika Adis Abeba  lennuvälja tasud maha, seal on kohe seal lennuväljal kõnnib  ringi see lott iibis ja Inglise keeles Whatle teibis  siis on ringi lendavad Etioopia tuvid, Etioopia varblane. Ühesõnaga need on kõik käe juures, et sa näed neid,  et sa ei pea neid kuhugi kaugele otsima minema  ja hästi palju raha selle eest maksma. Roosad on väike flamingod. Ja ja flamingod täiesti seal ludistavad vees mingisugust toitu,  siis jah. Etioopia linnustik on piirkonniti väga erinev. Kui satume karjamaalt jõekanjoni või riftioru järvede kallastele,  muutub pilt sootuks. Uued liigid ilmuvad igast ilmakaarest ja linnumeestel ei jää  muud üle, kui teha pilt ja panna uus vaatlusmärkmiku kirja. Rifti järvele minnes jäävad maast eetlike jõehobude  lähedusse linnusaared, kus maid jagavad kormoranid,  madukaelad ja savannihaigrud. Millise huvitava koosluse moodustavad järve kaldal askeldav  vana meest meenutav toonekurreline marapuu  ning ülipikkade peenikeste jalgadega karkjalg? Kas teate, et kireval jäälinnul on Aafrikas veelgi  sügavamate toonidega sugulasi? Tänu linnunimede komisjoni tööle on ka eesti keeles võimalik  maailma enamik jake linnuliht teha. Tõsisel ornitoloogil on kergesti määratav  nii püha iibis kundkuldnokk ja vasarpea kui  ka künka otsas luurav kiltmaa või Vaaraohani. Huvitavat on palju, kuid ekspeditsiooni põhiline eesmärk on  ikkagi meie sookure ahja neli talvitumispunktide kaardistamine. Sõidame edasi aina uutesse orgudesse ja küngastele. Kohati on liikumine raskendatud, sest teid siin ju pole  ning kraavi ületamiseks tuleb leida sobiv koolmekoht. Kohalikele pakuvad kaugelt tulnud kureuurijate tegemised  suurt huvi, aga oma igapäevast tööd ei saa sellepärast  tegemata jätta. Kuresignaalide järgi on meil nüüd see piirkond siin  risti-põiki läbi käidud, kas sa oskad mingeid kokkuvõtteid  ka teha, et milline see meie sookure talvituspaik siin  nii kaugel Eestist on? Nad saabuvad siia, kui algab viljalõikus. Ja tegelikult kogu see neli kuud on neil olemas rikkalik  toidulaud ja siin on üleujutusalas on palju lompe,  kus nad saavad ööbida. See on ideaalne elukeskkond sookurgedele. Ja kui me vaatame, vaatame seda päevast käitumist  siis siin on ka nagu kindel muster välja joonistunud,  et hommikul, kui nad siit lontsikut stardivad,  lähevad tavaliselt kuskil viljapõldu. Enamasti on selles piirkonnas siin Oder,  kaer ja lõuna pool, me nägime ka Tefi põldudel kurgi  ja kuskil lõuna paiku, siis nad tulevad Luhahiinamaale  ja veedavad aega seal kuni kuni õhtuni ja  siis kuskil õhtu kuue kella kuue paiku tulevad  siis nad veel lompide juurde ja me oleme praegu kuskil kahe  ja poole kilomeetri kõrgusel. Ja tegelikult need viljapõllud lähevad kuskil 2900 peale,  et neil on kogu aeg nagu järg ees, et lõikus hakkab pihta,  madalamalt minnakse kõrgemale ja kurg. Järgib siis inimtegevust. Päevast päeva. Kas see on ka selles mõttes sinu jaoks suur asi  või selline unistuse täitumine, et see kurg on ühel pool oma  ühes elupaigas ja siis talitamispaigas ja sa näed seda  mõlemas kohas? Loomulikult, kui sa oled seda lindu nagu käes hoidnud  ja pidevalt jälginud selle neid punkte, mis tulevad tema  asukohtade kohta ja, ja mõtlen, et oh, mis huvitav,  mis seal on, mis seal on ja kui sa lõpuks  siis siia kõige kaugemasse punkti kohale jõuad,  noh see paneb nagu selle sellele raamatule punkti küll,  mõnes mõttes, aga see raamat kindlasti on jätkuga. Miks need sookorrad ikkagi nii kaugele tulevad,  et nad võiks minna ju palju lähemale ka sooja kohta talvituma,  miks ta võtab ette nii pika rännutee iga aasta? Etioopia ongi nende põline talvituskoht,  sest seda põllupidamist on siin olnud ju aastatuhandeid juba  ju siis geenides on sees, et nad peavad ikkagi siia oma põlisesse. Nii-öelda talvituskohta ka tulema ja võib-olla nad lihtsalt  need inimesed siin meeldivad. Ega me ei tea, mille pärast nad täpselt siia tulevad. Meie satelliit kurg Ahja neli on nüüdseks taas õnnelikult  kodumaale jõudnud. Eesti piiri ületas ta 12. mai varahommikul. Pesitsemiseks on sookurepoiss aga veel liiga noor  ja seetõttu tiirutab sel suvel toiduotsinguil mööda  Eestimaad ringi ning juba on kureonul Aivar Leitol  õnnestunud teda ka pildistada. Ahja neli on veetnud öö Meelva raba turbaväljadel,  kus ta eelmisel aastal kauget Etioopia reisi alustas. Sünnikoht Ahja jääb siit vaid seitsmeteistkümne kilomeetri kaugusele.
