Ma usun, et kõik, kes on Eesti looduses vähegi ringi liikunud, teavad vähemalt kahte kohalikku kanalise liiki tetra metsist. Teatrite kevadiste mängude hääli on päris kaugele kuulda ja mitmete rabades olevate matkaradade pealt kuuleb märtsis ja aprillis kindlasti nende kanaliste mulisevaid, susisevaid ja kutsutavaid hääli. Isegi kui mänguplatsid hoopis sadu meetreid eemal asuvad. Metsis on paraku jäänud meie looduses üha harvemaks, aga kuna ta on suur lind ja temast räägitakse ja kirjutatakse päris palju, siis kindlasti ka teda teatakse ja tuntakse. Lisaks löövad laineid aeg-ajalt kohatavad nii-öelda hullud metsised, kes inimest ei karda ja teedel uhkelt mängu poose võttes võivad isegi rünnata. Ka nurmkana on arvatavasti veidi rohkem tuntum lind kanaliste seast, eriti arvestades, et eelmisel aastal oli nurmkana aasta linnuks. Täna aga tahaksin tutvustada ühte kanalist, kes tänu oma varjatud eluviisile ei ole nii tuntud. See on laanepüü. Loone TÖÖ elab suuremates okasmetsades, kus ta naljalt välja ei tulegi. Seal metsas peab siiski ka olema veidi lehtpuid. See paistab laane tööle meele järgi olevat. Laanepüü on suurepärane varjevärvus ning ta oskab seda ka usaldada. Päris sageli on mul endal juhtunud nõnda, et metsadel kõndides lendab peaaegu jalge eest üles laanepüü või tõuseb urisedes lendu kõrval oleva puu okstelt. See näitab, et ta pigem loodab, et loodusesse sulandudes õnnestub tal vaenlase eest märkamatuks jääda. Kui ta juba õhku tõuseb, siis tema lend kulgeb puude vahel ning latvade kohale ta ei kerki. Ka nats kurvitsal on pulmade ajal sarnane lennustil. Üksteise järel lendavad linnud teevad puude vahel osavalt haake ja pöördeid, kuid erinevalt laanepüüd lendab isane metskurvits ka kõigile nähtavalt ja kuuldavalt metsasihtidele ja lagendikel ja, ja ka puude latvade kohal laanepüüde pesa maapinnale ning seal haududes kulub tema hea varjevärvus samuti marjaks ära, et mitte kiskjatele silma torgata. Laanepüül haudub ja hoolitseb poegade eest ainult emane, nagu paljudel teistel kanalistelgi on kombeks. Pesakond jääb aga kuni sügiseni, kukuning hajub siis laiali ja iga lind leiab endale ise oma kodupiirkonna. Laanepüü ei ole just teab kui häälekas lind. Ja tema põhiliseks heliks, mis ta kuuldavale toob, on kõrge. Vilistab hüüd. See on põlisjoontele iseloomulik hääl ja sageli ka üks väheseid hääli, mida üleüldse tihedamatas kuusikutes kuulda võib. Koos tihaste süüdistavate häältega. Kuulamegi lõpetuseks, kuidas kõlab laanepüü vilistamine?
