Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere, raadio kahes on taas alustanud teadussaade puust ja punaseks. Ehk mäletate veel, eelmisel aastal oli selline saade eetris pühendades igal reedel korrusega, laupäeval tund aega teadusele ja tehnoloogiale ja jälle oleme seekord küll pisut muutunud formaadiga. Kui mäletate, siis vanasti oli meil iga sade pühendatud ühele kindlale teemale, mille puhul kutsusime stuudiosse asjatundja rääkima. Meile tundus, et teemad said ühel hetkel otsa minna pisut, muutsime formaati ja pühendame need saatetunnid valdavalt uudistele, mis on viimastel nädalatel meie meediast läbi käinud. Ja saated on sellised, et iga kord pühendanud saate ühele kindlale valdkonnale, et siis koos vastava ala asjatundjaga viimased uudised läbi käia. Nii et teid ootavad ees näiteks saated tehnoloogiast, psühholoogiast, arheoloogiast, füüsikast, molekulaarbioloogiast, Jaani edasi, ent täna alustame elusloodusega. Vaatame, mis huvitavat on loomade lindude kala putukate uurimisel viimasel ajal maailmas tehtud ja mul on väga hea meel tervitada stuudios meie nii-öelda eluslooduse püsida eksperti. Tuul, Sepp, tere. Tere. Tuul. Sepp on Tartu Ülikooli teadur ja ehk võib-olla alustuseks räägid, millega sa igapäevaselt ülikoolis tegeled, mida sa uurid? Minu erialaks on loomaökoloogia, mis tähendab, et põhimõtteliselt uurinud seda, et kuidas loomad keskkonnas hakkama saavad, kuidas keskkond mõjutab nende füsioloogiat. Kuidas füsioloogia vastu pidime läbi selle, et millises keskkonnas neil kõige parem olla on minu mudel organismidega, linnud põhiliselt rohevindid ja kalakajakad. Ja ma uurin nende immunoloogiga vananemist. Igasugust igasuguseid sulestiku värviga seotud teemasid. Kuidas nende tervis mõjutab nende välimust ja, ja kuidas siis kõik aitab neile sigimiskonkurentsis toime tulla ja keskkonnas kõige paremini. Kana saada, kas on võimalik kuidagi ka ühe lausega kokku võtta, kuidas siis need suhted seal lindude puhul on, et kas on niimoodi, et kellel on rohkem puuke seljas, selle sulestik on kahvatum ja ta ei saa omale nii palju naisi. Põhimõtteliselt seda, see kõik tähendab jah, et see, kui, kui hea tervise juures Lyndon seda ta reklaamib välja oma välimusega ja selle välimuse järgi ehk siis sulestiku kauniduse järgi. Nad leiavadki sigimispartnereid. Väga põnev, ma usun, et võib-olla sarnastel teemadel meil õnnestub ka tulevastesse vaadates pisut rääkida, aga nagu lubatud, võtame ette rea viimaste nädalate eluslooduse uudiseid vaadates mida põnevat on siis maailmas tehtud. Ja esimene uudis, mis meile mõlemale tundus äärmiselt huvitav ja põnev, on see, kuidas panna gaasid kõndima. Me ju tegelikult teame, et meie esivanemad kusagil nii mitmesaja miljoni aasta tagant olidki vee-elukad sisuliselt kalad, kes ühel hetkel kolisid maale, kelle oimedest arenesid jäsemed, käed, jalad ja tänu sellele meie siin kuival maal praegu kõnnime see, kuidas see üleminek toimus, kes olid need elukad, kes veest maale kolisid ja kuidas nad arenesid. See on päris palju jäänud saladuseks, on leitud huvitavaid fossiile, kes tunduvad olevat just sellised vahepealsed, kelle esimesed uimed juba peaaegu meenutavad jalga. Siit üks selline väga kuulus kalandiktaalik peitud Kanada Arktikast ja kellest on kirjutatud juba ka raamatuid. Aga tuleb välja, et ka tänapäevaste kalade puhul on täiesti võimalik uurida või vähemasti ette kujutada, kuidas see protsess juhtuda võis. Ehk tuul võib-olla räägid natukene sellest uurimistööst, mis meile siin ette jäi. Siin on võetud uurimise alla üks kala kelle eestikeelne nimetus võiks olla Niiluse haug, kes on välimuselt väga sarnane Me ühe kõige varasema kiiru inse kalaga, kes võis olla esimeste maismaaloomade eel. Ja nüüd, kui me uurime seda Niiluse haugi, siis me võime enam-vähem ettekujutuse sellest, et kuidas, kuidas see üleminek veelt maismaale toimuda võis. Mis siin uurimise puhul võtmeküsimus on, on arenguline plastilisus, ehk siis teema seisneb selles, et kuivõrd palju on võimalik keskkonnal mõjutada seda, mida geenid meie tunnustega teevad, olevat kindlaks tunnused. Aga sõltuvalt tunnusestancis keskkonnas, seal on võimalik neid ümber kujundada. No näiteks kui me võtame hästi plastilise tunnuse inimese puhul, siis on kehakaal ja pikkus, et mingil määral on see geenide poolt määratud. Aga, aga seal on siiski väga-väga suur sõnasel kaasa ütelda ka näiteks lahe plastiline tunnus, näiteks silmavärv. Mis sealt nii nagu geenid ütlevad, nii on. Ja sarnaselt on siis vähem ja rohkem plastilisi tunnuseid ka käitumise juures. Mõned käitumistunnused on väga karmilt geenide poolt kindlaks vahetatud, aga teised ja teistel on siis keskkonnal võimalik rohkem kaasa rääkida. Ja nüüd siin on selles artiklis siis uuritud seda, et kui palju selline liikumisega seotud käitumine on võib-olla plastiline ehk kui palju on võimalik, et see varieerub sõltuvalt keskkonnast ja siis nad võtsidki selle Niiluse haugi, kes saab küllalt hästi hakkama ka maismaal, lisaks sellele, et ta vees hakkama saab ja kasvatasid neid väikeseid haagikesi siis ühe portsu kasvatasid maismaal ja teise kasvatasid vees ja Nende geenibaas on sama, siis saigi uurida, et kuivõrd erinevad need tunnused siis välja kujunevad, sõltuvalt keskkonnast. Et idee on siis selles, et kui on niisugune plastilisust olemas selles tunnuses, siis siis võis sellel iidsel ajal, kui esimene kala sattus maale talle lihtsalt olla olemas võimalus ka kuival maal hakkama saada vähemalt mingil osal nendest kaladest. Ehk siis kellel, kellel need geenid nii karmilt neid tunnuseid ei määranud. Kui me seda kala pildi pealt vaatame, me soovitame, et võib-olla te otsite ka internetist üles selle pildi, siis temal need esimesed uimed ongi natukene noh, juba juba kätemoodi või nagu me näeme, et ta saab nendele toetuda ja oma ema ülakeha kergitada natuke nagu hülge moodi. Ja ja see, kui me rääkisime nende maismaa allkasvatamisest, siis see tegelikult ei tähenda, et me võtame nad kusagile niimoodi kodu vaheda vaid nagu ma aru saan, siis noh, neid akvaariumis kivide peal niiviisi nagu udune olukorras on selline niiske olukord, ehk nad ikkagi olid peaaegu nagu vees. Ja samal ajal nad pidid kõndima kivide peal ja selgus, et nende kõndimisosavus maismaal kasvanuna oli märgatavalt ladusam. Eks siin nagu öeldud, tavaliselt kasvanuna saavad maismaal hakkama komberdavat oma uimede najal edasi-tagasi. Aga kui nad olid päris maismaal üles kasvanud, siis kõndisid peaaegu nagu nagu päris loomad. Ja siin on just oluline vahet teha sellele, et kui me räägime evolutsioonist, siis me ei saa kunagi mõelda seda, et nüüd omandatud tunnused päranduvad, ehk siis üks kala õppis väga hästi maismaal liikuma ja tema poeg selle tõttu, et tema ema väga hästi maismaa liikuda liikme õppis, nüüd poeg liigub sellepärast paremini maismaal, et nii see asi ei tööta. Aga kui just olemas tunnusest selline plastilisust ehk siis Laiver varieeruvus, siis on võimalik, et tekivad need teistsugused vormid, kes saavad ka teistsuguses keskkonnas hakkama. Nendega on just eelis siis, kui need keskkonnatingimused moodi muutuvad. Aga see, et siis edasi tekkisid ainult maismaal liikuvad vormid, neist, kellel oli alguses võime mõlemal pool liikuda, see tähendab, et hiljem nad jäid sinna maismaale. Need kalad või neljajalgse peenlased keskkond enam ei olnud nii varieeruv ja just nüüd siis valiksoosis jälle vähem plastilist. Tunnust nii, et alguses tuli õppida maismaal kõndima ja siis geenid panid juba need isendid paika, kes said maismaal paremini hakkama. Täpselt, et see valik alguses oli suurema plastilise suunas ja hiljem siis jälle vähenes selline kala uudis, alustuseks kuulame natukene muusikat. Punaseks. Te kuulate Raadio kahte kahte. Jätkub saade puust ja punaseks, stuudios on saatejuht Arko Olesk ja meil tänane saade on pühendatud loomadele ja istub siin koos minuga Tartu Ülikooli teadur, tuul Sepp, kes aitab kommenteerida viimase aja teadusuudiseid. Alustasime seda saadet mõni hetk tagasi kalauudisega Kalade teemaga, meiega jätkame, alustasime kõndivate kaladega, ent nüüd lähme kalade juurde, kelle puhul, mis on paljude liikide puhul üsna ebatavaline, on isad, kasvatavad lapsi nimelt siis kalad on korralikud. Kes, nagu ma aru saan, on bioloogias üsna palju uuritud liigid just nendel ise väga erilise käitumise poolest. Ja Hokkalikud on mudeliorganismid igasuguse sugulise valiku katsetes ja, ja just sisele vanem hoole uurimisel, sellepärast et tõesti kaladel esineb vanem hoolt väga vähestel liikidel. Kuna kalal on neid lapsi nii palju. Kala, iga kalamarjad pärast tuleb, tuleb üks poeg ja, ja see ongi niimoodi kalade puhul mõeldud, et neid lapsi on nii palju, nende eest ei pea hoolitsema keegi ikka äkki ellu jääb, piisab Jukovi kogu kala elu jooksul ühest marjaterast üks poeg tuleb, et juba oleks kalapopulatsioon nagu piisavalt stabiilne. Aga see ogalik on siis võtnud teistsuguse strateegia. Isane ogalik hoolitseb oma poegade eest väga suurel määral. Ja kuidas ta seda teeb, kas see meenutab rohkem nagu ma ei tea lindude käitumis, kas ta teeb neile pesad, toob süüa või ta või ta lihtsalt niimoodi patrullib, nende ümber ajab ajab röövleid eemale. Ta ehitabki pesaja vee põhjas, see endal ka üks viis, kuidas emast Togaliku meelitada endaga paarituma, ta ehitab selle ilusa pesa valmis ja siis kutsub emase sinna, näitab vaata kui ilus kodu mul on, siin oleks väga hea lapsi kasvatada. Ja siis, kui emasele see kodu meeldib, siis ta tuleb ja koeb sinna. Ja, ja siis, kui need pojad kooruvad, siis on neil kahese pesa olemas, nad on seal kaitstud ja isa nokalik, siis valvab seda pesa. Ja nüüd see uudis, millest me tahame rääkida vaatleski, kaht ohaliku liiki üks liik, kes just tegelebki lastega, kaitseb meid, ehitab pesa ja nii edasi ja teine liik, kes on sellest loobunud, on tõstnud käed üles, öelnud, et okei, see on nüüd võib-olla liiga palju muret asjaga, et proovime nii nagu teised kalad teevad, et lihtsalt võimalikult palju marja keegi neist ikka ellu jääb. Ja nad võrdlesid neid kahte liiki ja nad panid tähele ühte erinevust seda, et sellel liigil, kes kannab oma järglaste eest hoolt, on suurem aju. Ja nemad pakuvad välja, et need asjad on omavahel seotud. Aga jaa, aga mis pidi? Hüpoteesiks on siis see, et kui nüüd kadus ära vajadus poegade eest hoolitseda, siis ei olnud enam vaja nii keerulist ajutegevust ja selle tulemusena siis selle teise Logaliku liigile aju suurusele kas vähenema millest nad siis järeldavad, et see midagi soojeme, keerulisem aju on, et see on siis tuleneb sellest, et kui keerulisi tegevusi kala oma elu jooksul tegema peab, mis on kõik väga loogiline? No ma ütleks kommentaariks selliste uurimiste uurimuste kohta, kus on lihtsalt vaadatud seost kahe tunnuse vahel, et siin ei saa tegelikult kunagi võiks öelda, et mis on põhjus ja mis on tagajärg, et siin eeldatakse, et et nüüd vanema hoolt ei olnud vaja teha poegade Eesti on olnud vaja hoolitseda selle tulemusena, siis aju suurus hakkas vähenema. Põhimõtteliselt võiks sarnane olukord tekkida ka juhul, näiteks kui ühes keskkonnas on, on väga vaja poegade eest hoolitseda, ütleme et seal on karmimad tingimused kui teisest. Ja siis nendes karmides tingimustes on siis ka keeruline aju, et toime tulla plussis poegade eest hoolitsemine, aga nüüd on teine keskkond, mis ütleme soodsam, siis võib tulla nii, et seal ei ole põhimõtteliselt vaja suuremat aju või siis ei, on seal mingisuguseid toitumistingimused teistsugused, et aju aju kujuneb välja väiksem. Ja, ja lisaks siis on seal ka ei ole põhjust poegadest nii väga hoolitseda, et aga, aga põhimõtteliselt sellised uurimused muidugi looduses ongi valdavad vabas looduses, sest et ekstra eksperimentaalseid uurimusi on, on looduses väga raske korraldada. Nii et huvitav seos, aga me ei saa veel sajaprotsendiliselt öelda, kas on täpselt, kumb oli enne, kas vajadus poegade eest hoolt kanda või suur ajujää, aga põhimõtteliselt see hüpotees on väga loogiline. Kuulame siia vahele taas natukene muusikat. Puust ja punaseks raadio kahes saade, mis on pühendatud teadusuudistele, vaatame üle värskeid ja põnevaid tulemusi. Stuudios on saatejuht Arko Olesk ning minul on abiks looma keegi asjatundja, tuul, Sepp. No nüüd on aeg kalade juurest küll edasi liikuda natukene, võib-olla lähemate olevuste juurde nende juurde, kellega me võib-olla igapäevaselt kokku puutume. Ja ka koerte kohta on siin viimasel ajal tulnute paar huvitavat teadet. No koerad teatavasti põlvnevad huntidest ja just nende omavaheliste seoste kohta siin neid uudiseid tulebki. No siin üks väike uudis, et et on näidatud, et haigutamine nakkab ka huntide puhul, see on asi, mida me tegelikult koerte puhul juba diam ammu ja võiks anda sellisest tunnistust sotsiaalsest teadvusest, ehk siis sine haigutamise nakkamine on priviligeeritud üsna vähestele liikidele. Kui koerte puhul oli seda näidatud, siis oli ka loogiline, et järsku seda esineb ka huntide hulkuna. Teatavasti koerad põgenevadki huntidest ja selline üldine arusaam parandada, kui ma, kui ma eksin, on see, et kui inimene kodustas rad, siis ta ikkagi muutis neid ERRi sõbralikumaks taltsamaks. Ühesõnaga valis välja need tunnused, mis kodukoerale rohkem sobivad, muuhulgas ka seda, et need koerad on tegelikult ütleme otse välja rumalamad kui hundid, sellepärast et selleks, et kodus elada, on vaja vähem ajutegevust kui pesas hakkama saada. Kahtlemata on, on valitute koerteks just need hundid, kellel on kalduvus olla sõltuv ja alluv ehk siis kuulata sõna ja teha seda, mis, mis öeldakse, mitte autoriteeti hakata. Kahtluse alla seadma. Just kuulata peremehe sõna, aga nüüd üks huvitav aspekt selle kodustamis juures oli ka see, et iseenesest võiks ju kui eeldada, et need koerad on koostööaltimad, sellepärast et noh, selleks et koduses keskkonnas toime tulla, siis tuleb noh, sisuliselt inimesega teha koostööd. Aga nüüd meeldisin, Austria Viini ülikoolide teadlased uurisid nii koerte kui huntide käitumist. Mõned on üsna üllatavad. Nemad leidsid seda, et hundid teevad omavahel tunduvalt paremini koostööd kui koerad. Kui nüüd võtta võrreldus võrdluseks hundikari ja koeraga kari mõlemas karjas on väga täpselt paigas dominant hierarhia üks on siis ülemus koer ja siis ülejäänud niimoodi aste-astmelt allapoole alluvad kõik alluvad sellele kõige tähtsamale koerale ja siis kõige all on siis see, kes peab kõigi sõna kuulama. See on samamoodi nii huntidel kui koertel. Nüüd katsetati, et kui hästi nüüd selline dominantne hunt ja siis alluv hunt omavahel koostööd teevad, kui neil ant pandi ühine toidukauss ja tuli välja, et väga hästi, mõlemad said kõhu täis, said ilusasti koos söödud. Aga kui pandi koos sööma dominant, selline koer ja alluv koer, siis oli nii, et mingit koostööd seal ei toimunud ja, ja sellel alluval koeral jäi, jäigi kõht tühjaks, ehk siis koertel on kuidagi selle sõnakuulmise aretamise käigus kaduma läinud huntidel olemasolev võime omavahel hästi efektiivselt koostööd teha, mis on iseenesest kindlasti seal liigipõhine mõnel koeraliigil, ilmselt see võime on paremini säilinud kui teisel. Kui näiteks mõelda mingeid kelgukoeri, siis nemad peavad omavahel koostööd tegema, aga aga midagi me oleme selle kodustamise käigus kaotanud. Võrdluseste kub, võime teisega arvestada jahie võime teiselt ka mingil määral seal nagu teiste aidata, et siin oli teine eksperiment, oli see, kus vaadati, et kas üks hunt saab teisele oma silmadega näidata, et kus pool on toit ja, ja siis teine selle kaudu, nagu selle abil leiab toidu üles, siis koertel kvartal selline katse välja ei tulnud, aga huntidele ka hästi välja. Et jälle selline üksteise abistamine, üksteisega arvestamine, võib olla. Kaduma läinud, no ega kui mõtlemisega koerad tavapäraselt niimoodi sellest tehiskeskkonnast, sest meie oleme loonud ju väga tihti koos ei elagi, nad ongi niimoodi valdavalt individualistid või üksikud. Et kas võib järsku mõelda, et, et selle taga on see, et hundid ikkagi metsas peavad koostööd tegema, et ellu jääda? Ja neil peab olema ka võime nagu iseenda eest mõelda ja otsida võimalikult palju neid vihjeid, mis aitavad neil selles keerulises keskkonnas toime tulla. Samas kui koeral on lihtsalt vaja täita käsku, kui ta käsku täidab, siis ta saab, siis ta saab selle preemia kätte ja kõhu täis nagu kodeeritud, et on olemas üks boss ja tuleb põhimõtteliselt lõuad pidada ja edasi teenida. Täpselt, et kui nüüd pidajad loovad endale illusioone, et tegemist on nüüd koostööga inimese ja koera vahel, siis nii see ei ole siiani ikka üks on ülemus ja teine kuulab sõna. Ja seal huvitav oligi see, et, et need alluvad koerad, nad mitte ei üritanudki selle toidukausi lähedale minna, et nagu küsida, et kuule, sina, ülemused, järsku annad mulle ka paar palukest, vaid on juba nagu hoopis automaatselt teadsid, et sellele nagu ei ole mõtet. Selline käitumisviis oli lihtsalt täiesti nagu kadunud. Rääkisime koertest, huntidest, ma arvan, samal teemal võiks jätkata, siin on tulnud ka üsna huvitav jutt karjakoerte kohta lambakoerte kohta, täpsemalt sellest, kuidas nemad tööd teevad. Siin on üks väga huvitav selline valdkondade ülene uurimus, kus on rakendatud matemaatilist mudelit, et kirjeldada loomade käitumist. Matemaatilise mudeli põhjal on püütud siis ette ennustada, kuidas peaksid käituma lambad kui ja kuidas peaks käituma karjakoer, kui tema eesmärgiks on lambad kokku koondada ja edasi liigutada. Ja selliste loomade käitumist on võimalik selle. Mudelist siis erinevatele objektidele kindlad matemaatilised reeglid, kuidas ta käituma peab ja siis isse mudeldanud, hakkab ise toimima, ehk siis nii-öelda nende lammas objektidele antakse käsk, et hoia karjakoerast eemale. Ehk siis see on nagu nii-öelda saaklooma kiskja vaheline suhe, et võimalikult kaugele sellest kihtiast, kes, keda siis karjakoer lamba jaoks sümboliseerib alati proovi panna üks teine lammas endaja kiskja vahele, mille tulemusena siis lambad, lambad koonduvad karjaks kokku. Samal ajal Kaia koerale on antud siis nii-öelda matemaatilised juhised selles mudelis, esiteks vaata, et ükski lammas ei oleks keskpunktist liiga kaugel. Ja kui nüüd kõik lambad on siis kokku koondatud, alles siis võib neid edasi liigutada. Siin teadlased tegid väga ilusa matemaatilise mudeli, kuidas see asi võiks toimida, et see oleks optimaalne ja siis läksid loodusesse ja vaatasid, kas see päriselt ka niimoodi toimub. Looduses looduseks on siis siinkohal karjamaa. Ja, ja siis nad Varstki, et kuidas üks borderkolli, kes on kõige parem karjakoer toime tuleb lambakalja liigutamisega kõikidel lammastele pandi siis GPS-i signaali saatma, vaata liikumisandurid peale, samuti koerale ja, ja välja tuli, et nad liiguvadki täpselt nii, nagu mudel neile ütlesid, nad peavad liikuma. Mis on väga tore, kui, kui asjad lootsus toimivadki, nii nagu matemaatiline mudelit. Läbi ja nagu ma aru saan, kuna see mudel osutus niivõrd lihtsaks, siis nad mõtlevad ka selle peale, et siis meil ei ole koer võib-olla vajagi, paneme robotid lambaid pidama. Nad on siin välja pakkunud väga palju erinevaid võimalikke rakendusi, et kui seda asja nii lihtsalt võimalik nagu algoritmiga programmeerida, et siis tõepoolest karjatamisrobotid või siis kuskil ütleme näiteks mingisugused uurimisrobotid näiteks mingile planeedile saadetud laiali ja siis tuleb üks karjatamisrobot, mis need uurimisrobotid kõik kokku ajad või siis kas või inimmasside kontrollimine mingisugustes paanika situatsioonides. Ja on isegi välja pakutud, et võib-olla mingisuguse keskkonnareostuse kokku kogumisel võiks olla selliste sellistest valemitest abi. Aga noh, me ei saa ju, et eeldada, et koera kuidagi programmeeritud selline matemaatiline algoritm, et kas me, kas me teame, kuidas tegelikult koerad selleni jõudsid, et nad peavad käituma karjakoerana just täpselt nii, nagu nad käituvad. Minu jaoks siin on ka nagu küsimus selles, et kui palju meil siis üldse on nagu vaba tahet oma käitumise määramisel või me olemegi nagu need elektronid, kes peavad ümber tuuma tiirlema just täpselt seda kõige optimaalsemat orbitaal ringikujulist orbitaal mööda, selle asemel, et teha vahepeal mingisuguseid kandilisi liigutusi, et et tõepoolest me oleme evolutsiooni käigus kohastunud niimoodi, et me käitume nii, et me kulutaksime kõige vähem energiat ja meie tegevus oleks võimalikult optimaalne. Et siin mul endal tekkis analoog ühe uurimisega lindude käitumisest, mille viis läbi üks tuntumaid britid, soolooge Jon Kreps, kes uuris seda, et kuidas linnud paiknevad toidu toiduväljal või väljal, kus on palju toitu. Ja siis tema uurimustöö kirjeldati ühes ajakirjas, kus öeldi, et ja oma pika uurimustöö tulemusena jõudis Parun Kreps tulemuseni, et linnud eelistavad toituda seal, kus toitu on kõige rohkem. Ehk siis ka selle karjatamisuudise kommentaariks oli öeldud, et võetud karjuse kommentaar, kes ütles, et aga mina teadsin seda ammu, et koerad niimoodi teevad, et ajavad karja kokku ja siis liigutavad, et mis asja te siin seda uurite, et see ei ole ju mingi teaduse mingi uudis. Aga huvitav on siin just see, et asja on võimalik niimoodi matemaatiliselt ära kirjeldada, et see ei ole mingisugune vaba tahe, vaid see on mingisugune kindel muster, mida, mida käitumisega jälgida. Ja mis tegelikult vist toimib mitte ainult lammaste puhul, vaid vaid igal pool mujal raaparvede puhul või, või linnuparvede puhul, et kus iganes on palju loomi korraga koos, siis siis mingisugused ennustatavat mustrit sealt ikkagi ilmnevad, isegi kui meile tundub, et et see kari liigub kuidagi kaootiliselt. Täpselt linnuparvede liikumist on täpselt samamoodi matemaatiliste mudelitega modelleeritud kui, kui nüüd seda karjakoera käitumist jätkame saadet mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Jätkame siin raadio kahest teadussaadet puust ja punaseks, mis on seekord pühendatud eluslooduse uudistele. Ja sel möödunud nädalal täitus üks ümmargune suhteliselt kurb tähtpäev nimelt esimesel septembril aastal 1914 suri siin siin Läti loomaaias tuvi nimega Marta ja Marta oli viimane elus rändtuvi pärast tema surma ei olnud enam ühtegi selle liigi esindajad maailmas alles, mis on üks väga kurb näide sellest, milline võib olla inimese mõju elusloodusele sellepärast et vaevalt paarsada aastat enne seda oli rändtuvi Ameerikas olnud nii palju, et nende parved katsid päikeseparve, ülelend kestis mitu-mitu päeva, ehk siis neid oli tõesti miljoneid ja miljoneid. Seal tuli inimene tööstusrevolutsiooniga, hakkas neid järjest nottima, niisama lõbu pärast, mõned ka toiduks ja suhteliselt lühikese ajaga juhtuski nii, et suudeti liik täielikult ära hävitada selle aja peale, kuid taibata, et see, mida me teeme, ei ole väga mõttekas, oli juba hilja. Ning 100 aastat tagasi too viimane tuvi surigi. Ja loomulikult siin viimastel aastakümnetel, kui meil on olnud kõik need edusammud geneetikas ja molekulaar geoloogias, räägitakse aina rohkem sellest, et kas me järsku saaksime kuidagi välja surnud liike uuesti ellu äratada, sellepärast et Tobistest me ilmselt siis vana DNAd saaksime, loeksime selle järjestuse sealt ära, saaksime kokku panna uued ahelat ja Ma võib-olla sisestada need kusagile rakkudesse ja sünniks hetkel uus loom, kes kannab neid vanu, kunagi välja surnud keele. No kuidas sellisele ühele bioloogile looma ökoloogile selline jutt, tundub, et hakkame nüüd neid liike uuesti ellu äratama. Minu jaoks tundub see põhimõtteliselt nagu selline avalikkusele teadvuse söödavaks tegemise projekt, et selleks, et põhjendada ära mikspärast ja nüüd seal niimoodi palju raha kulutada tundide kaupa laboris uurida, istud sadade tundide kaupa laboris istuda, uurida mingisuguseid keemia, DNA järjestusi ja mingeid meetodeid välja töötada siis tuleb panna mingisugune selline köitev, suur kauge eesmärk, nagu toome mammuti tagasi või toome rändtuvi tagasi või noh, analoogiliselt, et kui näiteks paneksime eesmärgi, et lähme, lähme Marsile elama, et et sihukesed kauged suured eesmärgid on need, mis tegelikult teaduse arengut väga palju kiirendavad ja tagant tõukavad. Et aga teiselt poolt on aru saada, et iseenesest see, et sa selle väljasurnud liigi tagasi tood, see, see on põhimõtteliselt ikkagi ainult selline inimene, kelle heaks töötamine, et ju selge, on ju see, et tuuakse tagasi ainult neid liike, kes inimese jaoks armsad või kuidagi emotsionaalselt lähedased on, et keegi ei hakka vaeva nägema selleks, et tuua tagasi mingisugune välja surnud putukas või parasiit, et et see, selline inimeste lõbus lõbustamine Nagu on kuidas sulle tundub, et kui tõsised need väljaütlemised on, et kas ka nagu reaalselt mõeldakse, et jah, me võiksime seda teha või, või ta ongi pigem selline mõttemäng, et noh, kui me suudaksime, võib-olla teeksime, et ma ei tea, kas siis selline Jurassic Park kusagile väike loomaaed jälle tekitada või endale ikkagi nagu mingisugune päris mõte ka sees, et sellest nagu reaalselt oleks kasu tagasi, tooksime kedagi. Ma usun, et need teadlased, kes nendes töörühmades töötavad, nemad on ikkagi endale nagu enam-vähem välja mõelnud selle graafiku, et asi ikkagi võikski selleni minna, et see liik taassünnib ja eks on ju ka tehtud esimesi katsetusi selliste väljasurnud liikide taastamisel. Vist äkki ühe mägi kitsega. Ja ja mägikitsega olid nad Portugalis küll proovisid, olin 10 aastat varem välja surnud, geenid olid olemas või mingid rakud aga, ja proovisid siis teise liigi emast viljastuda sellega, aga paraku see kitsepoeke suri üsna kohe pärast. Nojah, see on ainus katse senimaani olnud jah, ja selleks, et see üks kohe surev kitse poeg sünniks tehtiks ole siis sadu erinevaid Siiedamisi kloonimisi. Aga selge on see, et tegelikult see tehnoloogia ei ole sellisteks asjadeks veel valmis. Ja, ja kahtlemata see selles uudises siin on öeldud, et võib-olla 10 aasta pärast meil on jälle rändtuvi, see on täiesti ebarealistlik. Aga noh, selliste eesmärkide püstitamine nagu aitab nagu panna selle graafiku paika, et mida uurida ja kuhu poole liikuda üldse. Ja kahtlemata igasugune seene geeniuuringud aitavad kaasa ja laiemalt kasvõi mingisugust meditsiini valdkondades või mõista ka inimese enda geenide toimimist, arendada välja uusi tehnoloogiaid, millest võib tulevikus kasu olla. Kui nüüd ikkagi reaalselt need tehnoloogia on meil olemas ja meil õnnestuks ent huvi siis uuesti tekitada, siis ega vist sellest ei piisa, et see tuvipoeg üks või kaks tuvi pojaga kusagil sünnivad, et kas nad ikkagi on sisuliselt seesama liik, kes kunagi varem laialt ringi rändas või või on mingisuguseid takistusi veel ees, mis, mis ei luba tegelikult tal olla täpselt seesama. Rändtuvi puhul on, on üldse arvatud, et temale saigi hukatuslikuks see, et tema need toodud hiiglaslikud parved hävitati ja kui teda juba vähe oli, siis, siis ta enam hakkama ei saanud, sest detaili kohastunud elama just sellistes hiidparvedes. Aga see ju ei tule kõne alla, et neid me nüüd teeksime, neid rändtuvisid niimoodi laboris tuhandeid ja tuhandeid. Et seetõttu ongi nagu natuke kahtlane see rändtuvi, kelle nad seal laboris valmis teevad, et ega räntuv ei ole ainult tema geenid, vaid ka tema käitumine ja tema keskkonnas toime tulemine koht teiste teiste liikidega seotud süsteemis. Et sellest sellest, et meil on lihtsalt samade geenidega lind, sellest ei piisa tse rändtuli tagasi tuua, kes talle õpetaks, kuidas olla Antovi? Jah, siin isegi oli ühes kohas kirjeldatud, et meil on selleks ka plaan tehtud, märgivad kodutuvi rändtuvivärvidega ja siis õpetavad kodutuvi niimoodi liikuma, nagu rändtuvi peaks liikuma ja siis uus rändtuvi siis järgib seda ja saab sellest sellest siis nagu aru, et kuidas, kuidas ränduudjaks käituma, aga see tundub tõesti natuke utoopiline, et selline töö üldse tööd või mehhanism üldse töötada võiks. Aga no eks elame-näeme Mis sealt tuleb? Inetu tuvipoja muinasjutt, kõlab, kõlab see nii, võiks tulevikus olla kirjutatud. Kuulame jälle muusikat. Puust ja punaseks. Ja kui me tänast puust ja punaseks uudistesaadet alustasime jutuga kaladest, siis ma arvan, et võiks ka siin samasse tagasi tulla, lõpetuseks samuti kalade juurde. Ja üks kaob ühest küljest huvitav, teisest küljest natukene tekitav uudis tuleb meensid üsna lähedalt Rootsist, kus teadlased on uurinud erinevate ravimijääkide mõju kaasale, no sellest on viimastel On juttu olnud, et kõik need tabletid, mida inimesed neelavad üks osa neist täitsa loomulikku teed pidi meist jälle välja läheb tualetipotist alla. Läbib ka veepuhastusjaamad, nii et tegelikult see heitvesi, mis veepuhastusjaamadest päris loodusesse tagasi jõuab, sisaldab ikkagi ravimijääke neid toimeaine molekule, mis on kogusele teekonna läbinud. Ja nüüd ongi viimasel ajal päris oluline küsimus on, kuidas need ravimijäägid mõjutavad elusloodust olnud uuringuid selle kohta, et kuidas antibeebipillide toimeaine on järvedes, jõgedes muutnud kalad mitme sooliseks ehk siis sisuliselt ka isased muutnud emadeks, kuna tegemist on ikkagi naissugu hormooniga nende pillide näol. On olnud juttu sellest, kuidas antibiootikumid muudavad veekogudes elavaid mikroobe resistentseteks. Aga see antud uudis, mis meile sel korral ette jäi, vaatab rahustite mõju kaladele ja rahustid on läänemaailmas viimasel ajal väga palju levinud. Ja Rootsi teadlased siis uurisid, kui puistada vete ahvenatele natukene neid ravimijääke, mis nendest siis saama hakkab. Ühes varasemas uuringus Nad näitasid, et need sellised sellises keskkonnas üles kasvanud kaladel julgemad Nad ei poeni tihti peitu, lähevad rohkem uudistama, ujuvad rohkem ringi, mis. Ühest küljest võib vist olla hea ja teisest küljest halb. Ja nüüd värskes uudises nad leidsid, et mingil moel mõjutab see ravim ka nende eluiga on niidul. Jah, ja see seos on käitumisega otsene, mida ütleme rahusti vähendas siis kalal, stressi, taliaktiivsem, julgem ja, ja selle tõttu või siis saada ka paremini kõhu täis ja, ja seetõttu võis tema ellujäämist Suureneda, nii et tegelikult ravimeid saanud kalad elasid kauem, mis kõlab iseenesest. Hea uudisena, et kes ikka tahaks, et loomad varakult hukka saavad. Põhimõtteliselt küll, aga siin uudises on just välja toodud see küsimus, et tegelikult, kui enamikus mürgiste ainete mõju testides uuritakse seda, et kui, kui halvasti aine siis kaladele mõjub või elusloodusele siis jäetakse kahe silma vahele tõesti need olukorrad, kus ravim nagu mõjutab hästi või vähendab suremust. Tegelikult kogu ökosüsteemi arvesse võttes ikkagi väga oluline mõju. Sest nüüd, kui me kujutame ette seda olukorda, kus neid ahvenaid jääb ellu väga palju rohkem ravim mõjul, kui kui neid looduslikus olukorras jääks siis kahtlemata mõjutab see negatiivselt esiteks nende toiduobjekte, keda hakkab jääma vähemaks nende selle tulemusena siis teised kalad, kes samuti nendest toiduobjektidest toituksid, kannatavad, neil on vähem süüa, nad võivad sealt veekogudest kaduda ja samuti siis ka toiduahelat pidi ülespoole, mõjutab see siis neid organisme, kes nendest ahvenate toituvad. Ja kuna ökosüsteemid on üldiselt suhteliselt niimoodi kindlalt paika pandud hästi reguleeritud tervikut, siis niisugune ühe objekti sihipära suunatud mõjutamine võib väga ettearvamatuid tagajärgi kaasa tuua. Nii et me tegelikult ei tea, mis lõpuks saama hakkab, võime spekuleerida, et mingi asi on hea või halb sellel liigi tasandil, aga aga me võime kindlalt ennustada, et ta kuidagi lööb selle ökosüsteemi uppi ja mis sealt lõpuks nagu välja tuleb, on juba väga raske öelda. Ja selle suur mees ongi välja just toodud see nii-öelda kontseptuaalne probleem, et praegused testid, millega testitakse saasteainete ohtlikkust, keskenduvad sellele, et kuidas ta mõjutab loo organismide suremust. Aga seda üldse ei vaadatagi, et kas on võimalik, et see mõjutab hoopis ellujäämist, et neid jääb rohkem ellu, et see võib olla üks selline mõju, mis mille kohta ei olegi nagu praegu mitte midagi teada selliste väga levinud saasteained. Nende puhul, nii et nagu teaduse puhul tavaline, siis üks avastus kergitab õhku nii palju uusi küsimusi, nii palju teemasid veel uurida, nii palju aspekte, mille peale mõelda, nii et selline tavapärane skaalal hea-halb on seda nagu väga raske kasutada, et me lihtsalt näeme, toimuvad mingisugused muutused. Ei, me eeldame, et võivad toimuda mingisugused muutused. Üldiselt on nii, et mida vähem jah, loodus torkida, seda rohkem on lootust, et see asi nagu on isereguleeriv ja, ja jätkusuutlik, et et selles selles suunas peaks siis liikuma, et mõjud oleksid võimalikult väikesed. Ja need mõjud, nagu me alustasime, juttu tulenevalt sellest, et me neelame rohkem ravimeid, nii et kõik niidid joovad lõpuks inimese käitumiseni tagasi. Ehk siis mõtlemise koht meile kõigile. No selline saigi puust ja punaseks hooaja esimene saade, vaadake, kus me võtsime ette erinevaid uudiseid loomariigist, loomade käitumise ja arenguid revolutsiooni vallast. Stuudios saatejuhina oli Arko Olesk ja mul oli täna abiks neid teemasid kommenteerimas Tartu Ülikooli teadur, tuul Sepp, suur tänu sulle, aitäh. Kohtume teiega taas nädala pärast ja siis kond saade pühendatud juba hoopis teisele.
