Loomaaialood. Loomaaia loomise. Tere, tänane saade on pühendatud ühele väga ihaldusväärsele loomale ja irooniline on see, et selle ihaldusväärsuse põhjuseks on paljuski tema võrratu kasukas. Irvhambad on jaganud naisterahvad kaheks, nendeks, kellel juba on naaritsakasukas ja nendeks, kes sellest alles unistavad. Seda kõike mõistagi loomakaitsjate suureks hardimuseks, kellest võib samuti suurepäraselt aru saada. Täna ka räägime Euroopa naaritsa olukorrast looduses, olukorrast, tehistingimustes ja kõigest sellest, mida inimene tolle loomaliigi kaitseks teha saab. Stuudios on Mati Kaal ja Haldi Normet-Saarna. No sissejuhatuseks peab võib-olla raadiokuulajatele meelde tuletama Don kaks elukad, et kes ei olegi nii lähedased sugulased kui väliselt võib arvata, et üks on siis ameerika naarits, keda kasutatakse ka karusloomafarmides ja teine on euroopa naarits, kes nii hästi omal ajal farmides sigima ei hakanud, kuivõrd ta oli oluliselt inimpelglikud ja kapriis. Ja siis toodi Ameerikamaal, et siis Ameerika naarits ja imetajad uurijat ja muud zooloogid on viimased paar-kolmkümmend aastat siis püüdnud seda vahet, et teha sellega, et, et Ameerika naaritsa puhul on siis võetud kasutusele tema ingliskeelne nimi mink. Nii et kui ei taheta rääkida väga täpselt ja pikalt Euroopa ja Ameerika naaritsa, siis räägitakse haridusest ja mingist ja üks on siis ürgne. Meie looduse osa. Ja teine on siis Ameerika mandrilt inimese poolt sisse toodud elukas ja omal ajal ulatus euroopa naaritsa looduslik levila tegelikult Atlandi ookeanist kuni uraalideni ja tema tegelik, kõige lähem sugulane ei ole sugugi mitte sedasama mink ehk ameerika naarits, vaid on hoopis tuhkur, et õhk ja isegi nii lähedane, et kui tekib olukord, kus siis naaritsa arvukus on väga väike ja ja samas siis tuhkruid, seda enam, et siis võib isegi looduslikes oludes ja on ka Eestist omal ajal leitud looduslikult tekkinud hübriide siis tuhkru ja euroopa naaritsa vahel, aga samas Ameerika naarits, kes väliselt on oluliselt sarnasem, on nii palju kauge geneetiliselt, et nendel ei teki omavahel elujõulist hübriidi. Et võib küll tekkida olukord, kus Ameerika naarits paaritub euroopa naarits, aga ja päris algjärgus, isegi loode hakkab arenema ja siis hukkub ja imendub tagasi ja tegelikult ei sünni midagi ja see on nüüd küll siis olukord, kus siis need euroopa naaritsa emasloomad on sigimistsüklist välja lülitatud ja mõne aasta pärast siis hakkab juba asurkonnast mõju avaldama, sest tegelikult kui hinnad on 10 ja rohkem aastat elavad loomad, on neil niisugune Fertiivne või, või sigiv, iga on tegelikult kuskil kolm-neli aastat, ainult et selles mõttes piisab, kui niisugusel suhteliselt juba vähese arvuliseks muutunud asurkonnast. Paar-kolm aastat on enamik emasid sigimistsüklist välja lülitad, siis ei olegi, muudkui tuleb hakata hääbuma ja olukord on, on siis nagu i-täpp. Aga tegelikult euroopa naaritsat kogu oma sellel ulatuslikul levilal elasid metsajõgedel väiksematel metsajõgedel. Ja nende niisugune hääbumise põhjus on kõigepealt juba jutuks olnud karusnahk, sest et kui vaadata, ütleme siin omaaegset Tsaari-Venemaa ja Nõukogude Liidu karusnahastatistikat, siis on näha, kui palju siis, kui seda euroopa naaritsat oli veel laialt. Kui palju neid neid nahkasid siis rahvusvahelisele oksjonile saadeti. Ja teiselt poolt muidugi nagu väga paljudel edukatel on ka euroopa naarits, aga probleemiks see, et elupaigad rikutakse. Muide, see vene inimese naaritsahullus pole ka kuskile kadunud, piisab vaid talvisel ajal Moskvas või Peterburis ringi jalutamisest, et see kohe silma torkaks. Aga need on vist pigem siis mingi kasukad. Nende kasukad on kõik ameerika naaritsa ehk mingi asukad Euroopas, naaritsakasukaid, nende hulgas ma võin peaaegu mürki võtta ei ole, sest et neid lihtsalt ei ole enam ja, ja, ja põhiline toodang tuleb farmist ja, ja, ja farmis sigivadki ameerika naaritsat. Kuigi ütleme asjatundja saab kergesti aru, eemalt ei tarvitse saada ja, ja ütleme, kui epiteete ees ei ole, siis, siis on siis naarits. Ja see hullus, kui vaadata kas või Ameerika filmitiivas isegi soojast kliimast, siis on nendel nendel ka naaritsa toodi ja muud niisugused asjad, mis et, et ega see nii palju soojapidamiseks ei ole kui, kui ohustamiseks. Aga inimesed rikuvad ära nende elupaigad, ühelt poolt õhmendades neid väiksemaid metsa ojasid, teiselt poolt raiutakse lagedaks nende ümbruse. Kolmas küsimus on see, et kui suuremad jõed väga ostetud said, siis kolis puhtama vee otsingul suurem sugulane saarmas väiksematesse jõgedesse, tekkis liha konkurents ja mis siin salata, ka neid väikesi jõgesid ja ojasid, inimesed oskasid saastada. Ja, ja selles mõttes siis kõik need asjad kokku viisid siis euroopa naaritsa arvukuse väga madalale ja viimase punkti siis panid need ameerika naaritsat, mida on küll pääsenud farmidest, kogemata karv on mõnel pool Venemaal ja isegi Soomes tahtlikult loodus vastust, inimene on laisk ja mugav. Mis asja me peame neid toitma, et las nad toidavad ennast looduse sise selle niisukese pirukaga, mis siis inimkond euroopa naarits selle sellega tegijate selle ameerika naaritsa sinna loodusesse lahti lasi. Sellega ta pani siis viimase viimase põntsu ja ja mina omal ajal tegelesin loomaaia kõrval looduses pisut suurkiskjat, nendega, kes armastavad elada ürgsemates kohtades ja liikusin tihti seal ja, ja rääkisin kohalike metsa jahimeestega ja, ja mullaks selgeks saama, et et euroopa naaritsaasi Läheb järjest allamäge ja ja siis ma hakkasin otsima, et kas ei ole Tartu Ülikoolis mõnda tudengid, kes, kes selle teemaga tahaks tegeleda ja, ja komistasin siis omal ajal niiviisi Tiit Marani peale, kes tegi alguses oma kursusetöö kirjanduse põhjal ja siis juba diplomitöö Kaardistades olukorda Eestis ja tuli pärast seda loomaaeda tööle ja tema on siis nüüd või kaljukindlalt ütelda, et maailmas kõige suurem asjatundja euroopa naaritsa küsimuses ja üsna selgeks sai päris ruttu, et viimane aeg on, on tekkinud, mida ta siis niisugune genofondi pank teest tingimustes elava asurkonna näol ja see oli aeg siis eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel, kus meil siiski mitmel pool veel metsa vajades Euroopa naaritsat oli, nii et me saime oma haruldaste liikide kasvanduse algmaterjaliks nii Eesti aladel elanud naaritsaid kui ka lähinaabrite juurest Pihkva ja Novgorodi oblastist ja ehitasime siis loomaaeda niisuguse tehistingimustes pidamise võimaluse. Ja nagu ma juba ütlesin, et Ameerika naarits sigitis tingimustes palju kergemini kui euroopa naarits siis oli tegelikult kunagises Nõukogude liidus üks niisugune tegelane nagu professor termowski Novosibirskis kelle laboris regulaarselt ja edukalt, peaaegu ainsana vees tingimustes euroopa naaritsat sygisid. Ja me saime nendega kokkulepe, Tiit Maran oli mõnda aega tema laboris stažeerimas, õppis ära selle metoodika, mis selleks vaja oli, et euroopa naaritsat tehistingimustes paljunema saada. Ja kui ta siis seda metoodikat hakkas siis Tallinna loomaaias rakendama, siis me suutsime hakata ka ise euroopa naaritsat ees tingimustes paljundama. Ühesõnaga see õnnestus, õnnestus. Me tasapisi siis jõudsime selleni, et sadakond isendit on selles, paljunduskeskuses on põhikarja suuruseks, aga see asi läks kalliks, asi on kallis ja kallis on see, et, et ainult seal tehistingimustes on üsna mõttetu asjaga tegeleda. Ja samal ajal siis paralleelselt looduslikud protsessid olid niisugused. Et Eestimaalt kadus Naarits ära loodusest ja mitte ainult Eestimaalt, vaid ka suuremalt osalt Venemaast ja selles mõttes sai selgeks, et oleks vaja leida paik, kus võiks siis nagu kunstlikult hakata uut looduslikku asurkonda moodustama. Aga kui ütleme selles loomaaias tegutseva paljunduskeskuse jaoks oli võimalik näpistada veel loomaaiapõhi eelarve vahendeid, siis absoluutselt võimatu oleks olnud seda raha kasutada mida niigi napilt käes on siis tegevuseks väljaspool loomaaeda. Ja siis me hakkasime otsima kust me võiksime toetust saada, pöördusime nende samade looduskaitseliidu ja muude liigikaitsega tegelevate maailmaorganisatsioonide poole ja need kõik ütlesid niiviisi, et mingisugune munitsipaalasutus endisest Nõukogude Liidust, mida poliitikud võivad otsustada ja mismoodi rahasid kasutada, et peab olema mingisugune valitsusväline organisatsioon, kelle peale me üldse võiks mõtlema hakata, et kas me leiame kusagilt mingit tuge ja siis saime selgeks, et on tegelikult vaja luua mingisugune institutsioon, mis oleks nagu lisaks loomaaiale veel selle asja juures. Ja siis me hakkasime asja ajama, et selle sihtasutuse moodustaks Tallinna linn. Valmistasime asja ette ja saime ka linnajuhid nõusse ja protsess läks käima ja linn on tegelikult kulutanud selle sihtasutuse peale eelarve raha nii palju, et ta registreeris selle kohturegistris ja üle jäänud vahendid, mida, mida see sihtasutus on naaritsa kaitsmiseks ja kunstliku asurkonna tekitamiseks Hiiumaale kasutanud on kõik välisdoonorite või ka viimasel ajal nüüd sisedoonorite, keskkonnainvesteeringute keskuse ja muude niisuguste kohalike annetuste peal ja samas mõned aastad tagasi. Ühel nõupidamisel öeldi, et, et kõige edukamalt tegutsenud sihtasutus linnasüsteemis ja niiviisi siis valisime välja Hiiumaa paigana, kus siis mandrialad jäävad nii kaugele, et need võiksid olla Ameerika naarits sele ületamiseks üle jõu käivad ühelt poolt soojal ajal kolmekümmet kilomeetrit ujuda on tõenäoliselt nii väiksele elukale üsna üle jõu käiv ja, ja kui nad talvel üle jää prooviksid minna, siis tõenäoliselt süüakse nad enne ära. Aga üllatus-üllatus, Hiiu maali minki täis. Kuidas neid Minke nii palju sinna Hiiumaale sisse sattunud oli? No nõukogude ajal oli Hiiumaal niisuguses kolhoosis nagu rahu eest oli siis naaritsafarm, kust siis nii nagu enamasti kipub olema, kõikidest karusloomafarmidest pääseb aeg-ajalt plehku elukaid ja kuna tegu on niisuguse üsna plastilise elukaga, kes siis on sattunud tingimustesse, kus nende looduslikke vaenlasi nagu peaaegu polnud ja poed igalt poolt läbi ja poeb igalt poolt läbi ja ei, olles siis nagu aastaid farmitingimusi kunstliku valiku teel valitud selles suunas, et nad järjest nahaalsemad on ja inimest ei pelga siis, siis niiviisi oli see Hiiumaa minki täis. No mingisuguse kiskja laskmine loodusesse on ise juba problemaatiline küsimus ja sest tahes-tahtmata ikkagi vahel võib juhtuda, et mõni kana või, või pardipoeg juhtub neile ette jääma, siis me tahtsime võimalikult hästi läbi saada Hiiumaa kogukonnaga ja arutasime asja ja mõtlesime, et kui me nüüd toome mingid võõrad jõud, kes hakkavad Hiiumaad kammima, et sellest Ameerika naarits sellest lahti saada, et siis. Me läheme konflikti selle kohaliku kogukonnaga ja, ja otsustasime, et me parem kaotame pisut aega, aga me anname neile võimaluse ise kogeda olukorda. Ja, ja kuna meil oli selleks otstarbeks välisdoonorite käest saadud rahalisi vahendeid, siis me võisime välja kuulutada. Me maksame kinni kõik maha löödud ameerika naaritsat. Hiiumaalt maha lüüakse ja eesmärk on Hiiumaal teha mingitest vabaks Jaanojjuma jahimehed võtsid asja õhinal külge, hakkasid tegutsema, aga tulemus oli niisugune kesisevõitu ja kui me olime lasknud neil siis niiviisi poolteist aastat seal vaeva näha ja arvata, et et nad on võib-olla nüüd kas kõik kätte saanud või, või vähemalt oma võimete võimaluste piiril siis me tõime Hiiumaale Valgevenest paar professionaalset karusloomakõik. Ja esimese kahe nädalaga püüdsid nad kinni rohkem kui hiidlased pooleteist aastaga. Ja, ja kui nad siis seal aastakese ütlesid, siis, siis nad tegelikult suutsid teha selle saare mingitest puhtaks. Ma arvan, et, et see mõte õigustas ennast, sest et hiidlased tänu neile naaritsat nimes suhtuvad sellesse projekti praegu väga mõistvalt ja, ja isegi hoolimata sellest, et mõnigi Kano nende hambusse jäänud. Ja siis oli nagu öeldakse, plats puhtaks tehtud ja lask puute katsetama hakata esimeste naaritsetega just siis plats puhtaks tehtud ja meil oli, oli võimalus hakata mõtlema. Ja muidugi me tahtsime siis võimalikult maksimaalselt sellest protsessist nii teaduslikku tulemust saada kui, kui võimalikult hästi protokollitud olukorra tekitada. Ja nii me siis kõigepealt tegime täieliku analüüsi nendel loomadel, mida me plaanisime lahti lasta. Lasime esimesed kümmekond looma spetsiaalsete raadiosaatjatega lahti. Et oli võimalus neid neid jälgida. Ja, ja me oleme siiamaani sinna lasknud ainult isendeid, kelle geneetiline analüüs on tehtud ja keda me tunneme tänapäevase teaduse võimaluste piires. Ja selles mõttes loodud asurkond on absoluutselt nagu protokollitud ja niisugune teada struktuuriga. Ja kui me siis neid loomi seirasime ja nende elu jälgisime, siis me olime küll enne arvanud seda, et probleemiks võib olla toidu leidmine, siis me olime neid koolitanud looduslikku toitu leidma ja tarvitama. Aga me ei olnud mõelnud selle peale, et nad ei oska karta vaenlasi, et nad ei oska karta neid looduslikke vaenlasi rebaseid, kulle, säärikuid ja, ja keda iganes ja, ja kuna nahka hukkunud loom oli võimalik üles leida, sest enamasti raadiosaatjat ei, ei neelanud need kiskjad alla siis me saime ka täpselt selgeks, mis oli juhtunud nende loomadega, kes kes hukka said. Ja siis me üritasime juba hakata neid koolitama ka selles vallas, kuidas see välja nägi, see mägi niiviisi välja, et me andsime võimaluse nendele loomadele siis nende potentsiaalsete vaenlaste lõhna tunda tekitasime neile ebamugavusi, väikest elektrilööki ja nii edasi, et nad seostasid seda lõhna millegi halvaga, millegi halvaga. Ja, ja see peab ütlema, kandis vilja, aga ka mitte nii palju, kui me lootsime ja me otsisime võimalusi edasi, seda enam, et vahepeal tekkis üks väga ebasoodustalv, kus jõgede veetase oli väga madal ja, ja selle tõttu toidubaas oli, oli vilets ja ja natukene mõjuksin ka kindlasti seesugune isegi meiesugustel psühholoogiline, niisugune tunne, kui me nagu lähtusime rohkem emotsioonidest kui, kui, kui ratsionaalsest mõtlemisest, sest et tegelikult, kui jällegi ratsionaalselt vaadata, siis isegi looduslik, kes asurkondades on noorte loomade suremust oluliselt suurem, kui me ette kujutame. Ja uutele elualadele rändavatel isenditel on see veelgi suurem. Aga me pisut ehmatasime ära sellest tulemusest ja ja mõtlesime, mis tea ja otsisime siis nagu veel paremaid lahendusi ja ja oleme praeguseks jõudnud, noh, me püüdsime kinni mõned isendid, kes suutsid selle talve üle elada ja kes kes ei näinud just kõige Rammusamad välja ja viisime nad korraks uuesti loomaaeda tagasi ja siis meil tuli ideed tegelikult proovida tekitada niisugune poollooduslik vaheaste ja siis me rajasime Hiiumaale mõned niisugused puurid kus me siis viisime juba loomaaia stiinestunud emasloomad. Pisut siis peale seda, kui, kui me olime kindlaks teinud, et nad on edukalt paaritunud viisime siis nendesse Hiiumaale ehitatud puuridesse, kus meil siis kohalikud inimesed, keda me olime värvanud siis neile toitu viisid. Ja, ja meie niisugused eeldused osutusid tõeks, tähendab tõesti tekkis olukord, kus siis inimestega mingil määral harjunud emasloom suhtles põgusalt nende inimestega, kes sinna toitu tekitasid, nende jaoks pesakond osutus täiesti metsikuks ja nüüd ongi nii. Pärast loomaaias hariduse andmist neid loomi Hiiumaale, aga kõige parema tulemuse annavad ikkagi needsamad vahepeal pool looduslikus olus üles kasvanud ja, ja siis ühel hetkel puurist välja pääsenud loomad ja järgnevad talved on olnud ja aastat pisut soodsamad ja näiteks viimane talv oli uskumatult soodus ja pärast seda, kui me oleme nüüd juba paarkümmend aastat Hiiumaale need naaritsaid lahti lasknud, noh, võib öelda, et praktiliselt Hiiumaal elab euroopanaaris praegu kõikidel veekogudel, kus see nende jaoks nagu mõistlik ja liigiomane on. No alati võib ju kellelgi tekkida küsimus, et miks oli vaja nii pöörast vaeva näha ja raha kulutada, et seda euroopa naaritsat jälle taaselustama hakata. Igal liigil on, on elustikus, oma kindel positsioon ja looduslikud protsessid on, on aja jooksul paljusid liike lasknud, juurde tekkida ja, ja välja suretanud. Ja see on olnud niisugune loomulik looduslik protsess, aga nüüd euroopa naarits ja mitmed muud elukad on niisugused, kus tegeliku hääbumise hävimise põhjuseks on inimese rumal tegevus. Ja see tähendab seda, et, et nüüd kogu see elustik ei ole arenenud selles suunas, et seal poleks rolli olnud sellel Niil. Ja nüüd inimene on sealt selle augu sisse teinud ja siis see on umbes nii, nagu nagu te proovisite käia, seal lappasin teine jalg, paljas, ei saa enam väga korraliku kõndi vaid tuleb neisse teist kolmat ja niiviisi hakkabki lonkama siis kogu see elustik. Ja, ja tegelikult pääseb lahti ahelreaktsioon, mis toob kaasa väga paljude protsesside ja liikide hääbumise, mis lõppkokkuvõttes toob kaasa kahju inimesele endale, kes aru ei, sest inimene tegelikult on ju küll küll looduse osa, aga ta on saavutanud võimsuse, millega ta seda loodust nii rängalt võib muuta, et see bumerangina talle endale probleeme tekitab, isegi siis, kui muud liigid kõrvale jäetaks. Ühesõnaga, inimene on selline kummaline elukas, kes on ülimalt võimas ja ülimalt abitu üheaegselt. Jah, tähendab MINA OLEN inimkonda võrrelnud tegelikult pahaloomulise kasvajaga biosfääri turjal. Kasvatajatega on samamoodi, et nad mingil hetkel hakkavad vohama ja ühel hetkel siis selle peremehe oma suure vahamisega hävitavad ja samas hävivad siis ise koos selle peremehega, nii et et selles mõttes see kahjuks, mida rohkem seda maailma vaadata, jääb mulje, et see on aja küsimus, millal aga ükskord inimkond selle maailma tegelikult hukka ajab, aga et see võimalikult kaugele oleks ja äkki on väike tõenäosus, et, et see ikkagi ei juhtu, siis peaks proovima ikkagi seda võimalikult pidurdada ja üks niisugune pidurdamise protsess ongi see, mida mida loomaaiad ja teised liigikaitsega tegelevad organisatsioonid teevad. Aga see protsess, nagu ma siin juba ütlesin, püüdsime võimalikult selget pilti saada nende loomade geneetilisest seisust ja muudest omadustest ja see niisuguse paljunduskeskuse pidamine loomaaias on andnud võimaluse väga erinevaid aspekte sellel liigil uurida. Ja mõistagi ei ole meil endal selleks ei jõudu ega ega rahalist ressurssi, et kõiki neid asju teha. Üksinda ja selle tõttu me oleme kaasanud nii Eesti kui kui teiste riikide ülikoole oma nii tehnilise baasi kui inimestega. Ja selle paarikümne aasta jooksul, mis meil see kasvandus nüüd tegutseb, oleme me saanud koostöös nende ülikoolidega väga erinevaid teemasid uurida ja väga unikaalseid tulemusi paisata maailma teaduskirjandusse Tiit Maran koos siis paljude erinevate kaasautoritega on on üsna mitmeid. Et siis eelretsenseeritavates teadusajakirjades ja on siis jätkanud oma haridusteed nii, et ta on saanud naaritsa baasil doktorikraadi ja ja on ilmselgelt praegu maailmas kõige suurem autoriteet Euroopa naaritsa osas. Kui siin oli jutuks nüüd, mismoodi naaritsapilt näeb välja looduses ida suunas liikudes, siis siis kui liikuda pisut teises suunas, siis on praegu veel üks niisugune jäänuk asurkond on hispaania ja prantsuse piiril mägedes, kusjuures Ameerika naaritsa ehk mingi rõngas selle ümber tõmbub järjest koomale. On veel üks üks hääbumise protsessis asurkond säilinud Valgevenes ja kõige paremas seisus praegu on asurkond euroopa naaritsaid, Doonau deltas Rumeenias aga niisugused riigid, kes on unistanud võimalusest järgida nõndanimetatud arenenud maid ja arenenud maade niisugune kapital ja suures saamahimus investorid juba vaatavad sinna suunas, et oo, Musta mere ääres, missugused võimalused teha kuurorte ja arendada ja nii edasi. Nii et inimlik lühinägelikkus muidugi ei ole kuskile kadunud, vaid võidutseb edasi. No tähendab, see protsess on praegu õnneks veel seisus, kus ta kas ta tahab startida ja, ja nüüd ongi sedasi, et, et me üritame nii Romeenlastele selgeks teha seda, mis on juhtunud mujal. Kui, kui Euroopa Liidu organit sellele ja, ja möödunud aastal Euroopa Liit kuulutas Euroopa naaritsa Euroopa kõige ohustatumaks loomaliigiks siis on tegelikult see, et kui ei saada nüüd praegu omal ajal noh, panna piiri, kus oleks küllaldaselt ulatuslik ala, kus ei muudetaks seda loodust ja lastakse seal euroopa naaritsal ja ja paljudel küll vähem haruldaste, aga üsna haruldastele liikidel looduslikult eksisteerida ja antakse see nagu vabalt investeerijad ja arendajate kätte, siis on see suhteliselt lühikese ajaga ka sealse see praeguseks maailma kõige paremas seisus. Euroop, naaritsa asurkond, aga loodame, mõistus tuleb koju, et mitte pessimistlikult seda saadet lõpetada. Õnneks on nii, et sealsed teadlased praegu meiega konsulteerivat ja, ja, ja me ei säästa aega ega, ega energiat, et neile selgitada, mis ja miks on, on, on mitmel pool juhtunud, aga noh, samas näiteks vaidlevad needsamad prantslased ja hispaanlased, et kumma juures tuleks teha analoogiline paljunduskeskus jätkuna me Euroopa liidus vaatame nendele Euroopa Liidu teadusfondidele ja, ja üks niisugune font, kust meiegi Hiiumaa jaoks raha saime, on Lifi projektid. Siis, siis on praegu näiteks, et me küsisime ka Saaremaal jätkamise jaoks lihvi raha ja siis kõigepealt kiiresti hispaanlased ja prantslased. Neil on selles mõttes kergem, et suured keeled ja Brüsselist nagu nagu kergem lobi teha. Et kõik saavad paremini aru. Ja on omad semud. Et kõigepealt suutsid nad ära nullida meie projektid ja siis hakkasid omavahel kemplema nende projektide pärast ja lõpptulemus oligi see, et, et praegu eelmisest voorust Euroopa naaritsal ei saanudki projektist keegi sentigi just sellepärast et ei suudetud selles suhtes kokku leppida, et kuidas ja kus, seda oleks kõige otstarbekam kasutada, nii et, et loodame, et ta õnnestub kõigepealt lisaks Tallinna keskusele, sest et lõppude lõpuks on, on väga ohtlik mune ühes korvis hoida. Et peaks olema veel paar nihukest keskust, kus siis euroopa naaritsat tehistingimustes paljundatakse ja teiselt poolt, et siis see viimane niisugune tõeline säilimise perspektiiviga asurkond, et seda suudaks, suudaks säilitada. Selline oli siis tänane saade liigikaitsest euroopa naaritsa näitel. Stuudios olid Mati Kaal, Haldi Normet-Saarna ja aris Tombak Kuulmiseni nädala pärast. Loomaaialood. Loomaaia loomi.
