Okas roosike ei. Bremini linna moosekandid. Tere, lapsed. Meil on siin selline mõnus videvikutund aga meil on üks  väikene mure. Nimelt Timmu soovib, et ma jutustasin talle ühe muinasjutu,  mida tema varem kuulnud ei ole. Timmu. Äkki ma mõtlen ise mõne loo välja? Sest ma usun, et vanasti Mõeldi ka päris palju ise lugusid välja. Ja mõtlen, mõtlen, ma räägin sulle sellise pisut õudse,  no pisut, sa ainult natukene õudse, siis on ju põnevam ka. Kas teeme ämarama? Kord üks aidamees, vaata, kes see aida mees on. Aidamees on selline mees, kes valvas aidas hoitavaid asju,  seal hoiti vilja ja igasuguseid muid toiduaineid  ja siis veel tööriistu. Ja see, ma lähen nüüd looga edasi. Ja seesama aida mees jäi ühel õhtul koju minekuga hilja peale. Õues möllas sügistorm, kui ta hakkab, hakkas kodu poole minema. Siis ta kaotas oma kodu tee otsa ära sellepärast,  et pilved olid vahepeal katnud kuu. Ja endale märkamatult oli ta jõudnud ühe vana kabeli juurde. Ja siis hakkas sadama padu vihma. Ja ida mehel ei jäänud muud üle, kui tema pidi sinna  kabelisse siis vihma varju minema. Kabel oli tol õhtul inimtühi ehkki tavaliselt viidi sinna neid,  kes olid ära surnud jutt, aga täna õhtul oli kabel täiesti  tühi ja aidamees sai seal üksi nurgas vihmavarjus konutada. Tal oli küll natukene hirm, sest käis kuuldus,  et surm Surm tuli öö varju sinna surnutele järele. Ja siis ta kuulis, kuidas kellegi käsi pannakse ukse liigile  ja kuulis, kuidas ukse link. Vaata uksuga alla läheb. Ja uks avaneb. Kui inimene minestab, siis tuleb tal jalgu üleval hoida,  siis jookseb verd rohkem pähe. Suhkruvett andsid talle või suhkruvett, andsid. Ja muide, Jutase ei ole üldse mure. See ei ole üldse võõras ka, tead. Kalamees Veiko, ta käis mul siin ükskord kogemata külas,  ta tahtis osooni saates minna, aga sattus meile  ja siis me me püüdsime veel kala tase, siis korralikud sokid endale. Võib-olla siis kulusid sokid ära, tuli uusi sokke tahtma. Kus mu õnge, kus mul õnged on. Hõnged on autod, on õnged. Timmu tere timu ka. Tere, tead, tead, Veiko, see, kes sind surnuks ehmatas,  see on juta. Väga vabandan, mina olen Juta, Juta Telliskivi õlismäelt,  jah. Tere, tere. Väga meeldiv, mina olen Veiko Vares. Mina olen teid televiisoris, ma olen väga sageli teid näinud. Teie olete minu suur lemmik Vladislav Korsetsi kõrval,  loomulikult, kas asma saaksin äkki kohe-kohe teie autogrammi siia,  siia raamatusse sisse? Mina, mina ei saa kirjutada, Veiko, mul on käed kohmaka ja,  ja, ja, ja ei ole tal midagi. Küsige kindlasti timmult ka muidu tema solvuja. Mina küsin, võtaks siiski teie oma kõigepealt jah. Nii ja siia võib kohe kirjutada Veiko Varesele. Pane selle ja. Selline nimi varese. Sa nõksutasid peaga nagu vares praegu ja eks ta on natuke  varese värk veres. Ma võtan siis sinult ka timmune jut juta. Tule, aitab. Nii ma. Esimene täht, tead, on tõr ja väga ilus,  aitäh sulle ka, Timmu, nüüd mul on need head autoraamid kohe  olemas siin suure suure märkmiku sees. Kuule oota, suur märkmik, sul on siis nii palju asju vaja  meeles pidada, et sul see suur märk ei no ei,  no vaata, tead Timu, see märkmik on mul tegelikult selleks,  et noh, ma käin palju kalal ja teinekord on nii,  et kala üldse ei võta. Ja siis mul on siia raamatusse märkmikusse üles kirjutatud  hästi palju lugusid kaladest ja, ja kalameestest ja,  ja mõnikord mõtlen ise ka mõne loo välja,  neid lugusid on väga palju, sest no kalamees  ja jahimees, see on selline põline amet,  neid on, nad on alati ikka olemas olnud kohe  ja nii et mul on siin väga palju igasuguseid lugusid  kalameestest ja kaladest ja. Meil kui huvitav meil on siin täna lastetoas just selline  lugude rääkimise õhtu. Ja Timmul oli selline soov, et videviku tunni ajal mina  räägiksin talle mõne loo, mida tema veel kuulnud ei ole. Ja minul ei meenunud mitte ühtegi lugu ja  siis ma mõtlesin lihtsalt välja ühe täiesti tavalise õudus,  aga seda me edasi enam ei räägi, sest muidu kõik lapsed õhtu  diivani all peidus. Kas just nüüd kõik lapsed aga nimele juta,  see oli lihtsalt kole lugu. Hea küll, see oli kole lugu, me seda edasi ei räägi,  meile lihtsalt lepime ära. Aga võib-olla me siis. Kuulame mõne kalame, ahah, ahah, no vot nüüd ei teagi,  neid on mul siin. No nii palju, ma ei teagi nüüd, millist,  nagu valida, millist mitte valida. Minule meeldivad näiteks need lood, kus keegi võidab ja,  ja minule meeldiksid sellised lood, kus on mõni kuningas  või kuninganna. Ahaa, kuningas või kuninganna, siis ah siis peaks sobima üks  kasu muinasjutt ja kashubid on selline noh,  väikene rahvakild Poolamaal, no umbes nii nagu setud  Eestimaal ja nemad elavad ka nagu, nagu eestlased elavad  Läänemere ääres ja neil on väga palju jutte,  on neil kaladest ja kalameestest ja, ja,  ja äkki ma räägikski siis ühe muinasjutu. Et miks lest endale tähendab, kuidas, kuidas ikkagi,  miks lest? No kuidas sellest ikkagi endale  selle kõvera suu sai. Et selline lugu oleks. Väga tore ja mul tähendab, mina olen suur kalahuviline ja,  ja mulle väga kala maitseb ja siis ma hankisin siia  lastetuppa sellise mängu, kus on kõik Läänemere kalad sees. See on põnev mäng, see on mul endal ka olemas ja. Äkki me saame seda täna siis kasu? No loomulikult ja siin on ju kõik lõhe ja lestad  ja kõik on siin sees. Nii särjepoiss ja hakkame siis rääkima. Enne vanasti, kui Läänemere kalad omavahel tülitsesid  ja suuremad väiksemaid ära sõid, otsustasid nad,  et peavad endile kuninga valima. Ilma kuningata nad enam hakkama ei saa ja selleks peab saama kala,  kellega kõik on päri. Ainult et missugune peaks kuningas olema? Kas selline suursugune ja priske nagu lõhe? Ja. Lõheforell meri, forell no peaaegu, ta on ikkagi jah,  peaaegu, ta on lõhilane, ütleme nii. Lõhilane. Ja nad on nagu ühest perekonnast  või pikk ja osa nagu angerjas. Ja see on tuulehaug. Angerjat ei ole, aga ei ole. On seal argassos kuskil või siis on veel üks kala nagu haug,  kes on kuri ja karm. Nii. Arutati arutati, aga lest mõtles omaette lest. Kindlasti saan mina mereni, On, annaks, kuskil pole öeldud,  et valitseda ei võiks naine, nagu see on vahel inimeste  juures kombeks. Kavalalt sekkus ta teiste arutlusse. Milleks pikalt vaielda ja nõu pidada. Kuningaks saab kala, kes esimesena valge põllega heli  sadamasse jõuab. Miks just valge põllega, hüüdsid teised kalad kooris,  aimamata, et see on lestakavalas ja temal on valge põll juba olemas. Oh, armsad õekesed ja vennakesed, kas te  siis ei taipa? Valge põnn on ometi ilusaim rõivas ja sobib kõigile. Kõik hoolsad perenaised kannavad valget põlle  ja meil algab kindlasti hea põli, kui meil valge põllega. Kuningas hakkab meres hästi ja peremehelikult valitsema. Kalad jäid mõttesse. Lõhe oli küll suur, aga mitte eriti arukas angerjas küll osav,  aga mitte eriti taiplik, haug karm, aga mitte nutikas. Nii tundus neile lesta plaan mõistlikuna. Oleme ka oleme valge põlle pool otsustasid nad  ja hakkasid kohe ringi vaatama, kust endale põll saada. Määratud tunnid olid kõik stardis, kellel ees purjeriidest tükk,  kellel kajaka tiib. Lest ei tulnudki starti, sest oli kindel,  et võidab nagunii. Stardipaugu järel läks suureks rabelemiseks. Suuri kalu takistas põllu ujumast. Aga väike räim, kellele loodus juba valge kõhualuse on  andnud sööstis kõigist mööda ja oligi esimesena sadamas. Hüüdsid kalad kooris, unustades oma auahned plaanid. Nõnda valitigi räim kohe kuningaks. Vaevalt oli krooni mistseremoonia lõppenud,  kui kohale jõudis lest, kes oli oma võidus  nii kindel, et polnud enne keerustanudki. Hüüdsid kalad teda märgates juba eemalt. Meil on kuningas juba valitud ja sinagi pead talle austust avaldama. Hinges hoopis rõõmustas kalu, lesta, murelik nägu,  sest nad ei armastanud teda ta ülbuse pärast. Lest oli üllatuses oimetu. Ta lehvitas kõigest jõust uimi ja lähenes räimele,  et veenduda. See on tõesti kuningas. See veel on kuningaks saab mingisugune räi. Mitte mina, hüüdis ta suud kõverades. Ja nii saigi lest oma upsakuse eest karistuseks kõvera suu. Veiko, täitsa täitsa võimas lugu, aitäh,  aitäh, aitäh. Sa oled mõne kuninga ise kinni püüdnud ka või? Ei no vat mina olen rohkem nagu selline jõgede  ja järvede kalamees, et noh, mere peal püütakse rohkem nagu võrguga,  et mina mere peal väga ei ole käinud ja ei tee jutale  ja maitsevad kalad väga. Ja mulle väga kala maitseb, sest minu meelest on kala väga  tervislik ja jah. Selles on teil küll õigus ja selles on teil õigus. Aga teate, mina võin isegi pakkuda sellist asja välja,  et mina võin hakata teile ise kala toob. Just just ma püüan tegelikult päris palju  ja no ega ma ei üksi ei söögi kõike ära,  no annan väiksemad kalad annan kassile ja varestele annan ka. Et no minu perekonnanimi on juba
