Te kuulate Raadio kahte. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Raadio kaks tervitab teid taas järgmise tunni jooksul teaduse lainel alanud saade puust ja punaseks stuudios on saatejuht Arko Olesk ja täna on mul siin abiks uudiseid kommenteerimas. Tartu Ülikooli teadur Jaan Pärn, tere. Tere. Tere. Ja kes kuulas meie esimest saadet eelmisel nädalal, see juba teab, et sel hooajal teeme sedasama vaadata natukene teistmoodi kui varem. Eelmistel aastatel võtsime ühte saatesse ette ühe kindla pikema teema, mida me siis üritasime teha puust ja punaseks. Seekord on iga saada natukene laiema haardeulatusega valdkonnapõhine ja koos asjatundjaga, kes meil siin stuudios abiks võtame ette viimaste nädalate raamat, selle valdkonna uudised. Käime nad ükshaaval läbi. Uurime, puurime, üritame teha tänaseks eelmisel nädalal, kes mäletab, rääkisime elusloodusest, kaladest, koertest, huntidest, lindudest sel nädalal, kui elusloodus on üle vaadatud, liigume eluta looduse juurde, ehk siis tinglik pealkiri võiks olla maateaduse tund tänasel saatel. Jaan Pärn on just spetsialiseerunud geograafiale ja maastikuökoloogia on see, on see nii? Jah, lisaksin veel juurde täpsustuse. Loodusgeograafia on minu minu eriala, nii et tõesti tänase tunni jooksul me käime Norra mägedes ookeanites poolustel. No praktiliselt kõik huvitavamad paigad siin maakera pääl ja võib-olla alustakski ühest võib-olla viimastena nädalate niimoodi kõige atraktiivsem Ast maateaduse alasest uudisest nimelt. Ma usun, et paljud meist, vähemalt mõned meist on kuulnud sellisest müstilisest nähtusest nagu surmaoru rändavad kivid olid sina, Jaan, sellest juba ammu teadlik. Ei mina. Ei teadnud seda siiani, oli oli tõesti see minu jaoks selline kohalik avastus, aga kui ma seda, kui ma seda kuulsin, siis, siis loomulikult tundus see mulle väga põnev. Samas kui ma küsisin oma oma sõbra või kolleegi geograafi käest, kes oli sealkandis ehk siis ehk siiski California surmaoru kandis käinud kunagi matkamas, siis siis tema seda teadis, ta päris ise ei olnud sinna lõiganud, aga et et seal kohapeal oli see ka ikkagi üks üks põhilisi vaatamisväärsusi. Räägime lahti, milles müstika seisneb nimelt seal surma arusta kusagil mägedes umbes kilomeetri kõrgusel merepinnast on üks kuivanud järve põhi, selline tasandik. Tasandik on kaetud selliste korralike kivi mürakatega või sülesuurused ehk umbes mille all ja taga on jäljed, nagu oleks neid lohistatud. Ja kui nagu jälgida pikema aja jooksul, siis on näha, et need kivid liiguvad järve põhja peal ja keegi senimaani polnud teadnud, kuidas täpselt nad liiguvad, kes või mis neid liigutab. Visuaalselt on näha, et nad liiguvad. Aga mis täpselt seda põhjustab, seda nüüd ei olnudki teada, kuni tulid Ameerika teadlased, panid kividele GPSid külge ja istusid pikkadel päevadel ja öödel sealsamas kõrval jälgimas lõbuks saidki aru, mis seal täpselt toimub, võib-olla Jansa selgitab, kuidas nad. Leidsid selle tõesti alguses võib-olla ja mõnda aega seal midagi midagi ei juhtunud, aga siis jällegi ühel heal päeval val hakkasidki need kivid, kivid liikuma. Ja kui neid tingimusi siis siis uuriti, et mis, mis oli juhtunud siis tegemist oli, oli jääga, mis neid kivisid edasi lükkas. Seda ei olnud keegi selle vaja nii väga tõsiselt toetavaks teguriks suutnud pidada, sest et see jää iseenesest, mis sinna tala järve peale moodustab, on umbes aknaklaasipaksune aja, keegi ei uskunud jah, et see on millekski võimeline. Aga nagu nagu pärast spetsialistid ka ise kommenteerisid, siis, siis jah, kui piisavalt seda jääd ikka ikkagi hunnikusse surutakse ja tuul, seda seda jääte paljuski kuhjata, siis, siis on ka see võimeline korraliku kivi edasi lükkama. Et mida on siis vaja selleks, et need kivid seal liikuma hakkaksid sobivat ilma? Jah, ikkagi suhteliselt et ilma noh, muidugi see, see madal järv peab siis olema selline selline aastaaeg, kus ta on, on veega kaetud ja siis siis parasjagu peab olema sealse talvisem aastaaeg ja muidugi muidugi kindlas suunas puhuvad tuult, mis siis kuhjaks, seda, seda jääd. Peamine tegur jah, on, on see see jäämist sinna kogunenud. Ka need autorid ise ütlevad, et ega nad väga ei lootnud, et sellest jälgimisest midagi välja tuleb, aga kui nad seal ikkagi mitu päeva olid passinud, siis ühel hetkel Nad nägidki, et asi täpselt niimoodi toimib, kuigi ega need kivid ei liigu just väga palju, nagu ma aru saan, et ikkagi niimoodi paari meetri kaupa Jah, küsimus on, on seal meetrites tõesti, aga see, et nad näiliselt ise liiguvad, on loomulikult väga tähelepanuväärne, aga muidugi samas peab ütlema, et niimoodi California kõrbes seda ette ei kujutaks, aga samas kui mõelda, mõelda Eestis kus loodusehuviline on võib-olla käinud Peipsi rannikul või või ka mujal, kus, kus meil on ju rüsijää ja esineb jäälüket, kus jää isegi isegi ründab ju maju. Ja, ja noh, tegelikult avastasin isegi kui ma vaatasin Eesti maastike raamatut, avastasin sealt isegi sellise pildi, mis täitsa eesti rannikult kusagilt pildistatud. Kiviga juhtunud, tegelikult täpselt sama sama asi, et seda on just niimoodi nägi see välja, et kivi oli just nagu veetud, tal oli, seal on just nagu selline lohistamis jälg sirge ja seal oli see, see põhjus juba palju-palju selgem, seal jällegi seesama jää. Muidugi veel suuremaks minna ei tasu ju unustada, et suurem osa eesti pudeldast setetest on ju toodud meile siia jää poolt, nii et tagantjärgi võttes täitsa loogiline tulemus. Ja kõik meie rändrahnud täpselt samamoodi põhjarannikul. Nii et see, mida me võime näha California kõrbes, on suuremas mastaabis toimunud ka meil siin tuhandete aastate eest, nii et üks selline geoloogiline mõistatus on saanud lahenduse kulme vahele, natukene muusikat. Jätkub saade puust ja punaseks, mis on täna pühendatud maa teadusalastele uudistele. Eelmises saatelõigus paljastasime surma rändavate kivide saladuse millest selgub, et kõige taga on jääjutuga ehk läheks ka edasi, nimelt satelliidid on senisest täpsemalt mõõtnud ära, kui palju meil seda näed nendes kohtades ikkagi on, kus seda on väga paljud nimelt Antarktikas ja Gröönimaal ja tulemused on mõnevõrra murettekitavad. Ja nii see on. Need on nüüd üle mõõdetud. Alfred veegeneri keskuse teadlaste poolt, mis asub siis Saksamaal ja seda siis kasutades palju täpsemat reljeefikaarti või siis nagu peenemalt öeldakse kõrgusmudelit ja seda siis võrreldes varasemate uuringutega, siis jah, palju täpsema kõrgusmudeli kõrgusmudelite erinevuse vahel just et selleks perioodiks oli küll noh, ütleme liustikke suhtes võib-olla mõnes mõttes lühike periood, et see oli siis 2011 kuni 2014. Aga, ja noh, midagi see näitab ja kuna me teame, et nii mõnedki mõnedki muutused ka liustike ja, ja ja üldse muudes veekogumite olnud kiirenevas tempos viimasel ajal, siis, siis võib-olla see just näitab seda seda hetkeseisu, seda kiirust, kuidas nad kahanevad. Need liustikud ja tulemus oli tegelikult hämmastavalt kolm korda kiiremini. Kahanevad. Mandriliustikud sellest, mida varem arvati nimelt. 500 kuupkilomeetrit aastas oli vist see number just 500 kuupkilomeetrit aastas. Näed, sisuliselt sulab ja voolab merre. Mitte et see jää nüüd, kui täiesti õige varsti ära sureks, sellepärast et see jääkilbi paksus Gröönimaal ja Antarktikas on ikkagi kilomeetrist kuni kuni mitme kilomeetrini. Aga kahtlemata sellised protsessid käivitab, mis avaldavad mõju kogu maailmas, eks ole. Jah, tõepoolest kõige rohkem ei ole võib-olla kardetud seda, seda sulamist iseenesest, vaid, vaid just selle, selle mõjusid. Nimelt kui peaks külm vesi, mis nendest liustikest vabaneb, jõudma jõudma maailmamerre piisavas koguses, et muuta juba hoovusi, siis näiteks on karedad golfi hoovus, mis läheb üle siis siis Põhja-Norra hoovuseks Euroopa rannikul. See võib päris päris nõrgaks muutuda ja see on ju see, mis hoiab meie Euroopat ja eriti just Põhja-Euroopat nii harukordselt soojana võrreldes samal laiuskraadil paiknevate teiste maadega. Mil moel täpselt seal liustiku vesid suudab mõjutada just just see, et, et ta on niivõrd külm, niikaua kui ta on, on mandril. Nii kaua ja ta ei mõjuta kuidagi seda noh, au, seega maailmamerd. Aga niipea, kui see, see külm nullilähedane sulavesi jõuab maailmamerre siis arvatakse jah, et, et see see on nagu, nagu piisavalt suur takistus ühel hetkel. Et see soe Velfioos ei jõuakski meie laiuskraadidele. Nii et see natukene hirmutav number 500 kuupkilomeetrit jääd aastas, mis ära sulab nendelt suurtelt mandriliustike. Kui see tempo peaks kiirenema, siis ilmselt need lood just kõige paremad meil kiita, kuigi mõnel pool liustikud siiski natukene ka kasvavad, olen ma aru saanud jah. Ka nendel tohututel alade, mis selles samaski uurimuses said uuritud, tegelikult on need erinevused väga suured, nimelt vastupidiselt sellele, mida küll ei kujutaks ette, et Antarktika onju mitu korda suurem kui, kui Gröönimaa siis tegelikult selle kahanemise hulga poolest on täpselt vastupidi. Kolmveerand sellest kahanemas liustikumassist langeb just nimelt Gröönimaale. Nii et eriti ähvardav on lugu just nimelt Arktikast. Tegelikult lõunapoolusel on, on mõnevõrra rahulikum. Seal jätkub, jääb pisut kauemaks, aga tõesti hea, et meil on olemas satelliidid, mis suudavad tõesti selliseid täpseid mõõtmisi tehasest siin maa peal. Me lihtsalt ei ole jõudu ja ressurssi, neid välju sel moel uurida, aga nüüd taas pisut muusikat kraadiocagaks. Puust ja punaseks saade raadio kahes läheb edasi tund pühendatud teadusuudistele seekord maateaduse uudistele. Jäiste teemade juurest liigume edasi pisut vesisema ja gaasilisema teema juurde, aga mitte väga palju soojemaks. Me ei lähe. Nimelt ka USA rannikul merepõhjas, ma kujutan ette, et ta lisa külm. Nii külm, kui vesi seal olla saab. Ja sealt hiljaaegu avastati ka, vist võib öelda üsna ootamatult metaani allikad ehk siis sajad kohad põhjast, kus immitseb välja gaasi nimega metaan, mida meie tunneme ka maagaasi nime all vana hea Tseekhaneli, millega annab kütta. Aga mis siis, kui ta loodusest pärineb ja atmosfääri jõuab, on üks üsna võimas kasvuhoonegaas kui tavaline jaan, see on, et, et merepõhjas on sellised metaani allikad. Tegelikult metaan. Merepõhjas on suhteliselt loomulik, sest et metaani tekkimiseks on vajalik selline hapnikuvaene keskkond muidugi pluss plusskraadid, sest et metaani tekitavad mikroobid. Aga jah, et kaks peamist tingimust, need on merepõhjas täitsa täitsa olemas ja ja seetõttu ongi pööratud. Praegu ma ütleksin väga suur osa sellisest metaanialasest uurimusest just ka merepõhja ja noh, muidugi ka muude analoogsete keskkondade poole näiteks ka muidugi muidugi sood. See metaan, noh nagu need autorid ütlevad, ega ta valdavalt sealt mere põhjast atmosfääri jõuad, enamasti ikkagi lahustub seal ookeanis ja oleks ka üsna hulgude jõuaks. Ta oli sellepärast, et ta annaks sellele kliima soojenemisele heitmiselt üsna kõva hoo sisse. Aga kas nüüd siiski mingisugune oht on, et selline metaan allikas kusagil võib järsku ärgata ja hakata kõvasti seda gaasi välja paiskama, mis jõuab kadasfääri? Jah? Põhimõtteliselt metaan võib välja tulla, ütleme laias laastus kahel moel immitsedes välja, noh, kas kas maapinnast või, või veest või siis või siis mullidena. Tavaliselt see noh, välja immitses metaan, see jõuab atmosfääri ainult siis, kui ta tekib väga maapinna lähedal või seal tekkekoha ehk siis selle, selle hapnikuvaese Mulla või pinnase ja, ja atmosfääri vahel ei ole olulist hapnikuga küllastatud ala ja ookeani puhul tavaliselt see ookean ikkagi ikkagi mingil määral lahustunud hapnikku seal leidub ja seetõttu tõesti suur osa sellest metanist oksüdeerub ega jõua kusagile, aga on ka ja siis see teine viis ja nimelt see on mullidena, kuidas metaan väljub. Ja tegelikult noh, ma ei oska peast öelda, mis sellel konkreetselt nüüd avastatud piirkonnas see suhe on, et mitu protsenti nüüd väljub mullidena, mitu protsenti immitseb aga, ja põhimõtteliselt võib julgelt öelda, et mingi osa sealt sealt ka ka otse puhta metainaar välja jõuab. Ja ilmselt mõned teist on ehk kuulnud, et need metaanimullid mõnede hinnangute kohaselt võivad olla ka selliste pärast see nähtuste nagu Bermuda kolm nutega, ehk siis kui see, kui see mulliselt alt tuleb seal veepinnal, kas kuidagi lõhkeb või laiali läheb, siis lihtsalt vee hõredus langeb niivõrd, et mistahes laev Seal pinnal lihtsalt maju bee sisse. Noh, seda nüüd ütleme teadlased kinnitanud ikkagi ei ole, et, et see on jäänud rohkem ulme olla. Selline mõttemäng ja muidugi ulme armastab ka seda metaani seal merepõhjas üsna palju, siin oli ka üks ökopõnevik nimega mõrv ühe saksa autor oma, kus ka selline salapärane organism hakkas merepõhjas olevat seda metaan hüdraati lagundama ja välja paiskama ja teisele praktiliselt inimkonnale hukku kaasa, nii et selline ulmeline ainese metaan on, sest seda on tõesti minu meelest istik ikkagi ulmelistest kogustes miinimerepõhjas kui ka ütleme igikeltsa niimoodi, et kui ikkagi peaks vabaks pääsema näiteks kliimamuutuste tagajärjel, siis oleks meil ikkagi päris Ja nii palju täpsustaksin, et ega seda võib-olla nii palju seal nagu praegu ei ole, aga, aga need, need tingimused, mis metali hulgaliseks tekkeks, mis on vajalikud, neid ähvardab rohkem tekkida küll, sest et, et noh, nagu ma ütlen noh, tegelikult mida soojem, seda parem, sellist sooja keskkonda ehk siis, kui me praegu mõtlesid, näitavad, et maailmameri on soojenemas, atmosfäär on soojenemas siis ja siis see see otseselt ikkagi muud ei, ei luba küll küll karta, kui seda, et detail tekkimiseks soodsad tingimused on, on kasvamas. Aga ülejäänu on juba selline ennustamise küsimus, mis on, on tänamatu tegevus, aga tõesti on, on eriti kardetud siis igikeltsaaladel, et igikeltsa praegu on eksole, suurem osa miinuskraadid. Kui seal siis selles noh, ikkagi suhteliselt orgaanika jaa, süsinikurikkas keskkonnas peaksid need plusskraadid saabuma, siis, siis tõepoolest on on karta metaani teket ja noh, arvatakse, et sellest leitud jälgiga varasemaid selliseid katastroof või noh, ütleme siin sadu miljoneid aastaid tagasi. See ei oleks üldse esimene metaani katastroof ja, ja see ei ole, ei oleks ka esimene kord, kui kui metaan, meie atmosfäär ja kliimat tugevalt mõjutab Aga jäi igal juhul, nagu ma aru saan, siis need Ameerika idarannikult avastatud metaani Rikkad, vähemalt teadlased ise loodavad, et neid uurides on võimalik siis tõesti paremini aru saada, kuidas kliimamuutused ja metaani emissioon on üksteisega seotud, nii et ehk neid asju teades on võimalik mitte jõuda selle katastroofini. Ka jätkame neid maateaduse, Jutasin raadio kahest puust ja punaseks saates paari minuti pärast. Puust ja punaseks. Maateaduse jutud, raadio kahes jätkuvat uudiseid lahkavad saatejuht Arko Olesk ja Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn. Senised uudised on olnud mõnevõrra. Ma ei tea, käsist, morbiidsed või pessimistlikud igal juhul rääkinud sellest, kuidas, kuidas meid õige pea võib tabada suur katastroof erinevate kliimatingimuste mõjul, mis mingil määral ju näitab, et, et see inimese mõju mille üle on palju vaieldud, vist ikkagi on olemas ja sellega seondub ka üks järgnev uudis, mis meile silma jäi. Nimelt siin on mõnda aega arutatud selle üle, et kas on alanud uus geoloogiline ajastu, aga antropotseen geoloogilisi ajastuid vast on koolis õpitud, me mäletame neid silu reid kambriumi. Nii, ma ei tea, devoni, liivakivi saame vaadata. Me taevaskoja paljandites ehk siis geoloogid on läbi aegade vaadanud maapõue ja seal, kus on näinud selliseid selgeid eristusi seal et siin lõpeb üks ajastu ja siin algab teine ajastu ja nüüd ongi küsimus, et kas see, mis meil praegu on alanud vääriks uue ajastu nime. Antropotseeni nime ehtisid inimmõjust mõjutatud geoloogiline ajastu, mis kunagi tulevikus tulevikku geoloogidele miljonite aastate pärast elavad kusagil ja näevad selget joont maapõues ja saavad öelda jah. Siin tekkis inimene, siin hakkas ta möllama maakera muutma ja nagu ma aru saan, siis noh, geoloogid on selle üle pikalt kakelnud, kas võib ikkagi nimetada seda selliseks või mitte? Alustaks siis sellest või jätkaks sellega, et praegune kirurgile ajastu, kus me elame, on, kutsutakse kotternar veel selle, siis selline väiksem jaotus, ehk siis kõige viimane osa sellest on Holotsenud. Ja tegelikult, kui neid neid piire vaadata, siis, et kuidas need on määratletud, sest tegelikult need on mõlemad praktiliselt määratud. Ma ütleksin isegi mitte täpselt selle järgi, et mis nüüd seal nendestki loogilistes kihtides on näha vaid pigem ikkagi inimese järgi, et Gwaternaari algus ehk siis 2,5 miljonit aastat tagasi loetakse praktiliselt inimese tekkimise järgi. Holotseni algus laias laastus 1000 aastat tagasi, selle alguseks loetakse viimase jääaja lõppu, ehk siis siis praegust tõenäoliselt jäävaheaega. Ja noh, see näitab tegelikult, et et nende peamiseks mõõduks nende geoloogiliste ajastute piiritlemine, seal on ikkagi inimene. Ehk siis seda ja seda tehakse selleks, et inimesel oleks nagu parem aru saada kui lahterdada neid, neid kivimeid ja muud, mis maapõues leidub. Moodi võib ka selle küsimuse juures, et kaasneda Andropotseen piiritleda eraldi, geoloogilise ajastul on või mitte. Võib võib läheneda, et kui kui see meil aitab aitab midagi paremini mõista, paremini eristada põhimõtteliselt millestki muust, siis siis tuleb seda teha, aga loomulikult. Kõigepealt tuleb siis vaadata neid, neid aluseid, kriteeriume, mille põhjal me saame seda teha. Teadlased, kes nüüd argumenteerivad selle poolt, peaksime selle uue ajastu kasutusele võtma enne kui väidavadki, et inimtegevuse jäljed on tulevikus selgelt näha, kuna inimene on praktiliselt pool maismaa pinnast eri moel üles tabanud, segi pööranud põldudega linnade ehitusega kaevandustega. Et inimene lihtsalt kaevanud maasse nii palju auke, et need tulevikus paistavad välja ja selle tõttu me saame neid neid jooni hakata. Tõmbama jah, selle uurimuse autorid ja noh, see, et tegemist on, on tõesti tõenäoliselt viimase aja kõige põhjalikuma et ega sellel teemal ja on jaganud need inimmõjud kolmeks ehk kõigepealt siis pindmised siis ütleme, pinnasega seotud ja lõpuks siis süva mõjud ehk siis noh, kõige tüüpilisemad kaevandused territooriumi poolest on kõige, kõige suurem mõju tõepoolest nendel nendel pinnalistel mõõdel ja hindavad siis autorit, et umbes tõesti 50 protsenti maapinnast, seda on inimeste poolt mõjutatud, siin nad päris ei täpsusta, mida nad siis siis loevad selliseks pöördumatuks või või aasta ei tea, miljonit seejärel ikavad märgatavaks mõjuks, aga mul on tunne küll, et kui vaadata seda, kui suur osa see ikkagi on, et, et siin on arvestatud ka põllumajandust näiteks ja selle üle võib vaielda, kaua siis põllumajanduse jälgi on võimalik võimalik näha ütleme sellised tõsisemad mõjud mis nagu nagu selgelt on juba geoloogilised nagu seal loetakse karjäärid ja, ja tunnelid neid on juba hinnatud umbes kolmele protsendile maismaa pindalast. Viimane on siis siis päris kaevandused noh, neid on juba isegi autoritele välja toonud protsenti see on, aga noh, tõenäoliselt siis alla ühe protsendi või, või noh mitte mainimist väärivalt noh, kuigi nad on toonud ka näiteks Suurbritannia kaardi, millest juba ikkagi öelge protsenti seal kaardi peal näha ei ole, aga on näha, et paarkümmend protsenti Suurbritanniast on, on kaevanduste mõjutatud ja ka tegelikult Eestis ikkagi ja kui suurtükialt tühjaks Kaialdas. Jah, aga noh, tulebki arvestada selliseid piirkondi meil siin Euroopas on arvestataval määral neid on, on veel seal ütleme Saksamaal Ruuri piirkond või, või ütleme kunagi tuntud pruunkolmnurk Poola, Saksa ja tshehhi pirimaadel. Aga, aga kui me vaatame kogu maailmaga tee, siis siis neid nii palju enam ei ole, et seda nüüd lauseliseks pidada. Aga sügavamale muidugi, kuidas inimene maapõue on jõudnud, on tegelikult puuraukude kaudu ja siin ma tahaksin ümber lükata sellise kahtlaselt viirusena leviva arusaama, et just nagu puuraukudele oleks oleks väga suur mõju ümbritsevale keskkonnale nimelt kes on näinud mõnda puursüdamiku, siis, siis tüüpiliselt on see kümnesentimeetrine või, või niimoodi noh, ta võib olla ka natukene suurema läbimõõduga ka iseenesest, isegi kui kui seda väga sügavale puurida ja tavaliselt Blumbeeritakse need mõõtmisaugud ka kohe pärast seda kinni, siis siis sellel sellist praktiliselt märgatavat mõju ikkagi ümbritsevale keskkonnale ei ole. Ja see puudutab siis just selliseid kaevandusuuringuid ja kõiki selliseid väga sügavale minna vaid asja täpselt jah. Et need on puurimiselt, mis tehakse puhtalt ainult uuringu nimel, mitte maapõuest materjali välja kaevandamiseks. Taas pisut muusikat vahele. Ja saate viimaseks uudiseks, kuna me pidime rääkima maateadusest, oleme paraku suure osa saatest ikkagi rääkinud inimese ja maa suhetest, siis ka viimane teema on laadne nimelt teadlased tegid kaardi, mis ei ole iseenesest ju väga üllatuslik fakt. Aga nad tegid kaardi, kus nad üritasid ühtlase peale panna ohustatud looduskeskkonna ja, ja selle, kui palju ütlemid inimene suudaks siis seda kahjustada. Õigemini nad siis üritasid meile kaardiga öelda, kuhu võiks ehitada teid? Jah. Tegemist oli iseenesest täitsa tüüpilise. Ma ütleksin planeerimisülesandega või planeerimislahendusega aga, aga mis siis sellest erakordselt teeb, on selle mõõtkava, ehk siis seda tehti kogu maakera kohta. Iseenesest üritati ülesanne teha nende jaoks võimalikult jõukohane ja võeti kaks tunnust. Ehk siis üks on ala loodusväärtus ja teine tema põllumajanduslik väärtus, täpsemalt siis tema potentsiaal põllumajanduse arendamise suhtes jagati terve maakera siis siis nende kahe tunnuse põhjal vastavalt kõrgema või madalama väärtusega piirkondadeks. Ja seda siis siis kõik teede ehitamise mõttes. Ja see loogika on seal see, et kui mingil alal on selline põllumajanduslik potentsiaal, kus saaks hästi midagi kasvatada, siis loomulikult tahab inimene sinna minna. Ja selleks, et sinna minna, peab ta ehitama sinna tee. Noh, võib-olla veel täpsemalt see loogika oli see jah, et teed on mõtet ehitada selleks, et saada sellest piirkonnast siis leevendust maailmas valitsevale toidupuudusele. Mõnes mõttes on see, on see tõsi, et see toidupuudus on seotud teatud piirkondadega teistes piirkondades, nagu näiteks Euroopas on, on põllumajanduse ületootmine piimatrahvid näiteks kui kui kvooti ületatakse siis on teised sellised põllumajanduspotentsiaaliga piirkonnad, mida piirab siis arendamiseks see, et sinna lihtsalt tänapäevane tehnika ega transportida see lihtsalt ligi. Ja häda on tegelikult selles, et paljud need põllumajandusväärtusega piirkonnad on samal ajal kõrge loodusväärtusega ehk kui sinna minna ja hakata põldu harima, midagi kasvatama, siis paratamatult see looduslik keskkond hävib ja me jääme ilma paljudest väärtuslikest taime looma. Ja ma ei tea putukaliikidest, ehk siis nemad siis panid kaardi peale alad, kust võiksime pigem hoida eemale sellepärast et kui me sinna läheme, siis me toome paratamatult endaga kaasa hävingu. Minu meelest oli üks väga hea tsitaat, mida kahtlesid. Tee rajamine, see on nagu see on nagu vähk kasvaja, et kui juba üks tee on olemas, siis ta hakkab seal massiliselt vohama, tekivad uued teed, tekivad sinna külad, asundused, poed, kõik muud ja see võtab lihtsalt selle looduskeskkonna enda alla. Jah. Nii see kipub olema tõesti, et ligipääsmatud alad on meil ikka paremini hoitud, ütleme siis inimese väärkasutamise eest. Ja need väärtuslikud alad seal kaardi peal on siis päris palju suur tükk Aafrikast, Kongo piirkond, Kagu-Aasias, suured piirkonnad, Lõuna-Ameerika, Kesk-Ameerika ja meil siin Euroopas pole enam suurt midagi teha, meil on juba teel ja põllud enamjaolt kõik raat, meil selliseid väärtuslikke piirkondi on vähem. Ja selline see meie täna Uudiste Ringvaade saigi. Vaatasime maateaduse uudiseid ja paratamatult käsitlesime väga palju selle juures ka inimeste ja maa vahekorda. Mõningad kurvale pessimistlikud noodid, aga vast siiski mitte midagi, mida oma käitumisega ei annaks muuta ja parandada. Stuudios. Täna ajasid juttu saatejuht Arko Oleski ning Tartu Ülikooli teadur Jaan Pärn. Kohtume teiega uuesti nädala pärast ja siis saade juba täiesti teistsugusel teemal.
