Tere, head televaatajad, täpselt nii nagu nädal aega tagasi  sai lubatud, olemegi tänases saates paunvere laadal. Ent lisaks laadale räägime ka Venemaa kehtestatud  sanktsioonide mõjust meie piimatööstusele. Kui me võtame selle sama skaala, et kuni 100 pealisi karju  oli üle 500 siis sellised 100 kuni 300 lehma karju oli üle  100 ja umbes 100 karja olid siis suuremad kus,  kui kui 300 pead ning kõrvitsakasvataja Anneli Steinbruchiga  teeme kaasa ühe kõrvitsaringi istutamisest,  kuni kõrvitsasalatini. Tee talle natuke väike, pesake siia siis panen siia ja,  ja lükkame talle ümber. Ja niimoodi, et idulehtedeni on ta siin mulla sees. Vaata, panen tal rohkem mulda, siia ta niimoodi. Nii. Ent alustame siit paunvere suurelt väljanäitusel  ja laadal, mis on aasta kohalik tippsündmus number üks. Kuidas teisiti saaks nimetada üritust, kuhu tänavu oodatakse  kuni 20000 inimest ja sellest melust maahommik lihtsalt peab  osa saama. Mis loomad need on? Ma isegi ei tea. No pakkuge, mis, kes nad olla võiksid kitsed vist,  või midagi sellist oinad või midagi. Nii, mis sa pakud? Miks need lambad ei ole? Ma ei tea, nad ei näe väga lammaste moodi välja,  aga selline näeb üks lammas välja, kirjelda mulle. Lambad on võib-olla veidi nagu, no tegelt nad  või loogilis. Lambal on tavaliselt, nad on karvasemad ja sellised,  aga kui lammas ära pügada, siis ta näebki enam-vähem täpselt  selline välja. Need on Kihnu maatõugu, lambad alati ei näe valged välja. Moemasin küll näevad ainult valged välja peaaegu. Meil on hea võimalus nüüd rääkida õnnekivi talu perenaise ga. Ja tere ja, ja teie, te olete kaasa võtnud palamusele kolm lammast,  rääkige neist pisut. Need on meie talu Kihnu maalambad ja oleme käinud palamusel  juba nendega üks 10 aastat, mitte nende lammastega,  aga alati oma karjast lambad. No mis selles Kihnu maalambas nii erilist on? Tema on niisugune aborigeenne põlistõug keda võib nimetada universaalseks,  et tema annab nüüd kõike, ta annab väga ilusat villa,  millest saab head lõnga, väga ilusaid nahku annab liha,  on tal väga maitsev ja peale selle enamasti jäärad on sarvilised,  siis saab ka huvitavaid trofeesid. Välimus on neil tõepoolest väga eriline,  aga kui nüüd rääkida tegelikult põhjustest  ja eesmärkidest, miks te käite niiviisi järjepidevalt  paunvere laadal? No paunvere laadal just sellepärast, et ta on ikkagi selline  nagu olnud niisugune traditsiooniline põllumajanduslaat  näitus ja viimasel ajal on see kujunenud omamoodi missiooniks,  et lihtsalt näidata inimestel loomi, et paljudel lastel on  siin selline viktoriini küsimus, et kas see on nüüd lammas,  lehm või kits ja kõige põnevam oli täna üks laps,  ütles, et et vaatad, kas need on sooduspakkumises,  et kollased hinnalipikud on kõrva küljes. Et lapsed on harjunud, et supermarketites on sellised asjad  nagu hinnalipikud. Ja siis siis me ikka alati räägime juttu juurde ja,  ja nad saavad katsuda seda lammast, et kõik on  selle lamba saadus siin seda saavad vaadata  ja et see on niisugune lambale reklaam ja enda talule  reklaam ja, ja teisest küljest just see,  et ikkagi inimesed ära ei unustaks, linnainimesed,  milline siis see loom on ja et on veel inimesi,  kes peavad neid loomi. Kui raha on taskus ja lustilike ja laula üks leiu Kas te tulite otse lava pealt kostüümivõistlusel? Ja tulin tegelikult ka ja, ja kuidas läks? No mitte nii hästi, nagu oleks tahtnud, et oleks läinud. Aga kes siis vahepeal teie küülikuid valvas? No üks kohalik noormees olete üle lugenud,  küülikud on ikka alles, kõik on alles, ta on usaldusväärne. Nii. Aga võtke äkki mõni küülik ja meile  ka teda. Teil on siin neid terve hulk, ma võtan  selle vineeri pealt ära. Nii, kas tema on niisugune vähe agaram ja julgem  või lihtsalt täiesti suvaliselt ja tean. Ikka see on Norrast pärit rönderi tõugu küülik. See on siis poiss siin. Kas ta ongi koduloom või on ta lihaloom või pigem vist ikka  peetakse neid liha jaoks, et eks parem on,  kui nad kodust jõuavad ikka elusalt kuskile ära. See on nii vastik, ebameeldiv töö, see liha tegemine,  ai. Aga kui suur küülikukasvatus on, ei ole väga suur,  sest tegelikult mul põhi põhitegevus on nagu lambad  ja lihaveised, et kuna mul on. Ma olen poole kohaga pedagoog ja läksin ülikooli  ka nüüd, et ma lihtsalt ei jõua kõigega. Küülikuid on, küülikuid, on hetkel on no kodus on umbes 10 tükki,  et ei ole väga suur farm, siin on ka juba peaaegu 10 tükki koos,  farmi on ka siin kaasas ja. Aga mille vastu huvi tuntakse, kui küülikuid,  käiakse nüüd vaatamas. Rohkem tahavad lapsed pai teha. Tegelikult päris hea äriidee oleks vist,  et 10 senti pai siis ma arvan, et ma saaks päris palju raha siin. Päevaga oleks juba päris päris kopsakas summa koos,  aga müümagi kas müüki või müügiks on ka läinud,  täna on mõni küülik ära osta küll jah. Ja mul tegelikult olid valged vutid ja kalkuni tipud olid  ka kaasas, et need on nüüd läinud. Õnneks päris sama koormaga koju ei lähe. Kellele, mida siis ostetud sai kõigile endale,  naisele, lapsele? Nii no äkki poeg kohe siis ütleb, et mis sulle siit korvist  osteti või mis sul on pall? Ja siis. Pidid kaua manguma? Kui mitmes aasta järjest see on üheksa mis teid siia ikka  ja jälle tagasi toob. Paunvere laat saab kõvasti mehe rahakoti peal liugu lasta. Aga kas ütleme peale selliste õnnelik ja maiustuste  ja muu säärase midagi veel otsite siit ma ei tea,  võib-olla taimi või käsitööd või pigem lihtsalt. Lihtsalt meelelahutust, sellist laadamelu naudid  ja koduvärki ikka hapukapsas, mandlid, pähklid,  sinki-juustu. Sellist kodust kraami vaatan, et olete endale suure no  mis suure pisikese kaltsu vaiba üle õla visanud. Nojah, sai ostetud, mis, mis põhjusel maakodusse ütleme põrandale,  see oli juhuslik. Otsima tulin, teisi asju ma neid ei saanud. Mis need teised asjad olid või millest siis on siin puudu,  niisugused sauna, sauna leili lisandid veel. Tõesti ei ole kusagil tõrvaõli ega muud. Tahtsin olid ühed ühed Leedu, Leedu päritolu,  et need olid päris head, aga härra härra ei ole paar aastat  kaasa võtnud, neid enam. Aga olete te tihe külaline paunveres? Jah, iga aasta olen no nüüd, kui vaip on üle õla,  kas marsite kohe otsejoones autosse tagasi  ja maa koju või käite ikka veel mõne koha peal? Ei, nüüd üldiselt on läbi käidud, et nüüd lähen koju tagasi. Vaip maha ja siis saab liiku tegema hakata või. Aga praegu veel käed tühjad, miks nii? Kõik on härra käes, härra on kuskil sealpool  ja mis tema käes siis olla võiks, kui me teda näeks praegu? Kindlasti läks praegu kreemikooke ostma. Kuidas paunvere välja näitusel muidu käia,  kui seda ei ole, aga aitäh teile munnu näitusel on tore käia  ja see oli toredad suured sibulad ja. Vahvaid asju igati korda läinud päev. Tervist Tiit, kuidas müük läheb? Aga müüjale võiks olla alati paremini. Järjekorda näed, ei tuvasta siin. Inimesed naudivad olukorda, mulle tundub,  et olukord nagu idapiiril tühjus, ei ütleks. Seal ei saa käia lausa rahvast nagu merd,  aga aga ega kõik ei ole ostmise väel väljas. Eputavad niisama kuule, aga kuidas need on,  kui nii-öelda idapiir on rangelt kinni, kas  siis tulebki nopri talu pilk ainult sisemaale suunata? Nopri talu pilk on sisemaal olnud kõik need 20 aastat  eestimaine teadlik tarbija ongi eestimaise kohalike toodete  tegelik ostja. Meiesugused ei pressi väga erinevatel põhjustel mujale ilma  turunduskulud suured, kes sind seal ikka ootab ja,  ja täna lastega pere on, on see kõik see teadlikum tarbija,  kes meiesugust asju otsivad? Sama kinnitab tänane üritus. Siis kehtestas Venemaa sanktsioonid Euroopa Liidust pärit piimatoodetele. Eelmistes maahommikusaadetes oleme rääkinud piima omahinna  kujunemisest ning võrrelnud piima kokkuostuhinda  talumeestelt ja piima hinda poes. Täna püüame sotti saada, kuidas jagunevad Eesti piimatootjad  lüpsikarja suuruse järgi. Ma arvan. Igipõline põllumajanduspoliitiline vaidlus,  et missugune on väike ja milline on suur  põllumajandusettevõte ja sellist kindlat definitsiooni  kindlasti ei olegi olemas. Et on üks kriteerium, mis võiks olla, et peaasi,  et näiteks see piimakari on nii suur, et üks pere saab  ennast toidetud, et et selles mõttes see võiks olla üks kriteerium. Ja siin on kindlasti väga erinevaid tootmismudeleid,  et me kõik tunneme näiteks Esko talu, kus on kuni 40 lehma,  aga nad väärindavad oma oma piima müüvad edasi juustu  ja juba lõpptootele lõpptootena ja kindlasti nii-öelda  saavad ka väiksema karjaga suhteliselt hästi hakkama. Teine kriteerium võiks ju ka olla, et et noh,  näiteks ka, et talupere nii-öelda sellist natukene anda  neile hõlpu, et. Et on ka talud investeerinud Klüpsi robotitesse  ja robot teenindab ära sellise suurusjärgu 50 kuni 70 lehma,  et et see võiks olla selline ühe ühe roboti laut on nagu  mingisugune mõiste. Aga. Üldiselt Eestis on niimoodi, et kui võtta kasvõi suurusjärk  alla sajapealised karjad ja ja üle sajapealised karjad,  siis suurem hulk karjadest loomulikult on on väiksema suurusega,  ehk siis allasajapealised. Aga suurem osa piimast tuleb suurematest ettevõtetest,  ehk nagu siis üle sajapealistest karjadest. Kuidas need numbrid siis Eesti kontekstis jagunevad? Et ma vaatasin just jõudluskontrolli keskuse andmeid,  kuna nende andmed, ma usun, on kõige sellised täpsemad,  mis peegeldavad nii piimatootmist kui ka kui  ka täpselt nii-öelda karjade liikumist, et viimase seisuga  siis septembri keskpaigas seisuga on, on jõudlus kontrollis  742 piimakarja. Peab ütlema, et kui vaatame siis 10 aasta perspektiivi,  siis piimakarjade arvukus on Eestis väga palju vähenenud. Et siin 2005. aastal oli üle 2000 piimakarja jõudlus  kontrollis mis on siis rohkem kui üle kahe korra on  siis see arv vähenenud. Ja tegelikult selline vähenemine ongi toimunud just ikkagi  väiksemate piimakarjade arvelt või nende osas. Ja viimasel andmel siis ütleme, kui me võtame sellesama skaala,  et kuni sajapealisi karju oli üle 500 siis selliseid 100  kuni 300 lehmakarju oli üle 100 ja umbes 100 karje olid  siis suuremad, kus, kui kui 300 pead. Siis ma vaatasin ka seda, et kui palju siis mingis  suurusgrupis piima toodetakse, just et see on ju tegelikult  veel olulisem kui, kui konkreetne number,  kui mitu pead karjas? Et siis ütleme, kui me võtame nüüd üle sajapealised  ja alla sajapealised, et siis karjade arvust alla  sajapealised on umbes kolmveerand. Ja üle sajapealised on veerand karjadest. Ehk siis kolm neljandikku, üks neljandik,  aga piimatoodangust väiksemad karjad, ehk  siis kuni sajapealised karjad annavad vaid 12 protsenti kogu  Eesti piimatoodangust ja suuremad karjad üle sajapealised  karjad annavad siis ligi üheksa protsenti Eesti piimatoodangust. No kui niimoodi jämedalt ja, ja väga jõhkralt üldistada,  siis kas ma võiks öelda, et praeguses situatsioonis just  nii-öelda rohkem ohus on need väiksemad karjad,  ehk siis need, kes annavad 12 protsenti meie toodangust või,  või siin selles mõttes vahet ei ole? Et nagu ma ütlesin, siis ka nendest jõudluskontrolli  andmetest nähtub, et loomulikult kõige väiksemad karjad  nii-öelda suhteliselt kaovad. Kaovad kahjuks ära, et need põhjused on kindlasti  ka erinevad, et üks on, on peremeeste perenaise vananemise  küsimus ja ja see nii-öelda kas on ülevõtjad  ja jätka, et aga teine on ka ikkagi majanduslik konkurents  ja surve kasvada on, on olemas ka ilmselgelt,  et et selles mõttes Suuremate karjade nii öelda arv pole oluliselt vähenenud  nende aastatega. Jooksul nädala pärast räägime veel kord piimast  ning uurime, keda mõjutavad sanktsioonid enim  ning milline võiks olla lahendus kriisile. Kui vaadata kõike seda, mis te rukkileiva sisse  või leibade sisse pannud olete, siis tundub,  et teie fantaasia on piiritu. Just õige kui saab muffini sisse panna, saab  ka leiva sisse panna erinevaid asju. No mida siis laua peal näha on? Meil on siin tomati-juustuleib näiteks midagi huvitavat,  jõhvikameeleib kadaka, marjameeleib juustu,  tšillileib küüslaugusingi leib, see sai kahjuks esimesena  juba otsa. Loetelu on lõputu, et kõike sorte ma alati igale laadale ei tee. Mis ma olen välja mõelnud? Kuidas te üldse tulete nende asjade peale,  et mida nüüd järgmisena leiva sisse proovida  ja panna? Lihtsalt ostan mingi asja, teen sahtli lahti,  vaatan, võib seda ka äkki katsetada leiva sisse. Näiteks punase sõstra jahu on mul kadaka marjameeleiva sees. Maitsebukett missugune, kus koha, kus kandis te tegutsete? Viljandimaal ja Tartumaal ja kui kaua te olete sellist  erilist leiba küpsetanud ja pakkunud, meie teeme teist aastat,  aga on kavas ka seda firmat edasi arendada,  et väikestesse poodidesse pagariputkadesse? No ma loodan, et täna õhtuks saab ka lett tühjaks,  jõudu teile alati on saanud siinsamas koduse leiva kõrval,  kohe on selline eriline vorst ka, aga samas see vorsti on  vist selline, mida leiva peale panna on väga keeruline  ja seda kindlasti, et see on õlles, õlles näkk,  pigem mitte see nagu leiva peale panemiseks. Õhtu kasvõi teleka ees nosida, aga väga maitsev on ka. Aga millega siis tegu on? Hirve ja veisevorstiga on hetkel, et meil on vürtsikad,  on ka sealihamaan, aga need on kahjuks otsas. Aga kuidas siis laadal on, kas inimesed jooksevad nii-öelda  tormi ka sellise erilise vorsti peale? No oleneb laadast ikkagi, et praegu täna siin palamusel jah,  rahvast ikkagi siin käib, aga üks eriline asi veel  selle vorsti puhul on see, et kui süüa ei taha,  siis saad niimoodi kaelakeena ümber ümber kaela,  määrid massida või kasvõi enda ümber käe anda,  selles selles vahet ei ole muidugi. No aga ma tänan ja soovin jõudu igal juhul aitäh tarvis. Ulakust täis vaata. Köögis ja. Seitsekümm. Seitsmeteistkümnes paunvere väljanäituse laat on peaaegu et  oma kulminatsioonini jõudnud, kuidas päev siiamaani läinud on? No tundub, et päev on olnud väga edukas,  siiamaani, ma ei mäleta nii palju külastajaid. Ma ei tea nii palju kauplejaid ja läheb minu arust hästi  ka kultuuril. No kui mõelda selle seitsmeteistkümne aasta peale,  siis mida võiks välja tuua? Noh, välja tuua. Me oleme tagasi oma oma eestimaise kultuuri juures,  kui meil vahepeal olid külas lätlased, leedukad,  me oleme võtnud uuesti maakonnad ette, Põlva. Meie suureks rõõmuks jagub meil rahvast. Meil on üle 1000 kaupleja ja tundub, et me saame  ka maha müüdud kõik oma olemasolevad piletid. Rekordid, nii üht kui teistpidi. Mis see rekord tähendab, mis numbris me räägime siis? No meil on 20000 piletit, ilmselt meile jääb seal õhtuks  mingi näputäis ja 1009 ametlikku kauplejat oli  registreeritud eile õhtuks tuli muidugi peoga peale veel. Kui ma palun teil pisut meenutada ja ajaloost rääkida. No esimene väljanäitus oli 1998. aastal. Seda kommenteeriti peale. Lõppemist umbes niimoodi, et no läks ikka jurakaks küll. Täna on algamas suur Paunvere väljanäitus ja laat Palamusel. Kuna viimast nii suurt laada üritust peeti siin oma 60  aastat tagasi, siis on aeg seda traditsiooni taas jätkata. Rahvas võttis ta algusest peale omaks ja noh,  muidugi nüüdseks ta on kasvanud võib-olla seitsme-kaheksa kordse,  eks. Midagi midagi sellist, ma julgen öelda, meil ei ole päris  esimese väljanäituse numbreid säilinud, aga,  aga on räägitud noh, 1000-st 2000-st inimestest,  mis noh, see aeg 98. aastal oli ka Palamuse kohta väga suur  number üks asi, mis on kindlalt alati omal kohal,  on nunnukonkurss. No nunnukonkurss on selle ürituse mõte ju tegelikkuses. Sellest noh, me ei tahaks küll loobuda, meil on nende  nunnudega olnud ka paremaid ja, ja halvemaid aastaid  ja ja me kõvasti pingutame selle nimel, et see konkurss  ikkagi elus elus seisaks. Muidu ma ei näe selle ürituse elulist mõtet,  me ei tee laata, me teeme väljanäitust. Kas te teate ja mäletate ka neid esimesi nunnusid? Ega väga, väga täpselt ei mäleta, esimene oli. 43 kilo kõrvits siis seal järgnes paari aasta pärast 48 kilo kõrvits. Nii huvitav, kui ta ei ole, kapsaid on vähe olnud. Aga 1,1 kilone kartul ja, ja sellised asjad on läbi jooksnud jah. No eelmisest aastast mäletan 71 kilost kõrvitsat,  mis kasvas lihtsalt ühel mehel komposti peenras  ja näed, tuli siia, et tundub, et ikka on neid inimesi,  kes kes tahavad ja viitsivad sellega jännata  või vähemasti siia tulla. No see on maru tore, et neid veel siiski on. Sel kevadel panin ka mina oma kõrvitsad kõrvitsakasvataja  Anneli Steinbruhhi juures mulda ja nüüd vaatame,  kas neist kasvasid vot nii suured pirakad  või jäid nad pisikesteks kribudeks? Kuidas kogu lugu üldse alguse sai, mismoodi teist sai  Felikile kurgikasvatajale? See oli selline juhustu kokkuelu langevas ikka-ikka  ja jah. Et siin üks mees enne meid juba kasvatas nagu ikka  nagu ikka, siis vaata, see üks asi viib teiseni  ja siis tekkis ka nagu idee et võiks ju proovida algul vähem  ja siis läks nagu järjest rohkem ja rohkem  ja rohkem ju siis tuli hästi välja. Ja nii ta on, et nüüd alustasin 13 tonniga,  olin väga õnnelik, et nii palju kätte sain. Aga nüüd on siis leping 150 tonni, et see on,  ma arvan, mulle piisab kurgist, piisab. Aga lisaks kurkidel on kõrvitsad ka veel. Ja on jah, et seda ma hakkasin siis nagu hiljem tegema,  et alustasin jälle siis mingi 50 tonni, see on ühe hektariga. Ja täna noh, täna on vähe rohkem. Üks osa nendest taimi või või taimedest on siin minu selja  taga selles autos. Et jah, niimoodi ma siis vean taimi põllu peale,  et siis läheb istutamiseks. Kas tulekski present alla tõmmata allule jah,  et tõmbame ja paneme just, et paneme siitpoolt  ka kinni. Ja. Ja siis lähebki sõiduk. Lähme valime endale nüüd vaa, võta sina teine resti. Vastavalt käsule, sest ega ma Enne seda tööd teinud ei ole. See on siis niimoodi, et vaata, mina võtan nüüd selle,  va siis jätame ja sina jäta see vahele nüüd  ja muidu läheb liiga kitsalt, et siia järgmisesse vaks lähed,  sina. Nii. Siis pane rest endale maha, siia vao peale. Ja vaata, näe, sul on siin üks taim ees,  eks ju, nüüd siia samale joonele katsuma panna,  et võtad aga restist taime niimoodi välja,  vaatas alla on auk, alla on auk suruda niimoodi ülesse. Siis paned siia ja, ja lükkame talle ümber. Ja niimoodi, et idulehtedeni on ta siin mulla sees. Vaata, oota, vaata, mis sa sinna tegid. Vaata, paneme tal rohkem mulda, siia ikka niimoodi. Voh, nii. Ja jah, mõnuga tal siin siis ruumi on, vot  ja paremgi, nii. Nii ja samm edasi, kuni tuleb see ja järgmine nädal rida  jala ja siis läheme jälle edasi. Aga lähme siis. Kuidas see kõrvitsa kasvatamise koostöö ja  ja tegemine Felix igal algas? See oli jälle juhus, eks ju, et pakkusid,  et Taneliga sa tahaksid panna, et neil on vajadus. Et kurgid on juba nii head ja, ja, ja pane pane meile  kõrvitsaid ka ja siis ma mõtlesin, et hea küll,  eks ma proovin, et algul tegin ühe hektari. Sai see tuli päris hästi välja, siis juba julgesin rohkem  võtta ja noh, pakuti eks ju rohkem, et kas sa tahad rohkem teha. Ja nüüd täna on mul eliksiga leping kuskil 200 tonni. Et, et selle kuue seitsme aastaga ikka natukene,  nagu siis on suurenenud. Aga see 200 tonni ongi kõik siin selle põllu peal,  mis me näeme või valmis. Ütleme niisuguse kolme, kolme poole hektari saagikus,  mis ma tähendab arvestanud s niimoodi väga palju seda siin on. Siin on, siin on mul vähe rohkem, sest see aasta ma tegin  nüüd sellist, et ma istutan taimi harvemalt,  siis mul on nagu pind nagu natukene suurem. Et mul tuleb kuskil natuke alla nelja hektari,  tuleb see aasta. Et mul on sellised mõned suured sordid, mis tahavad nagu  suuremat kasvuruumi saada. Ja siis ma vaatan, katsetan, kuidas ta siis niimoodi välja tuleb,  et hektarile arvestan kuskil neli pool 1000. Nii vaata, kui hästi sul juba välja tuleb. On juba ju pandud ka? Jah? Kõrvitsate puhul mina ikka olen harjunud,  et. Et nad kasvavad kompostihunnikus või tead,  kodus pannakse nii. Noh, seda küll jah, et eks me seda peab arvestama,  mida taim. Kuidas ma ütlen, et süüa, juua tahab,  et eks me sellega peab arvestama, et et mul on siin  mullaproovid tehtud ja eks ma süüa neile andnud olen,  et siia sellele maale, et siis ka saaki tuleks. Aga kui me taimekaitsest räägime, siis taimekaitset ma ei tee. Et tegelikult Eestis polegi minu meelest asja,  millega ma võiksin teha, aga mina ei ole teinud ükski aasta taimekaitset,  et toidu süüa, olen küll andnud. Mis see söök on siis? No ütleme ikka väetise väetamine kui selline,  et. Ja mitte ainult kana kaka. Ei ole jah, kahjuks mul ei ole võtta teda  nii palju, et oleks et ikka mineraalväetisi kasutan. No tõtt-öelda, kui ma sinna vaatan ja nüüd siia,  siis, ega ma ei tea, mitmes vagus nii-öelda minu oma on. Ega ma nüüd ka päris täpselt ei tea, aga ma panen siia sildi juurde. Ja siis kui vaatama tulete siis te leiate ilusti ülesse. Ja tegelikult see kogu asja plaan ja mõte ongi selles,  et praegu, kevadel me paneme kõrvitsataimed maha. Sügisel siis, kui saade eetrisse läheb, käime neid vahepeal  kontrollimas ja lõpuks võtame osa koristamisest  ja teeme Felix siis kõrvitsa kompotti ka,  nii et kui jõulude ajal mõni kõrvitsakompott teie laua peal on,  siis mõelge maahommiku peale. Väga võimalik, et see kõrvits, mida te sööte,  on just siin kasvanud. Ma panen siis toki peale kirja ka, et. Oleks ikka teada, kus on ja kui vahepeal see vagu peaks ära  kuivama taimed, siis teate, oskate edasi tõsta  või tagasi? Just nii ja täna on kolmas juuni. See on siis no näed kolm, null kuus 2000. 14, aga nii markeeritud ja nüüd ma löön selle siia. Nagu maade avastaja, lööb. Polaarjoonele oma riigilipu, löön selle siia. Kolm kuud tagasi, kui me siit põllu pealt ära läksime,  siis oli see põld must ja rohelist oli nii palju,  kui oli neid kõrvitsataimi, mis me teiega maha istutasime. Nüüd on pilt sootuks teine ja siit suure rohelise põllu  vahelt paistavad ikkagi ka kõrvitsad välja. Nojah, et eks nad pidid ju tulema, et kus nad jäid,  kuid see aasta ei ole lihtne olnud. Kõrvits on teada tuntud ikka nagu soojanõudlik taim  ja see juuni jahedus Ütlen, et ei mõju muidugi hästi. Et aga nad on tublid taimed olnud, et vastu pidanud. Ja, ja siis tuli järgi see juuli põud ja see kohutav kuumus. Noh, ega see neile jällegi hea ei olnud,  aga nad olid tublid taimed, et pidasid üldse vastu. Et täna me siin jah, näeme, et nad on ikka ju rohelised veel  ja mõni kõrvits küljes ilma vastu ja ma ei saa,  et jah, ilma vastu ei saa. Aga siiski, kui praegu siin enne koristust veel paar nädalat  mingeid järeldusi teha, siis mis, mis see olla võiks? No kui ta nüüd natukene veel sooja lubab,  siis siis taim on ju veel alles ja see kõrvits veel kasvab ja,  ja ka valmib, eks ju, paremini. Et ma loodan, et ta annab mulle ikkagi nüüd  selle paar nädalat veel sooja ja siis võib-olla on tuju parem. Nii et ilma taat ole armuline. Või? Ta on seda mõtet peast ikka palju kordi. 15. septembri paiku siis avab kuldsama veelik nagu vastuvõtuhooaja. Ja siis hakkame esimesi koormaid viima. No kui kõrvitsakasvataja jaoks oleks olnud ideaalne aasta nii. Sademete temperatuuri kui kõige muu poolest,  kas siit oleks võinud tulla mõni selline tõeline  rekordkõrvits midagi sellist, millega minna palamusele nunnu konkursile. Ei, ma arvan küll, et mul on siin päris häid sorte maas,  et siin et ma arvan küll ja kui oleks veel natukene eraldi  talle nagu tähelepanu pannud ja, ja veel energiat sisse,  ma arvan küll. See oleks siuke 70 kilose võinud vabalt kätte. No ei luba. Aga aga vaatame, mis edaspidi saab järgnevatel aastatel. See põlves mängi siin, mängisin. Ei, mina tea nõudnud, kui seda muud kui seda  mis mina räägin. Silmaga silmaga. Selle kiituskirja on pälvinud kõige suurema nunnu kapsapea  ees osaühingu põld. Nii palun osahoidiku Tamo põld, te olete võitnud endale siin  kiitusekirja kõige suurema nunnu kapsapea eest. Veidral kombel ei tulnud lavale ükski nunnukonkursil tunnustatu,  nii et mine sa tea, võib-olla saavad tublimad oma  kiitusekirjast teada alles teleri vahendusel. See eest olid lava ette rivistatud kõik kostümeeritud laada külastajad,  kellest žüriile jäi enim silma noor perekond kolmikutega. Meie sukeldusime lavalt laadamellu ja juhuslikult põrkasime  kokku eelmise aasta nunnukonkursi võitjaga. Tere jälle, teil on kohe käed niimoodi kaupa täis,  et ei jõua ära vedada, see aasta nunnukonkursile jõudnud,  nüüd see aasta lihtsalt ostsin. Ja kuidas on, kas eelmise aasta nunnukonkursi nii-öelda  preemia sai see aasta laiaks löödud? Mis preemiat, väga ilus, auhind jäi sinna seina peale koju  ja ei, tore oli, kapsas võitis. Ma käisin taga küsimas, et kes võidab, öeldi kapsas,  ma ütlesin, jumal tänatud, et ma vedanud kõrvitsat,  mis oli palju väiksem kui ilma aasta, nii. Aga mis see siin on? Teil? Naine tahab hakata ajalehti tellima? See on postkast, ma vaatasin, see on miski muu,  et võib-olla leivakapp või nii, aga postkast tahab jah,  lehti hakata lugema rohkem kui eelmine aasta. Ja kus te sellise leidsite? Naine leidis, mina ei tea, mina olen ainult tassija  ja sibulad saavad kui kiiresti söödud. Nii ruttu kui võimalik, aga ma kauplesin ainukeselt. Euro alla sellepärast võtsin ükski hinda alla ei lasknud,  sellepärast ühegi, kes teise käest ei võtnud,  no palju selline koti tes sibulaid maksab  ja palju seal on neid ütles, et 11 kilo vist. Aga andis 14 euro ka, muidu oli üks 50 kilo  ja no mis te käe järgi ütlete, mitu kilo on? Ma arvan, et on kindlasti kui natuke, mitte rohkem. Nii et hästi saadud, igal juhul igu küll. Suurepärane, hea teada, ma arvan, et me kohtume järgmine  aasta jälle mine sei siinsamas platsi peal,  jälle teeme nii. See, mis selle suure Noh, väike sugulane on ja, ja? Selle suure. Väike sugulane on ja. Mul kodukaugel maha jäi, jäi, jäi ja väikene ju kurva sai  sai sai. Ja kui ta ise aga kaugele ja tule. Tava? Si või sinna ja? Teate, kui ma vaatan teie porgandeid, sibulaid,  neid tšillipipraid, siis mulle tundub, et need on küll kõik  puhta väetise sees kasvatatud, kuidas muidu saab ühe,  nii suure ja võimsa suure sibula kasvatas. Tegelikult on natukene viga sordist ka et see on nüüd  salatisibul globo ja kasvatab meie täiesti tavaliselt savimullamaal. Ja ainuke asi on see, et kasvuaeg on hästi pikk,  see on kuus kuud ja tuleb ta juba märtsis külvata külvikasti  ja alles maikuus läheb ta avamaale. Ja siis saab nii suure sibula, et ühest sibulast võib kaks  kuud kõhu täis süüa või. No tegelikult on selline maheda maitsega  ja saab ikka üsna ruttu otsa. Kes teeb pirukat, kes hoidis seid sisse,  väga selline hea perenaise sõber ja väga nutma  ja maheda maitsega. Nii et igati mõnus sort, aga kui siin veel vaadata kastides ringi,  siis millised need teised sordid on oma omadustelt? Tegelikult siin ongi, et erineva suurusega,  lihtsalt need sibulad ja siin on ka natukene jäänud veel  paar paar kimpu järgi. Need nüüd ajavad nutma, see ajab nutma. Ja, ja kui ma siin veel vaatan, siis just needsamad tšillid,  mis teil on, need on ka päris huvitavad ja põnevad,  näiteks see Jah, selle nimi on tegelikult tõlkes leek. Et ja siin on päris palju erinevaid sorte. Kuidas siis on, et kui maitsta, kas lööb leegi kohe suust  välja ka? See on harjumise asi, et meie perel enam mitte ammu,  aga aga mõnel kindlasti. Mille järgi te neid sorte valinud olete,  ma neid illi sorte on teil väga palju. See on juba sportlik huvi, et, et jah, tõsi ta on,  et meil on juba üle 60 sordi Et. See on selline, võib öelda hasart, hasart  ja hobi, et. Ja kui, kui kogu pere sööb seda, siis. On siis välja kujunenud ka mõni päris oma lemmik. Võib-olla siis tõesti Habaneerotüüpi piprad  ja sealt siis edasi kangemad. Nii et see oli ikka väga-väga väga vürtsikas. Ma tean, et paar sibulat ja, ja tšillikauna on teil  ka nunnukonkursil läinud, et mis neist erilist on,  me küll praegu ei näe neid äkki äkki te nii-öelda mälu järgi  kirjeldate natuke? Sinna sai nüüd tegelikult see valik täpselt,  mis siin ka müügil on, et et kes alati, kes kõik ei jõua  siia kogu laadaalale, et näevad vähemalt seda näitusel,  et seda ikka külastatakse. Et. Et vast jääb silma ja meelde Aga inimestel on siis huvi ka nii suurte sibulate  ja tšillikaunest ikka on. Tunglemist jätkub teie leti juures. Praegu on jätkunud. Hästi. Mina oskaks küll, see on küll. Me oleme kinni püüdnud ühe leedulasest vaarika müüja  ja ongi hea võimalus küsida, et miks te Eestisse tulite  ja äkki räägite pisut oma taimedest. Kuulge, kuidas see on siis võimalik, et teil on  nii suured, nii ilusad vaarikad ja seda kõike see Teie põõsad on väikesed, aga nii palju marju. Tänane põhiline on enelad, maranad ja siis veel mõningad  väiksemad sellised grupid. No neid on nii linnahaljastuses kui koduaedades päris palju näha,  et mis põhjusel teie neid pakute või kasvatate? No mina teen seda ikka sellepärast, et neid ikkagi ostetakse. Ja noh, maranatesse, mis puutub, et nende õitsemisaeg on  väga pikk ja kui palju praegusel ajal neid õitsvaid taimi  ikkagi aedades on. Nii et praegu septembri lõpupool ongi just õige aeg neid  selles mõttes istutada panna, et saab veel natuke aega,  õie ilu. Seda kindlasti ja ka konteinertaimede puhul on see,  et neid võib istutada täpselt nii kaua, kuni labidas maa  sisse läheb kevadest sügiseni välja, et ei ole vaja karta,  et sügis ei ole istutamise aeg. Aga mõni äkki nipp veel kohe siit anda, et kindlasti taim  ilusti kasvama läheks ja, ja, ja hakkaks varakult õitsema  ja õitseks, kaua ka veel. No korralik taim tuleb osta, esiteks. No seda siit saab kindlasti ja siis tuleb vaadata,  kui on püsiväetisi näiteks granuleeritud näha seal sees,  siis neid võiks natukene küll ümbritseva mulla sisse pudistada. Et taimel on vaja neid toitaineid nüüd mitte selles kolmes  kahes liitris, vaid juba natuke kaugemal. Aga mulle tundub, et taimekasvatajale üldse erinevatele pakkujatele. Palamuse laat on selline koht, kus tuleb kindlasti igal  aastal käia. Kuidas teil sellega on, minul on see traditsioon. Ma olen siin vist kümmekond aastat kindlasti käinud,  no ma loodan, et õhtul, kui laat läbi saab,  peate te võimalikult vähe taimi autosse tagasi panema,  ise loodan samuti. Nii pikk rida helmikpööriseid, et kus teil selline huvi  üldse nende vastu. See annab värvi, see annab nagu eluaeda ta teeb,  ütleme sellised rohelise lehega taimed nagu erksamaks,  ta toob nad peenrast nähtavale. Kas nad on sellised punakad, vi oletse terve aastaringselt? Põhimõtteliselt küll, mis on ikka värviline on,  on kevadest saadik värviline, aga on ka värvimuutjaid,  näiteks siin on üks selline sort mis on juba juba paar  aastat rahva lemmik on blondi. Kevadel on ta hoopis oranžikamate lehtedega  ja tal on võrratult kaunis õisik. Madal kompaktne kollane enamustel on ikkagi sellised roosad  ja põhimõtteliselt roosakad toonid. Helmikutel õisikud on hõredad. Kaua selline lill mulle siis aias nii-öelda värvi annab? Terve aasta ikka terve aasta ei ole siin midagi,  et kaks kuud ikka pikalt. Aga kui nüüd istutamisest mahapanemisest veel rääkida,  et kas neid võib nüüd sügisel ka istutada,  kui kiiresti nad juurduvad? Tegelikult on nad ilusti ju potis juurdunud taimed praegu  väga hea istutusaeg, varsti varsti lubati jälle vihma,  nii et jõuavad ilusti ära juurduda, loodame,  et see külm kohe peale ei tule välja tuua võib siit veel ühe  rahva lemmiku hästi tume selline mustjas. Sordi nimi on tark, müsteri hästi tume, ilusad sellised  lokkivad lehed ja sobib ilusti päikse kätte,  sobib varjus kasvada. Nii et. Üsna pretensioonitu tundub olevat. Ja üldiselt on nad sellised noh, ei saaks öelda nagu laisa  inimese taimed, aga just nimelt pretensioonitud võib võib  panna kuhu, kuhu parasjagu on, on koht vaba,  paneme ta sinna, teeme värvi. Eelmise nädala saates tahtsime teilt teada,  kuidas kõlab itaalia keeles sõna jäätis? Ma ei tea, kui õige minu hääldus on, aga see sõna on gelato  aitäh kõigile vastajatele ja nagu ikka, võtab loosirobot  välja ühe nime, kes saab endale auhinnaks raamatu. Tänane küsimus on aga tihedalt seotud tänase saate teemaga,  ehk tahame teada, kelle kapsapea viis pliuhkam paunvere väljanäitusele. Vastake kuni kolmapäevani aadressil maahommikuerr.ee  või posti teel Gonsiori 27, Tallinn. Sel juhul märkige ümbriku peale ka maahommik. Õige vastuse koos võitjaga, kes saab endale raamatu,  saame teada, aga nädala pärast. See kas Palamuse kiriku ümber sagib aasta pärast  ka 20000 või hoopis 30000 inimest, selgub aasta pärast. Ent maahommik on päris kindlasti ekraanidel tagasi juba  järgmisel laupäeval. Seniks kohtumiseni.
