Kui ma noor olin ja elasin oma isa kodus, siis, Kuidas nii, et kevadisel ajal toodi neile tihedalt kutse, et tulla naabri valda varru pidule, sugulased Pajurid korraldasid oma väikse pojale varrupidu ja minul oli kutsutud lapse ristiemaks. Ega, ja meeleli minna sinna tuju nii hea, et sellepärast, et ilm oli ilus ja sõitsime siis vennaga kahekesi läbi metsa, ümbrus oli niisugune ilus maakoht, mägine need Pajurid olid siis meil oli väikene majaneski jõekalda peale, kui uue maja ehitamise jaoks olite palgid veetud, kooritud ja nii lõhnasid hästi need palgid, jõudsime sinna harumajasse ja siis seal öeldi, et no et tulid nüüd lapse risti ennast, aga sa saad täna nüüd oma rikka sugulase, Tombergi peretütre leinaga, ühel ristija peaks seda rõhutati eriti nagu, nagu oleks au minule. Jah, aga neid ei olnud siis veel ilmunud sinna ja istusime seal palgi peale siin yhel istuda, ega sellepärast, et oli kevadel laulis lõoke ja lõhnasid palgid ja talu sealt köögiaknast tuli alati ja prae toidulõhnad kõiki tuua, tellid kõrvaldatud pitsi kardinad akende ees ja ja pitsiga lina laua peal küünla, küünla tellid, küünlajalad ei käi siis taldriku veegani, oodati, et kui siis ilmub see peavader, tähendab, et rikas sugulane ja siis õpetaja, siis võib alata selle varuga nagu ootame ja ootame ja ei, neid ei tule. Lõunasöök hilineb ka juba kaunis kaugele, aga noh ei pane nagu tähele, seda nii lõbusad oleme kõik seal ja räägime ja arutame seda kõike, seda ümbrust ja, ja elu ja ükskord ei pane tähelegi, et uhke väga rammus sõiduhobune sõidab mäest alla ja kihutab jutiga trepi. Ja perenaine siis Tombergi Matilde istub seal romancrysi, juhib hobust ja siis tütar on kõrval sõidavad trepi ja aga maha ei tulenevad pankrilt. Nad olid sellega väga harjunud, et kui nad tulid, siis kõik jooksid vasta neid vastu võtma. Ja noh, meil seal noored istuma vanad, siis seal peremees ja perenaine, vanad jäid, need tulidki välja, jooksid siis sinna vankri ümber kokku ja peeretasid ära ja arvasid nüüd võõrad tulevad maha, aga nad nägid, et, et meie sealt palgivirna juurest neile vastu ei tule ja maha ei tule ja juba heidet näitavad nii ähvardavad ja annavad märku, et tulge vastu võtme, tulge teretama ja, ja kuidas ta niiviisi aga meie arutama seal omakeskis, et nad võivad maha sellegipärast tulla. Et miks nad ei võimeid tulla teretama ja tuleb niiviisi, et et nemad maha ei tule ja meie üle siia-sinna vedruvankri juur ei lähe ja väega piinlik olukord ja juba nii asi läheb nii kaugele tsi. Tombergi tütar hõikab, et kas keegi tunne mind siin enam. Ja meil on ikkagi rahulikult istuma ja. Ja siis tuleb mul äkki meelde sellest Tombergi taluste nisugune juhtuminegi, ta, nende enda vanem teenijatüdruk rääkis Tombergi talus teenib pidevalt üks tüdruk, tal kodu, jõle ega vanemidega, vaene tüdruk ja ühel külmal ja tuisusel talvehommikul sünnib sellele teenial tüdrukul väike laps hakata väga kardab seda pererahvast ja kõiki neid kaasteenijad siis läheb põhu küüni. Perenaine taipab seda lugu, et mis seal siis juhtub ja läheb vaatama ja tuleb kiiresti tuppa ja ütleb, et et see laps ja see tüdruk tuleb sealt puukünnist tuppa tuua, et muidu nad külmuvad ära. Algab riik perenaise tütre vahel. Tütar ütleb, et tuppa neid tuua ei tohi. Mina tüdruku lapsega ühes majas ei ela, lase külmub, perenaine riidleb, et niiviisi ei tohi neid jätta, et ikkagi tuleb ära tuua niga riidlevad ja kuni peremees Tombergi Andres lõpetab selle riiumaamehe sõna ka ütleb, et lasemad tilde, see tüdruk lapsega tuppa tulla, aga peab teadma. Tänasest päevast saadik teeb meie talus tööd ainult söögi eest ja nii nagu öeldi, nii ka tehti. Tüdruk tuli lapsega tuppadel, tehti kööki nukkadeike aseni. Arad läbi põis veikene kannatate kisendata, janu puudus, teda ei vaadanud ükski järele, ainult ajast ja oma unetunnidessaazis, vaene tüdruk oma lapsele mõne minuti pühendab. Mul tuleb see jutt meelde ja nii iseendas on niisukene otsus, et ma ikkagi ei lähetada vasta võtmega teretama ja, ja teatud niiskes kummardusi tegema ja tavaline külatüdruk nagu minagi. Vanadus on meil üks haridus, isegi nimi üks ja mõtlen, et ikkagi ma, ma ei lähe esimesena peeretama, lõpus tõuseb sealt palgi linna otsast püsti, lähme sealt vankrist, ütleme neile tere ja astume tuppa. Õpetaja tuleb ka siis kohe ja algabki siis see pühatalitus. Laps muidugi antakse, siis püüavad eri sülle ja siis väga uhkelt seisab minu kõrval siin peavadel, riietus on tal äärmiselt tore lillast sametist tumelillad, sametist on kleit ja siis sireli lillast on, käisid ja igasugused ehted ja värvid, jää ja puudrid ja lõhnab nii, et väike poiss, kui ei ole harjunud neil lõhnadega, kordistab kõvasti karjuma, sülle andasse ja ime küll, et kõige selle rikkuse ja ja toreduse juures, et kõhna. Hästi kitsas, kõhna jumet, nina suur silmad on, on külmedi hingetud ja kulmud on valged. Aga noh, rikkus asendab igal juhul selle, selle ilumis siis loodus on ilma jätnud, näeb, ta, on tore, toredam ikkagi kõigist selle seltskonna. Õpetaja alustab siis seda pühatalitust ja lapsele pandakse siis wet sätti ja siis kõik Varulised laulavad seal seda pühakirja salmid jumala olgu tänatud, tehtud nüüd armu säädus lapse peale valatud Isarnja isa eeldus. Saab laps ristitud ja väike poiss, Lõige kõvast, kisendab Heidi Sosi. Jumalik Krist jäi laps haigeks, aga ema tuleb ja võtab siis lapsed sülle. No veidikene küll, aga tunneb ära, ema käed juba naerab. Midagi viga ei olnud, aga nutta tal ei sobinud, ta ei tahtnud olla seal, tundis ära, et on teistmoodi kui ema oma ema käed. No edasi siis pandakse meid lauda, varrelised kõike istuvad lauda ja ageneerikad, sugulaste Tambergi ette säetakse Ene viinapudel, punane pudel, aga meile teiste varrolistele tuuakse hariliku ringi viina. Kõik söövad ja söök maitseb nii hästi sellepärast et kõik on hästi tehtud ja tuleme siis vastandame perenaistega tiigi varlistest ei jäta ikkagi pilkavad tähendust selle punase pudeli kohta tegemata. Hästi varru pidu lõpeb, meie sõidame koduja, Tulevad teine hommiku varru, majaste sugulased heidet, kes Peipsi ääres elavad, need on seal ööd olnud ja tulevad meile ja siin Riilevad nii kõvasti minuga. Et ma olen tuju rikkunud ja olen, olen solvanud neide, sugulasi siia, et mis minagi endast. Ma arvan ja kus on ikke tema selle Tombergi leida kaasavara ja parandusidki minu oma kõrval ja, ja sugulased tulevad kaugelt arvaja, näitad välja, et sa ei pidanud omast ja ei austaja ja ütle ütelnud siid, vanad Tombergi pere perenaine isegi mehele ma oleks selle tüdruku soovitanud, aga vaadaku nüüd ja heideti hirmutavad, et lase sul, vend võtab naise, siis on sul kodune elu ka läbi ja maalivad mulle pikka ja igavat vanatüdrukupõlve ette. Üksi olen kõigist mahajäetud, pole kellelegi vaja. Hästi, eided lähevad ära, möödub vill, neli päeva või viis ja tuleb Tombergi peretitelt mulle kiri. Kiri on täis raskeid sõimusõnu muusi, õiges kirjutuse liiadega kirjutatud ja kirja lõpuks öeldakse, et ma olen sugulasest lahti öeldud ja igakirjal sõimamise lause algab, et kuidas sa julgesid ja kuidas sa julgesid. On kevadine pühapäeva hommik, kui see kiri mulle tuuesse postitalitus on kaunis kaugel, niiet ta postis on vilgas iial mitu päeva olnud kevadepühapäeva hommikul kärja saadab vihma ja on vilu ja, ja kirju laua peal ja ja muuseas, Emajõega, rahu minuga, emand, väga hea ja ta on kõik ilmas ära kannatanud ja igal pool on nii alandlik ja, ja teeb kõik, mis teised soovivad ja lihtsalt ei mõista, minu ja ema riidleb isegi minuga. Vähemalt noomid ja siis kirju lava peal ja ja nii lõpmata nukker. Pühapäev on kõige selle juures viljad. Ja ükskord kuuleme, et et mingid mänguliste hääletunne Meie õues. Aga eks Tõrmaste pärilt pime, kes alati musta laadaplatsil ja igal pool laulis ja mängis, siis vahest rändas mööda maanteed, minu kodu oli maantee maantee ääres siis pine oli tullut, meie õue jääli talisaatja ühes üks väikene vanem naisterahvas ja pinali väga ilusa lauluhäälega ja hästi mängis kitarri. Ma ei tea, võttis siis oma kitarri ja jäi seal õues seisma akna lähedal ja laulis ja isa mängis siis neid salme, mis on kirjanik, Jakobsoni salmid, salmide oli tal niiviisi, aitäh. Ka mina tahaksin nüüd kõikjal olla ja nagu teised ringi rännata ja näha maad, mis jalg mult alla ja mäenõlva kõrge kasega laule, noh, haarab meid nii väega, lend tuleb tuvast ja veendun väega, nii lõbus ja, ja rõõmus ja isegi vend muutub tõsiseks. Tõsiseks. Võib-olla koputaks, koputas venda, nägemata käsi, et ta laskja aimata neid kannatusi meestel hiljem tuli üle elada. Sealsamas alustab pime täis salmi, kui keegi kingiks mulle hõbemaja meelsamini valiks valguse, kui elaksin ma kuninglikus aias, ma lahkuks säält ja võtaks terviselend, ulatab pimedale raha, pine tänab ja lahkub. Ja siis mina jooksen naabriperesse, et tuua mõnd raamatut, lugeda liin Kitzbergi külajutud ja, ja loen neid ja, ja pikki ja igat ühe päevaga nagu juba nüüd jõudma, ei olegi ma enam nii nukker. Ja siis ema ütleb õhtu ees, et ilm on ilusamaks läinud juba ja pilved on ära lahkunud ja päev päeva paistab sumisevad sääsed ja et mine võta siit korvi ja too Lepistiku tagaste kasu vasikale. Ristikheina lähengi, täidan seda ema käsul. Me neelzani seal sinna joosta. Lepistiku tagalas paikne nurk ja noorristik, käin seal, korjan korvi ja näen nii palju, Jänissid on tulnud sinna ja löövad niisugust tantsu, et et ja on näha, et kuidas need nii palju kokku kogunud ning jänesed mõjuvad mulle hästi ja kõik ja siis tulen tagasi ja ja tunnen äkki, et kodunii alla ja isa parandab rehetoas Mesipuu katustelt. Varsti hakkabki loomakest suur tööaeg. Ema keedab riisi suppi, toob rääbist võitoosi laua peale, räägib nii oma igapäevaseid tüüda, talvitusid, sõstrapõõsad, tuleb, kaeva ja neid kangast tuleb sul maha kududa ja ja ma leian, et et ma ei olegi nii vaene. See rohelise samblaga, nii kus ametiga korraga kaetud, see ülekatus on seal vanal tarel, Piiani suits tõuseb, Niilusanud ringin ülesse ja siis on ema ja on need kangasteljed ja sõstrapõõsad ja isa mesipuud ja, ja lõpusse tuleb neeldisi pine, kes laulis, et mul on nii terved silmad, et võisin lugeda Kitzbergi üle jutu terved käed, et et kodune ema kangast ja terved jalad, et lühe, kes aega võisin ära joosta. Kui talast rikkad Tombergi peretütar kadunud mu meelest tema kirju, on mul wind tänagi vastamata. Elu ise ühes oma suure muudatustega on vastanud talle minu eest. Aga ma arvan, et meie järeltulev põlv saab sõbralikult üksteisele käe ulatama.
