Minu isa õde rääkis, et kui ta oli leerilapse, siis nad nägid veel seal neid seda häbipinki, mis vallasemal, kui juhtus, noh, tütarlapsepõlves oli laps, siis siis viidi iga kiriku pühe ammiku sinna häbipinki ja kolk kaela ja niiviisi Kavilt jäävad inimesed kõnelda, isegi siis poiss, stipendiumid ja see lapse isa, et see pidi ka siis seal istuma, vastas nii et see oligi väga raske karistus ja sealt on siis tulnudki sõna, et häbipink. Aga sel ajal, kui minu isa õde leeris oli, siis enam nyyd kombed olid kadunud ja see oli kõik Aeginud ja need olid nagu juba minema visatud, aga näete, seal kiriku juures seisid nad nii nalja pärast, võitsid neid välja ja vaatasid ja olid väga huvitatud. Ilmneid vist viidi muuseumi, nii et enam neid ei ole. Ja kõige hilisemal ajal nagu enne seda Vilm õige vanal ajal, kui juhtus, et et vallasime aukas oma lapse siis anti ihunuhtlust kirikusammas oli ja siis kes talle siis seal jagas, aga nii, et kõige rahva nähes raske ja suur karistus ja niisiis nagu kuulda, et, et.
