Sellel ajal, kui mõisnikud veel meie maad valitses elase. Ane jaagu perekond Peipsi ääres, neil oli seal väikene majakene rannaliivadel, nad elasid väga viletsad ja, ja vaest elu peremees, jaak oli vigane ja ta üldse ei saanud tööl käia, nii vähe, mis ta kodusel tegi, kergemat tööd, kaks last oli näinud ja siis perena Kadri. See oli siis alaline tööl käia ja tüüpkoht oli siis muidugi mõisniku põllu peal oli umbes selline aeg, kui augustikuul ja kõik rukkis oli välja pääl valmis ja seal pudenes ja muidugi lõigati sirbiga ja siis alati koomiku läks sinna tööle, siis tal oli kaasas niisugune aganaleib ja soolakalakase 1000 seal märtsis ja põld oli neil ümber maja väega vähe, üks lapikene olija siis selgi peal kasvatati kanepit ja need kanepit tarvitati niiviisi veega segatud siili piima asemel. No on üks tööpäeva hommiku ja kadrirabab tööle minna, ta natuke hiljaks jäänud ja jõuab sinna ja näeb juba teised lõikavad kinni, silbid käivad ja vahetevahel oli alatine äiksevihma tulnud ja siis oli juba rukis kaunis valmis ja vaatab, et kubjas on ka juures. Tahab siis seda sirbi võtta ja Kubija nägemata tööle hakata, aga kubjas on ära. Kadri nähtud ja tõmbab kohe ratsapiitsa ja peksu oli see aeg küll juba seletada, aga aga hakkas ratsapiitsaga peksma müüdaminerisi, mida pihta tuli jäi, see räägib ehk et siis niiviisi inimene laiskleb ja, ja tööle ei tule ja kõik kohkuvad, noh, nii et peksuike enam teiega ei tohtinud olla ja. Naabrimees kadrinaabrimees Miku rammertide kiisa jumal, et kuule, et kargame vahel, et need niiviisi ei tohi, aga Juhan kohmagni rahuga, et mine saksaga kohut käima ja oma õigust õitsema, kel kukkur sel koos räägi seal võimus ja teevad raugad töödeldes. Kadri kohkub nii vähe sellest ja istuks sinna kihi peale maha ei saa mitte midagi, nagu enesekaitsest nii-öelda ei teha kubjas jätab siis peksmise järele ja käratab ette. Mine Kadri, kodu täna sind tööle ei võeta. Ja keegi ei ütle kadrikaitseks mitte ühte sõna ja kõik jäävad nii vaikseks, siiani on halvatud ja ja siis vanemaid inimeste jutujärg, nagu see aeg, kes on seal väljal ühel töötanud kõnelevad, et kajakas on laskunud sinna lähemale kivile häälitsejat justkui kuulda nagu inimese häälega ta alatu alatu. Aga ranke lendas vana tamme latva ja vahtis õige teraselt üle Peipsi Venemaa poole ja kui teraselt kuulata seda ronga häälitsust, siis tuli välja nagu ütles, no takunu oodaku. Gradi tõuseb sealtki pealt üles ja läheb kodu poole, taan oma elu ajas nii raskeid, päevinäinud ja igasugust kannatust üle elanud, et selle nii piitsahoobid all ei varise sugugi kokku, läheb kodu ja mõtleb, et noh, ammen, tulen siis uuesti tööle ja jõuab koduaia kodo neeloneil kehvuse, pealegi vaatamata veganisõbralik ja lapsed jooksevad vastu ja räägivad nii hea meelega, et meile toodi pütiga piima mikroperena tiime isaleviisude valmistamise eest ja meie lähme õhtupoole võrke vette viima ja ja ongi nii, et siis peremees ta nii palju sai, et käis siis jõudmas ja võrke vette, viimase lähebki siis vanema poja aga, ja siis väikene ja teemaga kodu õhtul värske kala, pannlauake liblikas ja hapupiim ja kõik on nii rõõmsad ja õnnelikud sealjuures ja ei nurise, ei kurda, ei kaeba, ei ole pahased kellegi peale. Ja siis, kui õhtu magama heidavad, kõik pere magab juba siis alati väikene poeg tahab emadele jutustas muinasjutte ja kõiki lugusid ja laule, sellepärast et ema teadis neid väga palju, igasuguseid Leelutuysi muinasjutte ja ja siis räägivad näide, poeg muidugi kuulab, ema jutustab ja siis ema räägib kõigist imehaldjatest imemasinatest, mis aitavad orja käsivaid niisugused nägemata vaimud ja hinged ilmuvad ja teras linnudest, mis lendavad õhuse ja imelampidest, mis on valgem kui mitusada küünalt kokku ja palju-palju niisuguseid häid ja ilusaid asju räägib embamisest. Ta on muinasjuttudest nüüd ja teiste käest kuulnud ja niikaua kuni siis kui mune andjas, toobki neile une. Noh, seal Kadri paar tundi rahuga maganud, siis võtab haldjas äratab äkki üles tema ja ütleb, et tule minuga ühes, et aeg on tööle minna. Kadri jälle kohkub ja mõtleb, et et kas te õega Ma jälle hilinesin ja mis mulle täna juhtub, aga näeb, et andjas on nii väga sõbralik ja nii väga-väga kiiresti jõuavad üks moment ja nad on juba mõisa väljal. Kadri vaatab, et hiidlaine on, et et on küll rukkiväli ja vääga suur rukkiväli ja siis sama vana tamm on ja aga tammuniga väega küüru vajunud ja nii üks pool on aga tal kõigist jäänud ja seda hiiglasuurt rukkivälja jää ennenägemata paks ja tore, rukis on, ongi tulnud niisugune koristamasi, mingi imemasin, suur pruun, massin, liigub tasase surin, aga mida välja inimesed puuduvad, ei olegi seal paar inimest askeldavad nii osavasti, terve koti tee rida jääb järele ja vahest ta arva, näeb, et jälle langeb, niiviisi see põhk langeb. Ja siis Kadri vaatab ja vaatab, et ta ei saa aru, et mis see nüüd siis on, aga andis, ütleb, et neil ei ole aega, et lähme edasi, et siin aga Kadri küsib, et kus on kubjas ja kus on silbid ja kus töölised nyyd kõik puuduvad, aga mis siin juhtub praegu siin ka praegu kantakse rukkit, kokkuvõtteks ütles, andis, võtab kadri endaga ühise, viib lähema kalurikülla ja kalurikülas on niisugused emaili lambid, küla nii muutunud ja nii ilusaks läinud ja majad on suured ja heledad valged. Ja see jõuab niisugune nagu videvik ja süüti süttib põlema lamp ja see ongi valgem kui mitusada. Nimelt. Ja siis noh, kalurid ja kutsuvad on väga lahked, et tulge tuppa ja vaadake, meie elu ja läikiv massin on seal seina küljes üks väikene käeliigutus ja hakkavad igasugused laulud ja ja mängud ja kõik ja kõned, jutud, aga jälle andjas ütleb, et nüüd oleme näinud, et nüüd lähme randa ka vaatama, et ka ja kadri küsib, et kas kalurid, et kas te kalu püüate, püüame tõega ja, ja hulga kaalu, aga et ükski sõua muudkui mootor ise läheb, niisugune surin on aga iseendast ja no siis andja siit veel edasi ja ja viib sinna endise härrastemaja, juurarste majade härg on kadunud ja maja on täitsa ümber muudetud seni ümber muudetud ja, ja kõik lapsed tulevad sinna kokku ja ja Kadri küsib, et kuidas tohib siis lapsed tulla, et enne meid õhtut siit kaugeltki ringi käia ja siis oli suur karistus lastele, et haldjas seletab, et see on koolimaja ja need on kõike. Lapsed võivad igal ajal siia sisse arsti ja kõik, kes aga tahavad ja ja Kadri, näe imet, läikivad rattad veerevad, veerevad mööda tiidiga, õpilane paneb neid sinna omal käest ja, ja vaatab, et mis imegi, et niisugune, nagu ta seal viljakoristuse juuren nägi, et niisugune suur läikiv massin, tulija korjati koti hääle ja viidi kohe kiiresti minema, nisukesed tulevad ja, ja ka inimesed väljuvad sealt seest, vaatab, vaatab ja lõbus, näeb ane Jaaguna seda imet, seda sama läikivat masinat juhib õpilase ema. Edasi siis näidata ümbrust ja, ja siis kaugemal seal väljade peal on on kaetud, kaevatakse kraavi ja haldjas viibed, no vaatame siis seda tööd, kahjak kraavi peal on võimas massine hiiglasuured, teraskoopad tõstavad mulda ja, ja kraav silmanähtavalt edeneb ja edeneb alati ja ja kadri imestab ja ütleb, et siin kraavi Juhan oleks higistanud terve nädala, mis tehakse mõne tunniga ja ja mõned päevad tega lähevad tagasi sinna. Kadri ütleb, et mul on nüüd aeg kodu minna ja jäävad siis sinna härrastemaja endise härrastemaja värava seisma, seal väljub sealt suurest läikivast masinast palju palju inimesi ja kõik on nii reisijate, kes on kuskil käänud ja tuleb noor, mis tal on valge ülikoolimüts. Kadri vaatab nii tuttava ja nii tuttava näoga, et kõik sinihallid, silmad ja ele juuksia tuttavad, näojooned ja küsib, siis on nii väga huvitatud, et need nii väga nagu oleks kuskil enne näinud, et kes sa oled noor, mis ja siis noormees ütleb, et ma olen su pojapojapoeg. Kadri küsib siis, et mis maa see on, et kas on muinasjuttude maa ja on imedemaa. Siis haldjas vastab talle, et et see ei ole muinasjuttude maa ega imedemaa, et see on, on tulevik. Et pilgunedasime 200 aastat ette. Aga vil, palju palju õe imesid ja suuri imesid on, on nähe näidata, aga me kõike ei jõua näha ka seda sa ükskord kõik näevad seal järeltulijad, et see on nõukogude maa ja need lapsed, kes siin koolimaja siin on meie, nõukogude inimeste ja töötava rahva lapsed.
