Vanal ajal, kui kõik mõisad olid siin ümberringi, siis juhtus Kadrina mõisat niisugune lugu, et mõisa suur rehi läks põlema. Eks mõisatöölistest oli siin, elas seal mõisas. Esimene, kes selliseid tulekahju, nälg ja katk ei saanud, siis kindlasti teha seda, et kuidas arvati, et kas mõni sülitas või läks kuidagi reheahjudest, aga nii, et isegi luuga mindi kohti, tutt kutsuti tunnistajast kohtus teisiti. Jah, tunti käest, et et kui vana sa oled tuttides nii maa kui meie Leenagi, kui vanasid lehena on nii vana kukuubjaski ei saanudki siis õieti seda vanadustiheda. No kuidas sa siis seda tuulekaasi nägid, no läksin välja, nägi Neptuuni tuuningut hoobist ja no. Aega siis diad, ma tean päeva järel, alati, kui päeva peale vaatan, siis Dianara umbes mis kellaaeg, no kohtust öeldi, et vaata nüüd päev paistab, et mis kellaaeg on tuttidest, siit ma kedagi aru ei saa kätte, las ma lähen oma õue, tema ÕS-is, siin paistab päev, siit kõlas neljani. Majadega ühest, aga kui ma oma õnge lähen, siis paistab vana paju kõvasti, siis sealt ma saan aru, et miski.
