Nii nagu inimesi on olemas erineva iseloomu ja ellusuhtumisega on ka linnuliikide vahel erinevusi nii seltskondlikke kalduvuste kui ka muude omaduste osas. On eraklike linnuliike, kes suure osa oma elust veedavad üksinda ning ainult järglaste saamise eesmärgil suhtlevad liigikaaslastega näiteks kakulised on pigem erakliku eluviisiga. Teisest küljest on liike, kes üksinda kohe kuidagi ei taha olla ja nii pesitsemise ajal kui ka väljaspool seda aega pigem otsivad. Liigikaaslaste seltsi. Näiteid ei pea kaugelt otsima. Kõigile tuntud varblased on sellised tegelased, kes ikka kambakesi kokku hoiavad. Ka tänases saates tutvustan lindu, kes armastab salkades liikuda. Sabatihane on küll nime poolest tihane, aga eluviisi ja ka välimuse poolest meie teistest lihastest üsna erinev. Noh, kui võrrelda näiteks rasvatihase või sinitihase või salutihasega, siis tõesti võib teatud üsna olulisi erinevusi näha. Kui teised tihased pesitsevad valdavalt õõnsustes, mis on juba looduses olemas või või teiste lindude poolt valmis tehtud siis sabatihane teeb enda pesa tervenisti ise. Nagu kukkurtihane või Aafrikas elavad kangurlinnud, punub ta oma pesa ise kokku kasutades selleks samblikke sulgi, ämblike muna, kookonite niite ja muid looduslikke materjalide osasid, mida ta siis loodusest leida võib. Pesa ehitamine on aeganõudev töö ning sabatihase paaril kulub selleks kuni kolm nädalat. Sabatihastele kollektiivne vaim tuleb esile ka nende käitumises, kui pesitsemine mingil põhjusel untsu läheb. Nimelt ei hakka sabatihased uue pesa kallal vaeva nägema, vaid pühenduvad peale sellist ebaõnnestunud pesitsemist mõne naabruses elava teise sabatihasepaari aitamisele. Ühe uuringu tulemused näitasid, et ligikaudu pooltel sabatihase paaridel, kes pesitsesid, oli ka oma liigikaaslasest abistaja olemas. Enamasti on abistaja ja abistatav, omavahel suguluses ja isegi lähisuguluses. Nii et tegemist on mõnes mõttes onupojapoliitikaga. Kui sabatihaste pesitsusaeg läbi saab, jäävad nad oma liigikaaslastega salkadesse kokku ja veedavad ülejäänud osa aastast ringi liikudes salkades, toitudes ja puhates. Sabatihastele ei ole küll eriti palju, kuid salga liikmed hoiavad omavahel peaaegu pidevalt hääle abil kontakti. Seda eriti liikudes. Ja siis, kui mõni salga liige teistest maha jääb, siis muutub ta hääl valjemaks ja nõudlikumaks ning teised sabatihased seal salgast teavad teda selle järgi oodata. Kuulame nüüd ühe sabatihase salga hääli augusti keskpaigast, kui pesitsemine on juba lõppenud. Lisaks tihaste häältele kuuleme salvestuses ka hariliku Alurysikas eristamist. Sabatihane erineb teistest lihastest ka välimuse poolest. Kõige ilmselgem tunnus on tema saba ja selle pikkus on tervelt pool kuni pool tema kehapikkusest. Kaalu poolest on ta aga siiski pikast sabast hoolimata väga kerge. Kui meie kõige väiksem lind pöialpoiss kaalub keskmiselt kuus grammi siis sabatihane on vaid paari grammi võrra raskem. Ehk siis kaalub keskmiselt kaheksa grammi sabatihase häältest kõige kergemini. Äratuntavad on karedama kõlaga noodid, kus võib aimata justkui r-tähte, nii et soovitan see häälitsus endale meelde jätta ja kui teinekord kuuleta kuskil metsaservas salgakesi liikuvate tihaste nokkadest just sellist häälitsus, siis teate isegi nendele lindudele otsa vaatamata, et tegemist on sabatihastele.
