Jäin mõtlema, et mis asi meie sees on loomaarmastus. Kui muidugi on. Miks võtab inimsugu kodudesse lemmikutena sadu miljoneid koeri,  kasse, ilukalu, hamstreid, papagoisid, kanaarilinde,  keda veel kõik? Miks kasvab meil toas kummipuu havisaba või juudihabe? Lihtsalt ilusad ja armsad. Selgituseks nagu ei piisa. Näib olevat nii, et me ei võta enesele kodudesse loomi  ja taimi üksnes sellepärast, et nad on kenad  või toredad vaid me lausa vajame neid. Vajame rohkem, kui tavatseme tunnistada. Ja mida linnastunumad me oleme, seda rohkem neid vajame. Sest. Üks kutsikas või merisiga võib-olla selleks viimaseks  niidiotsaks õlekõrreks mis seob meid veel päris maailmaga loodusega. Ja kui seegi side lõplikult katkeb. Läheme oma üksinduses kurbusest ogaraks. Mida siis teha? Ehk aitab see, kui lähme ratsutama. Arma ratsatalu Lääne-Virumaal on küllap paljudele  hobusesõpradele teada ja tuttav koht. Kogu neljaliikmelise perekonnaelu keerleb siin ümber hobuste. Kes veel ise ei ratsuta, see naudib ratsatalu rõõme,  omal kombel tegemistest puudust ei tule. Arma talu on sinu vanaema, vanaisa. Talu, ja, ja et ma olen siin oma lapsepõlve suved veetnud,  nädalavahetused veetnud ja, ja mingil hetkel  siis kolisime kogu perega siia, päriselt  siis maale elama. See juhtus siis, kui Mare neljanda klassi lõpetas. Tuli leida võimalused, kuidas maal ära elada. Vanematel oli ideid mustsõstra istandusest  ja lambakasvatuse kuni väikese külapoe pidamiseni. Sa oled erinevat aega näinud, siin talus. Olles ise samas veel nii noor inimene kas maal on raske  hakkama saada? Võib-olla nagu kohati on, on nagu praegu see maaelu nagu  natuke võib-olla liiga ilustatud ja kohati ta on jälle liiga  koledaks tehtud, et on nagu sellised hästi palju nagu  sellised äärmused. Aga ma arvan, et see on seal kuskil keskel,  et on nagu väga ilusaid hetki, on nagu nagu tõsiselt armsaid  asju on selliseid pisiasju, mida ilmselt tuleb nagu õppida,  hindama väikseid, mis iganes, tuled hommikul õue,  et kevadel kõik on ülaseid täis, kuuled,  esimesed kajakad hakkavad mere peal häält tegema  või sügisel, kui linnud lähevad. Või tuleb esimene lumi, et need on sellised hästi väiksed asjad. Aga nagu nautides, siis saad nagu raskemate asjadega  ka hakkama, et noh, loomulikult on siin hästi palju rasket tööd. Oma salatid, ürdid, oad, sibulad, kurgid,  suvikõrvitsad, et need tulevad ikka kõik omast aiast. Sügisene rikkalik õunaaeg meeldib nii perekonna noorimale,  Aimarile kui ka perekonna suurimale ismanile. Räägi üldse, kuidas see aastaring sul siin talus nagu käib. No eks eks aastaring käib niiviisi loodusega nagu samamoodi,  et ütleme siis niiviisi, et kõige nutusemad kuud on  siis november ja märts, mis on porised, sellised külmad ja,  ja, ja niisugused nukrad, kus on võib-olla külastajaid vähem,  aga samal siis samal ajal on siis aega nagu rohkem nagu ise  olla ja puhata. Suvi on nagu suvi. Sellise kõige rahvarohkem aeg on, on nii,  majutajaid on ratsutajaid, on ratsalaagreid,  et terve suvi on selline hästi-hästi töine  ja siis nii kui algab september, nii lõpeb meil  ratsalaagrite hooaeg, et ma ütlen alati,  et esimene september on mul siis nagu esimene puhkepäev  peale suve, sest tegelikult ta nii on, sest et noh,  esimesel septembril ei tule üldiselt keegi ratsutama. Et siis siis on, siis on jälle uus selline ajajärk,  et siis on vaja palju asju sisse teha, saab marjametsas veel käia,  seenemets. Otsas, et oma aiasaadused purki pista. See on kuidagi nii klassikaline, et väikesed tüdrukud  armastavad hobuseid ja ratsutamist. Nii oli see Marel ja nii on see peretütre Lagnesel. Mare on ka Säreveres hobusekasvatus õppinud  ja praegu elab siin talus 19 hobust. Meil on siis nii noori hobuseid on päris selliseid aastaseid  paar tükki, varssasid. Siis on meil selliseid vanemaid hobuseid kogenud,  kes on lastele hästi head selliseks esimeseks hobuseks  ja siis on niisugusi nooremaid, hobuseid,  kellega siis kogenumad sõitjad sõidavad erinevat tõugu  ja erinevad tõugu hobused ja neil on siis Eesti tõugu hobuseid. Kõige rohkem ongi Eesti tõugu hobuseid. Et nad on noh, siin karjast ka vaadata, et nad on sellised  väiksemad Nad on sellised hästi kompaktsed, hea tervisega. Sitked Eesti kliimale siis peavad kõige paremini vastu. Siis on Tori hobuseid, On kes on siis suuremad,  on samamoodi sellised rahulikud, kindlad saab panna vankri ette,  kui vaja. Ja moment kohe meil päris puhtatõulist  raskeveohobust siin ei olegi, kuna ta läks pensionile,  aga tema järeltulija, siis tema on siis ristand,  et raskeveotõugu ja eesti tõu ristand kõige väiksem on meil,  jah, siin see Setlandi poni. Tema on meil nagu talumaskott, selline ta on küll kõige  noorem temaga veel sõita ei saa, et ta on alles kahe aastane aga,  aga samal ajal siis kunagi tulevikus on ta kõige  väiksematele sõitjatele, siis esimeseks hobuseks. Arma talu on peretalu, kus hommikud algavad ühiste  plaanipidamistega ja päevad veerevad õhtusse ühiste  toimetustega hobuste koplis tallis, peenramaal,  köögis, kanalas või õunapuuaias. Vastutus ja risk tuleb endal kanda täpselt samuti nagu rõõmutki. Ühe tööga puhkad teisest tööst täpselt niimoodi ongi,  et noh, ütleme, arvuti taga istumine ja,  ja selline Kirjatöö, või paberitöö on selline, noh kui ma seda ei peaks tegema,  ma ei teeks, aga samas arvuti taga siis puhkad sellest  füüsilisest ja füüsilist tehes puhkad jällegi vaimsest,  et tegelikult see on üsna selline lihtne  ja loogiline. Ilus ilm, ilus loodus ja ilusad hobused tähendavad koos  ainult ühte asja, väikest ratsamatka. Ainult et kõigepealt tuleb hobused veel harjata  ja muidugi saduldada. Sa teed siin ratsatrenne ja sa teed ratsamatku  ja lisaks sellele ka ratsutamisteraapiat. Jah, et meil on terapeutilise ratsutamise laagrid on täitsa  siis meil käib veel muidugi Tallinnast ka ratsutamisterapeut siin. Ja, ja siis mina teen asenduskodus elavatele lastele sellist terapeutilise,  ratsutamise tunde. Agnes, sina lähed täna selle hobusega sõitma. Kuidas ta nimi on? Ema. Kas tema on sulle kohe niisugune kõige lemmikum hobune  või kuidas, kuidas sa selle nüüd valisid siis? No ta, esiteks, ta on Eesti tõugu ja me oleme temaga päris  palju ratsutanud ja ta on jah, selline. Kuidas sa teda iseloomustaksid? Ta on sõbralik, no ma ei saa jätta küsimata,  et kas hobune on sinu lemmikloom ka või? Mitte koer ega kass ega kana ega küülikuega. Kuidas sa teda siis usaldada? Ta on ju nii suur ja tugev loom, et võib su maha visata,  seljast on seda ka juhtunud või, ja aga see ikkagi ratseniks. Nii, sa arvad, et omal tööl kukud? Hobune ei tee mitte midagi valesti. Siis sa küll tõesti usaldada teda, aga oled kukkunud küll või,  ja valus ei ole? No vahepeal on. Aga mu treener ütles, et kui maa ei ole kukkunud,  siis sa ei ole veel ratsanik. See tarkus teadmiseks võetud, asutame ennast minekule. Minu hobuse nimi, muuseas, on rumba. Nii kuidas sul läheb agnes seal? Oled valmis minema matkama. Kas nüüd on ühepikkune? Hobuse seljast vaadatuna avaneb teine perspektiiv. Näed kaugemale tundub suuremana. Maastik on siin hästi ilus, kuidas sa neid ratsutamisradasid,  valid? No eks ma vaatan, et oleks selline mitmekesine,  et oleks erinevat pinda ja et oleks sellist metsavahet  ja oleks mereranda ja kõik ja et muidugi lagedaid põlde siin  meil Rutja kandis väga ei ole, et siin on üsna metsa,  aga selle eest on jälle väga ilusaid metsaradasid. Mida sa ise kõige rohkem naudid ratsutamise juures  ja üldse hobustega tegelemise juures? Eks seda hobuse olekut, seda erilisust, mis hobuses on. Et seda nagu ei saa mitte üheltki muult asjalt. Et see elus loom, kes keda sa saad nagu. Panna midagi tegema, aga kes jääb ikkagi alati iseendaks? Maastik siin Lääne-Virumaal on tõesti imeilus  ja ratsutamiseks just justkui loodud. Hobune kuulub loodusesse, seepärast, kui vähegi silmad lahti  hoida ja hoolikalt matkaradasid valida, pole karta,  et maastikukaitsealal pinnasele või taimestikule liiga tehakse. Pigem tuleks karta korralikku rõõmu ja energia nea lisadoosi. Hobune kodustati ühtpidi väga ammu, teistpidi alles äsja  nii 10000 aasta eest. Hobuse tähtsust maailma ajaloos on võimatu üle hinnata,  kui Ta pole kaugeltki ainus loomaliik, kes on suurel määral  mõjutanud meie tsivilisatsiooni. Näiteks kodustati enam kui 5000 aasta eest Hiinas siidiuss. Tema kookonitest ei valmistada üksnes siid niiti,  vaid neid ka röstitakse ja süüakse. Muide siidiuss ei ole miski uss, vaid hoopiski liblikas. Liblikad on meie teadvuses aga ilu, imekiire hääbumise sümbol,  eks. Muidugi kõik kaob, kõik hääbub, kuid. Tänavu raiuti osa meie liblikaid, raamatuid. Tusse. Kui kevadel esimest liblikat näeb, on talv selleks korraks lõppenud. Liblikas võrdub suvi. Seda huvitavam oli vastu sügist minna Sagadi mõisa lilleaeda  päevaliblikaid otsima. Just september ongi viimane võimalus nende vaatluse,  eks, sest sooja on veel vähemalt 12 kraadi  ja toidutaimi leidub piisavalt. Meie oleme harjunud ennustama oma suve selle järgi,  mis värvi liblikat me esimesena kevadel näeme,  et kui on kuldne, siis tuleb kuldne suvi  ja kui on kirju, siis tuleb kirju suvi. Mida sinule liblikas sellel kevadel ennustas? No see inimene, kes hoolega metsas käib,  sellel tuleb alati päikeseline ja kuldne suvi,  sellepärast metsas talvituvatest libikatest,  noh üks peaaegu esimesi ärkajaid on lapsulibikas  ja kelle isased isendid on siis need kuldkollased toredad liblikad,  kes siis üsna varakult lendama hakkavad,  nii et siin nagu teist võimalust ei ole. No kuhu poole ma püüdsin, on see, et minu käes on praegu  sinu selle suvine suur töö, Erki õunapi ja sinu raamat,  Eesti päevaliblikad, mis. Tõesti võib vist öelda, hiilgab oma põhjalikkuse oma väga  kvaliteetsete fotode ja, ja sellega, et ta võib olla  ka liblika uurija, algaja liblika uurija jaoks. Selline käsiraamat, miks sa päevaliblikatest raamatu kirjutasid? Kui me vaatame Eestis ilmunud materjale,  siis ju viimane selline pakk üks tumedate kaantega Viidalepa,  Eesti liblikate raamat, kus muuseas mul oli au esimese  kaanepildi autoriks olla. On ju ikkagi väga nii-öelda vana ja tänapäevase info koha  pealt natukene aegunud. No see aegumine tähendab seda, et muutub ju libikate levik,  eks on ju ka siin vahepeal meile juurdunud liblikaid,  keda nagu viidal raamatus veel ei ole. Eks me natuke rohkem õpime ju teadma ka nende bioloogias,  nende elukäigust, vaeva sellega tõesti oli,  mis seal salata, tähendab ma ausalt öelda ei teagi,  et ühegi teise raamatuga oleks mul nii palju olnud. Liblika isend, kelle fotoraamatusse pääses,  pidi autorite nõudmisel olema võimalikult autentne just meie  piirkonnale omaste alamliigi iseärasustega  sest ainult sellised eksemplarid iseloomustavad Eesti  loodust piisavalt täpselt ja aitavad algaja liblikahuvilised  liiki õigesti määrata. Üks selle raamatu vaieldamatu tugevus on filigraanne  värvitahvlite osa, mis aitab vahet teha umbes 100-l Eestist  leitud päevaliblikal. Ma julgen öelda, et sellise kvaliteediga libikaraamatut ei  ole maailmas veel tehtud, täiesti julgelt  ja häbenematult oleme neid, vaatan. Ja on ka ja näinud ja ja noh, mis on loomulik,  et tänane aeg annab meile sellised võimalused lihtsalt tehniliselt. Nii et see on nagu kindlasti selle raamatu üks nii-öelda  tugev pool nüüd teine pool, kui rääkida sellest nii-öelda noh,  nimetame siis nii üldosa piltidest või siis sellest osast,  kus siis on siis teisalt jällegi ka juttu sellest  või pildilugusid sellest, kuidas lülikad reaalsuses tegutsevad,  kuidas nad looduses välja näevad ja teevad? No siin noh, selline lõbus loo võib rääkida ju sellest,  et no ütleme, viimase pildi siia raamatusse tegime  sisuliselt nädal aega enne raamatu ilmumist oli võimalik  käia veel kevadel ja pildistada ära selline näiteks  rabaliblika nii öelda elupaik, kus tõesti  ka rabaliblikas on pildipeal ise olemas. Noh, väga lihtne on ju, et lähed kuskile elupaika,  räägid oi, siin ela pilbikas, aga kui pildi peale ei ole  ühtegi liblikat sisse, pilt ju ei ole veel. Nii et aga siis sai, oli kravapilt enne ka raamatus,  aga seal ei olnud ühtegi ühtegi liblikat,  nüüd natukene siit edasi, kui lähed, ütleme see pilt,  mille pärast sai nii-öelda spetsiaalselt  siis mindud ühte rappa ja kes tahab nüüd libikat leida,  siis näed, siin koore peal on olemas ilusasti raba silmi  ka veel tegelikult täiesti eristatav, kui tead vaadata  ja oskad vaadata. Ehk see on see autentsuse küsimus, millest jälle räägime,  ma ise ka õppisin väga palju raamatu tegemise käigus  ka ütleme kevadel kohe sai teha sellise paari  tähnivõrklibika käte pildiga ta mul enda enda kogus näiteks  üldse ei olnud ja, ja see oli võimalik ka veel raamatusse  sisse panna. On ju siin ka üks selline vahva, vahva selline ülelaotuse pilt,  kus on siis korraga kuus, kuus libiseliiki tegelikult pildi peal,  noh, see on siis aastast 2011 üle hästi libikarohkel aastal. Nii, aga minu käes on pinokkel ja liblikavõrk  ja ma saan aru, et saatus on meie vastu,  et me oleme seisnud siin nüüd kena 10 minutit  ja mitte ühtegi liblikat ei ole meie ümber lennanud. 10 minutit looduses käimisega on nii lühikene aeg,  et kui me räägiksime kolmest tunnist, et  siis me hakkaksime võib-olla muretsema. Nii et järgmised kolm tundi. Järgmised kolm tundi, siis veedame siin täpselt,  et me peame ju mõne liblika ikka kätte saama  ja vaatama, kuidas siis see selline vaatlemine käib. Ja see on nagu selles mõttes eriline Eriline putuka binoküle temaga saab vaadata  nii lähedale kui pool meetrit, et tavaliselt binoklit see  asi näeme kaugeid asju ja siis inimesed alati imestavad. Noh, mis putuka inimene binokliga teeb, aga ütle,  ei mina vaatan putukaid, ehk näiteks kui liblikas oleksime  siin selle õie peal, mul ei ole mingit probleemi  selle õie peale fokusseerida ja ja ma võin minna isegi  nii lähedale, seda vaatab, et noh, siin juba sellest  kaugusest liblikast heidaks minu nii-öelda binokli kaadri  täiesti ära, samal ajal see on kaugus, kus ma liblikat ei häiri. Et mul on võimalik nii-öelda ta näiteks noh,  liigkindlaks teha lihtsalt binokliga vaadeldes millisel  juhul sa siis võrku kasutad nii, anna pinoki sulle tagasi,  võrguvõrk käib alati kaasas ühe sellise järgmise väikese vahendiga,  mis on selline tops. Siin on siis selline tops. Ja ma nii-öelda arvan, et kui meil nüüd seekord veab,  siis me äkki saame kellegi siia topsi sisse  ja siis näete selle topsi nii-öelda topsi. See püüdmine käibki siis niimoodi, et tuleb  siis see võrk niimoodi pahupidi panna, et nüüd on meil  siis üks admiral siin sees ilusasti. Nii ja nüüd selline liblika vaatluse ks parim vahend ongi  ka selline tops, et kui me tahame lähemalt vaadata,  siis võtame selle läbipaistva topsi. Nii. Nii, nüüd on ta siin sees ja nüüd ma panen siia  ettevaatlikult kaane ka peale. Ja ta tahab muidugi päikese kätte lennata,  et parem kui me vilus seda teeme kusagil  ka aga see on siis topsi sees võimalik nii-öelda noh,  ilusasti nüüd täpsemalt jälgida tema tunnuseid on võimalik  ka natuke suurendusega seda, seda, seda nii-öelda  tiivamustrit vaadata. Et see ongi selline klassikaline libika vaatluse nii-öelda variant,  et saame siis nii-öelda siin libika ära määrata. No see oli juba muidugi lendust näha, selline tore liblikas. Ja kui me oleme siis vaadanud, siis laseme ta tagasi looduse  praegu hakkab looduses vihma sadama ja mis saab liblikast,  kas see on? Laseme ta välja, vaatame, mis juhtub, et läheb,  lendab nii et ei juhtu midagi, läheb kusagile puulehe alla peitu,  temaga. No siin on nüüd siis meie Noh, see kevadine vahel öeldakse tume liblikas. Aga tegelikult ta pole üldse tume, kui vaatad,  vaatad niimoodi, et on tumepruun, selline kirsipruun,  valgete servadega, öeldakse leinalibikas,  ehk siis on see must, libises kevaditi, kes lendab tema  siis ka talvitub nii-öelda valmikuna, aja. Praegu siis kogub endale jõudu siis algavaks talvehooajaks  ja kevadeks ka, sest ega varakevadel ta süüa ei ole. See, et esimesed kevadised lennud teeb ta siin sügisel  kogutud nii-öelda söögiga ja noh, mis on nagu hea näha  praegu päikesest natuke pilve alla ja siis läks kohe rahulikumaks. Ja nüüd läheb lend. Et hakkas talle meeldima kohe. Päevaliblikad ju on juba selles mõttes sellised vahvad ilbikad,  et et noh, seal, Te ei ole ühtegi sellist liblikat, mille peale vau ei saaks öelda,  kui mingil moel pilti teed, ütleme kasvõi vaatad nii-öelda  kaugelt on libikas üheplaaniline, aga võtad kasvõi laps liik ette,  kes vaatad oi, kollakas või selline rohekas kollakas,  vaatad lähedalt, tema tiivasoomuseid on hoopis teine lugu. Sinu peale nii, ära liiguta. Ja ära liiguta. Ei, ei, ei. Sina, sina, sina. Tootoot. Nii selle liigi leidmine on väga hea siin sagadis. Sellepärast et see on selline natuke klassikaline metsaliik. No siin on nüüd meil siis kolmas tänane koos kärbsega  ka tema on nüüd siis kärptiib väike kärptiib. Ja tema on see klassikaline metsaliik, ta kuulub  ka nende liblikate hulka, kes talvitub almiku  ka nii-öelda siis valmistub talvitumiseks ilusasti  rahulikult paigal. Ma iseloomulikult tunnusin, et C täht seal taga tiiva peal,  selline siis ka tiiva tiiva niimoodi muster  või muster on selline, noh, nagu puuleht. Ja valge s just ladina keele nimi käib ta niimoodi  polügoonia s. Side ki. Album. Meil oli õnnelik liblikapäev, nägime veel koerliblikat  ja sinitiiba ning proovisime neid Urmas ja Erki õunapi  raamatu abiga ka määrata. Aga kui te arvate, et liblikahuvilistel pole sügisel enam  sagadisse asja, siis päris nii see pole. Vähemalt kuni jõuludeni saab seal vaadata Urmase uhket  ja harivat liblikanäitust ja nii olete gi uueks liblika  suveks hoopis paremini valmistunud. Leblikas üllatab meid siis, kui näeme teda ebatavalises  kohas või ebatavalisel ajal. Muidu ei pruugi me tema lendamist laperdamist tähelegi panna. Üldse on märkamisega nii, et kui me tähelepanu ei koonda,  märkamisteks valmis pole siis võivad meil jääda oma  ka nii suured asjad nagu Eesti kõige kõrgem mägi  või kõige sügavam järv. Kus on Eesti kõige kõrgemad sügavamad järsemad  ja suuremad looduslikud vaatamisväärsused ikka Võrumaa  metsade vahel, kuhu viib osooni rattasellide viimane siht. Esimesena jääb tee peale Rõuge suurjärv. Maalilise rõuge ürgoru seitsmest järvest on suurjärve eriline. Oma 38 meetriga on ta Eesti järvedest kõige sügavam. See on nii sügav, et siia sisse võiks vabalt lasta  neljateistkümnekordse tornelamu. Legend räägib, et kord olid seitse venda korraga Rõuge  vanasse kirikusse läinud, mis peale kirik Suurjärve põhja kadus. Nüüd on vahel suvel ilusa ilmaga näha ka kiriku torni  veepõhjast ja kui hästi vaikselt kuulata,  võib kuulda ka hõbedaste kellade kaja. Rõuge ürgorust liigume edasi, Eestimaa Himaalajasse alanud  lakkamatu vihmasadu sõitu lihtsamaks ei tee. Vihmakeebi kandmine tundub mõttetu, sest soe suveilm ajab  keebi all higistama. Kord tõustes siis jälle laskudes jõuame lõpuks suure munamäe jalamile. Siit on vaatetornini veel 62 meetrit tõusu,  mis siis ikka ratas koos varustusega käekõrvale  ja üles. Poleks arvanudki, et Eestimaa tippu jõudmine raskete  ilmastikuolude tõttu nii raskeks võib kujuneda umbes 150  trepiaastat ja 29 meetrit veel ja siis peaks kogu Eestimaa  valla olema. Nagu näha, oleme pilvedest juba pealpool,  seal taamal laiuvad igal pool metsad ja kõrged kuplid. Siin Haanja kõrgustikus olev suur munamägi on tegelikult  nii Eesti kui ka Baltimaade kõige kõrgem mägi ulatudes  merepinnast 318 meetri kõrgusele ja siit vaatetornist 346 meetrit. Siit avaneb, endab peaks avanema, kui ilm on ilus vaade 50  kilomeetri raiuses üle Eestimaa. Pea pilvedes tuleb õhtuks uus laagrikoht otsida  ning selleks tundub hea koht olema naaberKupril vällamäel  asuvas RMK punktis kusjuures Vällamägi on oma 84 meetrise  suhtelise kõrgusega Eestimaa kõrgeim mägi,  jäädes merepinnast mõõdetult munamäele siiski alla. Uuele mäele sõit tähendab meile raske päeva viimast pingutust. Laagri paika jõudes saame lõpuks rattad nurka heita  ja laagri üles panna. Kui märjad riided kuivade vastu vahetatud,  telk üleval ja lõke praksuv on aeg viimaste plaanide tegemiseks,  sest matka lõpp pole enam kaugel. Üks olulisemaid vajadusi värske vesi saab lähedal vuliseva  oja tõttu samuti lahenduse. Teeme pudeli täis. Siis on hommikul ja süüa ja kohvi teha ja teile kaasa kuluka. No mida sa matkalt veel tahad, kui sul on olemas varjualune,  kuivad riided värske vesi, elav tuli, ei,  head kaaslased. See ongi matk. Viimase päeva ilmateadet vaadates selgub,  et kui hommikul kiiresti kõrgustikult alla kihutame,  saame pool päeva kuiva nahaga läbi mõeldud,  tehtud jõuame vihmapilvi ennetades kohta,  kus rataste alla jääb vast teekonna kõige ilusam rattatee. Ürgse oru kallastel tervitab meid kõrge müüriga ääristatud  niinimetatud setumaa Emajõgi. Piusa ehk pimsa jõgi on oma 214 meetrise langusega kõige  suurema langusega jõgi Eestis. See on tuntud ka kui vesiveskite jõgi, sest kunagi asus siin  kuni 39 veskit ehk üks veski vähem kui kolme kilomeetri kohta. Piusa näeb siin lõigus välja üsna tavaline,  siis jõe kaldal asuvat uhket seina ei saa tähelepanuta jätta. Tuntud Türisalu-pakri ja panga pangad kahvatuvad siin sees täielikult. Piusa jõe kaldal asuv härma mäemine müür on Eesti kõige  kõrgem liivakivipaljand. 43 meetrise kaljuseinal võib vaadelda erinevate ajastute  liivakivi läbilõiget. Kollakas, roosa ja valkjaskollane asendub rooste,  pruuni värvusega. Kust müüri me kaua imetleda ei saa, sest vihmapilved jõudsid  meile lõpuks ikkagi järele viimased kilomeetrid Piusa  raudteejaama ni möödunud padukas, kuid enam me sellest ei hooli. Retk on läbi saamas ja Valgamaalt alanud,  Võrumaad läbinud ning Põlvamaal lõppenud teel kogunes  kilomeetreid kokku 200 ümber. Lisaks vahelduvale ilmale, lõpututele, teeäärtele  ja kaunile Lõuna-Eesti maastikule on nähtud  ja kogetud rohkelt. Oranži porgandisse jõudes oleme väsinud,  aga õnnelikud rattad on üleni porised, kuid pidasid terve  tee vapralt vastu. Hinges on kirjeldamatu tunne. Meie tänased lood olid veel üsna suvise näoga,  kuid lõpuks tuleb mul ikkagi välja ütelda see tõsiasi,  et täna on juba selle sügise 13. päev. Julgen koguni lisada, et nädala pärast on 21.. O kolm. Osoon.
