Oma lapsepõlve mängukaaslasi mäletan ma kõiki väga selgesti, aga kõige paremini on mul meelde jäänud naabriperepoeg, väikene Eini Eini oli naabri ainukene laps nelja aastane, väga meeldiva moega poisikene ja ta oli oma vanaduse kõht nii hästi arenenud. Vanaisaga nad käisid alati ühes vanaisa oli tal ka nii kaunis vana juba 85 aastat vanaga vanaisa oskas kõiki laule ja jutte ja vanalugusid ja poiss juba sellegi vanaduse juures väega taipad, siis nad olid kaks lahutamata alati, kui vanaisa läks tööle, siis oli poisse. Suur sõprusele nende vahel, no meie olime siis karjase, oli mu vanemad ja karjajuurekogusid harilikult siis kõik talulapsed mängima, seal oli nii ja mängi, mängisime liin muidu ja tädi kunsti, kas kingsepp kodu ja kui olite siis mängud mängitud ja keegi mängude juures eksisin, nõuti panti ja panti lunastati välja, et igaüks pidin midagi tegema, kes hüppama, jooksma, laulma, no ei mängi siis ka meiega yhes ja talili pajuviile ja vanaisa oli selle tehnik, pois puhus seda vile ja, aga mis ta seal eksis mängu juures ja meie ütleksime, et anna vilje ära, et see on sinu pank. Ta andis ka tõega niikuinii korda, eliia nagu nõuti, andis siis oma pandi. Ja kui hakkas pantide välja Luunastamine, siis see noh, tuli mõnikord ja meie ütlesime, et loe meile midagi, mis vanaisa on õpetanud eni, ronis kivi otse, tegi väega nii tähtsa asjaliku näo ja pani käed vaheliti nagu vanaisagi ja hakkas lugema märgiskaks kaedrina Kadrinas neli jõulujõelust kuusk küünlapäeva küünlapäevast seitse maarjapäeva maarjapäevast neli jüripäev. Eni jäi seisma, meie ütlesime loede siluetis. Kui jüripäev, siis on suvi käes ja rohkem mul vaja ei olegi. Teised lapsed naersid Antsideenile vile kätte. Õhtute siis nad, ta oli alati vanaisa kõrval sängis ja siis nad kõnelesid kõigist huntidest ja karudest, omal ajal oli seal talu ümbruses olnud, hundid olid käänud ja karud olid ja siis seal oli ühel põllul isegi oli üks nimetuse, et see oli Karulava nurk, tähendab, et sinna oli karu lava ehitatud ja ja sealt tuli karu püütud ja varitsenud, kui karu tuli sinna kaerapõldu. Ja noh, nii et ta vanaisast kunagi maha jäänud, ei, siis juhtus nii, et ükskord oli vääga kiire eine aeg kuum ilm oli luukuli vääga palju laiali ja vanaisa rabasse ruttu minna, ta oli alati oma kõrge vanaduse peale vaatamata nii agar töö juures ja siis hobuse oli ühes võtnud veel, et hobune sööma viia ja siis endale reha, et loobu, liigutata. Poisikene oli sellega väga harjunud, et ta vanaisaga ühes käis ja tahtis seekord ka kindlasti minna, vanaisal aega ei olnud ja poisikene nägi, et vanaisa teda juutaja ja hakkasin nutma. Ja aga vanaisa ei, ei olnud aega ja seisma jäänud ja ju ja lükkas siis ta ei tahtnud teda järele, jookseb ära vahelt kinni, ise tuli hobusega, teisel põlvel lükkas värava kinni. Poiss nuttis kõvasti, hõikas vanaisa, ära mine ja vanaisa ära minu maha jätta, aga nägi, et vanaisalt õega tagasipööre ja hõikas, et kuule äi, tule tagasi, et lepi, määre eni jonni enam ai kuulis seda juttu, noh, jutt oli nii, et ei ikkagi võinud edasi minna ja viskas hobuse nüüd hobuse ohjad sinna aia külge ja pöörasse väravi juure tagasi ja siis väike valge käsi ja suur Korzone ulatasid kahekesi värele vahelt ja siis leppisid ära. Poiss pööras vil rusikaga, pühkis silmast pisara ja püüdle, pööras mööda tänavat tuva poole. Vanaisa võitis hobuse ja reha ja läks kiiresti heinamaale. Aasta pärast väike veini sai juba viieaastane, siis tabas naabriperet raske kaotus. Väike eine, vaigistas soojad õpe ja suri. Vanaisa Jahaneli hüüdja päevade seal pojapoja haigevoodi juures, aga aga laps on ikkagi väga raskelt haige ja siis lõpus vanaisa. See mõtles, et veel viimane abinõuannete arste täna oli elupäevad nii terve inimene öelnud, et ta ei tulnudki selle peale, et ilmalgi arsti kutsu. Ja siis, kui arsti mindi tooma, siis vanaisa läks aeda trepikirjalt, otsis kasetoost karbis neli kuldraha välja, et anda nyyd arstile. Ta oleks kõik nii, tähendab, et omad ükskõik, me saanud, kui oleks pyyastnud toodigi siis mustajaoskonnaarst kruuse ja siis koer Ta oli robot andnud ja lapse ära vaadanud, siis vanaisa tahtis talle need kolm või neli kuldraha seal anda ja kõneles nii, nii suure palvega ja nii andvalt seda arstile, et arsti öeldakse, et hästi annetelevate küll, et arstid olevat küll karmid, aga tõesti anneton karm arstil. Ta tahes-tahtmata läksid silmad niiskeks, kui ta nägi seda. Ja kuidas see vanataat nii paljudele raha pakkused nagu olles täna käes nüüd tõega elu ja surm. Ale magad, Ast nii palju ei võtnud, võttis, nagu ta harilikult oli võtnud ja ja siis läks tröösti vil kuidagi, nii kui ta oskas seda vanataadi, tegi ja ütles, et laps kindlasti öösi sureb ja surigi. Mäletan, et südaöösi me kõik magasime, aga siis soe suveöö oli ja aken oli lahti ja nägime, et naabridaat Jaan paneb pea meie aknalaua pääle. Ja siis, kui meie peres püsti, et, et noku ta on haigega, siis taat vastas, et ei ole enam. Et ma oleks võinud hommingugi tulla juba ka, et et kõneleme sinuga, tähendab, et minu isaleti Tiidale kirst, aga ma tulin juba öösi, tähendab, et ta südamevalu oli suur vannimure. Et ta ei saanud magada. No algaski siis kibetalitus ja matuste vastu valmistamine, siis kõik jätsid oma tööd nagu ikke, talu talus kombest õlid pooleli ja Läksid matusse maja juurde, seal tapeti loomi. Keedeti-küpsetati valmistati saia sellepärast, et väikse mehe ema oli ahistanud. Kui kõik oli valmis, siis anti meile lastele need kuuseoksad korviga, et tehke nüüd seda surnud Tiide ja siis meie raputasime nii kava võimalikult püüdsime seda tyyp pikendata. Meil oli kahju, et meil oleks või seda pikendanud, kui palju nii oksatega kasva, kuni sinna surnuaia juure siis surnudki sai tehtud väravast välja ja mille Sillakeseid mööda küüniste siis toodi väikene vesi kirst ja kanti vankrile ja viidi siis Kodavere kalmistul õpetaja kõnet pidamas ei olnud, aga oli siis see noor köster Soodla ja ta pidas väga ilusa kõne seal parajast 100. vihma ja siis ütles Soodla, et tähendab, et loodus nutab meiega ühes ja hauda aeti kinni ja siis ma mäletan, et hästi suu ja laia niisugune madala oksatega pärn oli. Ja siis kui autse kinni aetud ja valge veidki ristike pandud siis oli niisugune tunne nagu neid pärna oksad varjast üle seda hauda. No siis, kui kõik oli seal. Nii vääga vajunud talini väga sirge ja, ja suur ja nii tugev ja jõuline, aga siis väega lini alla poolena nagu mureli teda vajutanud. Siis see Soodla kõneles talle midagi nii troosti pate väga ilusasti, siis siis sõitsid kõike sealt tagasi, sealt kalmistult hiljem nagu rahvasuu ütleb ette. Et surmajäljed tasutakse. Paar aasta pärast nägi vanaisad jälle väikene mees kõndis temaga, aga seda esimest suurt sõpra, et seda ei saanud ta unustata kogu oma eluaja jooksul, muuseas, ta ei lase üheksakümnete kuus aastat vanas.
