Peipsi rannikult umbes kolm kilomeetrit kaugele läheb. Seppa Jaagu pere pere ei ole väga suur. Talun, neil väikene aga elavad muidu kaunis korralikult. Hästi on peremees Jaak ja siis jaagu esimesest abielust tütar Loviisa ja jaagu teine naine. Jaak on väga range meesiani, käib kirikus ja loeb jumala sõna piiblit ja teda kirja eriti hurjuta palati küla noori. Et alati üks pidud ja pidude pidamine ja tantsud jal noort käevadivil hoiavad käe alt kinni, et ma ei saa aru, et mis vanemad on neil tütardel ja et kes niiviisi lasevad käia ja hulk kui ja ei näe, kuuled, mis ulaelu elavad. Lapsed nõelavad kõik nii. Nii rahulikult, kaunis uhkelt, kaige vil teiste ees ja üks kõrv tabab seda. Rahulik Kuue elu. Suur löök või põrutus. Tütar Loviisa saab vallasemaks. Loviisa peigmees kuuleb, et luud nii kaugelt kaduv, nii kui vits vette ei, ei näita, nii et nii kui ei olekski teda ilma seinad ja jaak on sügisel aedia jaak, saab kuulda niiviisi, et et jaagu naene tähendab Lovisa võõrasema ütleb, et enam kahtlust ei ole, et et õigesti, et väikene laps tuleb meile nüüd majja. Esimese vihaga võtab jaakrihma ja peksab, seal on rukki rehepeks peaksetakse koodiga. Jaak võtab rihma ja peseb, peksab rahulikult, töötavad tütre läbi sõima pil õõtsa ja ütleb et ja sinu tüdruk löön ma jalamaid majast välja katsele. Lapse, ma võin küll võtta enda enda majja ja Andale siis leiba ja peavarjukülarahvas ütlevad, et no nii pilkavad väega mitte tütart, vaid eriti Jaaku, et ta nii väga alati teisi kõnelesid, ütlevad jaak jätkani vaikses ja mornis teenes ette, kõnele pähe ja ja ütleb, ütlevad külarahvas, et nüüd on vana sepa Jaagule. Noh, see Jaagun küla alguses väga pahane, aga hiljem kui laps sünnib, siis tuleb nii välja, et jääb nii ema kui ka lapse sinna jaagu tallu elama ja tähendab, et on ära leppinud ja ma pahameelest üle saanud. No vanematega on siis niiviisi, aga nüüd tuleb minna kirikuõpetaja juurde, oma last üles andma? Jaa, lovi sa lähedki siis, aga ei lähe mitte selle kirikuõpetaja Valtri juure, vaid läheb köstri Sauli juurde. Köster. Saul on, tunneb Loviisat juba leeripõlvest ja püüab ütelnud väega tubli tüdruk ja arukas ja töökas ja. Ja siis lovi lähebki, astub köstri sinna kirjutuse tuppa väga aralt ja alandlikult, aga muidu Loovi kunagi vil seniajani ei olnud, püüad maha löönud ja kui naabrid ehk teised hakkasid tühjustada pilkama, siis lovi ütles nii hästi neile vastu, et, et kõik, kõik jääd vait, ei saanudki talle pilgata, siis tunneb ennast süüdlasena ja köster juba Tiiad juba on teada see lugu sellepärast et tavaliselt ikka ja alati on miskist heidet, kes köstrili õpetajale kihelkonna luud ette kannavad. Võtab siis ilma lovi käest küsimata, et mis ta siia tuli, selle kirikuraamatu ja nüüd lahti ja siis kirjutab siis lapse nime ja tema sünniaasta ja kuupäev ja ema nime, aga isa nime kohta tõmbab tühja joone. Ja eriti jussi, tühi Juhane mõjub selle Loviisale nii et ta paneb pea sinna kirjutuse lava najal ja hakkab väga raskelt nutma. Ja siis köster ütleb talle nii ilusasti, ära nuta mu lapse. Et võib-olla ehk on selle lapsukese ka ühes õnn teie majja tulnud ja Kristuse sõnade järele on talle ühe eksinud ja jälle leitude lamba üle rohkem heameelt kui üheksa oma õige kari lambaülem. Aga Loviisa ütleb, et ma olen üks patune inimene, kõigi jumala ja inimeste. D see. Ja siis köster vastab, et ei, et jumalanna pandest ennem kui inimene ja sisama patune. Ka see inimene, kes alati on valmis võtma kivi ja viskama esimesena teise peale, aga ise ennast nagu kunagi ei näe. Ja siis, ja see tühi joon sinna kirikuraamatus, et elus on paljugi tühje joonid, mine rahuga. Louisa läheb sealt minema väga ja lohutus ja läheb koduja ja töötab, töötab ta ennemgi, oli vääga, tüütas tüükas, aga siis töötab just tee nii kui kahekordse hoolega ja, ja armastab tüüdjal, leiab kati tööst suure lohutuse ja paistabki, et nii kui oleks need köster Sauli sõnad täide läinud õnnistus majas, tulud, lambad sygenevat rohkem kui ennem ja soe ja vihmane suvi liivaste põldude peal kasvab vilini väga ilus sellel aastal ja laps kasvab ka nii jõudsalt poeglaps ja ja siis juba nii, nii suured naerab juba emale vastu ja, ja nad on väga rõõmsad ja rahul kõigi sellega, aga viil seisab üks raske asi ees ninna viia, laps õnnistama Rakvere koolimajja, sinna tuleb õpetaja Valter ja siis sinna raatori külakooli katsuma, nagu öeldakse. Ja sinna tuleb siis laps viia, sellepärast et ristitud küll juba on ja kirikuraamatus üle taandada, tunnistama kabjad. Sealt siis see päev, kui see külakoolikatsumine on, siis kogub rahvast palju sinna juba vara oma kud hakkavad. Kõigepealt lähevad lapsed ja suuremad ja väiksemad ja, ja igasugused lähevad vanemad inimesi, seal õnnistatakse lapsi ja võetakse vanu armulavale, kes ei saa ise minna, mõned vanad inimeste vigased sealt ümberringi ja siis väikisid koduõppi, et need viivad vanema sellepärast, et nyyd nutavad kogu oma, kui kardavad õpetajad väga kurja, kärgib, riidleb ja siis kutsutakse suured niidud korda. Ta ei olnud, kes lähevad leeri, nyyd õpetajaga küsib üle ja õpilaysindit, rahvas kogub koolimaja puupüsti täis iski börside trepid, kõik ja seal kooliõpetaja tuvas käib igavene madin seal küpsetesse keeritesse, praetasime tuuesse, külast mune ja võid veel, kui on nii, et võimalikult hiiglasuured, kuhjad on kõike taldrikute peal seal ja õllepudelid tuuakse siis pärast õpetajaid on siis suur sööming. Õpetaja tuleb ja ta kaunis halvas tujus teises koolis on halvast vastanud ja ja õpetaja mõtleb, et ega siis siingi ei ole ei tea, kui hästi ja nii, et tuju on, tuju on väga halb ja kõik on nii vait ja. Aga Eduard tosson, nõrga mõistusega poiss, ta on kaunis suur juba ja küll peaks juba koolis käima, aga ta ei olegi võimeline käima, aga käsku nii et kõik peavad tulema ja siis on ka tosson Miina toonud oma poja. Kutsutakse siis sinna laua ette ja Ta julgesti minna käima, lükkab teda viidil ja läheb sinna, jääb naerunäoga seisma. Õpetaja küsib, et kas sa siis, mis su nimi on ja ja et Edeedi on mu nimi. Õpetajana muigab täisnimi peab ütlema, et miteedivaid Edward tossu, nagu ma siin siin kirjades, näe. Kassa. Kas sa lugeda oskad, poiss naerab, ei ütle mitte sõna veel uuesti küsida, juba läheb pahasest, siis ema ütleb, et ega täna õpetajahärra lugeda ei oska, aga tema laulda oskab, õpetati aktsialaadale lugema ka, aga no hea küll, laula. Jaa. Poiss naerab, ei hakka laulma, ema jälle ütleb, et ega ta teie jutu järele õpetaja Jaka Laal makat küll mina sunnini ema tuleb, vesistab vihase näo ja ütleb Nolaiidi. Ja hakkabki siis, eks äkki laulma niiviisi vehel vähe läbi nina, inski joro laseb need inglid taevas tulema ja uudse Buallelähem ja uudse poolt nad tulevad ja kaelu Buale lähevad ja. Käratab õpetaja, mis, mis laul see on? Kooliõpetaja ütleb kõrvalt, et õpetajahärra, et poissi ei ole normaalne ei ole. Ja siis õpetaja ütleb, läheb nagu baasest käega ütleb, nojah vanemate patud nuheldakse laste käte, käige minema. Edasi, siis kutsub siis kõik need õpilased kõrrast, siis kes seal olid suured ja nyyd väikesid ja riidleb ja kärgib ja arva siis mõndagi ta kiidetasi ja siis kes on hästi osanud anda see mingisugused vanad piiblipühal lehed ja kõige viimati siis, kui kõik on läbi, ilmub sepaloovjuma laps, hüljes. Peale käratab, et noh, Loviisa, kas oli sul seda tarvis, et tuled siia minu, et kõigi oma lapsega Loviisa vastabeteile õpetajal ei jõllutada tarvis, aga mul on teda küll tarvis ja kas ei ütle pühakiri, tehke sugu, täitke maad ja teid saagu palju ja vaatab väga julgelt ise üle.
