Rändame koos Hendrik Relvega. Täna me siis jätkame oma rännakuid seal kauges Aafrikas riigis, mille nimeks on Tansaania riigis, kus on väga vähe metsa ja hästi palju savanniavarusi. Ja sellest Tansaanias elab üle 100 erineva rahva. Igaüks neist kõneleb oma emakeelt ja igaühel on oma eripärased, kombed ja traditsioonid. Eelmises saates käisime külas Maasaidel. See on niisugune legend rannarahvas, kes peab iseennast maailma veisekarjade isandateks ja neil on naabritega tihti ka tülisid, sest nad peavad ka naabri veisekarju enda omadeks mõnikord ja, ja nad on niuksed sõjaka loomuga ja neid ostetud. Aga täna läheme külla ühele teisele Tansaania rahvale ja selle rahva nimi on kuumad. Su kuumad on siis selline Tansaania rahvas. Et see on kõige suurema elanike arvuga rahvas, Su kummasid onko kokku tervelt viis ja pool miljonit, noh kujutame siis ette siin kuskil meie kandis. Kui panna kokku kõik Baltimaade elanikud, siis, siis see on enam-vähem seesama, mis on selle rahva arr. Nõnda siis laulavad kikka hambad kõik hambad on üks pantu rahvaid, nii nagu kuumad. Ja ja see laul, mida nad laulavad, see on tegelikult tantsulaul siis saateks tantsule ja see tants on ka väga eripärane. Selle käigus tehakse igasuguseid niisugusi. Kaelamurdvad akrobaatilisi trikke üks kord Tansaanias olles me nägime seda. No võttis ikka judinad. Ülaselja küll, et paistis niimoodi kõrvaltvaatajana, et see on ju tantsijatele täiesti eluohtlik. Teistpidi, eks nad pingutasid kõvasti, sest ta, see oli niisugune, noh omamoodi. Tähendus, et nad näitasid turistidele Millise efektiga nad suudavad neid liigutusi seal teha ja, ja eks need olid, mõjuvad küll, need liigutused tantsijatega olid noored mehed. Vahepeal nad näiteks tantsu ajal kõndisid käte peale hästi pikalt ja tegid siis ka käte peal pea alaspidi kiireid ja hoogsaid, liigutav, seesama sujuvalt nagu nagu jalgadel tantsides ja mõnikord viskasid aina järjest minutite kaupa. On üks väga hoogsaid hundirattaid ja mõnikord ehitasid tantsu käigus imekiiresti üles niisugusi inimpüramiide ja siis see kõige ülemine sealt Hüpassis nagu uhke Saltoga alla. Ja mõnikord viskas kogu see tantsutrupp edaspidi ja tagurpidi saltosid ja topeltsaltosid risti ja põiki tundus, kohe-kohe põrkab keegi kellegagi kokku, aga, aga ei midagi. Kõik kulges sujuvalt ja väljapoolt vaadates nii täitsa kergelt ja lõbusalt. Aga jah, see oli siis üks neid pantu rahvaid, kes niimoodi tantsis ja neid pantu rahvaid on Tansaanias kümneid ja kõige suurem nende panto rahvaste seas on siis su kuumad ja, ja miks need pantud siis nagu üldse pannakse nagu ühtsesse rahvarühma? Sellepärast põhiliselt nende keeltes on teatud sarnasusi, mitte palju, aga natukene näiteks grammatikas on midagi ühtset. Ja mõned väga üksikud sõnad on ka ühised. Üks nendest ongi seesama sõna pantu. Pantu tähendab kõikides pantu keeltes rahvast, see on siis niisugune nende omakeelne nimetus. Teisest küljest on ikkagi pantu keel täiesti iseseisvad ja enamasti, kui nad omavahel räägiksid igaüks oma keelt, mitte keegi ei saaks teisest aru. Ja vot siis kummad on siis nende rahvaste seas kõige arvukam. Ja nende maa Sukuumama A asub Tansaania põhjaosas. Ja see on siis osalt salsavannide viljakamatel aladel ja osalt Victoria järve kallastel. Ja see su kuuma tähendab ka nende keeles väga selget sõnumit otsetõlkes tähendab põhja kaart või põhjasuunda, ehk siis su kuumarahvas on siis nagu põhjala rahvas või midagi sellist. Ja see on tulnud lihtsalt sellest, et, et nad asuvad oma naabritest põhja pool. Aga meie peas tekib selline seos muidugi, et põhjapoolne asend tähendab siis mingit külmemat kliimat. Siin on ju täpselt vastu pidi, sellepärast et Tansaania ise asub ju lõuna poolkeral ja siin on nii, et mida põhja poole sa lähed, seda palavam on nii, et Põhjala rahvas siin tähendab vist kõige palavamat paiga rahvast. Ja need kuumad on siin maal elanud ilmatu kaua, ikka sadu aastaid. Ja nad on alati olnud peamiselt põllupidajad. Ja mõnikord mõnedes külades on sukkumadel olnud ka siis karjakasvatus tähtsam kui põllupidamine ja mõnes külas jälle hoopis kalapüük. Tähtsam kui põllupidamine jäävad, meie käisime Need seal Tansaanias alles ühes niisuguses Sukuumade külas mis oli just kaluri küla kuumade kaluriküla, kus me käisime. See oli siis Aafrika suurima järve Victoria järve ääres ja siia tulles me lootsime siis näha nii seda Aafrika suurimat järve kui ka ühte ehedat Aafrika kaluriküla. Ja kui me nüüd siia külasse jõudsime, siis kõigepealt, et meid kutsuti kohe sinna järve kaldale niisuguse varjualuse alla. Ja siin oli siis meiega suhtlemiseks niisugune täitsa sujuvalt inglise keelt kõnelev noor nägus naine. Minu nimi on adja ja et siin on nüüd sisse lamaadi küla, mina olen selle kooliõpetaja. Mina hakkan teile nüüd küla giidiks. Ja kui te nüüd seda tiiru tahate minuga teha, siis igaüks peab mulle andma 30 dollarit. See pani meid natukene kõhklema, et 30 dollarit, see on ikka päris sul suur raha. Ja et äkki satume mingisse turistilõksu, mõnedel Aafrika reisidel oli mul seda juhtunud, et et lubatakse sulle näidata mingit ehedat aafrika elu, aga tegelikult on kõik ainult turistide jaoks mõeldud selline noh, ütleme etendus siis selle jutuajamise ajal ma siis katsusin kiiresti otsustada, et eemalt vaadates seda küla, püüdsin nagu hinnata, et huvitav, et kas on ikka ehe küla või ei ole. Silmitses sealt siis niimoodi maju ja, ja inimesi, kes seal majade vahel liikusid ja ja oli kohe täitsa selge, et see ei olnud nüüd selline vanaaegne küla, nii nagu oli olnud maasaidi juures. Noh, selles maa saide külaskäigust me rääkisime ju eelmises saates, kuidas need lamaadi külahütid olid, niuksed, savist ehitised, sellised nelinurksed, niisugused palju moekamade tänapäevased kui seal Maasaide juures ja enamasti olnud katusematerjaliks üldse mingid õled või rohi vaid hoopiski katuseplekk. Ja inimesed, kes seal eemal liikumas olid, oli ikka kohe näha, et mingit rahvariideid need neli olnud, nii nagu maasai külas on tänapäevani kombeks vaid noh, nii mehed kui naised täitsa euroopalikult riides. Muidugi küllalt vaeselt, aga ikkagi täitsa euroopalikult. Ja siis nagu kiiresti langetasin otsuse, et noh, et paistab, et, et on küll niisugune tänapäevane küla aga siiski täiesti ehe ja täies elujõus küla ei ole ta sugugi turistidele mõeldud, et siin elatakse ikka seda päris Aafrika elu ja lähme siis pealegi sinna ja andsime siis oma rahad ära ja ja siis adid ja kutsus meid kohale järve kaldale. Ja ütles, et me alustame kõigepealt järvest, teeme seal lume peal paadiga sõidu ja see oligi tegelikult see koht, kuhu need kalurid siis randusid iga päev, nii et seal sihukene madal liivane kallas ja seal maas vedeles kalavõrke ja nootasid ja mitut sorti D erinevaid kalapüüniseid ja siis olid seal rivis ka kaluripaadid, need olid niisugused suured puupaadid noh, umbes niimoodi, et mingi kaheksa inimest mahub ühte paati, kära, sõudepaadid natukene meenutasid meie Eesti suuremaid sõudepaate, aga ka kuju oli siiski teistsugune. Sest nad olid nagu mõlemast otsast tipust, nagu sellised üles poole kerkivad ja teravad olid. Need paadiotsad ja paatide pardad olid sellised kirevamustrilised rõõmsaks värvitud, noh see on Aafrikas üldse, et siin kõik armastatakse kirevamaks muuta. Ja mis seal ikka ronisime ja igasse paati tuli siis ka paar-kolm kohalikku külameest, nemad tulid siis nagu sõudjateks. Ja nad sõudsid niimoodi nagu üldiselt kanuusõidul, et kahelt poolt nagu püstiste mõladega tõugates ja igavese hooga läks paat terava nina, paat kohe lainetesse ja liikusime kiiresti avajärvele ja ja sellel päeval oli päris tugev tuul sealt suure järve pealt ja laine oli ikka üpris kõrge ja, ja vot see oli niisugune laine, mida mina olin mõnikord kogenud Peipsi peal, paadiga sõitmas, kes on niisugune järskude harjadega teravate harjadega suure mageveejärvelaine. No need on niisugused lained, et, et need võivad palju kergemini üle parda sisse lüüa kui merenihukesed, lamedad lained. Aga mehed sõudsid väga osavat täpselt vastulainet. Nii et vesi ikka sisse ei tulnud, aga paate uudsus päris tugevalt üles-alla. Ja kui hulka aega niimoodi õõtsud ja eemalt see Kallas on juba nii väikseks jäänud, et inimesed paistavad nagu väiksed sipelgad siis ikka võttis natukene niisuguse ärevustunde heita sisse küll. Et ikkagi Aafrika suurimal järvel ja mine sa tea, mis nüüd edasi võib juhtuda ja just siis, kui niisugune kerge kõhedust tunne tekkis, siis paadimehed hakkasid äkki laulma? No selliselt nagu aafrika mehed laulavad hästi rütmikalt ja mehiselt see oli, ma ei tea, kas nad nii mõtlesid, aga see mõjus, nii et noh, et see oli võib-olla siis nagu meie julgustuseks, et ärge kartke, te olete kindlates kätes. Ja, ja siis, kui me olime täitsa juba seal avajärvel uurisin seda silmapiiri tõesti tohutu avarused ümberringi, siis tabasin järsku seal vastaskaldal läbi vine niisugusi, sinetavaid, mägede hammast. Ja see oli igal juhul seal kuskil mingi teine kallas. Ja siis ma mõtlesin just seda, et huvitav küll, et Peipsi tundub meile mõnikord palju suurem, kui ta tegelikult on, et, et sellepärast, et Peipsi kallastel ei ole ju kõrgeid mägesid. Kui seisad seal kuskil Mustvee kandis seal järve kaldal, vaatad siis seda Peipsi Venemaa-poolset kallast, no no ei näe kallast. Tundub, et see on avar nagu meri. Aga tegelikult vahemaa on võib-olla mingi 80 kilomeetrit. Aga need mäed, missid, Victoria järve, teiselt kaldalt pass, need olid kindlasti kuskil rohkem kui 100 kilomeetri kaugusel. Ja kohe, kui sa näed nagu teist kallast, sest et need on mägede tipud, kohe tundub, et oh, Victoria järv on üsna pisike, näete, et Peipsi on veel suuremgi. Ma teadsin, et, et see on niukene, petlik kujutus. Sest tegelikult on ikka Victoria määratult palju suurem kui Peipsi ja tõenäoliselt, et need mägede tipud, mis sealt paistsid, need ei olnud üldse selle Victoria järve, vastas Kallas, vaid mingisuguse suure lahe. Vastas Kallase, päris avajärv oli veel seal kuskil kaugemal. Sest nüüd tegelikult on ju Victoria järve läbimõõt 300 kilomeetrit. Noh, ikka mõõtudelt ikka päris meri, mis meri täitsa võrreldav meie Läänemerelaiusega. Ja noh, siin sõites oli ikkagi see tunne, et täitsa vahva, et esimest korda olen ma siis Aafrika kõige suuremal järvel ja isegi maailma magevee järvedega võrreldes on Victoria väga uhkel kohal, ta on siis suuruselt pindalalt maailma mageveejärvede seas teisel kohal. Niimoodi siis kõla sällase pantude ühislaul. Ja meie paadimehed tõid meid siis kah. Laulu saatel õnnelikult kaldale ja ja see ATiidjasse, meie noor giid seal külas viis meid siis ühele järve lähedasele külaplatsile. Ja ta ütles, vaadake, siin on meie kalaturg. Et praegu on siin kõik vaikus ja inimesi ja kalu ei ole, aga, aga varahommikul käib siin väga vilgas kauplemine. Ja siis ta seletas, et kuidas see käib. See käib siis niimoodi, et mehed Lähevad juba koidu ajal järvele ja toovad siis kalasaagid randa ja siis annavad üle naistele. Ja siis selleks ajaks on siin kalaturul kogunenud siis kokkuostjaid kalade kokkuostjad küll lähemalt, küll kaugemalt. Ja siis algabki plemine. Jaa, just et siin külas on nii, et kauplejad on alati naised. Küsisime, et miks siis mehed või kaubelda siis adid ja tõmbas nagu kuidagi kulmu kortsu ja ütles niimoodi, et et meestele ei või raha usaldada. Et need siin on niimoodi, et kui sa meestele raha annad, ükskõik kui palju Nad lasevad selle kohe kõrist alla paistis, et ta oli natukene kuidagi nagu selle meessoo peale natukene tõre lausa. Aga see võis ka muidugi tõsi olla. Ja tema kohe ütles jah, et siin mehed ei oska muud teha, et kui rahas käes kohe lähemasse kõrtsi ja, ja sõpradega pummeldama enne ei jäta, kui raha otsas ja perel ei ole siis midagi ja et niimoodi et ikka nüüd, kui naised on kalakaubad ka teinud ja kallad maha müünud siseraha naiste kätte, et siis saab ikka peret ka üleval pidada ja, ja natukene anname siis meestele ka, et nad liiga õnnetud ei oleks. Ja, ja siis ma küsisin ta käest, et mis kaludesid Victoria järvest siis sataja, mis kaladega te siin kauplete Tiidja läks selle peale siis siia lähemasse turuäärsesse osmikusse ja tõi sealt välja ühe kala, kes oli sinna kogemata jäänud hommikusest kauplemisest ja võttis selle oma käte vahele tema tumedate käte vahel tundus olevat meie kaladest võib-olla kõige sarnasem siis ühele priskele kale selline lapik ja lame kala. Aga ta ei olnud üldse latika värvida, oli sellist hõbedast tooni ja soomused olid. Ta on hästi suured ja seljauimed olid hästi pikad ja kõrged, nii et ikka väga teistsugune kala, kui meil siin Eestis ükski kala on ja, ja siis ütles, et vot, et see, sellest me saame siis kõige rohkem pigem nagu tulu. Et selle kala nimi on tila ja ja vot seleti lapia kohta ma olin enne Tansaanias tulekut üht-teist lugenud, et ma teadsin, et siin Victoria järves on neid kaks looduslikku liiki aga nendega on kehvad lood, sellepärast et kuskil juba rohkem kui pool sajandit tagasi. Victoria järve ümbruse riikide juhid, no seal on mitu riiki selle hiigeljärve kallastel. Nemad otsustasid, et võiks seda Victoria järve kaladest saadavat tulu nagu suurendada ja et laseks siia sisse mõned niuksed, kallid võõrliigid, kelle müügist saaks siis hästi palju tulu ja, ja niimoodi ei olegi kuskil 60 aastat tagasi lasti siia järve tervelt neli kusagilt mujalt Aafrikast pärit til Apja liiki. Ja tõesti niisugune mõnes mõttes niisugune eksperiment, aga selles mõttes eksperiment läks hästi, et et kalad kohanesid, ei surnud välja, hakkasid paljunema ja isegi liiga hästi kohanesid, sest et nad sõid ju sama toitu, mida kohalikud lapia liigid. Ja kui neid nii palju sai, siis nad sõid kohalik kõige eest nii-öelda järve tühjaks. Ja tulemus oli see, et üks kohalik lapia liik suri täielikult välja. Ja teine on jäänud väga, väga haruldaseks. Aga muidugi tulusid saadi nendest võõrliikidest hästi ja siis mõtlesid need Aafrika riikide juhid seal ümber, Victoria, et aga et kui laseksin veel kellelegi, kellest saaks veel rohkem tulusid ja siis umbes 10 aastat pärast seda, kui lasti need esimesed võõrliigid, siis lasti järve üks suur suur kalaliik. Ja tema nimi on Niiluse ahven. Noh, nagu nimi ütleb tants pärit Niiluse jõest ja ta võib tõesti kasvada monstrumiks tervelt kahe meetri pikkuseks. Tema liha on tõesti kallis ja maitsev. Aga see kala on röövkala. Ja kui on suur kalanust, tal on ka palju toitu vajal ja Niiluse ahven kleidis järvest alguses väga palju toita ja ta asus kohe ohjeldamatult sööma neid kohalikke kalu sealt ja esialgu tal süüa jätkus. Niiluse ahven paljunes teda püüti, saadi suuri tulusid, mõnekümne aasta jooksul tekkisid lausa uued kalurikülad järve kallastele, kõigile jätkus külluslikult kala ja ja tulusid ja ehitati tihti isegi võimsaid kalatehaseid erinevatele Victoria randadele. Ja kõigile tundus, et noh, nüüd on siis käes õnneaeg ja küllap see kestab lõputult. Aga noh, looduse seaduste vastu ikka ei saa. Ja juhtus muidugi see Niiluse ahven sõi järve lihtsalt tühjaks ja nüüd ei olnud tal enam endalt toitu. Ta jäi nälga ja loomulikult siis juba mõne aastaga tema arvukus väga järsult kukkus. Ja mida see siis tähendas, see tähendas seda, et ka kalurite ja kalatehaste tulud kukkusid ära ja, ja see oli katastroof. See oli tõeline katastroof. Kalurikülad jäid tühjaks, kalatehased pandi kinni, sest kõik see oli üles ehitatud ainult sellele ühele kalale Niiluse ahvenale. Ja siis, kui nüüd siis suur hoog nagu rauges ja hakati, siis teadlased hakkasid vaatama, et mis selle järve elustikust on saanud siis selgus, et, et see on tohutult vaesunud. Niiluse ahven oli nahka pannud siis lõplikult ja täielikult üle 100 Victoria järve põlise kalaliigi noh, umbes pooled kõigist Victoria järve kalaliikidest. Ja muidugi, et need kalade liikide hulk vähenes igal kalaliigil on ju järve elukoosluses oma osa oma asendamatu osa. Siis kogu see järve elukooslus läks tasakaalust välja. Ja noh, seal hakkas näiteks vohama taimplankton, vesi muutub sogaseks ja üldse kogu see elukooslus käis täielikult alla. Vaesus. Ja nüüd siis nagu taibata, et oli tehtud viga, et Niiluse ahvenat ikka seda röövkala ei oleks tohtinud üldse siia sisse lasta. Aga ega sa ju tagasi olukorda ei pööra ja praegu on niimoodi, et Niiluse ahvenat on, on siin alles järve tasakalm veidikene paremaks muutunud. Niiluse ahvena Sten on, keegi ära ei ela ja samal ajal on niimoodi, et et selle järve elukoosluses on ikka pöördumatult ja alatiseks. Kahjustatud vot nii palju siis inimlikust ahnusest lühinägeliku, sest ja selle tagajärgedest Aga meie seal oma asub kuuma kalurikülatiirul, sammusime siis pärast seda kalaturgu edasi küla. Peatänavale lamaadi küla on suur, seal elab 3000 elaniku, selliseid suuri külasid on tegelikult Aafrikas päris palju. Eestimaa jaoks oleks tõesti tohutu suur küla Aafrikas ütleme, keskmise suurusega. Ja, ja kui juba inimesi on tuhandeid külas, siis peab ikka mingisugune peatänav olema ja sinna me läksime ja noh, see oli niisugune ehk aafrikalik peatänav. No kui püüda kirjeldada, siis ta koosnes nagu kahest läpa vajunud savionnide reast. Ja nende vahel siis oligi see nii-öelda peatänav, see oli muidugi sillutamata niukene, kühmuline savipinnas kõva tallatud ja need üsna viletsas seisus onnid üks ühe poole viltu, teineteisele poole viltu igas onnis midagi nagu pakkuda. Eks ta sellepärast oligi peatänav, et, et siin, kes nagu kõige vilka melu ja siin müüdi näiteks igasugust toitu ja pakuti igasuguseid teenuseid. Igas teises putkas oli mingisugune toidu või, või niisugune nännipood või siis oli näiteks mingi majatarvete müük ja mingisugused remonditarvete pood ja, ja siis oli näiteks niisugusi onne üle ukse vaatasid sisse niisugune niisugune lihtne vineerist lett ja mingi pink, selle nimi oli siis paar ja seal sai siis näiteks midagi rüübata. Kohalik põhijook oli niisugune maisiõlu, mis oli tehtud meega magusaks, seda siin kõige rohkem pruugitakse. Ja, ja siis oli igasuguseid noh, niisuguseid teenuseid, liigast, remondi kohti ja siis juuksuri või kingsepp või rätsep ja, ja mõni see õnn seal peatänava ääres mõjus kõige salapärasemad, sest ei saanud hästi aru, et mis teenust seal pakutaks, ukse peal oli number ja muud midagi ja, ja uks oli ise kinni. Ja mis seal ukse taga oli, et ei oskagi ära arvata, omast peast mõtled, et no võib-olla on mingisugune ladu näiteks või, või on see hoopis mingi ööbimiskoht nihukesele, vaesemale rändurile, võib-olla hoopis midagi niisugust salapärasemat ja huvitavamalt, aga ega ei teagi. Aga igal juhul siin tänaval käis ikka siin keskpäevalgi, kus tavaliselt peetakse niisugust jestat, siin käis ikka täis hoogne elu, Ühed ikka ostsid midagi ja teised ikka müüsid midagi kolmandat tingisid siin hinna pärast ja hästi palju oli ka selliseid, kes lihtsalt olid seal kambas koos ja ajasid juttu. Ja kui me siis kõndisime seda tänavat lõpupoole, siis selgus, et kõige tähtsam maja oli selle peatänava lõpus väljapoolt täiesti niisugune hall, ilmetu, natuke lagunenud, piklik kurtsik. Aga selle uksel käis tõsine tunglemine, siis oli selge, et seal midagi huvitavat toimub siis adid ja seletas, et mis on? Ta ütles, et see on ainus hoone külas, kus on olemas elekter, sest üldiselt külas elektrit ei ole. Aga ühes selles seal nüüd on ja, ja seal põriseb kogu aeg generaator ja see toodab elektrit. Ja siis, kui me lähemale läksime, siis kostis hütisest ka muusikat. Noh, aknad olid tal hästi sellised kitsad ja trellitatud sealt midagi ei näinudki üldse ja siis siis Tügisin seal kaasal ukse peale, siis kiikasin sisse, et mis seal siis paistab. Selgus, et see oli selline küla mini kinosaal. Niuksed, hästi kitsasoone, selles kõige kaugemas seinas oli siis suur monitor ja seal käis mingi video ja inimesed istusid niimoodi hästi tihedasti koos väikestel pink kidel, enamasti olid need niisugused teismelised või siis noored inimesed ja parajasti käis muusikavideo ja seal siis parajasti niisugune sätendavas rüüs mustanahaline poplaulja, küllap siinkandis kõigile tuntud. Laulis hoogsalt reipalt laulu, omakeelset laulu ja refrään oli laulul inglise keeles ja sellest küll aru saada, mis seal refräänis oli, seal kordus kogu aeg sõna Manni Manni mani. Ja, ja siis mina mõtlesin, et vot niimoodi see tänapäeva elu on. Et see ainus ehitis kogu külas, kus on elekter Toorja siis kasvav põlvkond istub siin väga kannatlikult tundide kaupa iga päev ja vaatab, milline uhke elu on kusagil seal kaugel. Ja et siis ju väga kergesti tekib siin kasvaval põlvkonnal niisugune arusaam, et et vot meil siin on igav, aga vaata, näe, mis sealt kõik näidatakse, et et seal kusagil kaugel seal on ikka see päris elu, seal on see sära, seal on rikkus, seal on palju võimalusi. Ja, ja ma arvan, et, et, et umbes niimoodi need külanoored seal vaikselt mõtlevadki. Aga meie pöörasime siis siin peatänava lõpus, siis nagu ära sinna Elonide vahele. Ja siis meie see noor ja nägus teejuht Kiidja, kohaliku kooli õpetaja, tema siis oli nüüd tõsiselt enda üles kruttinud sellega, et ta ikka kilus neid oma küla mehi. Ta ütles niimoodi, et nad ei oska siin mitte midagi muud teha, kui ainult kala püüda ja, ja muud mitte midagi, nad ei tee nii kui ta on kala tulnud hommikul, nii, ta otsib üles oma sõbrad, hakkab kriipsutama ja laisklema ja nii see tema päev läheb. Ja ikka täitsa lorud, mida rohkem ta rääkis, seda, seda rohkem ta põlema läks. Ja siis ta rääkis seda, et su kuuma rahval kasiinlamaadi külas on siis selline komme ikka vana komme, et, et siin on mitmenaisepidamine ja näiteks siin külas on siis nii, et naisi valib pojale ema, et mees ei pea isegi sellega vaeva nägema, et tema valib välja. Ja siis pojal pole suurt midagi öelda, kui ema on öelnud, et selle sa võtad endale naiseks ja siis, kui mehel on mitu naist, siis, siis ta läheb veel loru maks sellepärast et, et naised poputavad teda, katsuvad teda kuidagi toita Pacidaja ja kainena pidada ja, ja kuidas ta just rääkis siis samal ajal täpselt nii nagu mingisugune näitlik vabaõhuetenduse stseen hütide vahelt voorus välja. Üks niisugune noormees, tõstsin niukene, nägus täitsa ilusasti puhtalt ringidesse, aga selgelt auru all. Ta tuikus sinna ühe onni poole, jonni ääres istusid mõned naised ja kui ta neile päris lähedale jõudis, naised üldse ei pahandanud. Nad hoopis nagu hakkasid naerma selle peale ja siis võtsid tal niimoodi kahelt poolt kinni, tõukasid niimoodi hellalt onni uksest sisse, et puhka välja. Et küll ma sind hoiame. Ja, ja see oli tõesti mõjus palju rohkem kui kauguse vadja kirglik J, et aga, aga Adiidia viis meid siis edasi jälle Ühele külaäärsele, teisele platsile ja siin nüüd millegagi, tegelikult see oli täitsa selge, siin oli mitu meest ja naist ja nad seal olid niuksed madalad, mingisugused imelikud kuhjad ei saanudki aru, mis seal on seal kuhjades, aga nende ümber nad seal toimetasid ja askeldasid ja kühveldasid selle puhastasid midagi ja tõstsid midagi ämbritesse ja siis ma läksin ühele niisugusele kuhjale lähemale, seal niuke põlvekõrgune. Ja sealt siis lõi vastu ka juba niisugust selget kala lõhna või, või lehka. Ja, ja, ja need olidki nisukesed, sõrmepikkused, võib-olla niisugused linnud, teatud kalakesed ja neid oli seal igavene hulk seal kuhjas ja nad olid nagu läbisegi kõrbenud rohukõrte jäänustega. Ja siis ma küsisin Tiidelt nüüd, mis, mis siin nüüd siis on, tema, ütlesite vahetut nüüd te näetegi, kuidas tehakse seda meie põhilist toitu, selle toidu nimi on Sigis. Niimoodi ta ütles, et see on selline toit, et mis on kõige tähtsam siin külas ikkagi kõige igapäevasem, mida igaüks ja jaksab hankida ja süüa. Seda Chigistsid tehakse siis niimoodi, et toored kalad laotatakse algul sinna muru peale maha ja siis pannakse nende peale niisugune rohukiht, nihukese rohelise rohukiht ja selle peale siis pannakse jälle omakorda kalad ja nii edasi laotakse kiht kiirt, niuke kuhi üles ja siis pannakse see kõik noh, niimoodi suitsema või tossama ja see rohu vahel need kalad siis nagu kuivavad ja, ja samal ajal nagu suitsevad läbi. Ja selle asja mõte on siis selles, et et siin ei ole ju mitte mingisuguseid toidu säilitamise võimalusi, aga on niimoodi ära vinnutatud, siis kalasin, nüüd säilib siin sellises troopilises kuumuses oma kuus päeva ja selle aja sees saab temast siis igasugu toite teha. Et need puhastatakse, need galatselt kuivanud ja, ja kärsanud rohukõrtest puhtaks. Ja need siis keedeti, võetakse, sest nad on hästi kõvad, aga keetes lähevad pehmeks, siis segatakse mingi taimse ollusega näiteks maisiga, see on üks kõige tavalisem taimetoit, mida siin kasvatatakse ja süüakse ja tehakse ka õlut. Ja vot, et see on nii-öelda igapäeva leib siinsele külarahvale, sest ta, see on nüüd niisugune kala, keda kokku osta ei taha, sest teda nagu ei hinnata kõrgelt ja, ja kõik kalad, keda vähegi kokku asjad tahavad, nüüd müüakse maha, ega neid ei saa endale jätta. Ja vot niimoodi siin siis nagu kuidagi ära elataks. Siis ma uurisin ikka sealt lähemalt sealt kuhjast, neid kalane ja selle kuju ja värvi järgi ma arvasin, et ma tunnen ära, et need on nüüd ühed niuksed, kõige põhilisemad tooria järve looduslikud kalad ja nende üldine nimetus on kirevahvenad. Kirevahvenaliike on siin järves ikka tohutult palju ligi 200 erinevat liiki. Ja mõned nendest on ka väga värvilised. Sellesse nimi, kirevahven ja need kirevahvena värvilised liigid, Need on kogu maailmas just nende akvaariumi sõprade hulgas väga hästi tuntud. Aga teised liigid nii kirevad ei ole. Ja näiteks see siin, no see oli täiesti sihuke ilmetu niukene hallikat tooni võib-olla meenutaks võib-olla meie kaladest võib-olla kiisakala kõige rohkem. Ja seda siis tuleb ilmselt iga päev võrkudesse nii palju, et seda jätkub siis alati kogu külale. Siis, kui me hakkasime juba külast ära minema jaa, adjaga hüvasti jätma, siis võtsin julguse kokku ja küsisin tema käest midagi, noh, niisugust natukene intiimset. Küsisin, et et kas ta ise on endale siit külast juba mehe leidnud, et kas ta on abielus. Ja siis ta silmad hakkasid ikka päris nagu veel, kui pilduma ta muutus kohe, kulm läks kortsu ja ütles kohe veendunud häälel ette. Ma ei kavatsegi siit külast ühtegi meest võtta, muidugi mul ei ole meest ja võib olla ükskord ma võtan mõne mehe, aga enne seda me muudame selle külaelu teistsuguseks. Mõtlesin, ah, et meie küsisin, et kes need meie siin külas on, kes tahavad seda külaelu täiesti ümber muuta. Ja siis ta ütles, et, et siin on nagu külavanem, külavanema amet on siin muide, niisugune pärandatakse isalt pojale umbes nagu külakuningas või niimoodi. Ja vot see noor edumeelne külavanem tema ümber on koondunud siis niisugune seltskond inimesi, kes on hästi hakkama kajad ja nad on kõik väga tahavad kangesti nüüd ümber muuta seda külaelu, küsisin, et mis suunas siis ta ütles, et kas või seesama, näete, et me arendame, turismituristid annavad palju raha aga siis ka mõtleme muid niisugusi tõeliselt tulutoovaid majandusi välja ja hakkame siin arendama ja siis perede elatustase kasvab. Ja selle tõttu siis tuleb see pered leiavad ja rahvas leiab, et, et tegelikult tasubki pingutada selles suunas, mida me neile siin nagu otsad ette anname ja neil tekib mingi lootusekiir, et siis kaob see, see lootusetus ja masendus, mis siin külas praegu valitseb. Tiide oli selles mõttes väga kategooriline. Lausjoomine ja küla käib alla ja niimoodi jätkata lihtsalt ei saa, et me tahame selle külaelu teiseks muuta. Ja siis me läksime sealt külast ära, sõitsime juba kodu poole, sealt oma ööbimiskohta ja siis ma ikka mõtlesin selle kihid ja peale selle ilusa vallalise külakooli õpetaja peale, et huvitav, et kuidas ta elu siis nüüd siin ikka kulgeb, et et praegu on ta küll väga hakkamist täis, et muuta see kaluriküla harjunud elukorraldusega. Kindlasti ei ole tal kerge. Kindlasti on tal külas hästi palju vaenlasi ja vastuseisjaid ja ei teagi, kumb peale jääb ja ja kui ta alla jääb, siis on ju täitsa loogiline, ta läheb siit külast minema. Et rakendab oma energia kusagil mujal. Aga praegu on ta hakkamist täis ja siis ma mõtlesin, et, et tegelikult tuleb ikka adjale pöialt pidada, et äkki nad suudavadki selle külaelu uutele parematele rööbastele pöörata ja, ja siis võib-olla leiab ta endale siitsamast külast ka mehe, kellega ta on siis nõus abielluma, jaga peret looma. Niimoodi kõlas siis selles saates viimast kordase Tansaania pantode hoogne laul ja selline sai see seekordne saade külaskäigust Tansaania kõige suurema rahva subkuumade külasse kalurikülasse seal Aafrika suurima järve Victoria kaldal. Aga järgmises saates alustame oma rännak Covid juba Tansaania looduses sest Tansaania loodus oli ju see tegelik põhjus, miks me siia üldse tulime ja see on tõesti väga võrratu ja järgmises saates siis vaatame, et millised on siinsed Tansaania looduskaitsealad ja rahvuspargid niimoodi. Üldiselt ja läheme siis ka esimesse rahvusparki. Selle nimi on Manjara järve rahvuspark. Rändame koos Hendrik Relve.
