Kirju koer juhatas meid saareni kuigi ise jäi kolu aia. Kui ta oleks vähile järele jooksnud, oleks ära uppunud. Mis arvad, on meil nüüd kirjut koera enam vaja või ei ole? Ei, ei ole vaja. Nüüd me teame ise koos hauda. Võiks natuke mõelda, milleks veel kirjut koera nüüd siin enam vaja oma. Aga kuidas sa koju lähed, kuhu sa sõuad? Kuhu poole järele said aru? Täitsa meelde, kust kandist Me praegu tuleme. Missugune saare külg jääb kirju koera poole. Siis tead, kuhu kurssi hoida, kui tagasi hakkame sõudma? Öösel merel oleme ja midagi pole näha, mis siis saab? Kust me siis teame, kus pool kus kandis on kirju koera? See ei tähenda, ka siis võib teada saada. Selle jaoks on tähed taevas. Tähed alt ei vea, juhatavad alati täpselt teed. Ainult et ise pead teadma, kus mingi täht, suud. Aeg tuleb õpitkaseda. Kassa part, Lowry tähtkuju, tead. Teadmist küll midagi, ta teab, ma näitasin talle korra. Aga sellest on vähe. Ta peab veel õppima. Ingrid on kohal. Kas nägidki risk? Ei, ei näinud. Vaata kaldale. Näed seda teravat kivi, mis on nagu murtudki ja selle lähedal niisugust punakat jäätunud mühku. Vaata nende vahele. Nüüd nägin. Võtke püssid ja lähme mina paati, tõmban küüru. Jookse kiiresti, üle raku tagant teise varju. Vaata v nagu võlgu. Toki risk. Saagu sinust tubli kütt. Saagu sinust suur inimene, nagu olen mina. Maailma palge ees on ju inimene tühine eimiski. Kuid inimene mõtleb. Ja seeläbi tõuseb ta merre ja taeva ülevuseni. Seeläbi võidab kindla koha igavesti ürgalgeti Karla. Ja seeläbi on tema mõõt võrdne maailmas sügavuse. Ja kui ta sureb mõtleb keegi teine edasi temast edasi ja kaugemal järgmine veel kaugemale ja nii edasi lõpmatult. Surm on möödapääsmatu. Ainult suur kala naine on surematu. Ja unenäod kala naisest. Need jäävad edasi elama. Jäävad alles ka pärast inimese surma. Olavi ka keeles on ka vedama hakkav õuaga keskmisele isale, seal on alati rohkem loomi olnud. Ma lihtsalt kiirustas, mis enda õiguste esimese pauguga kellestki kütti tervist lasta, sa oskad? Eile eksinu ees? Organ rasva on, näed nelja sõrme jagu, ore loomana. Võttagi risk. Ores Vigri maks on esimene rohi igasuguste tõbede vastu. Nüüd on see unistus täitunud ööd nagu tõeline mees, jahiretk toorest maksa. Sööd veel, ööduleb vilu külmad ära, maks annab sooja. Kerend praegu tükeldada ei maksa ja, ja sellega on aega. Teed keedame vastu ööd, kui oleme keskmisele Nisale jõudnud. Seni ajame niisama läbi. Hakkame sättima ja. Ilm on kuidagi imelik. Kerisk. Mida peavad kütid tegema kui saarelt, mis neile saaki andnud, lahkuvad, ma tean küll maad toitma viigrist südametükkidega. Õige. Oleks park, luumurd. Siis ainult. Kui raskeks läheb laias ilmas? Sestpeale kui Tootsatud valda tärkab kindel Sellest ajast peale heitleb närima. Hakkas kangesti tahaks ju. Niimoodi. Pärast maksa pole see mingi imeselge. Me tahame ju kõik juua, eks ole. Ja kui nii laseme siis veel hea maitsta. Ja pärast paneme piibuga põlema. Joogirisk aitäh. Said janu joodud ja silmadest on näha, et päriselt ei saanud. Eks see peabki nii olema. Natuke alal veel. Maks on vägev söömaaeg. Oleksime maal, võiksid kasvõi terve, pange tühjaks juua. Organ, räägi kala naisest säkk jätkas. Eks siis peab. Said nüüd joodud aite adcess. Räägi jätkaits, kunagi väga ammu. Keegi hallidel aegadel elasid kirju, koera, saab ka lähedal mererannal. Kolmenda. Kõndi iga asja pealehakkaja kõige teenest käetisi õudsalt. Ta võttis naiseks põdrarahva tütre. Temast sai põdrakarjade RMS sees rändastava tundras. Ja jäigi sinna elama. Noorem vend oskas jälgi lugeda ja ei lasknud kunagi mööda. Ka tema võttis naise kosis endale neiu metsarahva seast rääkisid haiglasse ja temasse i meest põlisväeti. Aga keskmine vend oli sündimisest saadik loom, kor temal ei veda, tõusis külvarra üles, jäitis hilja magama. Kuid kasu polnud sellest midagi. Põtradega võidujooksjat temas polnud. Metsloomade jälitajad samuti mitte. Hoidis hinge sees sellega, et püüdis kala. Ja ükskord istus õnnetu loom kurvenduma, paadis merre heidetud. Kui tundis, äkki õngeritv peos tugevasti nõksatas hakkas suurt kala välja sikutama, paadile järjest lähemale vedama. Siis nägi, mis ime. Kala oli võtnud naisekuju. Pelg selles vees rabelis püüdis põgeneda. Sätendas hõbedaselt nagu kiviklibu jõe põhjas kuupaistelisel ööl. Rinnad olid panevat tumedat, nibud kikkis nagu kuusekäbid. Silmadest sähvis sädemeid. Kalur tõstis kala naise veest välja, harras kaenla alt kinni. Ja siis embas naine teda. Ja nad heitsid paati. R-i voogas üles taevas, taevas varises alla merre. Siis jäi kõik vaikseks. Nagu pärast tormi. Kala naine libises paadist välja ning ujus minema. Seda aega möödus talv, seejärel läks mööda kevad. Ja ühel suvisel päeval uitas õnnetul lonkurvend mere kaldal sumas mudalainetes põlvini vees ja vaates aina merre poole. Äkki ilmub sealt nähtaval kala naine. Ja aina hüüdis teda äkki kala, naine vastab talle. Järsku kuulis liit seljakul nagu lapse nuttu. Justkui oleks nutnud nuuksunud väike laps. Ta jooksis sinna oma silmi uskuda. Liiva madalal, päris veepiiril. Istus alasti põngerjas. Laine tuhtusid temast üle, siis jälle taganesid. Poiss nuttis ja hüüdis valju valju häälega. Kes on mu isa, kus on mu isa? Lonkur vend ei jõudnud ära imestada ega teadnud vaene mees The võtta. Põngerjas märkas teda ja ütles. Sina oledki mõisa. Võta mind enda juurde. Ma olen sinu poeg. Poiss kasvas kiiresti. Taoli õnnetähe all sündinud. Tema kuulsus ulatus kaugele. Siis anti üks neiu metsarahva hõimus suurt lugupidamisavaldustega talle naiseks. Neil sündisid lapsed ja sellest alates hakkas kala naise rahvas hobu kasvama. Taevast varjab. Hall tulla tohutu udukeerise, prolluvad ülem musta bee pinna ja täidavad vääramatult kogu taevaaluse ruumi. Udukoletis paju peale nagu Laile pall heidab kõik pimeduse mõõtmatusse kuristiku. Järsku ühe silmapilgu jooksul kadunud. Sellest hetkest pole olemas taevast. Ega paati suu udu katab tummalt kuulmatult jäljagumatult kogu otsatut ookeani. Hoia kõvasti, midagi ei ole teha sordi, mis sai Wray, kus rebreen. See olen mina organ, herr risk on minu juures. Kuulutame, kuuleme, oleme. Kujukumegi sisese nimega kerisk erikoda, see on meie joogiveeankur katsusid meeles, mis ka juhtuks hoiatega temast 10 küünega kinni, ära lahti, aga see, kui midagi peaks juhtuma, on meil parem otsa saada, kui sellest ilma jääda. Haigust aru, härra, kellegi teise peale looda.
