Hoogsalt on käimas Plektrum festival ja klassikaraadio on ka festivalil silma peal hoidnud. Laupäeval, 30. augustil kell kaheksa õhtul toimub Lääne-Virumaal asuval Oandu loodusrajal muusiku Lauri-Dag Tüüri metsakontsert ja mida see täpselt endast kujutab, milliseid metsas kostvaid helisid kuulda saab? Sellest on täna stuudios rääkimas. Tere, Lauridak. No Plektrum festival ei ole, sa pead tegelikult võõras, oled seal varemgi üles astunud. Kuidas on, aga sellise, pisut ebatavalise kontserdipaigaga, kes metsas oled saanud varem pilli kätte? Ma olen mänginud küll kuskil metsavahel ennega, kunagi olid pilvepillerkaar, oli, korraldati siukest väikest kontserdisarja või noh, mis sarjas oli kord aastas. Et siis me mängisime ka täitsa kuskil metsavahel. Et mulle see mõte väga meeldib, et looduses muusikat mängida. Nendele väga meeldib looduses olla. Ja see on sihuke inspireeriv koht ja tundub, et nagu võib olla inimesele on kergem avaneda looduses. Siin suve jooksul on teisigi selliseid metsade vahel toimuvaid kontsert olnud just hiljuti kukemuru ambient, festival või mõned rabakontserdid. Kas justkui ei ole see vastuolus, et mets võib-olla on selline koht, kuhu inimesed lähevad pigem vaikust või mingisugust üksindust otsima? Ja miks mitte, tähendab? Eks üldiselt pigem minnakse sinna metsa hääli kuulama. Aga vahelduseks võib ju ka muusikat mängida. See on päris mitmel pool läbi käinud, et sa oled ausalt tunnistanud, et mets on sulle inspiratsiooniallikas kui palju või kui tihti sa ise metsas käid ja mida otsid? Võib-olla ma pigem olen vist öelnud, et üldse looduses olemine mulle meeldib väga rannas olla. Aga mets ka kindlasti ja ma olen nii palju kui võimalik. Kahjuks alati ei ole võimalik olla, ma olen suvelikke üritanud olla vanematekodus Hiiumaal pikalt et looduses olemisega on ka nii, et sellega peab kohanema. Mulle endale tundub, et võtab nädal aega aega, et saada kuidagi rütmi, et mulle meeldiksid, meeldib olla üldiselt kuskil kuu aega järjest, et siis hakkab see õige tunne tekkima. Mis on selles paigas nõnda inspireerivat, et sellest lausa muusika sünnib? Looduses inimene tajub arengu kohta maailmas paremini ja mulle tundub, et sellest siuksest inimeste enda loodud süsteemist, sotsiaalsetest struktuuridest kuidagi nagu saab välja seal ja tajub nagu oma füüsilist väiksust seal, et see kuidagi paneb nagu paremini mingid prioriteedid paika. Et see ei ei teki siukest pettekujutelma siuksest, et, et me oleme siin tohutud valitsejad. Ja juba iseenesest taandab igasugused sihuksed negatiivset laadi plaanid mõtetest. Et ma olen rohkem avatum looduses, need ei ole alati nii konkreetsed sihuksed, asjad või mingisugused mingid helid looduses, mis mind inspireerivad, vaid lihtsalt see olek, et ma olen ise avatum ja mul on lihtsam olla loominguline. Looduses ma tunnen, et mul linnas seda palju raskem teha. Kuidas, et ettevalmistused eelseisvaks metsakontserdiks seal olnud, kes seal olid kõik viimased päevad metsas veetnud ei sõnumit? Et kui ma nüüd suvel olin pikemalt, et eks ma siis salvestan seda endale sisse ja siis praegu ma olen ikkagi linnas tööd teinud. Et kuigi ma alustasin ja Hiiumaal seda metsakontserdilugu juba, aga, aga praegu ma olen linnas linnas teinud Kui palju on sellel kontserdil sellist dialoogimetsaga või juhuslikku improvisatsioonilist osa? Väga palju juhuslikku improvisatsioonilist ei ole, sest praegu olen ma just tundnud põhiselt tuvi pikema vormi kujundamise vastu. Ja Ma üritan, noh, lihtne pikka lugu vormida ja mulle tundub, et ma ei ole võib-olla nii kõva mees, et ma seda puhtalt improviseerides suudaksin teha. Võib-olla kunagi tulevikus. Aga laval, kui seda metsaalust paika lavaks nimetada, siis seal oled sa üksi. Laval olen ma üksi või mis iganes seal lava tõenäoliselt ei ole, pigem on känd. Ja noh, nii ongi kõige parem. Aga millise pillipargi või atribuutikat? Philly park saab olema väga minimalistlik. Ma jätan selle siis siis näete. Kas see kõneleb kontsert on kuidagi plaanis jäädvustada, salvestada või jääb see selliseks ühekordseks saladuslikuks kogemuseks seal metsade vahel? Praegu ei ole plaanis salvestada küll, et pigem jah, niimoodi, et ma üldiselt olen alati oma kavasid kama mänginud nii harva et ma teen alati natukene ümber, et ma, ega ma ühtegi lugu vist pole. Noh, võib-olla on mingid erandeid, aga üldiselt nagu samal kujul nagu ei ole esitanud kuidagi kombeks nagu kohandada või see liikumine on alanud mul juba ammu, et teha sellest ühest kontserdist ikkagi tervik, mitte mängida lühikeseid lugusid. Et ma lihtsalt liigun selle poole ikkagi seda suuremat vormi nagu, nagu teha, vaat see on mul mul nagu põhihuvi olnud, siis ma olen seda kava niimoodi kohandanud ümber iga kord, kui ma mängima lähen, läinud, et siis ma ikka üritanud luua nagu ühe terviku, mis siis on alati natuke nagu erinev. Tegelikult olete väga paljudest kollektiividest ja ka muusikastiilidest läbi käinud viimastel aastatel sooloasja teinud, et ka sellised muusikaotsingud, need vormi otsinguid, millest rääkisid ja üleüldse üksi musitseerimine on kuidagi hingelähedasem. Nii ja naa, mõni päev tundub, et oleks tore teiste inimestega koos musitseerida ja loodetavasti kunagi teen seda jälle ning ma tunnen sellest puudust ka, aga samal ajal mingit sellist tüüpi muusikat praegu teen, seda ma jälle ei kujuta ette. Suudaks nagu teisi inimesi mängima, seda panna või, või noh, ma ei näe ka nagu sellel hetkel nagu mõtet, et siis ma ikkagi teeks juba nagu teistmoodi mingisuguseid asju, et kui, kui nagu teiste inimeste käest, kui teiste inimestega koos mängida, siis on minu arust ikkagi huvitav lasta teistel inimestel osaleda loomeprotsessis. Et praegu ma olen rohkem nagu niisugune kontrolli friik jah, et ma tahan kõik asjad oma käe järgi ära teha. Ei oska ette kujutada, kuidas laupäev seal metsade vahel oleme, hakkab, võib-olla mõni linnuke sekkub ka kontserdisse visalt sellest osa on seal selle vastu midagi? Kindlasti mitte. Aitäh väga arusaadavalt, mets on see paik, mis sind inspireerib ja mis seal meeldib, aga tähendab, et see kontserdipaik on nagu parim võimalikest, siis. Kas ei teki nagu hirmu, kuidas publikule võiks mõjutada olukord kuskil võõras paigas, mis pole justkui reaalne kontserdipaik võib-olla veel ümberringi liiguvad sääsed ja tibutab vihma. Et kuidas sellises olukorras publik vastu peab? Ma arvan, et peab hästi, esiteks see suvi ei ole üldse minu arust sääski kusagil olnud. Herilasi oli küll. Aga ma arvan, et sinna tulevad niisugused inimesed, kes nii ehk naa tahaksid metsa minna ja isegi kui ma seal midagi mängiks, neil oleks, ma arvan, seal ka väga tore olla. Et ma ei muretse küll. Suur aitäh, Lauri-Dag, Tüür täna klassikaraadiosse tulemast ja pisut odavamast neid hetki eelseisvaks kontserdiks. Loomulikult ilusat kontserti ja inspireerivat keskkonda. Suur tänu kutsumast. Lauri-Dag Tüüri metsakontsert toimub eeloleval laupäeval, 30. augustil kell kaheksa õhtul Lääne-Virumaal asuval Majandu loodusrajal. Loodame, et vihmasel päeval lisaja.
