Tänane saade viib meid edasi loodusesse. Siin laua peal on üks loodushelidest ammutatud plaat, Taavi Tulevi loodusalbum kuku ja hea meel on täna stuudios tervitada kahtlikule välist helilooja muusik Taavi Tulev ning kunstnik okeiko ära. Et tegemist on tõeliselt kauni albumi juba ainuüksi lauale vaadates. Need värvid ja kogu see sulam, mis plaadilt kõlama hakkab, on selline imepärane, kui tähtis või kui inspireeriv koht on loodus, et sellest üldse, eks heliplaat teha? No mina saan üldse palju inspiratsiooni loodusest. Et ka muusikat tehes ei oska öelda, kuidas see seal küll niimoodi otseselt väljendub. Ma teen elektroonilist muusikat. Aga pärast looduses pikka aega veetmist on ikka selline väga mõnus tunne sees ja siis on justkui rohkem inspiritsiooniga. Okei, ka sinu looming, ma ei tea, kui palju on loodusega seotud need armsad loomakesed, tegelased kes sinu käed läbi käivad, õnne toojusega ikka ikka, et noh, kui ma kunagi alustasin sellega, siis põhiliselt paningi neid tegelasi nagu loodusfotode taustal, et jah, et see linnakeskkonna kuidagi võõram. Et ikka loodusesse need tegelased soovivad hästi, ma elan seal see inspiratsioon tulnud ka alati albumi puhul jäetakse nagu see kunstniku pool pigem tahaplaanile. Aga ma saan aru, et Taavi, sinu uus album on vägagi visuaalne, kuidas teie koostöö sai selle plaadi puhul alguse ja, ja miks? Okk on nii suur roll. Tegelikult ka minu eelmine plaat oli suhteliselt tugevalt seotud kujundusega. See oli vokk CD 400 mille pakendi ongi avatav lihtsalt disaini nimel. Aga selle konkreetse plaadiga juhtus niimoodi, et ma käin ise ka looduses, pildistan ja igasuguseid fotomaterjali mul on palju. Siis pidin hakkama seda asja kokku panema. Valisin pilte, vaatasin ja mõtlesin, ja siis tekkis selline mõte, et see on lihtsalt juba nii klišee, seda kõike juba näinud igal pool. Ja eriti veel, kui kõiki teisi loodusplaate siia kole vaadata või fil rekordingu plaate, siis kõik justkui jäädvustaksid seda niimoodi dokumentaalselt. Aga plaadi eesmärk ei ole ju nii-öelda dokumenteerida midagi, vaid pigem on see ikkagi meelelahutuslik plaat, mida kuulates inimestel võiks hea tuju tekkida. Ja siis mõtlesin, et võiks, kujundas ka hoopis täiesti teistmoodi olla selline lõbusam. Ja siis ma kohe mõtlesin, et ahah, et tegelikult võiks joogeiko joonistada pildid. Milliseid märksõnu Taavi selle selle kujunduse osas tegi või kas sa saidki plaadil olevat eelnevalt kuulata, näiteks. Ja kuulata sain küll jah, et ma olin juba enne tema salvestisi kuulanud ta sellest ja koos istusime maha, hakkasime mõtlema, et mis seal võiks olla. Alguses mõtlesime, et see võikski olla seotud selle kohaga kuidagi kus see nagu toimused muike järve metsale, et seda kuidagi seal kajastada selle pilli peal. Siis läks kuidagi, mõtle selle peale, et joonistaks nagu geograafiaraamatutes on maapinna läbilõikega nagu asi ja siis mul endal tuli kohe selline nagu üksiku maaga maka nagu mõte. Ja siis see jäigi nagu, mis meil mõlemale. Oskaja tore pilt tuli, et seda määratasime veel edasi kuidagi. Mulle endale veel meeldib see väga, see maa-alune poolelt seda fantaasiat. Seal on natuke psühhedeelne maakoore sisemus, seda fantaasiat olete jätnud ka kuulajaile või, või neile, kes selle plaadi füüsiliselt oma käes pakendist avavad. Ja täiesti konkreetselt, et kui nüüd vaadata seda plaati, siis esimese asjana näeb seda piltimis, okei, ka kokku joonistas. Aga kui see nüüd avada, et siis siis päris esikaanel ei olegi neid igasuguseid Buy asju seal vahepeal, et ta lubiskleepekad kaasas, et igaüks saab siis ise kujundada selle, selle maapealse osakese sisemus ka samamoodi, et sees on siis valmis pilt ja mõeldud täna värvimiseks, et äkki siis keegi paneb plaadi mängima ja laseb mõtetel lennata. Siis on ka isiklikum, selline kogemus või tunnetus selle plaadiga suurem. Selle Lady avalik esitlus toimus tegelikult möödunud nädalal kultuurikatla aias. Väga põnev oleks kuulda, kuidas üldse sellist loodusplaati esitletakse. Tegelikult ilmselt veel esitleme seda veel, sest et seal me ei rääkinud üldse sele paadist ja inimestele nagu sihukest otsast seal ta lihtsalt sõber korraldab selliseid pidusid abstraktsioonitööd ja siis tekkis mõte, et paneks selle seal hoovis mängima, et annaks, võib olla sellise teistmoodi Twisti sellisele sünteesitud muusikaga peole. Kummalisel kombel alustasimegi selle uue plaadi ette justkui selle järgmisest osast või välimuses. Aga kui palju see annab vaimu sellel plaadil kõlavast, kui võtta kätte siin tore lõbutsev rõõmsameelne positiivse laenguga plaat, siis ei arvaks esmapilgul, et midagi loodusest ka jätab. Tahtsin tegelikult on taga ilusti kõik kirjas täpselt kus, millal ja aga ei, see on huvitav ja tegelikult seal kamaka peal ongi see muike järve Taavi istuks seal ja salvesta. Need tegelikult on ka huvitav see, et sama nime Alton muusikat avaldatud üksjagu ja ja siis nüüd järsku seal hoopis loodust vaatasin. Kummaline ei tea, kuhu see kõik viib. Taavi, sinu teistest projektidest rääkides või nende peale mõeldes mulle tundubki, et sa oled väga paljudest stiilidest või piiridest nagu läbi käinud kasvõi bänd happe või Jaan Tätte ka tehtud selline parmupilli tehnokõik, see loob nagu pildi, nagu oleks sinust väljaspoole jäänud, et millest nüüd see idee just loodushelide plaat teha ei minu meelest tehnomuusika konkreetselt on ikka looduslik muusika. Pigem selline nüüdismuusika või selline, see on minu meelest sihukestel looduse kaugem muusika. Sest et seal jauratakse igasuguste veidrate rütmidega ja nii edasi. Tehnomuusikas on hästi konkreetne piike, inimene on sündinud ja elab ja sureb lõpuni välja, kuni niimoodi, et see süda ikkagi lööb kogu aeg ühte sama takti, et samamoodi on tehnomuusikasse selline südamlik biit mõnusasti olemas, et ja mustrit looduses ka ikkagi väga konkreetsed ja korrapärased samamoodi nagu tehnomuusikas või selisemas tantsulisemat elektrooniliselt muusikas, mitte igas, aga sellises mulle meeldivas. Kui ma käisin sinu SoundCloud'i lehel uudistasin seal erinevaid, valasid siis loodusega seotud loo pealkiri oli küll üksjagu siiski muusikat täitsa kodus arvutitega ei, ma ei tee kodus mul stuudio stuudios arvuti taga arvuti taga, aga mitte arvutiga. Et ma teen süntesaatoritega, need on päris rauast siukseid, kolakat, muidu võiks teha igal pool, aga nende tõttu ei saa siis tihti igale poole minna. Tahaks oma pillidega koos olla. Räägi selle kõneluse plaadi valmimisloost, kus sa oma makiga ringi käisid või, või kuidas see üldse salvestamine välja nägi. Ma hakkasin salvestama kusagil 2007 lõpus. Korraliku salvestaja ostsin ja see oli ka tingitud sellest, et tööd tehes sai kuueklappidest muusikat kuulatud ja siis kogu aeg oli see, et järjekordne meloodiline värki, tead igat sellist tavaliselt meloodilist järgnevust juba ette ära ja kõike nii etteaimatav ja materiaalne maailm ümberringi, selline inimeste tehtud detail, umbes nagu siin stuudioruumis, kus ei ole isegi ühtegi taimevaatest rääkimata. Et siis kogu aeg oledki sellises inimeste tehtud, maailmas joovad inimeste pulgad ost joodud vett, mis on ära puhastatud ja siis vaip on maas ja seinad on ümberringi ja siis alguses on tehislik ja kõike on selline siis muusikaga juba omakorda veel edaspidi tehislik, et siis samas muusikat on nii tore tarbida ikkagi ja siis otsustasin, et peaks hakkama hoopis loodust salvestama. Et seda oleks tore kuulata. Siseselt see sai alguse üsna ammu juba ja siis samal ajal olen ma teinud kogu aeg muusikat ja loodust salvestanud ja hoidnud neid üsna lahus üksteisest, sest ma ei taha ka kuidagi segane. Sest minu meelest mõlemad on omaette täiuslikud, et nad ei ja midagi juurde ja siis lihtsalt juhtus, et see üks salvestis nendest paljudest tundus selline mõnus ja ideaalne, rahulik ja algselt selle plaadi peale Khanis üldsegi kolm lugu teha panna aga siis seda plaati tegema hakata, siis tekkis mõte, et ma ei pea ju kellelegi midagi tõestama selle plaadiga et tahaks lihtsalt teha sellist mõnusat plaati, et mida igaüks paneb siis mängima ja siis ta saab selle ühe koha. Ei ole mingit valikuvariantidel, noh, et kui paneksingi, merelaineid või mingeid äiksetormi veel omakorda sisse, et siis on võib-olla see, et üks hetk mõtled, et ei viitsi uuesti Merkulat tahaks uuesti seda metsa kohalt või vastupidi. Ja siis saigi see üks lugusid peale. Noh, looduses käies ka samamoodi. Mulle isiklikult väga meeldib, et istud kuhugi maha ja siis vaatad seda, mida saab, näed siis, vaade on nii, ükski pilt ei suuda taastada seda kõrgresolutsioonis pilti, mida inimese silm suudab näha ja siis salvestan seda lihtsalt seda heli sinna juurde saaks vähemalt kasvõi ette kujutada, seda kohta paned silmad kinni, vaat kusagilt täiesti teises kohas. Et see on salvestatud hästi-hästi kõrge kvaliteediga ei ole mingi diktofoniga käidud. Kahes salvestamas käisid, see oli Palmse mõisa lähedal muige vääres Lahemaa rahvuspargis ja sari hommikul tähendab konkreetne salvest, tus oli algselt pikk, umbes võib-olla neli tundi ja siis sealt mingisugused valed kohad sai välja võetud. See pole oluline, et asi oleks täiesti identne originaaliga. Ja siis tuli sihuke lühem heli, aga kuna veel see sai oli nii oluline on minu jaoks selle plaadi juures saab lahata, erineks kõikidest teistest plaatidest. Siis, kuna ta on poolläbipaistev, siis sellest sai tingitud ka see, et sa helikestus selle plaadi peal tuli lühem. Vastavalt siis sellele ta mahuks üldse selle plaadi peal. Läikiv osa seal plaadi peal on siis veealune maailm ja seeläbipaistev osa siis kus nagu linnud ja õhke pilvele. Et ega see ei pea ka väga pikk olema, et saab loopima panna ja magama minna või üles ärgata või mida iganes teha samale. Ta ei, sa ütlesid päris põnevalt, et sa käid loodust salvestamas. Mulle tundub, et mingil määral on selline tendents pigem, et inimesed lähevad, ma ei tea metsa või üleüldse loodusesse vaikust otsima. Kuidas sulle tundub, kas seal seda leiab või on loodusest imepäraseid helisid täis ja milliseid heliseid sina eelkõige püüad leida? Looduses ongi see vaikus põhimõtteliselt seal vaikus küll. Aga kui nüüd minna niimoodi tavaliselt kaine peaga metsa ja mõelda, et oh, et metsas ja nii lahe ja ei viitsi üldse linna tagasi minna ja tegelikult enamasti selliste mõtetega tullakse linnast sellisel argisel kellal, seal, kus ikkagi inimesed ümberringi toimetavad. Ja kui nüüd looduses olla siis seda infot on hästi palju ümberringi visuaalset informatsiooni, helilist, informatsiooni, kõike seda, mida meie aju ikkagi vastu võtab, aga samal ajal lahutab tagant ära, et me ei kuule lihtsalt neid asju. Et ega nad seal eriti vaikust ja kui nad just ei vali samasuguseid kellaaegu ja kohti kui loodus, Salvastajat, seda üritavad ta. Ehk siis võib-olla varahommikuid, ööd, päiksetõusuajad võimalikult kaugel kõikidest autoteedest. Marsruut ei satuks kuhugi paarikümne kilomeetri raadiusesse või? See lihtne ei ole. Kõike seda silmas pidades siis milline selle plaadi kuu läheb, peab olema või millises olukorras üldse sellist albumit kuulata? Äkki okei, oskaks öelda? Mulle meeldib väga nagu lihtsalt paneme sellesama plaadi peale, joonistan, kujutan ette, et lihtsalt nagu töö tegemiseks kuskil kontoris on mõnus, et noh, tavaliselt on ikka, kui on näiteks palju inimesi, kõigil on erinev muusikamaitse kuskilt vaikselt Michi linnulaulu tuleb, et siis see nagu ei tohiks küll segada või pigem nagu aitaks kaasa. Või siis inimesed, kellele meeldib lihtsalt mõtiskleda, mediteerida. Tegelikult on veel looduse ja linnulauluga ja igasuguseid psühholoogilisi faktoreid ja kuidas see inimestele mõjub, et näiteks linnud laulavad ainult siis, kui neil on turvaline keskkond. Ja siis inimesed tunnevad ennast kuidagi turvalisemalt ja vähem stressis, et kui kui linnulaul taustal mängib või et haiglates inimesed paranevad kiiremini, vähem verejooksusid ja asja sellepärast, et süda puperdab nii kiiresti ja igasugused kommertsreaalsed eesmärgid võivad täiesti olla sellel. Aga sa ise, millises olukorras selle plaadimängijasse paneksid, helistaksid pigem tagasi sinna järver ei, ma ei saa minna seepärast, et looduses muutub kõik nii ruttu, et see on kusagil juunior, kui see salvestatud, aga juuni keskpaigas juba kõlab täiesti teistmoodi kõik. Et mulle meeldib kõige rohkem kuulata siukseid salvestisi niimoodi, et olen näiteks hästi väsinud või lihtsalt tahaks puhata või siis panen selle mängima, aga samas olen ka niimoodi klapita linnas ringi jalutanud tänaval ja mõelnud, kuulaks muusikat, aga siis on mul hoopis see loodusfaili seal ees ja sellel hoopis seda kuulanud ja mõelnud, et päris mõnusam. Sinu looming on väga mitmekülgne eksimisele skänniste millisele kohale ja selle loodusplaadi oma plaadiriiulis varasemate platside kõrval asetud. Kuigi mõned plaadid on küll digitaalselt ilusas ütleme niimoodi, et ma ei oskaks ühtegi nendest oma vallaga kõrvuti panna. Et kõik on täiesti omas dimensioonis. Ma arvan, et kui vaadata minu diskograafiat, siis need räägivad minust endast. Eks see kõige õigem oleks. Aga kui nüüd kõrvaltvaataja seisukohalt jälle pärida ja küsida, siis okei, kuidas sulle, Taavi muusika tundub, kui visuaalne see võiks olla? Mulle tundub, et Taavi muusika on väga rangelt visuaalne minu arust seal on väga palju huvitavaid helisid kasutatud. Et no ma ei tea, mul on nagu alati seda huvitav kuulata, mõned asjad on küll nagu sellised tumedad ja tagid, aga aga need helgemad lood mulle küll meeldivad. Aga sa ise, kes sa mõtled enda muusikast mingites värvides? Tavaliselt ei võta üldse mitte midagi muusikat teinud. Siis on kõige parem teha. Aga ühe loo nimi mul näiteks ka ka tume, mis otseselt värvi ei kirjeldanud mingisuguseid aspekti värvide juures. Noh, nii ja naa, et mulle meeldivad sellised kirkad vikerkaare värvid. See on selline põhiline. Igal juhul see loodusalbum kukku on kaunis, värviline ja ilus. Kuidas te ise selle plaadi valmimist ilmumist nüüd tähistate, kas ühe etapi lõpp või sügelevad juba näpud uue loodusplaadi järele? Praegu tegeleme ikka sellega, sellega on veel vaja üht-teist tegeleda, mul küll on selline elus juba. Tegelikult mul on ühe teise albumi tegemine ka pooleli, aga mitte otseselt ei ole loodusvaateid, ongi järgmine happe Albunud. Et ma pean natuke vaeva nägema selleks, et vaadata, kust saaks seda raha selle avaldamiseks ja loodussalvestisi on mul ka vä. Aga tahaks juba midagi pöörast ettevõtted või tähendab selle kogu plaadiga nägime tohutult vaeva kujunduse osas kõige osas, eks, ja siis sai ka nüüd kahe disainiauhinna nominendiks, et Bruno Bruno ja siis teine oli see Eesti disainiauhinnad graafilise disaini mingi. Ühesõnaga see plaat on ka ilmselt mingisugust silmailu armastavate inimeste arvates märk et lõplikke tulemusi veel ei tea, ootame huviga, et, et ega, ega see väga oluline ei ole ka, et see on, ilmselt me ei võta seda võistlust, et pigem et seal saab kataloogides ilusti eksponeerida ja. Tore okei ka, ma loodan, et see jääb viimaseks plaadi disainiks. Noh, ma loodan ka, et kostet on nauti tore teha, et kaks pead kaks peale, võib-olla mõni veel rohkemgi. Suur tänu täna stuudiosse tulemast, Taavi Tulevi, okei, ikka ja ei teagi, mida soovida. Põnevaid inspireerivaid hetki nii looduses kui pliiatsite tagatähte.
