Kuule kahte. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kõigile, see on raadio kaks ja alanud on saade nimega puust ja punaseks. Tänaseks saatejuhiks olen mina, Madis Aesma ning minuga koos veab siin teemasid ja vahendab põnevamaid uudiseid Tartu ülikooli robootika doktorant alti. Ja just nimelt robottehnoloogia ongi see, millele me täna suures osas siin puust ja punaseks saates keskendume. Alustame juba mõne hetke pärast. Puust ja punaseks. Saate teemaks on tehnoloogia ning robootika ja kaassaatejuhiks külaliseks on Eilo altim, Tartu ülikooli robootika doktorant. Tervist, tere. Helo. 2014. aasta hakkab nüüd tegelikult tasapisi läbi saama, ega seda enam väga palju järel ei ole, kaks ja pool kuud mitte rohkem. Milline minu arust selline kõige suurem läbi murre on olnud selles valdkonnas? Sellel aastal on tegelikult neid läbimurdeid olnud väga palju ning võib-olla üks põnevamaid, mis praegusel hetkel välja on tulnud, on see, et on nii-öelda välja ehitatud selline tulevikulaev. Ning tulevikulaeng siis on selle poolest eriline, et sellel puudub meeskond ja ta sõidab puhtalt akude peal. Tavaliselt kui räägitakse ilma juhita kulgevatest sõiduvahenditest. Asi, mille juurde minnakse, on ikkagi auto, eks ole, räägitakse sellest noh, mitte nüüd siis päris ilma inimesteta autost, vaid siis autost, mis, mis ise sõidab, eks ole, mida ei pea juhtima, sa saad seal rahulikult sees olla. Ma kujutan ette, et laeva ehitamine, kuivõrd laev liigub ikkagi suurel tühjal väljal mehitamata laeva käitumine peaks olema just nagu lihtsam. Liiklus on hõredam? Ei täpselt muidugi on see lihtsam, aga selle laeva just puhul on kokkuhoid just selle arvelt, et kuna tal puudub meeskond, siis ei ole vaja ehitada välja meeskonna ruume. Sest et laevaehituses on tegelikult meeskonnaruumide ehitamine ja kõik see, mis puudutab nende ohutust. Väga oluline, sest et aastas saab merenduses nii-öelda Puka 900 inimest ning on leitud, et see on 90 protsenti suurem kui sarnasel tööstuses maismaal. Ühenduses töötamine on ohtlik ning just see, et tagada kõikide nende meremeeste ootus siis see nõuab väga suuri ressurss just rahalisi. Kui me mõtleme, et 900 inimest, siis tegelikult see arv ei tundu üldse nagu suur olevat, et et võiks ju üle maailma, kui mõelda, kui palju laevu sõidab ringi, siis võiks see arv olla palju suurem, aga tegelikkuses mereõnnetusi on ju palju, aga lihtsalt väga paljud päästetakse, sest et kõik see nii-öelda, mis tehakse selleks, et tagada nende ohutus, et see toimib veel uuel laeval, siis ei ole seda ohutust enam vaja tagada, sest et seal puudub meeskond, et selle pealt hoitakse kokku päris suur hulk raha. Aga see põhimõtteliselt tähendabki siis seda, et see ilma meeskonnata laev no eeldatavasti siis, eks ole kaubalaev. Ja igasugused muud ülesanded on vist alguses veel veidi rasked. No ma ei kujuta ette, kuidas sinu meeskond laev näiteks kala püüaks, kuigi see on ka teoreetiliselt võimalik. Aga see ilma meeskonnata laev ongi siis põhimõtteliselt nagu selline ujuvkonteiner lihtsalt, eks ole, täpselt täpselt, et ta ta ongi mõeldud transportimise jaoks ning tema kiirus ei ole isegi üldiselt veidikene väiksem kuus sõlme, kui tavaliselt kappa laevade kiiruseks on kaheksa, üheksa sõlme, siis selle laeva kiirus on väiksem ning tema kere on ehitatud ka teistmoodi, et Ta takistus vees oleks väiksem, eks selle pealt hoitakse kokku ka energiat. Aga üks väga huvitav asi, mis selle laevaga seostub vangis, et ta töötab aku pealt. Et kui meil on olemas elektriautod, siis on nüüd olemas elektri nii-öelda laev ehk elektrialus. Ja see aku mahtuvus on 3000 kilovatt-tundi. Tavainimese jaoks ütles võib-olla midagi, aga kui võrrelda, siis selline aku toidaks ära ühe tavalise pidamise neljaks kuuks, näiteks. Me räägime siin nüüd siis kas, kas korterist võime, räägime siin nüüd täitsa sellisest eramajas täitsa eramajast hetkele? Meil on ikkagi seal väga palju koduvahendeid ja võib-olla isegi kütab veidike elektriga saun, isegi, võib-olla sauna saab taha panna võib-olla paariks korraks. Selliste laevade puhul, no kui suur see, kui suur see oht nüüd üleüldse on, üks asi on tõesti siis see, et ookeani on ju suur ja lai ja seal ikkagi peab natuke vist vaeva nägema teisele laevale otsa sõita, sest et, sest et nähtavus on ikkagi päris hea. Kui suur see, kusjuures oht sinu hinnangul ikkagi on, ütleme siis, kui nüüd sellised laevad muutuksidki päris igapäevaseks nähtuseks. Ilmselt seal on ikkagi mingisugune seos sellele, et see laev ikkagi teab, kus ta asub ning antud hetkel sellest allikast ei olnud otseselt mainitud, kuidas ta saab teada, kust teised laevad asuvad. Sest et olgem ausad, sadamates on ju väga oluline teada, kus teised laevad asuvad. Sest et seal on see liiklus nii-öelda tihedam. Ilmselt tulevikus ikkagi on loodud selline ühtne süsteem, arvates, kus siis nii-öelda laevad peavad ka teiste laevade asukohti, et väita, siis kokkupõrkeid. Sellised robotlaevad? Jah, täpselt. Mis ajal umbes võiks niimoodi minna siis tõesti, et selline lühikesel distantsil liikuv merelaev, ütleme, meil siin olemas oleks. No üks laev nüüd on olemas ning nad küll ei ehitanud seda, see revolt laev ei ole küll ehitatud selleks, et nüüd hakatagi seda transporditeenust osutama vaid ta loodigi kui ikoon. Kui, kui visioon, siis tulevikulaevatehnoloogiast, missugune võiks olla tulevikus siis nii-öelda laevandus, et need teised ettevõtted siis maailmas, mis ehitavad neid laene, võtaksid seda kui nii-öelda juhtivat eeskuju hakatagi nagu ehituses, sinnapoole liikuma, et et meil tekkiski neid laevu rohkem, mis siis kasutaksid säästlikumalt energiat. Ning Camile ehitamine oleks odavamad. Et kui tuua väike võrdlus, siis arvatakse, et sellise laeva pealt hoitakse 30 aasta peale kokku 26 miljonit eurot. Mis iseenesest ei ole ju väga väike summa raha. Ja loomulikult, kui alguses on kaubalaevade lühikesed maad, siis ei saa päris kindlasti välistada sedagi, et sellele järgnevad siin juba keerulisemaid ülesandeid täitvad alused. Ja lõpuks situatsioon võib-olla ikkagi tõesti ka see, et ütleme, kruiisilaev, mis alustab minekut, ütleme Southamptoni Inglismaalt sõidab absoluutselt ilma sellise klassikalise kapteni ja tüürimeheta kusagil Kariibi mere saartele. Hoides pardal siis tuhandet reisijat võib olla täiesti lukktundlikes tingimustes ja täpselt nii ongi, aga, aga siin võib isegi väikse võrdluse tuua. Isegi meil Eestis on olemas juba sellised laevad, mis suudavad vägagi iseseisvalt sõita. Üks üks hetk sel suvel, kui ma sattusin Saaremaalt tulema tagasi mandrile, siis juhtus tekkima imetore võimalused, kapten nii-öelda lasi meid enda siis nii-öelda juhtimisruumi ja siis ta tutvustas seda, seda süsteemi, mis seal toimib ja, ja tuli välja, et tegelikult siis niipea kui laev on sadamast väljunud, ei ei teegi kaptenina mitte midagi muud, kui lihtsalt istub, sest et laev, laev juhib ennast ise ja, ja kontrollib ka ühtlasi seda, et, et seal ruumis oleks kapten olemas, näiteks kui kui juhtub, et kolm minutit pole keegi seal ruumis ennast liigutanud, siis hakkab laev häiret andma, et kapten on kadunud. Kas see tähendab siis seda kaid? Kapten võib küll ruumis olla, ka ei tohi magama jääda täpselt täpselt. Ja ta mainis ka seda, et ta peabki ennast, isegi kui ta rahulikult istub, siis see nii-öelda liikumisandur ei märka teda. Ta peabki iga kolme minuti tagant midagi tegema, sest vastasel juhul nii-öelda tekib häire. Nii et selline selline robootika jälgimissüsteemid on juba tegelikult sees ka nendes meie igapäevastes laevades, mis sõidavad siin Virtsu ja Kuivastu vahet täpselt täpselt. Raadiosaates puust ja punaseks on täna teemaks tehnoloogia ning robootika stuudios Tartu Ülikooli robootika doktorant Helvaltin ning Madis Aesma. Kuulame nüüd natukene muusikat. Peale jama, tihane, sadu peab lõppema, peavad ka ilma, et oleksin läinud ilmateade. Aga siiski segavat et raske on uinuda pea padja peale, siis ma mõtlen üldsegi autodega rada, tule ja kõik on korras. Kuid alati ei lähe peale seda, kui kulutad närve kaasa vikerraadio taevasse, uusi eredaid värve, mis meil kõigil on ööst, liigume mööda planeedi maad, jälge taevas ei olegi alati selge, ei olegi alati kerge sellega harjunud vahel isegi appi karjun. Ajame süüa, kui tõsi, kas on ka midagi kedagi nõiaga siis olevaid kuriga? Iga päevaga? Ärge pinnad Jane suureni tobe aga kõige suurem sadu dollareid kuvad koguvad. Ja kuidas kord läbi saab? Siis mingil hetkel. Ei satu kuu peale mu vihmasadu läbi, olen ikkagi teha tatotarel käia, teha veel vaja ära taheti leida need ajad kui jällegi sajab ja elada üle ka raskemad ajad kajaka jaapa. Sujuvalt male soojuvad Aadi naasevad lõbusa tujuga ilma suurema vaevata. Mõned neist hukkuvad, upuvad, kogukuvad, peavad sabad natuke märjaks, on alati tulevad. Laevata vaelane, elude kibedam, vahela siledam. Ahela pesades, langenud külmunud libedaks imeda, vahel ei lähegi välja koidi maalijatel karjuda vilega. Vahel ma imestan, märgates hoopiski ülestaabi. Vahel ma tunnen, et unne, kuni keegi neid ära tabilega vaata pea ja saabuda seadnud sinna, kuhu peamine enne, kui väljas läheb pimedaks, sest elu ei ole ju selleks tund. Ateena. Olavi kliima. Ükskõik milline on kliima koguvad, koguvad, hukkuvad kliima. Tagasi. Ja see peabki nii olema. Ja kõik on korras, sa polegi muud ainult looduses. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks, täna on teemaks tehnoloogia ning robootika stuudios on altin Tartu Ülikooli robootika doktorant ning Madis Aesma. Ja järgmine teema on noh, võiks öelda. Mõneti sügisene, sellepärast et päris paljude inimeste jaoks on just sügis siis ikkagi sellise noh, kõige tuulisem aastaaeg või vähemalt selline aastaaeg, kus tuul ennast just nagu kõige rohkem tunda annab. Täpselt, aga kas sa tead, kes selle üle kõige rohkem rõõmustavad? Ma arvan, et võib-olla vennad Sõnajalad äkki, võib-olla kindlasti, aga kõik need, kes omavad tuulegeneraatorit, sest et tuulegeneraatori vajab energia tootmiseks tuult ning mida rohkem tuult on, seda parem. Täpselt nii ja tuulega radiaatorite juurde me nüüd lähemegi, sest et selles vallas on toimunud üks päris selline huvitav katsetus, huvitav ideelahendus nimelt nüüd siis üritatakse tuulest kätte saada energiat, aga mitte päris sellisel tavapärasel harjunud moel, paneme ütleme siis tuuliku siiasamasse kusagile maja taha üles vaid hoopis nii-öelda kõrgemates sfäärides, ehk siis ehk siis turbiin paigutatakse 600 meetri kõrgusele õhku. Esimesed sellelaadsed, katsed on nüüd ka tehtud Ameerika Ühendriikide idarannikul ja see peakski olema nüüd siis selline järgmine uus lahendus, kuidasmoodi, tuulest, energiat ja elektrit mida iganes vajaliku saada. Täpselt tegelikkuses, kui meie arvame, et täna valitseb näiteks tuulevaikne ilm siis meie hindame seda selle põhjal, et me oleme maapinnal, aga juba 10 meetri kõrgusel, mis on tegelikult majadest veidikene kõrgem, siin tavapärastest majadest on tuul. Ning nüüd need, need nii-öelda insenerid ongi leidnud, et seda tuult olekski vaja kõrgemast sfäärist nende püüda, sest et seal on see pidevalt olemas ja seal on see stabiilne, et tuulegeneraator nii-öelda jää seisma ja toodab kogu aeg elektrit juurde. Selle tuulegeneraatori ehitus on siis, missugune ta koosnebki väga huvitavat sellisest kolmest osast, et üks osa on siis selline lennuki nii-öelda turboreaktiivmootorit meenutav õhupall. Et kui me võtame nüüd kõik oma silme ette selle lennuki turboreaktiivmootori, nüüd oleme siis teinud nagu sellise õhupallikujulise ja see on kuni 1000 kuupmeetrit on selle mahtuvus täidetud heeliumiga, et eelmine öelda tõstaks ta üles ja selle nii-öelda turboreaktiivmootorikujulise õhupalli keskel ongi siis nüüd meile tuntud tuulegeneraatori tiivik ta. No torukujuline õhupall on nagu jah see auke selles tiivik täpselt, et tuul läheb sealt läbi nii-öelda ja siis tekitab selles tiivikusse pöörlemise ja hakatakse tootma elektrit. Nüüd see nüüd see õhupall on tegelikult, kui ta oleks ainult õhu paista, lendaks ju minema. Aga ta on nüüd kinnitatud trossidega või selliste köidikutega nii-öelda maapinnabaas jama külge. Ja, ja ühte seda trossipidi siis seda nagu köit pidi tegelikult on ühendatud kada läbi vasekaabli, mida mööda siis ta nüüd elektri saadab alla. Ja, ja see kolmas osa ongi see baasjaam, mis on tegelikult siis liigutatav ja väidetakse, et siis ta nagu rekka peale kokku komplekteeritav, et, et sõidad, sõidad nii-öelda selle suure veoautoga kuhugi kohale, pakid selle lahti, pumbatakse õhupall heeliumi täis ja ja paari minuti pärast ongi sul oma töötav tuulegeneraator. See tundub, kui sa siin nüüd need komponendid Heilo ära mainida, selle lahenduse ka selgeks tegid, seal tundub tegelikult päratult lihtne lahendus äärmiselt, väga lihtne, aga lihtsad asjad ongi tegelikult toimivad ja alati tekitavad siis küsimusega ka, et kuidasmoodi nende peale küll keegi varem ei ole tulnud, noh, lihtsalt panemegi õhupalli üles, millel on väike tiivik üles ja voila mehel ongi vool olemas. Täpselt, et aga, aga arvataksegi, et nüüd hakkab see lahendus levima ning esimene koht, kus seda siis püütakse kasutama hakata, on nii-öelda Alaska sellepärast. Alaskal on teadupärast külm ning Pole ka palju päikest, elektrivajadust toidetakse ära diiselgeneraatoritega, mis siis tegelikult aastas kulutab väga palju diisleid selle peale ja samas ei ole võimalik kasutada ka päikesepaneele, kuna päikest ei paista aasta otsa niivõrd palju, kui oleks vaja. Aga, ja selle asemel, et hakata ehitama nüüd nii-öelda neid massiivseid tuulikuid valada betooni ongi kõige lihtsam lihtsalt sõita kohalühe veoautoga pakilise tuulega Nator lahti, saate üles ja, ja vajadusel saad isegi asukohta hakata muutma. Milline selle nii-öelda kõrgtuuleturbiini efektiivsusele üldse on? Selge on see, et ta on väga kallis, ei saa ju olla, eks ole, see on tõesti õhupall, tiivik, traatias, rekka noh, arvestades võib olla sellise korraliku tuuliku hinda, ma kujutan ette, et see on ikkagi kordades odavam, aga aga kui palju sa seda voolu nii-öelda siis kätega saab? Tegelikult väga palju ei saa, et esimene prototüüp, mis Alaskal üles läheb, selle võimsus on 30 kilovatti, aga tootja lubab, et järgmised nii-öelda juba ärilisel eesmärgi toodetud generaatorid hakkavad tootma ka 60 kilovatti 100 kilovatti. See siis tähendab nüüd praktiliselt noh, mida majapidamisi saab ära toita ilusti mitte küll väga palju, kui me tavaliselt une kraatorid, mis meil Eestis Ta on, toodavad siin mega vattides siis võrdluseks ikkagi selle tuulegeneraatorite tootlikkus on 1000 korda väiksem. No ütleme, et see tähendab siis ütleme sellist pilti, me peaksime sellist pilti endale ette kujutama, et kui nüüd on meil mingisugune selline eramajade tsoon nagu näiteks, ütleme siin Tartus on tammelinn, et kui kõik Tammeline elanikud tahaksid hakata selle tuulegeneraatoriga endale voolu tootma, siis praktiliselt taevast Tartu kohal oleks neid ikkagi täis täpselt ning me peaksime hakkama muretsema selle üle, et ükski õhupall katki läheks ning nii-öelda selle generaatoriga meil alla ei tuleks. Eks õhupallil on kama tõstevõime ja, ja päris sellist mootorit, mis on nüüd nende maapealsete postide otsas, kostiivikuga ta ikkagi üles ei tõsta, et see tuulegeneraator on, on väiksem just selle kaaluprobleemi pärast. Tuulistel teemadel siin raadiosaates tänaseks on rääkimas elaltin Tartu ülikooli robootika doktorant ning Madis Aesma, jätkame mõne hetke pärast. Kuula raadiosaadet puust ja punaseks, stuudios on Heloltin ning Madis Aesma ja tänasteks teemadeks on tehnoloogia ning robootika. Me rääkisime siin just natuke aega tagasi enne eelmist muusikapala sellest, et nüüd on siis Ameerika Ühendriikides leiutatud uut tüüpi generaator tuulega laator mille tööpõhimõte seisneb selles, et ta tõmmatakse umbes 600 meetri kõrgusele taeval õhupalliga ja siis sealt kõrgemast kõrgemast õhukihist, kus tuul on pidevalt tugev, vabam saadaksegi efektiivsemalt voolu kätte, aga tegelikult see pole ainukene sellisem uuem lahendus millega või mille kaudu inimesed üritavad tuulest elektrienergiat kätte saada, on siin viimasel ajal katsetatud ka muid lahendusi ja üks neist on siis selline mille puhul on kasutusel just nagu sellised pisikesed tuules plagises lipud. Täpselt, kas sul on näiteks kodust lipp olemas? Mina ise elan kortermajas? Ma ei ole korteriühistu, nii-öelda see, see pealik, nii et need, need mul ei ole lippu ja ma isegi ei tea, kelle käes on. No vot, aga need kõik koduomanikud, kellel on oma Maste, kellel lehvib seal mingisugune lippe, siis Ma siiski väike vimpel masti otsas. Siis väga kasulik on teada, et sellest vinklist võib-olla isegi on võimalik hakata nii-öelda elektrit tootma küll mitte väga palju, aga idee algatusena on olemas. Ja kuidas see toimib, väga lihtne, näiteks küsimus sulle, Madis, kas sa oled kunagi hõõrunud kas enda või kellegi teise nii-öelda juukseid õhupalliga, mis on täidetud õhuga, on tulnud ette küll ja loomulikult siis juuksed tõusevad kohe õhku, jäävad õhupalli külge kinni, eks ole, täpselt täpselt, aga hakkavad asjad ikkagi nakkuma just, et, et see, mis sa tegelikult teed, on see, et sa õhupalliga nii-öelda laed, need juuksed ära elektrienergiaga laenuga ning juuksed tõusevad üles just sellepärast, et need on laetud ühe nimelise laenguga. Ning see laeng siis omavahel tõukub, juuksed nagu tahaksid üksteisest võimalikult eemal olla ja, ja see tuule nii-öelda generaator, mis nende lipumeetodil toimub, on samasugune. Ta lipp lehvib tuules ning ta hõõrub vastu sellist metallplaati, mis on siis kaetud polümeerpinnaga ja ta laeb selle plaadi staatilise elektrilaenguga nagu õhupall läheb siis nagu inimese juuksed ära. Ja selle plaadiga lühendatud väike kondensaator, mis siis kogub selle elektrienergia kokku. Nii lihtne ongi, aga ta loomulikult sellise lahenduse puhul, kus ikkagi võib olla vaid staatilist energiat kasutatakse, ei saa see kasu väga suur ilmselt olla täpselt, et need teadlased, kes selle nii-öelda prototüübi välja töötasid, tegid palju katsetusi, üks nendest oli selline, et nad paigaldasid selle väikese generaatori auto katusele ja sõitsid siis umbes 80 kilomeetrise tunnikiirusega. Aga lõpuks nad ikkagi leidsid, et et neid lipp oleks vaja panna nii-öelda üksteisega jadas ikkagi väga palju panna põlema isegi ühte kümnevatist nii-öelda valgusdioodi. Koguni nii täpselt, nii et efektiivsust sellel lahendusel praegusel hetkel on ikkagi kaunis, kaunis väike. Aga me jätkame siit teise teemaga nüüd robootikavaldkonnast, mille efektiivsus praegu ei ole ka veel päris see, mida muidugi oodatakse ja teadlased veel ei teagi, kas kunagi jõutaksegi üldse sajaprotsendilise sellise efektiivsuseni. Kuid läbimurre on siiski teataval määral toimunud, nüüd on siis loodud selline tehiskäsi, mis on võimeline tundma erinevate asjade puudutust. Ühesõnaga, aga inimene siis, kellelt on mingisuguse õnnetusjuhtumi käigus kas käsi või õnnetusjuhtum, näiteks käsi amputeeritud, võidan, sest muud moodi ilma jäänud talle on paigaldatud tehiskäsi, nüüdseks on selle tehiskäega jõutud siis sellise tasemeni, et noh, mitte asja teie lihtsalt sinna sinna vahele sõrmede vahele kinni vaid inimene saab tees käega asju tunda. See on, tegelikult oli see päris õige jah, ja see on väga õige kirjeldus. Inimene ongi omal määral robot, et meie närvisüsteem edastab tegelikult elektripinget nii-öelda elektripinget ja ja see, kuidas me asju tunneme, ongi see, et nii-öelda meie tegelikult ajutöötlemisest elektripinget ja saab aru, et me oleme näiteks millestki kinni võtnud ja, ja vastavalt puudutusele siis elektripingega kõigub. Ja mis nüüd siis teadlane tastin, Taylor siis on teinud, on see, et ta püüabki nüüd leida, missugust elektripinget täpselt see närv peaks edastama ajule, et inimene nii-öelda tunnetakselt, millest ta kinni võtab. Sest et kui meil on see tavaline proteeskäsi, siis mis, mis ei ole seotud absoluutselt mitte mingisuguse tunnetusega siis me võime lihtsalt võtta asjadest kinni, aga me ei saa aru, kui tugevalt nendest kinni võtame ja mis materjalist see on. Aga see tastin, Taylor on nüüd ühendanud nii-öelda proteeskäe inimese närvisüsteemiga ning Tal on hetkel kaks katsealust, kes on kaotanud tegelikult tehasest läbi õnnetuse, oma käe elavad täiesti tavalist elu ning kasutavad täiesti tavalist proteeskätt, aga kord kuus, siis nad lähevad sellele teadlasele külla laborisse ning siis teadlane nii-öelda suristab terve väikeste elektrilaengutega ja siis palub neil kirjeldada, et mida nad tunnevad ja kas nad arvavad, nad tunnevad mingisugust objekti ja üks nendest katsealustest, ühesõnaga Igor Speetits ütles, et tema on siis eluaeg noh, tal on tulnud terve elu tulnud kananahk nii-öelda peale, kui ta peab katsuma seda Patti palli, mis on siis ütleme, tabletipurgist kõige peal. Et vat eks ole, puuvillastest võt tekitab temas selliseid, sellist nagu vastikusaistingut ja nüüd oligi niimoodi, et katsetati sama asja, ta võitis oma proteeskäega siis selle vatitupsu sõrmede vahele ja kananahk tuli peale, hakkas jälle veidike vastik see aju aju, tegelikult on selline kummaline nii-öelda organit, ta lihtsalt peteti ära, et nendel katsealustel on siis käe nii-öelda see käevarre ülemine osa on olemas ja siin on tegelikult siis närvide ümber operatsiooni käigus siirdatud väikesed elektroodid. Et nad ei ole otseselt ühendatud närvidega nad sinna närvi ümber siirdatud ja siis käevarrel tulemise osas on nende elektroodide nii-öelda teine ühendus toodud, ehk neil on piltlikult öeldes käsivarre küljes need ülemise osa küljes pistik, kuhu saab siis panna nii-öelda ühendada midagi. Ja, ja siis nüüd, kui nad kasutavadki seda öelda, tundlik proteeskätt, siis selle proteeskäeandurid ühendataksegi sinna pistiku külge ja petetaksegi nii-öelda aju ära, sest aju arvab, et et need signaalid, mis tulevad mööda neid närve, pärinevadki nüüd sellest nii-öelda kadunud käest, ehk inimene nagu piltlikult tunnetaks puutukski seda vatitupsu või, või vett või, või kui kõvasti kõvasti näiteks viinamarjast kinni võtab. Aga tunneb seda protees kõige tõesti ka ka märga, eks ole, aga kas ka külma ja kuuma siis ja see oli täpselt samamoodi, absoluutselt sama täpselt Astiga on sama asi, lihtsalt kõik oleneb nüüd sellest nii-öelda elektripingest või, või sellest elektrist, mis sinna närvide juurde lastakse, et on tehtud ka varem neid katseid juba katsealused on pigem kirjeldanud seda tunnet, kui, kui näiteks meie tunneme, kui jalg ära surema, et tekib selline vastik pisteline, tuim surin, tuim surin täpselt, et aga nüüd nüüd nüüd on siis nagu edasi mindud ja on leitud võimalusi siis kuidas seda tundlikkust elektriga paremini edasi anda, et ei tekiks tuim surin, vaid seal tekkiski tunne, näed, sa võtadki kinni reaalselt oma vana õige käega. Aga see tähendab siis ju tegelikult seda ka, kui sa siin alustasid sellest, et et pinge on see kõige olulisem elektripinge, eks ole, ja see tähendab siis seda ka, et, et see pinge on erinevate asjade puudutamise puhul näiteks kui ma võtan arvutihiirest kinni või kui ma siin võtan näiteks kruusist kinni, see tähendab seda, et see pinge on iga kord ju erinev, eks ole, täpselt täpselt sealt saistingu tulebki ja mis tähendab siis seda, et et teoreetiliselt on võimalik näiteks inimene kui niimoodi ära tüssata, et kui ta võtab kinni arvutihiirest võimalik tal läbi elektripinge ajus aistingute tegelikult hoiab kinni näiteks noh, ma ei tea, märjas Fammist jah. Aga siinkohal tulebki meelde see ulmefilmid nimega meistriks, kus siis inimesi petetigi ära paljad. Et nende ajul anti elektrisignaale nagu nad elaksid päris maailmas, samal ajal nad tulid tegelikult ühes vannis. Täpselt nii. Kas see saavutus nüüd selle proteeskäega, kas, kas siit saab muidugi paralleele tõmmata selle suunaga, et kui kaugele on jõutud nüüd sellise nägeva tehissilma arendamisest sest ka selles vallas on sel aastal minu meelest uudiseid tulnud? On, et meie õnneks nagu ma ütlesin, ongi aju, selline elektrisignaale töötab nii-öelda protsessor mis siis, mida õigete elektrisignaalidega on võimalik siis nii-öelda anda informatsiooni, et, et kui see silm nagu näed midagi, siis me annamegi õige elektrisignaali ajule edasi, siis haju tekitabki sellest nii-öelda pildi, ehk mida meie praegu reaalselt näeme. Aga, aga töö selles vallas muidugi ei ole veel nii kaugele jõudnud, kui kui nüüd see käeosas. Aga lootust on, et üks päev, need, kes on kaotanud nii-öelda nägemise, võiksid hakata nii-öelda tehissilmade või mõne muu tehnoloogilise abivahendi abil uuesti nägema. Kool, raadio kahte saade on puust ja punaseks, räägime robootika eest ja stuudios on Tartu ülikooli robootika doktorante Helvaltin ning Madis Aesma jätkame juba mõne minuti pärast. Puust ja punaseks. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks, tänaseks teemaks on robootikastuudio Sailoaltini ja Madis Aesma ja kui me siin eelmises lõigus, kus juttu oli protees, käest jõudsime natukene ka ulmefilmide teema juurde, täpsemalt siis käis meetriks läbi kus siis inimesi peteti, veendus, et nad on olemas, kuigi tegelikult nad olid siis lausevannis kaablid küljes, siis nüüd tänane viimane, pane pikem teema on ka just nagu täiesti ulmefilmist. Nii on, et selle pealkiri nüüd kujundlikult võiks küsida, et kas inimesi hakatakse kustutama robotite poolt, nagu kustutatakse praegu spämmi? Jah, ja selle mõte käis siis välja, et see on võimalik mees, kes viimastel aegadel tuntud olnud peamiselt läbi plaanide Marsile minna Marsi koloniseerimise plaanide selleks meheks andis iilon maskina ja ta nüüd eelmisel nädalal, kolmapäeva õhtul ühel konverentsil tõepoolest siis ütles, et tehisintelligents areneb praegusel hetkel maailmas ikkagi sellise kiirusega. Et ühel hetkel võib inimeste nii-öelda tiliitimine olla täiesti reaalsus nende poolt. Täpselt. Aga see hetk, millele ta hiljem maskis viitas, on tegelikult tehnikaline singulaarsus ja mida tähendab on see, et praegusel hetkel eksisteerib see küll hüpoteesina, see tähendab, et Me ei tea, kas see juhtub või ei juhtu, on olemas lihtsalt oletus, et see võib juhtuda. Aga tehnikani singulaarsus siis toodi kasutusele esimest korda eelmise sajandil John von Neumanni poolt, kes oli siis Ungari, Ameerika juurtega matemaatik ja füüsik ja tema väitis, et üks päev võib tehnika areng väljuda meie kontrolli alt, kui nii-öelda tehisintellekt saavutab inimintellekti mahtuvuse ehk robotid saavad nii-öelda sama targaks kui meie. Sest et sellisel hetkel ei tooda uusi roboteid, ehkuusid uut tehnikat enam mitte inimesed, vaid tehnika ise. Ja ma ei mõtle selle all seda, et tehases praegu lähevad nii-öelda robotid kokku roboteid, see on lihtsalt füüsiline kokku paneb aga nii-öelda selle loomisprotsess ja kõik programmeerimine, et seda teostavad antud hetke ikkagi inimesed, selle idee taga on inimesed, aga sel hetkel, kui selle idee taha satuvad juba masinad ise siis meie enam kui inimestena ei suuda hoomata nii-öelda meie masinate loodud masinaid ning me võimegi sellisel hetkel nii-öelda sattuda hoopis nende uue tehnika ohvriks. Eriti kui see tehnika eesmärk ongi näiteks kustutada inimesi siin tulebki sellele programmeerimisele ja valmistamisele tuleb veel ka juurde, tõesti, see väga oluline on asi, et tehisintelligents võib ühel hetkel hakata lisaks mainitud asjadele veel ka iseseisvalt otsuseid vastu võtma, kas see mitte polegi see moment, kus, kus, kus see oht tegelikult reaalselt tekib diskuse intelligents areneb selleni või ta on arendatud selleni, et tal tekib võime ise võtta vastu otsuseid. Praegusel hetkel arvutiprogrammid suudavad ise otsuseid vastu võtma mingitel meie loodud tingimustel. Et kui me oleme andnud ette teatud nii-öelda hulga otsuseid või valikuid, mida on võimalik teha, siis nad valivad sealt ühe. Aga jah, sul on õigus, et kui see hetk saabub, et nii-öelda see valikute hulk ei ole enam meie defineeritud, vaid see on seda defineeritud ise. Ehk mida, mida need masinad teevad, on see, et nad õpivad. Aga tehnikaline singulaarsus, mida sa nüüd siis, mida see nüüd siis lihtsalt lahtiseletatuna tähendab? Kas see ongi see moment, kus meie ja tehisintelligents oleme võrdsed? Jah, see on see hetk, kus siis teisiti elekter. Ta loob juba uut tehnikat, uut intellekti ja meie enam ei suuda aru saada selle komplektsusest selle süstemaatilise, sest me ei hooma enam seda. Ja see, mis sellest hetkest edasi juhtub, ongi siis nii-öelda see hüpotees, ehk sündmused sellest punktist edasi on ennustamatu ning mõõtmatud, et kas me siis kas meid hakatakse kustutama nagu robotid kustutavad praegu spämmi, sest et mis see tinglikult tähendab, et tegelikult on iga spämmida aga ka ju mingi idee mingi inimene selles bänni kuskil teinud ja ta tahab sellega informatsiooni levitada. Ja nüüd roboti eesmärk on tegelikult kustutada seda ideed, seda spämmi vaikselt ka seda inimest seal taga. Mida sa arvad, kui kaugel me praegu sellest tehnikalise singulaarsuse momendist tavaliselt oleme? See on väga hea küsimus. No erinevad arvamused on, et võib-olla siin lähema kümnendi 20 aasta jooksul me saavutame selle, et tehisintellekt on, on nii-öelda loodud mingil määral, aga ma võin tuua välja ka näiteks ühe võrdluse robootikavaldkonnast ja eriti just robotijalgpallist. Eksisteerib selline huvitav võistlus nagu robot, mis on siis robotite vaheline jalgpall ning see on loodud just selle eesmärgiga, et või selle üks tegelikult kaugemaid eesmärke ning visiooni ongi, et aastaks 2050 Ongi robootika ja nii-öelda see tehisintellekt nii arenenud, et robotite meeskond suudab jalgpallis võita MM-i tšempioni ehk siis inimesi ehk siis inimesi ning males males juba on ammu ära teinud täpselt, kuna robot suudab lihtsalt arvutada niivõrd palju kiiremini, kõik need käigud ette näha. Aga jalgpallis on antud hetkel ikkagi probleemiks veel suuremal määral nii-öelda see füüsiline piirang ehk robotid ei liigu nii kiiresti kahel jalal kui inimesed. Ning faktoreid on ka palju rohkem. Jalgpallis muidugi jah, rohkem mängijaid, plats, eks ole see, kui sa pead asu märjemates kohtades ja robotid peaksid seal omavahel suhtlema, mida küll praegu nad juba teevad, aga pigem arvatakse näiteks sees märke, nii-öelda see see visioon, et aastal 2050 nii-öelda robotid võidaksid inimesi pigem see ei juhtu vaid nii-öelda see lükkub kuhugi kaugemale tulevikku, aga lihtsalt on seotud selline daatum, et sel ajal see matš peetakse ja siis tekib selline võrdlus. Aga minu arvamusel jääbki sel hetkel kõik just robotite nii-öelda füüsilise piirangu taha kui see, et robotid ei suudaks piisavalt palju mõelda nii nagu inimesed ning ennustada ette nii-öelda inimeste käitumist, et tegelikult jalgpallurid püüavad ka üksteise kehaga, et lugeda, et et kustpoolt seda söötu nüüd ära võtta. Aga kujutad sa nüüd ette, kui, kui seda ühe jalgpalluri käitumist nii-öelda vaateks nüüd robot, kes suudab teha tohutult palju arvutusi. Okei, kujutame ette olukorda, sellel robotil on, ütleme, sisse sõidetud kõik videot selle mängija liikumistest läbi tema karjääri, ta on suuteline analüüsima, see tähendab, mõtteliselt seda, et et see robot aimab mingisuguse sellise nanosekundiga ära iga pette, mida sa üritad teha temast mööda minnes, ta teab seda juba praktiliselt ette juba samal ajal, kui sa seda teed, eks ole, jah täpselt täiteid saab võib-olla küll inimene üritaks juhuslikkusega robotid ära petta, aga samas Ta on niivõrd tark ja kiire, et ta suudab seal ette näha. Praegu on tehtud küll juba katsetusi sellega, et näiteks väravavaht on asendatud robotiga. Sest et teatavasti matside tegelikult väravavahid teavad täpselt, kui läheb penaltiseeriaks, et milline nii-öelda lüüa, kuhu ta lüüa tahab, kuidas ta käitub, mine, tema kehakeel on ette ennustada seda kohta siis selle katse tulemusena, kus oli väravate asendatud robotiga, ega väga vähe pall lendas sinna väravasse, et see roboti olnudki see, kes kahel jalal seisis, lihtsalt selline süstemaatiline, seal mingi plaat liikus, aga idee kui selline on sama selge. Aga no ütleme, teenikeseksingulaarsuseks sellist füüsilist vormi tegelikult ei vaja ei ole selleks, et selleks, et see tehisintellekt oleks inimesega võrdne, võib ta olla vabalt kusagil mingisuguses kausis mingisugune asi, eks ole, see võib olla meie sama arvuti, mis on nii-öelda laua all, et või sülearvuteid, ükskõik et ta ei pea olema kindlasti liikuv, et see võib olla lihtsalt tavaline tarkvara, mis loob ise juba uut tarkvara, millest meie enam näiteks aru ei, ei saa just täpselt, aga see tähendab siis võib-olla ka seda, et sellistel tingimustel, kus nii paljusid baktereid 10.-te robotjalgpallurite puhul võib jõuda selle tehisintellekti nagu varem kindlamini ja selle selleni tegelikult kõigepealt tehisintellekt uuribki, võin öelda. Tehisintellekti probleemiks ongi peamised valdkonnad, milleks on siis keeletöötlus, õppimine, planeerimine, argumenteerimine, teadmised, suhtlemine, taju ja arusaamisvõime. Ning viimasena on alles see, et liigutada objekte. Täitsa kõiki, esimene ots ongi ongi seotud selle tavalise inimmõistuse jäljendamisega. Andmetöötlusega jah, täpselt, et alles alles üks osa sellest väga väike osa on objektide liigutamine, ehk see, kuidas nii-öelda siis lõpuks suudaks robot või ruumis ennast ümber paigutada või midagi muud teha. Nii et tegelikult nüüd sellest siis lähtuda, et, et selles andmetöötluses me võime sinna tehnikalise singulaarsuse jõuda märksa varem, kui ütleme siis jalgpallirobotite puhul, siis sellel on maski hirmul. Mida sa lõpetuseks ütleb, et kas on mingisugune põhi all või ei ole? Eks seal ikka on, kui, kui mõelda, et need, see tehnika, mis peaks inimesi kustutama hakkama, suudab ise ennast arendama hakata ja me ei suuda enam seda enda kontrolli all hoida siis iilon maski käest küsiti, et mis me siis sel hetkel tegema peaks, et kas me võiksime näiteks põgeneda Marsile ja hiljem Moskvas ta siis selle peale, et see ei aita meid, et robotid tulevad järgi? Kõlab nagu selline päris hea ja muidugi väga õudne filmistsenaariume ikkagi. Ja mina arvan isiklikult, et, et meie oma eluajal selleni veel ei jõua, et me peaksime midagi sellist kartma, aga uudisväärtus kui ideel on tal senisel kindlasti olemas. Lisaks arvestada veel ka seda, et väga palju jõupingutusi tehakse ju momendil selleks, et inimesed elaksid järjest kauem ja nii, et ja tervis on vastu pidanud, täpselt nii, et, et eks, eks meil tekivad ka uued eesmärgid, kui me peame hakkama võitlema nii-öelda Enda tehnikaga, täpselt nii. Kuulasid saadet puust ja punaseks, täna olid stuudios siin Tartu Ülikooli robootika doktorant ning Madis Aesma. Kohtume siin juba nädala pärast, siis juba teised teemad. Suur tänu. Aitäh.
