Igal sügisel tõuseb mu mälu soppidest üles üks Andres Ehini  vigur luuletus. Nii ka eile, kui keerasin kella talveajale Sügas kased, kollased, sügas vahtrahil kirjud lehed,  sügas raagus puud ja udu sügas linnud lõunamaale sügas  hirmutis pull ja põõsaid sügas läbi pekine paugub. Pekine ehk pakan õnneks veel ei paugu üksnes öösiti. Ja seepärast tehtagu edasi oma sügis tegemisi. Aiapidajad, rehitsegu, põdrad, innelgu oras tärgaku  ja kala ema ene. Lasku vett, aitäh, lõhelapsed. Juba teist aastat järjest asustatakse Pärnu jõkke lõhemaime,  et turgutada elule praktiliselt hääbunud looduslik lõhe populatsiooni. Tänaseks umbes 10 grammiseks sirgunud lõhelapsed koorusid  sellel kevadel. Osooni kaamera jälgis just nende samade kalapoegade esimesi  elutunde Põlula kalakasvatuskeskuses. Lõhepojad on Põlulast läbinud kahe ja poole tunnise teekonna  mis on 167 kilomeetrit pikk, täiesti õnnelikult. Kõik on elus ja nüüd on meil võimalus nad teha tuttavaks oma  uue koduga. Me oleme levi külas, kus lõhepojad leiavad enda uue kodu,  mis on vette asustamise juures nende lõhepoegade juures  kõige olulisem, et see protsess siin õnnestuks  ja nad kenasti elama jääks. No esiteks, kalad peavad olema terved ja need on terved,  need meie kalad siis teiseks nad peavad olema turvaliselt  siia toodud, ehk siis see eluskala transport peab olema  siis nii korraldatud, et nad ei saa liige liigset stressi  seal konteinerites, millega me toome. Lisaks kontrollitakse kalamaimude transportimisel  ka seda, et veehapnikutase püsiks piisav konteinerivett õhustatakse,  et liigne süsihappegaas eemaldada. Kalade asustamisel on veel üks oluline tegur. Me peame jälgima kindlasti seda, et meie konteinerivesi  veetemperatuur ei erineks palju jõeveetemperatuurist,  et kui see ei sobi, siis me peame pumpama jõeveed peale  ja ühtlustama siis tunni aja jooksul need temperatuurid sobivaks,  et kala saab muidu suure stressi, kui tal see temperatuur  oluliselt erineb. Pärnu jõe veetemperatuur on paras, nii võime lõhemaime ilma  pikema ootamiseta vette lasta. Täna pääseb Pärnu jõkke ei vähem ega rohkem kui 34  ja pool 1000. Lõhepoega. Kindlasti on just selline kärestikuline koht nendele üks  parimaid piirkondi, siin on selline vesi,  mis on piisavalt hane kurikas ja siin kivide vahel tekib varjumisvõimalusi. Mis ohud neid siin uues keskkonnas varitsevad? Uues keskkonnas varitsevad need kõik need röövlinnud  ja loomad, nagu muidugi looduses käib, et kindlasti siin on saarmaid,  siin on mingi, siin on haugi, praegu kajakaid ei paista,  aga eks need ka haigrud käivad näiteks noh,  kalda ääres sulpavad vees. Nii et kuna nad on nüüd kasvanud se turvalistes tingimustes  hoidnud siis nad eriti ei oska karta neid ohtusid  ja siis niimoodi öeldaksegi, et loodusliku kala kvaliteet,  et on selle võrra kahe või kolmekordselt parem kui see meie  asustatud kala oma, kuna ta on läbinud oma elu jooksul kõik need. Võitluses, mis tal siin olemus võitluses võidelda on,  et sellepärast kindlasti on siin ka see kadu suurem,  kui ta muidu oleks. Loodus. Ometi pole looduslikus keskkonnas varitsevad ohud need,  mis Pärnu jõe lõhe ja teisigi siirdekalu kõige rohkem kimbutavad. 1974. aastal rajatud kolme meetri kõrgune hüdroelektrijaama  pais seisab juba aastaid sindis jõude. Elektrit siin ei toodeta. See inimese poolt seatud takistus saab lõhedele  ja ka teistele kaladele saatud tulikuks nende jaoks kõige  haavatavamal perioodil. Kudemisrändel. Kui teekoelmutele pole avatud, ei säili ühegi kala looduslik populatsioon. Valitseb reaalne oht, et möödunud aastal  ja tänavu jõkke asustatud lõhelapsed ei pääse mitte kunagi  oma sugu jätkama. Sindi pais on üle 100 meetri laiune ja Ja selleks, et kalad siit praeguses olukorras üles saaks,  peavad nad üles leidma siin kalapääsu alumise otsas oleva avause. See ise on siin võib-olla ainult noh, paar meetrit lai,  eksole, ja võrreldes siis selle üle 100 meetrise tindipaisu ja. Ja ja jõe põhiline vooluulk voolab üle paisu. Ja see võib jääda märkamatuks. Siis isegi ei leiaks üles seda kohta kui sealpool jõge jalutajaks. Nii et mis tunne siis veel, kaladel on? Kas siis siit kala ei liigu ülesvoolu? Vähesel määral liigub, et on teada, et üksikud lõhed,  meriforellid ja vimmad Saavad siit üles tabatud Pärnu jõe keskjooksul kuid see on,  seda on liiga vähe, et seda potentsiaali,  mis Pärnu jõel on realiseerida. Potentsiaal, mis jääb täna realiseerumata,  on muljetavaldav. Sindipaisust ülesvoolu asub ligi 100 hektarit kärestikke,  mis oleks lõhele heaks kudepaigaks. Teadlaste uuringud kinnitavad, et ühe hektar kütteri  koelmuala kohta sirgub looduses 1000 lõhepoega  kellest omakorda täiskasvanu ikka jõuab umbes 10 kuni 20 protsenti. Lihtne arvutus näitab, et tänases olukorras jääb ainuüksi  lõhe puhul igal aastal 10 kuni 20000 kala igal aastal  populatsiooni lisandumata. Mis selle kala trepi puhul valesti on või miks ta ei tööta  piisavalt hästi kõige esimene probleem, mis siin on alati  välja toodud, need kalapääsu suue on paisust. Allavoolu nii kaugel, et kaladel jääb see hoomamata,  et kui nad ülesvoolu rändavad, siis see paisualune peavool  on see, mis neid võidab. Ja. On nagu loogiliseks rändeteeks. Ja see pisikene haru siin servas jääb nagu märkamata  enamusele kaladele. Ja nad lihtsalt ei tulegi siia kalatrepi otsa peale. See on selline betoonkastikestest kalade niisugune väga. Inseneri vaatevinklist ehitatud ehitis ning  betoonkastikestes sisuliselt kaladel puuduvad varjevõimalused. Nii suure jõe jaoks nagu Pärnu jõgi oleks vaja oluliselt  suuremat ja veerikamat kalapääsu. Pärnu jõel on On kalade rände parandamiseks sisuliselt kaks alternatiivi. Kõige parem on sindi pais lammutada ja asendada tehiskärestikuga. Tehiskärestik on erinevatele kalaliikidele ülesvoolu  liikudes hästi läbitav ning ka soodne ehitada. Oluliselt kallim on ehitada paisu keskele 50 meetrine  kalaramp ehk renn, mida mööda kalad ülesvoolu saaks rühkida. Selline kalapääs on aga tugeva voolu tõttu eriti just  suurvee ajal väiksematele kalaliikide läbimatu. Kuidas me saame siis kindlad olla, et täna siia jõkke  sattunud kalamaimud ka kord saavad siia tagasi jõkke kudema  tulla täiskasvanuna? No ma loodan seda väga, seda Sindi paisu teemat on nüüd ju  räägitud juba juba paarkümmend aastat ja ma usun,  et, et see Meie asustamine siin peaks ka nagu andma märku sellest,  et tuleb see otsus vastu võtta. Sind ei paisuga midagi ikkagi nüüd teha,  et võtta midagi niisugust, et kalad pääseksid ülespoole. Lõhe on siirdekala, see tähendab, et osa tema elust on  seotud jõega ja osa merega. Täna ette asustatud lõhelapsed laskuvad mereelule järgmisel  või ülejärgmisel aastal. Täiskasvanuna leiavad nad tee tagasi Pärnu jõkke hiljemalt  kolme kuni nelja aasta pärast. Kes on nende lõhe poegade vanemad, kust need isas  ja emas lõhe pärit on? Ja siin ongi selline teema, et lõhel nagu paljudel teistel  looduslike liikidel on oma sellised piirkondlikud asurkonnad,  keda ei tohiks omavahel segada, kuna seal ta  ka on geneetiliselt eristunud. Ja nüüd siin Liivi lahes, noh, kõige parem oleks,  kui me saaksime Pärnu jõe lõhed, aga kuna Pärnu jõe  populatsioon nüüd nii hääbunud, et siit enam sugukala võtta  ei ole, siis me hakkasime läbi rääkima lätlastega,  et Lätist saada seda, et noh, ikka Liivi laht on üks ja,  ja noh, seda peetakse ikka üheks selliseks põhiasurkonnaks. Ja need on nüüd Taugava jõe päritolu. Siin nüüd seda ohtu ei ole, et lõhe puhul teatakse,  et ta tahab oma kodujõkke minna tagasi kudema,  et, et need kalad äkki pöörduvad tagasi taugavasse. Ei seda ohtu kindlasti ei ole, sest et augava  ja Pärnu on ikka väga kaugel üksteisest ja põhiliselt ta  tuleb selle lõhna mälu abil tagasi ja see ka,  et, et ta looduses ringi kolab ja vaatab,  kus paremat paika võib leida, on ka loomulik. Eelmisel aastal asustati Pärnu jõgikonda vastavalt 63000  ja tänavu pea 71000 lõhepoega. Isegi tagasihoidliku prognoosi kohaselt soovib mõne aasta  pärast tagasi Pärnu jõkke kudema tulla vähemalt 4000  suguküpset lõhet. Paraku napib Pärnu jõe alamjooksul sindipaisust allavoolu. Koel mualasid. Põhimõtteline küsimus ongi singipaisu juures kaladele hea  lahenduse tagamine ilma selleta me võime neid lõhesid asutada,  aga kuna nad koelmutele ei pääse, siis nad seda jõe Pärnu  jõe potentsiaali, mis sigimispaikade näol olemas on kasutada  ei saa. Kui Euroopa Liidu lõhe majandamiskava eelnõu järgi peab iga  lõhejõgi tootma järelkasvu 75 protsenti jõe potentsiaalist  siis Pärnu jõe puhul tähendab see ideaalis 75000 laskuvat  noorlõhe aastas. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja tagada kolm olulist punkti. Esiteks tuleb sisuliselt hääbunud looduslik lõhepopulatsioon  aidata jalule. Teiseks peab loodusliku lõhepopulatsiooni taastumise  kiirendamiseks asustama jõkke täiendavalt noorkalu. Ja mis kõige tähtsam teekond sobivate looduslike koelmuteni  tuleb avada. No nii pisikesed tegelased, me kõik väga loodame,  et teile avaneb tulevikus võimalus täiskasvanuna tagasi  Pärnu jõkke kudema tulla. Olge lahked. Head teed. Minu pea kohal on elektriliinid ja osa sellest värgist,  mida nad edasi kannavad. Olla roheline. Pole aga enam mingi uudis, et maailmas ja Eestiski müüakse  rohelise energia pähe ka niisugust, mille tootmine on kõike  muud kui roheline. Samas on selge, et fossiilsete kütuste kõrvale vajame me  ka teistsuguseid uusi energiaallikaid. Üks selline on tuul. Tuuleparkide kahjuliku toime kohta on õhus mitmeid  ja mitmeid väiteid kõige ilmekamaks neist vast lindude hukkumine. Kas ja kuivõrd kahjustab üks tuulik loodust tegelikult  ja mismoodi sellest selgust saada? Paldiski tuulepargi võimsate tuulikute läheduses on kiivri  kandmine kohustuslik. Mida huvitavat peitub aga maa peal otse tuulikute kõrval? No see küll Eesti lind ei ole, kes igapäevaselt siin lendab. On küll Eesti lind. Ta võib olla Eestis sündinud ja Eestis kasvanud,  Eestis elanud, aga paraku Tallinna loomaaias. Seal on ta ka oma elupäevad lõpetanud ja nüüd ta teenib teadust. Mind huvitab just see, et kaua ta siin niimoodi püsib,  et millal kiskja ta pintslisse pistavad või,  või ära lohistavad. Siit. Et teada saada, kuidas tuulepark ümbritsevat elusloodust mõjutab,  on vaja teostada pidevaid uuringuid ornitoloogi põhiliseks tegevuseks. Praeguses järeluuringus on surnud lindude juhuslik otsimine  tuulegeneraatorite lähedalt. Hetkel on aga käimas loomuliku kiskjakoormuse testimine,  mis tähendab, et laibad tuuakse isekindlatesse kohtadesse  ja vaadatakse, kas ja kui kiiresti kiskjad need kõrvaldavad  ning palju jääks seetõttu tuulikulabade läbi surnud linde märkamata. Kes selle tuuliku juurde oled? Nüüd ära peidu. Siin peaks olema kokku kaheksa lindu ja kuus hiirt  ja esimesena peaks siin tagavõpsikus olema üks vares  ja noor kalakajakas. Aga lähme otsime üles, vaatame, palju me leiame. Sinul on, eks ju, GPSi peal on täpne asukoht olemas,  enam-vähem nii paarimeetrise nihkega võib ta olla,  aga umbes umbes siinkandis peaks nüüd see vares olema. Aga kui seda varest ei ole, siis järelikult on kiskja  selle ära võtnud. Just täpselt. Näed, siin ongi ahah. Nii mitu päeva see vares siin olnud on juba tal on nüüd  viies päev. Esimesel päeval oli ta küll pisut külmunud olekus veel. Nii et no tunda on ka, ta ei lõhna veel väga tugevalt. No väike selline laiba lõhn on juba juures,  aga tundub, et keegi ei ole seda tahtnud. Tundub küll, et ta on täpselt samas asendis,  nagu ta jäi minust siia ja keegi ei ole teda  ka puistanud. Sulge ei ole laiali, et võib öelda, et kisked ei ole teda  avastanud või kui on, siis ei ole teda pidanud piisavalt maitsvaks. Ikkagi siia ja ootab oma järgmist leidmist,  kas ta on siis veel alles või mitte? No ja järgmine lind kohe paista ongi kajakas. Samas asendis samas asendis. Ja ei ole märke, et oleks keegi teda käinud siin tuustimas,  et suled on kõik küljes. Ta on täpselt sama koha peal. Samamoodi võib järeldada, et ei ole kiskjat temast huvi tundnud. Maast 140 meetrini kõrguvate tuulegeneraatorite all käib  ornitoloog kontrollimas iga kahe nädala tagant. Kuidas aga pidevalt mööda lendavad linnud üldse nendesse  valgetesse monstrumitesse suhtuvad? Seda muidugi mina ka väga täpselt ei tea,  aga eks me aimame, et mõned väiksemad linnud  kelle tegutsemispiirkond ongi põõsastikud  ja maapind nende jaoks on see midagi nii kõrget,  et nad nad ei puutugi sellesse generaatorisse,  et nad lendavad siin ringi ja nad ei märkagi,  võib-olla seda, aga suuremad linnud, kes meist üle rändavad  ja kes lendavad ka kõrgemalt, eks nad kindlasti püüavad vältida,  kuid neid, kui nad aru saavad, et selles peitub oht. Aga mõnel juhul muidugi nad ka ei saa. Sellepärast et see seisev tiivik on üsna üheselt tajutav. Aga kui ta väga kiirelt liigub, siis tema,  mis kiirus ei ole arusaadav ja nad võivad lihtsalt kokku  põrgata selle tiivikuga, saamata aru, et,  et seal on oht Mitte ainult linde, vaid ka teisi lennuvõimelisi uuritakse  siin tuulepargis põhjalikult. Ja siin põõsas see nahkhiire avastada ongi siis? Jah? Jah, seal väikse maskeeringu all, et ma lähen,  tõstan ta välja. Ja vaatame, et kui palju hiiri on. Ja kes siis pärast kodutööna on nagu nahkhiirte vaatamine. Mis masin, see sigine on üldse, et kuidas ta niimoodi neid  nahkhiiri seal põõsas avastab? Et selle kohta võib öelda, et see on nahkhiirte automaatregistraator,  et ta on põhimõtteliselt lihtsalt helisalvestaja,  millel on ultrahelitundlik mikrofon ja mis suudab  siis piisavalt kõrge samplingrad iga heli salvestada. Ja nagu näha, see mikrofon on siin kadaka oksa otsas  ja see ongi siis see, mida, mis peaks avastama kõiki neid  nahkhiiri Jah, see lindistab, et ta on peaaegu et 180 kraadise nagu nurgaga,  et ta ei ole suunatud, vaid võtab siis siit igalt poolt  ümber neid nahkhiirepiikse. No ja põhiline nahkhiire uurijatöö on ikkagi arvutitöö,  jah. Jah, kahjuks küll selliste salvestiste puhul,  et see suvega kogunev piiksude arv võib olla päris päris  suur ja see võib võtta isegi isegi mitu kuud,  et need kõik läbi vaadata. Ja siin on siis iga punane kriips, on siis mingi nahkhiire  piiks ja. Jah, see on nüüd heli, helispektrogramm,  et siin on iga see siis jah, see piks on  siis üks siis või iga see punane on siis üks nahkhiire häälitsus. Paneme käima. Laulja nagu linnupiiksud, ainult et siugne nagu tavaliselt,  selline nagu monotoon nagu kindla sagedusega. Ultraheli signaali sageduse pikkuse ning muude tunnuste  järgi saab käsitiivaliste liike üsna täpselt määrata. Näiteks kuulub selline paljakõrvaga mittekuuldav heli põhjanahkhiirele. Sellist heli kasutab kaja lokatsiooniks parginahkhiir. Ja sellist veel endale. Nagu lindudel on ka nahkhiirte rändeperioodid  ning paljud neist liiguvad meilt Kesk ja Lääne-Euroopasse talvituma. Osad hoiavad rände taimestiku lähedale, kuid mõned liigid  armastavad ka kõrgel lennata. Millised ohud neid siin varitsevad? Siis on kaks võimalust, põhiliselt kas nahkhiired põrkavad  otse selle labaga kokku ja kuna nahkhiir on väike  ja laba on suur, siis on see fataalsete tagajärgedega. Või siis teine võimalus, mille tagajärjel  siis nahkhiired võivad surma saada, on see,  et kuna tuuliku keerlemine tekitab suure nagu õhu rõhku  erinevuse võrreldes selle lähiümbruses siis osad nahkhiired  on leitud tuulikujalamult, neil on kopsudes suured vigastused,  mis on tekkinud siis rõhumuutuse tagajärjel  ja ilmselt siis see on saanud neil saatuslikuks. Teooriaid negatiivsete mõjude kohta on veelgi nagu tuuliku  labade liiga suur kiirus, et nahkhiirte kaja lokatsioon  saaks toimida. Samuti nahkhiiri meelitavate putukate kogunemine tuuliku  valgele pinnale. Teaduslikud uuringud jätkuvad ja alles rohkete salvestiste  läbikuulamisel saab hakata järeldusi tegema. See on Nii siit hakkab pihta ja, ja, ja eile eile oli ta ühes tükis  sulgede rada, nii, keegi on siin käinud. Ja kõvasti rappinud seda kajakat. Ja siit läheb edasi. Ja ilmselt on metsa ära viinud või? Tundub, et pooled suled on ta küll siia maha jätnud,  aga vot vot vot läheb edasi. Nii siin on juba suuremad suled. Ai, siin ongi. Korjus ka. No siin ta on vist selle põhiosa ära söönud. See on siis see hõbekajakas, kelle sa siia tõid  ja nüüd ilmselt keegi on nahka. Jaa. Just. Ja eile kell 11 päeval oli ta veel,  ma ei saa öelda, et elu ja tervise juures,  aga ta oli ühes tükis. No vaglad on siin juba peal ja nüüd on juba vaklade töö. Nüüd läheb asi kiirelt. Aga mis sa arvad, kes selle siis võis võtta? Kuna noor hõbekajakas on ikkagi suur ja raske lind,  siis peab olema küllalt tugev kiskja, et rebane kindlasti  rebane või, või suurem, et alla rebase väga ei julgeks pakkuda. Meie tänasel kiskekoormuse katsel on tulemused silmaga näha. Need siin on aga siiski inimese poolt testimiseks kohale  toodud linnulaibad, palju siis tegelikult tuulepargis  tuulikute tõttu linde hukka saab. Esimesed tuulepargid, esimesed valesse kohta ehitatud  tuulepargid ongi andnud meile selle teadmise,  et tuulepargi asukoha valikul tuleb ikkagi arvestada loodusega. Et on piirkondi, kus on lindude rändeteed,  kus on rändeteede pudelikaelad, kus ka kahel korral aastas  on väga intensiivne läbiränne ja selliseid kohti tuleb vältida,  ehk siis on kindlasti maailmas tuuleparke,  kus on ikkagi sajad ja tuhanded linnud pidanud oma elu andma,  selleks, et anda meile see teadmine, et tuulepark ei ole  alati ohutu. Võrreldes paljude muude teguritega on tuulepargid siiski  ühed väiksemad inimtegevusega seotud ohuallikad lindudele. Ameerika ühendriikides teostatud uuringust on näha,  et kordades rohkem hukkub linde kõrghoonete,  aknaklaaside, elektriliinide või isegi kodukasside tõttu. Kui tähtis on lindude visuaalne jälgimine siin tuulepargis  selle uuringu sees. Tegelikult see on üks olulisemaid asju sest kui me vaatleme  kõiki üle tuule pargi Lendavaid linde, siis me saame teada, mis on see tegelik  foon siin ehk siis, kes on need liigid, kui suurest suurtes  parvedes nad lendavad ja mis kell nad lendavad,  mis on see päevane aktiivsus? Eriti tähtis on see rände ajal. Ja niimoodi me saamegi teada siis, et kui suur protsent  neist võib põrgata kokku kui tiivikutega ja,  ja, ja näeme ka, et milliste liikide jaoks on see tuulepark  kõige ohtlikum. Uuringud tuulepargis jätkuvad ja see on hea,  sest ükskõik kui roheline on tuulepargist saadav energia,  on tegemist siiski loodusesse püsti pandud tehisliku ehitisega,  millel on omad negatiivsed mõjud. Meie kohus on tagada, et see mõju oleks minimaalne. Tuuleparke rajades või üldse selle ilma asju ajades võime  toimida kahel viisil. Mõeldud, tehtud või siis tehtud, mõeldud teeme ära  ja siis mõtleme sügavalt järele. Millisel viisil toimib ja laulab, aga Silvia täpsemalt,  Silvia kommuunis? Veel mõned aastad tagasi oleksin ma siinsest põõsastikust  lihtsalt mööda jalutanud. Möödunud kevadel aga sai selgeks, et mai keskpaiku saabuvad  siia pruunselt põõsalinnud Nende vilka. Elu jälgimiseks tuli mul kiiresti üles seada varretelk. Pruunselg põõsalinnu seljasulestik on roostepruun,  alapool aga kreemias valge. Linnu kurgualune on puhas valge isaslinnu pea hall,  emaslinnul aga pruunikas. Vilka käitumise ja rohke häälitsemise ning laulu tõttu näib  see väike lind närvilisena. Sageli ehmatab ta jalutajaid hoiatushäälitsusega turritab  erutuses kurgu ja peasulgi ning nõksutab keha ühele  ja teisele poole. Tema elupaigaks on puistud võsaservad kuusehekid,  pargid ja kalmistud. Üldiselt on need linnud elupaiga suhtes vähenõudlikud. Isaslinnud saabuvad tavaliselt varem kui emaslinnud. Pärast saabumist valib isaslind endale pesitsusterritooriumi  ja määrab tasase laulu saatel ära selle piirid. Mõne päeva pärast, tundes end seal juba peremehena,  alustab lind territooriumi laulu ja hakkab ehitama mängupesi,  mis jätab seest poolele mõtte. Emaslinnu saabudes meelitab isaslinte erinevaid pesi vaatama,  kuni emaslind mõne välja valib. Seejärel viib emaslind ehituse lõpuni. Enamasti on pesad rohttaimestiku varjus hästi varjatud. Munad on pesas rohekad hallide ja pruunide laikudega  haudupruunselt põõsalind on ettevaatlik ja lahkub pesalt  vaenlase lähenedes juba aegsasti. Vigast teeseldes püüab ta vaenlast pesa juurest eemale meelitada. Poegi toidavad nad valdavalt põõsastikust leitud röövikutega. Paljude isaslindude pesad ei saagi sisekujunduse viimast lihvi,  mistõttu jäävad nad vallalisteks. Juulis alustavad nad uuesti mängupesade ehitust,  lootuses leida endale kaasa. Ei, ma sinu juurde tule, kui sul õiget pesa pole. Võiks justkui kõlada inimkeelde, tõlgi. Pruunselg põõsalinnu eest härja ööbiku ehk paju haraka laul. Meie tuleme oma liikuva pildi ja elavate sõnadega vaatajate juurde,  keda on igal esmaspäeval umbes 100000 taas nädala pärast. Kolm osoon.
