On selliseid linde, kes tegutsevad varjatult ja on sealjuures veel silmapaistmatu välimusega. Tavaliselt neid linde eriti ei tunta ning sageli puudub neil isegi rahvapärane nimetus. Isegi kui neil laul on kena ja vali ja lindise suhteliselt tavaline. Ühe sellise linnu näiteks on salu-lehelind, keda üldiselt väga vähe tuntakse, kuigi ta on tõesti meil üks kõige tavalisemaid pesitsevaid värulisi. Teisest küljest on olemas linnud, kes oma tegemisi eriti ei varja ja on ise mingit pidi erilise välimusega. Paratamatult torkavad nad silma ning neid teatakse ja tuntakse ka rahvasuus päris hästi. Ja ühest sellisest linnust maa täna tahaksingi rääkida. Selleks linnuks kiivitaja kiivitaja on rändlind ning liigub rännetel ja talvitusaladel Ki sageli üsna suurte parvedega. Ka oktoobris võib veel teda Eestimaalgi kohata. Kui kiivitaja parv on õhus, siis torkab see parv silma nende lindude laperdava lennu poolest, kes seal parves kambakesi koos on. Kiivitajal on tiivad pealt tumedad, aga alaküljel on suur valge laik ning seda armastab ta ka oma lennu ajal demonstreerida, pöörates siis end ühelt küljelt teisele nii et must värv valgega vaheldub. See vilgutamine ongi tema üks silma torkavadest tunnustest. Kevadel esitavad isased oma filigraanselt mängulendu, mis on täpselt paika pandud oma lennuelementide kombinatsiooni poolest ja jällegi on musta-valge tiivamustri välgutamine väga olulisel kohal. Lisaks aga laseb ta kuulda omapärast vuhiseva heli, mida teevad tema ümarate otstega tiivad. Kiivitaja on ligikaudu haki suurune lind, kuid tal on hagist pikemad jalad ja peas suur tore tutt. Ja nõnda võib ta isegi veidi haagist suurem tunduda. Kiivitaja pesitseb lagedatel aladel põldudel, märgaladel soodes ning pesa teeb otse maapinnale. Selge see, et puu otsas pesitsevate lindudega võrreldes on kiivitaja nii munad kui ka pojad palju suuremas ohus. Jaheks põldudel on ka pidevalt näha luusimas rebaseid ja põldude kohal tiirutavad nii kullilised kui vareslased. Nii et neid ohtusid on seal päris palju. Kiivitaja on aga väga ennastsalgav oma pesapaiga kaitsel. Ka siis, kui inimene satub juhuslikult kiivitaja pesa lähedusse, hakkavad vanalinnud sissetungija ümber lennutama ja teda pikeerima ning väga palju hädakisa tegema. Ja tõesti, kui on tegemist rebase või kulliga, siis nemad võivad selle rünnaku peale lausa taanduda ja pesapaiga rahule jätta. Ma olen ise näinud, kuidas kiivitaja rebast lausa sadu meetreid jälitas madallennule Rebane aga lidus eest, nii nagu jalad võtsid pärast seda õis rebasel võhk päris väljas olla. Kui aga peletamine ei aita, on kiivitajal veel üks trikk varuks. Ta hakkab maapinnal vigastatud lindu teesklema, vedades siis tiiba järel ja olles tõesti justkui murtud tiiva või jalaga. Ning nõndaviisi meelitab ta röövlooma pesakoha lähedusest eemale, sest eks röövloomad ikka tahavad kergema vaevaga läbi saada ja just haavatud või vigastatud saakloomad meeldivad neile rohkem. Kuna kiivitaja pojad suruvad ennast ohu korral tihedalt vastu maad ja on ka väga hea kaitsevärvusega siis, kui röövlomon kaugemale meelitatud, ei pruugi ta enam neid märgata. Ja selleks korraks, ehkki pesa, pesakond, poegi või mune päästetud olla. Millest aga kiivitaja on oma nime saanud millegi poolest silma või kõrvatorkavad linnud nimetatakse sageli nende välimuse või hääle järgi. Ja nõnda ka Kiievit. Tema vali häälitsus kiividkiivit ongi see, millest ta eestikeelne nimi on tuletatud. Ja ka saksa keeles on selle linnu nimetus üsna sarnane. Seal kutsutakse teda kiibits, aga inglased kutsuvad kiivitajat nimega pung, mis viitab tema tiibade poolt tekitatud häälele. Kuulame aga lõpetuseks, kuidas kiivitajale nime andnud hüüd siis õigupoolest kõlab.
