Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kuulama raadio kahte eetris on populaarteaduslik saade puust ja punaseks ja täna on saatejuhtideks Madis Aesma, mina ja siis külalissaatejuhina tuul, Sepp, kes on Tartu Ülikooli loomaökoloogia õppetooli teadur. Tervist, tervist ja tuulega on meil tänasteks teemadeks siis just nimelt elusloodus ja kõik sellesse puutuv tuul võib-olla hakatuseks. Missugune aeg eluslooduses üleüldse see praegune hetk aastas on oktoobri lõpp, see peaks olema just nagu niisugune moment, kus kõik hakkavad vaikselt oma tegemisi kokku tõmbama, kusagile peitu pugema, et siis saabuvaks talveks valmistuda enda enda energiavarusid, viimaseid asju, enda enda energia vardadesse võib-olla salvestama. On küll jah, selline otsade kokkutõmbamise aeg, et lindude ränne on nüüd juba täie hooga käimas, hakkab ka juba otsapidi läbi saama, siis need loomad, kes lähevad talveunne minna, need juba hakkavad otsima endale neid pesasid ja, aga samas jälle on praegu siiski väga hea aeg looduses ringi käimiseks, sellepärast et keegi ei hammusta. Liiga palav ei ole. Just praegu on, ma soovitan väga võtate mingeid rabavad, kui et kõik on väga ilus ja kirju looduses. Kas keegi juba on ka talveunes? Praegu veel ei ole, praegu on meil piisavalt sa nendest põhilistest tuntud loomadest siis keda siin igaüks teab. Aga me läheme oma esimese teema juurde siin kohe kohe pärast muusikapala ja hakkame rääkima ühest väikesest, väga pika sabaga loomast, kes ma arvan paljudele kuulajatele võib-olla üleüldse tuttav ei olegi. Siinsamas raadio kahes. Teeme puust ja punaseks. Kuula traadi kahte saade on puust ja punaseks, näiteks teemaks on elusloodus ja stuudios on Tartu Ülikooli looma Loogia õppetooli teadur Tuulset ning Madis Aesma. Nagu siin enne muusikapala mainisime ja tänane esimene uudisteema on seotud ühe pisikese pika sabaga loomaga, kes sai nüüd endale sellise piduliku asja nagu seda on siis kaitsetegevuskava ja selle kinnitas siis keskkonnaminister viieks aastaks. Ja see väike loom kannab niisugust nime nagu kasetriibik. Ja see on ilmselt suurem osa inimesi ei olegi kuulnud sellest loomast veel vähem teda kohanud, sellepärast et ta on hästi peidulise eluviisiga ja arglik ja teda on sellepärast raske uurida ja, ja sellepärast õieti mitte keegi ei tea, et mis seisus see loom siin Eestis on. Ta jäi isegi sellistesse hiire lõksudesse, millega tavaliselt selliste näriliste seiret tehakse. Ja sellepärast, et ta just on nii ettevaatlik ja varjuline, et ei oskagi öelda, et praegu teadlased, kas ta üldse vajab kaitset või, või ei, vaja sellepärast et lihtsalt lihtsalt temast ei teatagi suurt midagi. Kas sina, tuul, oled seda kasetriibik näinud oma silmaga? Ei ole näinud ja kobaga näeksin, siis ma ei ole üldse kindel, et ma ta ära tunneksin, sellepärast et et meil on ka teine selline triibulise seljaga hiireke olemas, Eestis on juttselg-hiir. Ja nüüd, kui siis selle kasetriibik puhul öeldakse, et teda tunneb selle järgi ära, et ta saba on pikem, aga kui sul nüüd seda kahte kõrvuti ole, siis kuidas sa oskad öelda, et saba on pikem ja siis tema ülahuul ei ole lõhe lõhestunud, nii nagu hiirtel on seal kasleriibikul. Aga, aga samas jälle ega see hiir sulle nagu otsa vaatama ei hakka, kui sa teda kuskil rohu sees jooksmas näed, et niisama kerge tuvastada ei pruugi olla. Milline ta siis üldse on see kasetriibik, no nagu sa ütlesid, siis juttselg-hiirega võib ta vabalt sassi ajada, aga ma arvan, et väga paljud, võib-olla ei tea nüüd kohe peast sellega, milline see juttselg-hiir, nii et võib-olla võib-olla kasetriibik, paar sõna, milline ta siis välja näeb? Ta näebki välja nagunii pika sabaga hiir. Hästi pika sabaga lihtsalt ja siis ta kuulub hüpiklaste sugukonda ja on selle sugukonna ainus esindaja Eestis. Sinna sugukonda kuuluvad veel igasugused huvitavad kõrbeloomad. Kõikide neile on iseloomulik see, et meil on tugevad tagajalad ja nad on võimelised hüppama. Hüpiklased ongi levinud siis põhiliselt Euroopas, Aasias ja üldiselt nad väga haruldased loomakesed ei ole. Aga aga just selle kasetriibik puhul on, on ta Euroopas siiski kaitsealune liik ja seetõttu kaitstakse teda ka Eestis. Mida see kasetriibik üleüldse teeb, kas tema tegevused on siis sarnased? Kiirele nagu ta välimus? Põhimõtteliselt küll, ainult noh, natuke see, ta eelistab rohkem hoiduda varju, ta teeb pesa endale vanade vanade kändude sisse ja seetõttu öeldaksegi Talle just sobib see, kui, kui on selliseid raielanke ja teised teiselt poolt öeldakse, et talle sobib just see soojenev kliima. Nii et võiks arvata, et kui me siin kõvasti metsa raiume ja kliimat mõjutavaid, siis kasetriibik kul peaks elu järjest paremaks minema. Aga no seda on väga raske öelda, kui, kui nüüd just see populatsioonidünaamika ei ole teada, sellepärast et tema seiret ei olegi peaaegu üldse tehtud. Kasetehnikule tuleb päris kindlasti kasuks, siis ka see nagu mainisime, et nüüd just mõned päevad tagasi tuli uudis, et tema kaitse tegevuskava järgmiseks viieks aastaks kinnitatud, nii et tõepoolest kliima soojenemine puude maha raiumine ja siis veel ka omaette kaitsma, aga mine tea, võib-olla siis juba järgmisel korral, kui me siin kohtume, oled sa ise teda kusagil kohanud, kuidas muidugi vahepeal talveunne ei lähe või läheb? Ta läheb jah, talveunne erinevalt siis ju hiirtest, eks ole, mõned hiired lähevad ka meil Eestis ka ja meil Eestis ka. Jätkame siin raadio kahes saates puust ja punaseks, tuul Sepaga loodusteemadel juba mõne hetke pärast, vahepeal aga natuke muusikat. Ja kas see kogub korralikud ja asja veel mis aastate kogume ara nii ometi et toole, robotimete, tuisu. Laadale meelde. On märgata, Bamba vajab veidike mõelda ja lahendid meeliskäigud. Taeva ootab veel palju ilusaid. Lase. Puust ja punaseks. Raadio kahes saates puust ja punaseks on täna stuudios Tartu Ülikooli loomaaiaökoloogia õppetooli teadur, tuul Sepp ning Madis Aesma. Rääkisime siin eelmises saatelõigus uudisest, mis puudutas niisugust pisikest loomakest, nagu seda on kasetriibik, kes on siis ainuke hüpiklane meil siin Eestis, keda hakatakse nüüd uurima ja kelle elule kehtestati aastane kaitse tegevuskava. Kui selle teema juurde korraks tagasi tulla, tuul, kuidasmoodi täpsemalt seda kasetriibik, siis nüüd uurida plaanitakse me siin rääkisime sellest täpsemalt sina rääkisid, et tegemist on ikkagi loomaga, kes on väga-väga varjuline, kuidas tedel suuride saab? Kuna ta just nendesse lõksudesse hästi ei jää, siis ongi plaan hakata rajama selliseid püünis lõks, ehk siis tehakse selline auk või koonus maapinna sisse ja siis kõik väiksed närilised, kes sealt üle jooksevad, sinna auku kukuvad. Kui nüüd süstemaatiliselt neid püünislõkse rajada, siis saab üsna hea ülevaate sellest, et kes seal metsas ikkagi elab, pärast tõstetakse loomakesed jälle august välja ja, ja kellelegi kahju ei tee. On plaanis teha ka mingisuguseid geneetilisi uuringuid mis peaksid näitama, et kui heas seisus, siis need kriibikud siin Eestis võrreldes naaberriikidega. Kas seal sellises kogumisaugus mõnikord seda ei või juhtuda, et soovitakse uurida ütleme siis üht või teist looma, aga sinna satuvad erinevate liikide esindajaid kokku ja mõni vanem teisend. Eks ikka võib juhtuda, aga samas on need suuremad loomad saavad sealt kergesti välja, ega nad sinna ootama jää. Järgmine teema on ka natukene sügisega seotud, kui tavaliselt räägitakse sügisel lindude loomade liikumisest peamiselt just nimelt siis võib-olla lindude rände kontekstis, lindude ränne on ka see, mida igapäevaselt kõige rohkem näeb, moodustavad parved, eks ole, linnu lendavad üle meie pea, mets, Soome me ise ilmselgelt nii palju ei näe. Siis nüüd järgmine rändelugu tegelikult räägib liblikatest järgmine uudis ja poleks arvanud, et liblikad on võimelised üleüldse nii kaugele lendama, nagu seda monarhliblikad siis teevad. Monarhliblikad, kes elavad Põhja-Ameerikas, aga on laiendamas oma levialaga Austraalia ja ümbritsevatele saartele samuti põhja Aafrika ja Lõuna-Euroopa aladele, siis Põhja-Ameerikas on meil selline komme, et nad tõepoolest rändavad Kanadast Floridasse tuhandeid kilomeetreid igal kevadel ja igal sügisel. Üks ja sama liblikas teeb siis aastas koguni kaks teekonda läbi võida lendab ainult ühe otsa, toob selle järglased ilmale tagasi, kuidas seal. See ongi huvitav, sellepärast et seda üks ükski indiviidid ise kogu rännet läbi ei tee, et selle otsa sinna soojale maale Florida kanti talvituma teeb. Tõepoolest üks liblikas läbi. Tagasiminek toimub kevadel, kui on juba kiire, kiire vaja hakata järglasi saama ja see tagasiminek võib võtta isegi viis põlvkonda. Sest et kogu aeg lihtsalt need vahelduvad ja, ja ei ole võimalik oodata nii kaua selle selle sigimisega, kui juba soe on. Aga see sügisene ränne on huvitav sellepärast et selle teevad liblikad läbi nii-öelda talveunes olles diabausis, nende ainevahetus on alla surutud, igasugused paljunemisega seotud funktsioonid on välja lülitatud ja, ja põhimõtteliselt see olek ongi nagu nii-öelda aktiivne talveuni magades. No põhimõtteliselt on nende organism jah, sellises unerežiimis aga selle jooksul nad siis liiguvad sealt suvitamis aladelt, talvitumisaladele. See on umbes siis midagi sarnast nagu ütleme, võib-olla kalade uni, eks ole, kes tasapisi ikkagi ikkagi just nagu õõtsuvad. Aga teades, et nad ei ole. Jah, no selles mõttes, et ma ei teagi, kuidas selle teadvusega liblikal on, aga, aga tema organismi ainevahetus on sellises olukorras nagu analoogne talveunega sel ajal, kuidas ta sügisrännet teeb. Miks peaks üks liblikas üleüldse nii kaugele lendama? Liblikate eluiga on ju vähemalt sellises kollektiivses ajus hästi-hästi lühike päev või paar, eks ole? Tuleb siinsamas oma sellest kookonist välja. Vastne vastne liblikas, uus liblikas lendab päevakas ringi munema muna sinnasamasse lehe alla, kus ta võib-olla sellest tookeaniski väljus ja ongi kõik, mis tal on vaja üle terve suure Ameerika Ühendriikide territooriumi lennanud. Vot tegelikult ongi huvitav see, et nagu otseselt vajadust ei olegi, sellepärast ka sealsamas Põhja-Ameerikas on olemas monarhliblikate populatsioone rända. Et just ränne ongi selline ja huvitav fenomen, need rändavad tõesti tohututes parvedes ja kui nad sinna talvitusaladele kogunevad Mehhikosse, Californiasse, Floridasse, siis nad moodustavad selliseid tohutuid parvi, mis on tõeline näitemäng. Aga, aga mikspärast ränne neil vajalik on, võib-olla siis on neil ikkagi seal Kanadas, talvel liiga külm, liiga vähe toitu. Aga miks nad siis sinna ikkagi suveks tagasi lähevad? Võib-olla neil siis seal on pikemad päevad, kergem, vähem konkurente, eks sarnased põhjused, mis lindudel rände puhul. Kas Eestis liblikad ka üleüldse kusagile kaugemale lendavad oma sellisest tavapärasest elukohast? No eks nad ikka liiguvad kas või tuulte najal võivad liikuda päris palju, aga sellist hooajalist rännet eestilblikatel küll ei esinenud. Järgmise teemaga läheme aga nüüd õhust vette ja kalade maailmas kuulas raadiosaadet puust ja punaseks, tänaseks teemaks on elusloodus ja stuudios on tuul Sepp Tartu Ülikooli loomaökoloogia õppetoolist ning Madis Aesma. Te kuulate raadiot? Kraadi vaja saates puust ja punaseks on täna teemaks elusloodus ja stuudios on tuul Sepp, Tartu Ülikooli loomaökoloogia õppetoolist ja Madis Aesma. Ja nagu öeldud, siis järgmine teema on meil kalateema. Aga see kala, kellest juttu tuleb, ei ole selline päris tavaline kala, mitte siis selline, keda võiks leida siitsamast Eesti järvedest, jõgedest või siis poelettidelt. See kala on eriline kahes mõttes. Esiteks selle poolest talle ei ole silmi. Ja teiseks siis selle poolest, et tegemist on võib-olla ühe kõige ökonoomsema elukaga üldse. Koopas peab ja kokkuhoidlik olema, sellepärast et ega seal neid ressursse ülearu kuule. Aga see pime koopakala, kes, kes elab Mehhikos on väga hea uurimisobjekt, sellepärast et tal on samast liigist sugulasedki pinnavees ja siis on väga hea uurida seda, et mis nüüd siis erinevat on sellel samal liigi veepinnal elada koopas elades nagu, nagu sa ütlesid, et silmad on kadunud. Veepinnavariandil on silmad olemas. Riina variandina silmad olemas, lisaks kuulmine pidi neil väga kehv olema. Ja, ja neil on ka kadunud kehale värvust andvad ained, pigmendid. Ta näeb välja selline valkjas roosakas täiesti nagu värvitu kala. Tegemist on siis nagu nagu kehvasti joonistatud kalaga või siis või siis sellise täieliku säästukalaga võiks. Säästukala, ja, ja mida nüüd see uus uuring siin näitas, on see, et et neil on ka kokkuhoiu mõttes välja lülitatud ööpäeva rütmi, ehk siis kui kõikidel nii-öelda normaalsetel päevavalguses vatel loomadel on öösel üks režiim, Päeval, teine režiim ja, ja see ongi siis ette nähtud selleks, et päeval Me sööme, jookseme ringi, paljuneme põgeneme kiskjate eest, aga öösel me peame kasvama, energiat kokku hoidma, valmistuma järgmiseks päevaks. Aga nüüd, kui siis selles uurimuses pandi just see pinnakala ja koopakala samadesse tingimustesse elama, siis tuli välja, et isegi kui kogu aeg on pime sissepinnaga laika teeb sedasama ööpäevarütmi päevaks paneb oma organismi nagu lülitab sisse nagu lambi. Aga see koopakala oli kogu aeg siis täpselt samasuguses madalasse energia kulutamise olekus. Ja selle tulemusena see koopakala kulutas 30 protsenti vähem energiat kui, kui üldse pinna kala. Et põhimõtteliselt need sarnaselt selle liblikaga, kes unes rändas, siis ka see koopakala tundub nagu kogu aeg magavat, et tema organism on kogu aeg sellises öörežiimis. Aga ilmselt siis selline koopas annab niimoodi elada, sellepärast et kiskjaid on seal vähe süüa vähe ei olegi mõtet väga palju seda otsida. Lihtsalt hoia, hoiavad madalat profiili. Aga mille jaoks nad seda siis kokku hoiavad, seda enda energiat, kui nad on niikuinii suhteliselt turvalises pimedas kohas, kuhu selliseid Killereid väga palju ei jõua. Neil lihtsalt ei ole vaja seda energiat kulutada, siis on neil vaja seda vähem ka keskkonnast energiat tarbida. Säästu säästu kala siis põhimõtteliselt säästab ainult sellepärast, et see on võimalik, aga mitte millegi mitte millegi jaoks. Kui ta kulutaks rohkem energiat, siis ta võiks jääda kokkuvõttes energiapuudusesse, sest seal koopas väga palju süüa just ei ole. Kui sa rääkisid sellest öö ja päevarütmist ja noh, meil on siin nüüd näide selle kala näol, kellele, eks ole, ei ole silmi peas, no on selline, on ju selline nii-öelda maismaa loom paljudele tuttav nagu mutt, kes sügav praktiliselt mitte midagi ei näe, eks ole. Kas mutil on siis ka see päeva ja öörütme olemas, kuigi ta tegutseb ju maa sees? Kell on olemas küll, mutil on see põhimõtteliselt vastupidi kui meil, et temal on, tema on aktiivne öösel, aga päeval ta ikkagi magab, et imetajatel on ikkagi kõikidel kõikidel see une ja ärkveloleku vaheldumise rütm üsna sarnaselt olemas. Kuigi teoreetiliselt võiks ju võiks ju mutt ka vist ilma selleta hakkama saada või ei? Ma arvan, et seda valgust ikkagi päeva jooksul jõuab sinna maa alla ka, et nii päris päris ööbime seal mutimullaurus päeva siiski ei ole. Pluss siis ka muti saak sõltub ju sellest, mis parajasti päeval öösel toimub ja missugune päeva aeg parajasti on. Ilmselt tal jah, on ikkagi soodsam öösel ringi liikuda, kui muld on niiskem ja jahedam ja rohkem vihmausse võib-olla ringi liikumas. Kuulad saadet puust ja punaseks. Jätkame siin eluslooduse teemadega juba pärast muusikapala. Uut ja punaseks. Kuulad saadet puust ja punaseks, stuudios on tuul Sepp ning Madis Aesma ja tänaseks teemaks on elusloodus. Kas sul endal on mõni koduloom? Mul on tütrel on sõbrama tiinid, need on sellised väiksed vindi moodi linnud. Okei, aga kas sul on endal elu jooksul olnud ka mõni mõni kass või koer, ütleme sellise tavalisem lemmikkass oli lapsena. Kas kassile midagi selgeks õpetasite? Kassile väga eriti midagi ei õpeta, kas on pigem selline loom, kes õpetab ise oma peremeestele midagi kuidas, kuidas tema eest hoolitsema peab. Aa, see on, see on nagu sa ütles, et kõiki asju omanikud teavad, et Nad ei oma mitte ühtegi kassi, vaid kõik kassid omavad ikkagi tegelikult neid kipub nii olema jah. Sest järgmise uudisega seoses mulle meenub see, et meil endal kusagil 17 18 tagasi oli selline kaskis ikkagi kuidagiviisi õppis mingisugused asjad ära ja üks neist asjadest, mille ta endale väga hästi selgeks tegi, mis oli suureks nuhtluseks, oli avamine, hüppas lingi külge, tõmbas ukse lahti ja siis läks välja ja täpselt siis, kui tal endal tuju tuli. Järgmises uudises, millest siin kohe nüüd rääkima hakkame, avad aga oksi, sellised elukad, kellest seda võib-olla ja noh, nii väga ei ootakski, sellepärast et sisalik, eks ole, võiks arvata, et tema selles peas, kuigi suur aju ei ole ja seetõttu ei toimu seal ka sellist leidlikke lahenduste otsimist. Uudise mõte on just selles, et sisalik mitte lihtsalt ei õppinud ust avama, vaid ta õppis seda teiselt sisenema rikult. Ehk siis selline sotsiaalne õppimine, vaatad, mis sõber ees teeb ja siis läheb proovid ise ka samamoodi teha. Katses oligi nii, et oli kaks gruppi sisalike, ühed nägid, kuidas teine teeb ukse lahti, aga teineteisel grupil lihtsalt näidata, et näed, uks käib lahti, aga teist sisalikku, kes seal siis seda käpaga nügiks või ninaga seda näha ei olnud. Ust avama õppisid ainult need, kes nägid, kuidas, kuidas sõber seda ees tegi. Ühesõnaga, siis oluline oli see teine sisalik näitas kuidas asi käib inimese pealt, nad siis ei oleks seda ilmselt niisamuti maha võtnud. Ja, ja oligi siis üllatav just see, et arvati, et sisalik, et kas ta on üldse võimeline selliseks sotsiaalseks õppimiseks uudise järgi siis oli siiani eeldatud, et see, selline Sotsiaalse õppimise võime on omane ainult võib-olla siis grimaatidele, et inimesed, ahvid. Aga minu jaoks, kes ma olen lindude käitumist päris palju uurinud ja lugenud, siis ei ole see üllatav, et sisalikud sellise asja välja mõtlevad sellest, et noh, roomajad ja linnud on tegelikult omavahel suhteliselt lähedalt sugulased ja lindude peale on just seda õppimist ja üksteisele asjade õpetamist päris palju näidatud. Kasvõi näiteks klassikaline näide sinilihastest, kes Inglismaal õppisite 20 sajandi alguses piimapudeleid lahti tegema ja sealt koort ära Pealt jooma ja siis see piimapudelite avamine seal Inglismaal liikuski nagu lainena üle kogu üle kogu saare, niimoodi et lihtsalt üks tihane õpetas teisele, kuidas piimapudelikorki lahti teha. Sellises keeratav kork või selline ütleme sihuke fooliumist läbi nakitav karka natuke lihtsam ülesanne. Aga sisalike puhul siis tõepoolest, kes oleks võinud arvata, õpivad üksteise pealt, kas see tähendab üldiselt võib-olla siis ka seda et loomale ikkagi kõige parem õpetaja adresseerida? Tegelikult ongi teine loom. Ja kahtlemata, et siis ta saab aru, et just temasugune temasugune saab selle ülesandega hakkama, et seal oli ka teisel pool ust, oli väike auhind, jahuuss või, või selline toidu objekt, mida ta sai tarbida ja ja kui nüüd ta nägi ees, kuidas seda lahti teha, siis mõtlesid, küllap siis saab ise ka. Kas kuidagiviisi oleks võimalik siis ka näiteks koera väljaõpetamisel kaasata ka teine koer? See on muidugi väga selline hüpoteetiline küsimus, aga, aga ilmselt on ju niimoodi. Kui koeraema teeb mingisuguseid asju, siis hakkab kutsikale palju paremini külge kui see, kui inimene üritab kutsikale neid asju selgitada, aga, aga, aga ma ei tea, kas selline inimese koera üheskoos teise koerad resseerimine üldse oleks kuidagi võimalik. Küll aga võiks olla väga selline elegantne lahendus ja võib-olla sellist asja kasutatakse ka koerte treenimisel. Ma ei ole selle asjaga nii kursis, aga põhimõtteliselt koerte, need trennid toimuvad ju küll nagu suurtes gruppides, kus nad saavad vaadata, kuidas üksteise tegutsemist jälgida. Jätkame siin raadio kahes saates puust ja punaseks eluslooduse teemadel juba mõne hetke pärast. Tänases saates puust ja punaseks on meil viimane, viies teema niisugune, mis on väga otseselt seotud sellega, et kätte on jõudnud ikkagi juba täiesti kuldne sügis, õige pea on november. Ja see siis on nagu mainitud üks neid asju, mis paljudele inimestele sügises kadumisega seoses looduses vast kõige enam silma hakkab ja jutt käib siis täpsemalt lindude rändest, mida põgusalt siin mõned teemad tagasi ka mainisime ja praegusel hetkel tuul. Lindude ränne on ikkagi vist ju täies hoos, eks ole. Praegu on täies hoos ja kui on prii teisest poolest alates ja läheb siis oktoobri lõppu novembri alguseni välja. See tähendab, et me oleme tegelikult juba ikkagi praegu selle nii-öelda lõppfaasis. Jah, enamik on juba läinud ja, ja siin, kui lindude rännet Eestis vaadeldakse, siis see ei ole ainult need, kes Eestist ära lähevad, vaid väga palju vaadeldakse ka neid, kes nüüd põhjapoolsetel taladelt, tundratest, Arktikast lähevad üle meie, sest et siit on sitane ja minna siit just merelindudele, on see Läänemeri siin selline mugav rändetee. Kes sulle üldse meile tulevad, on ju selliseid linde ka, kes tulevad põhja poolt Eestisse jäävadki siia. Mis laul? Näiteks, kellel tundras on väga külmaks läheb leiavad juba, et Eesti on piisavalt soe lõunamaa, kus kus talvituda, aga enamik neist siiski läheb siit edasi, sellepärast et ikkagi talvel võib siin päris külmaks minna ja lindudel on, on siiski päris raske. No nüüd on läbi viidud ka sügisene linnuvaatlus ja sealt ka paar päris põnevat ja võib-olla isegi kohati naljakat fakti välja koorunud, muuhulgas nähti siis sellist pilti selle linnuvaatluse raames kuidasmoodi pardid olla söönud. Tammetõrusid mida muud sulle endale, kui nagu sa ütlesid, palju lindusid uurinud inimesele, sellest linnuvaatlusest silma hakkas. Üldiselt oli linnuvaatlussõltuvalt kohast erineva edukusega, et edukamaks just peeti siis selliseid merelindudele vaatlusi, et sisemaale jäia jäi ränne siis tollel päeval selliseks kõhnakeseks aga nähti ikka siukseid rasvatihaseid ja vareseid ja pasknääre Harakaid ja rahnisid minemas. Aga, aga just eriti võimas oli see ränne olnud Sist mere ääres kõige parem koht, kus, kus vaadelda seda lindude rännet on Eestis Põõsaspea neem. Mis on Eesti kõige loodepoolsem tipp Mandri-Eesti ja sealt siis on see Noarootsis ja sealt on siis hea vaadata, kuidas kõik need arktilised rändajad siis üle Eesti liiguvad. Sa oled käinud seal ka linde vaatlemas päris kindlasti, eks. Seal ei ole käinud, ma olen käinud Matsalus rohkem aga seal seda Põõsaspea lindude rännet on väga lihtne kõigil enda kodust jälgida, sellepärast et seal ornitoloogid pidevalt töötavad jäiga päev panevad ülesse siis interneti, kui palju nad mingeid lindusid sel päeval nägid näiteks näiteks ma lugesin sealt, et valgepõsk laglesid, on seal loendatud see aasta juba üle 100000 ja aule on üle lennanud üle 200000, et kõik liigid jäetakse ära ja püütakse nende arvukus siis niimoodi hinnata sealt. Suur rahvasterändamine siis jah, kas seal on ikkagi niimoodi ka, et kui on need linnu rände tipphetked, siis taevased konkreetsed, täiesti mustlindudest. Nii hull see siiski Eestis ei ole, et nii suuri parvasid. Selleks peaks ikka väga suur parv olema. Aga, aga noh ikkagi, kui, kui juba tuleb ikka 100 või mitmesaja või isegi 1000 pealine parv, et siis see on ikka päris päris võimas vaatepilt küll. Kas maailmas on mingisugune selline koht ka, mis on, ütleme linnu, rände, selline keskpunkt, naba või epitsenter, kust siis, kas sa muidugi fikseeritud mingisugune selline paik, kust kõige rohkem linde läbi rändab, läbi lendab, kes on kes on kusagile minema? Euroopas on väga hea koht rände jälgimiseks on Vahemere sellised kitsamad kohad nagu gibraltari ja bosporuse väina juures, kus kus siis maismaalinnud, kes just loojad vältida suuremate merealade läbimist. Kõik koonduvad siis sinna, nende kitsaste väinade kohale, et seal seal on siis just väga hea koht nende lahendamiseks jälgimiseks. Kes üldse suudab nendest meie lindudest kõige kaugemale lennata? Lõuna-Aafrika on, eks ole, see kõige kaugem koht, kuhu vist eestist lennatakse. Isegi kaugemale randtiirud lendavat kõige kaugemale lendavat päris sinna maailma lõunaotsa välja-Antarktika Antarktika nii välja, jah, et nemad ongi sellised, kes võivad pesitseda Arktikas ja talvituda Antarktikas. Rände pikkus on siis ligemale 20000 kilomeetrit. Ja, ja miks need selle nii pikka lennuette võtavad, et lihtsalt neile esiteks see on seal vedelli meres on neile kõige paremad toiduobjektid on siuksed, hiilgevähikesed, kes neile kõige paremini maitsvad ja lisaks kui, kui meil siin tuleb, eks ole, peaaegu polaaröö talvel siis samal ajal on siis lõuna poolkeral pikad päevad, et just seal lõunapooluse lähedal polaarpäev ja Serantiir otsibki siis seda kohta, kus oleks valgust kõige pikemalt. Randier elabki siis tegelikult ju aasta ringi, järelikult üsna valgel ajal. Just et tal ongi nagu enam-vähem kogu aeg päevaga lihtsalt ta peab selleks päris palju liikuma, et see päev üles leida. Sa rääkisid siin natuke aega tagasi sellest ka praegu ikkagi on ränne täie hooga käimas ja kuni novembri alguseni see käib, kes on juba läinud ja kes veel üldse minemas on? No nüüd on enam-vähem, hakkab varsti ühele poole saama, siis partide ja hanedega, aga näiteks laglede ja luikede luikede ränne just nagu pigem on, pigem on veel ees, nagu see vanasõnagi ütleb, et luiged lähvad lumi taga, et see on, jääb sinna novembrisse rohkem. Kõige viimastena siis. Rääkisime siin raadio kahes täna elusloodusest külalissaatejuhiks oli tuul, Sepp Tartu Ülikooli loomaökoloogia õppetooli teadur. Tuul, suur tänu ja kohtume sinuga siin juba järgmises saates. Aitäh. Et maa ei ole koera inimene, puurid, sa teed mu jalaga temaga tegelema, ta vajab tähelepanu nagu poliitik, koeral. Loll ei tule toime nagu Arnold Rüütel lauset ehitamas on. Hääle saavad kastides Taylori intelligentsed instinktid Tiisugetavalt päev otsa kodus üksi päises näoga uksel vastasori, anna krõbinaid, muidu lasen sussid täis, nii armas, vaata mängida lõngaga, aga koerad ainult näris augu. Pilates täitis toa õudsa lebra. Passiga tõugastumite krantsi sassis närvisüsteemiga Veldades klasin seal pappkarbis, minu maski loob juba päris beebina. Eelistate päeva veeta nagu töötu oma peremehe nägu, vaata Uku Suvistet raudkotiviisi kiisakorvis, paju tutvub uue territooriumiga. Laua peale ei roni lauale, ta ronis ikka. Nüüd on kogu elamine karvu täis, nii et kui keegi nad kokku periks, saaks Luisa värgile uue presidendiballi kleidid. Mu elustiil on nagu eestlaslik varalahkunud vilja, et kiisul ei oleks seda nagu dialoogid kodus keset linna võtsin talle seltsi musta karva kassipreili, selline energilisem kasside Krista Lensin tütred päevad läbi müravad koos mu elamise segi, kuni haaras pea toidukaussi ära, kustub muideks rasvalot kõhu all pidi olema tõutunnus Mumbus. Kuigi nüüd sünnib mul must 200 korda päevas üle tee, oled õnnega koos haaranud Lõvisüda ja Matilda Svesel. Pulmad jäävad ära, haara lihtsalt, pole enam, Elume. Hanna-Lisa isa lõikas tal munad maha, tal loomaarst, mitte sõbrad, lubage kiiskas lihavõtteparavis meid parem narr Keplikute kastsiplipi, kes ei, kas pole memmekad, nad murravad müüte neile näiteks üldse ei meeldigi selles süüdi, et kui parajasti ei käi mürgel Matilda kasutab ülbelt lükkamiseks külaliste müts. Kiiver jalaluudel ümber, kus on tugev kossumeeste lõkkile haarad imelist vaid on kraanikauss lamab seal plekile servas nagu Peep taimla prooviks silma tüdrukute bikiine selga. Ööseks sätivad nad üksteise kaissu diivanile, hommikul kraabivad magamisuskettaktsionile sissehingamiseks. Uhke muidugi kukalt aitamas käivad uinunud, kiisud ja palun vaheta kassiliiv ära. Harald ja Matilda võib-olla jäävad hiirtel alla, igatahes praegu õõtsuvad rütmis kaasa, mis asjad nõudsid kähku kõlari maha.
