Kui käes on? Koolja kuu puud raagus ja taevas tinane kipume meiegi  muutuma kurvemaks, kui muidu. Kuidas ennast rõõmsamaks saada? Ega see küll liiga tervislik ei ole, kuid mind aitab näiteks see,  kui ma pistan suhu midagi hästi mõnusat,  mõne komveki, ütleme, tröö. Miks teda trühvliks nimetatakse? Eks ikka sellepärast, et oma kujult sarnaneb ta päris  trühvliga se aga on maailma kõige kallim seen,  mille viljakeha ei kasva maa peal, vaid maa sees. Väheke ootamatu on ehk et eesti keeles on trühvlid seotud  sõnaga kartul. Tohlid tulid eesti keelde saksakeelsest sõnast kartofel,  see aga omakorda tuli saksa keelde itaaliakeelsest sõnast Tartufo,  mis tähendab just niisugust seent. Trühvlit. Ja selles valguses ei ole enam sugugi ootamatu,  et itaallased käisid Eestis otsimas trühvleid. Virtsu lähedal asuvale Laelatu puisniidule lahti lastud  spetsiaalselt treenitud Itaalia koertele on täna antud  lihtne ülesanne. Nuuskide maa sees peituvaid trühvleid seeni,  mis Lõuna-Euroopas on hinnalised, delikatessid. Nad on nüüd siia itaallased koos koertega kohale kutsunud. Miks te seda tegite? Just nimelt sellepärast, et Eestis ongi trühvlid  ja teised maa maa-aluste viljakehadega seened väga vähe  uuritud ning me tõesti usume, et siin on neid päris palju. Ja koerte abiga me just loodame ka need haruldasemad liigid  siit kätte saada. Üks selline trühvel on nüüd Itaaliast ka kaasa toodud,  kas sellist mügariku võib siin kuskil laenata,  puisniidul ka olla? Teoreetiliselt on võimalik, aga noh, see on siiski vähetõenäoline. Samas Saaremaale lähedal olev Gotlandi saar on neid Suvetrühvleid täis. No aga vaatame siis, mida need Itaalia koera ninad suudavad leida. Tutvustame siis Itaaliast kaasa toodud koeri,  ka see siin on Stella eesti keeli täht ja tema on inglise  pointer ja tema silla ja tema tõug on Lagota  ja Lagota on selline tõug, kes on ainus maailmas tunnustatud  trühvliotsija koeratõug. Praegu toimub koerte motiveerimine. Või nende ninade kalibreerimine üks kaasavõetud trühvel  peidetakse kuhugi siia sambla ja lehtede vahele  ja siis vaadatakse, kas koer otsib selle üles  või ei. Ja pärast seda algab alles tõeline otsimine. Ja näe, leidiski üles nii et ta on peaaegu et valmis otsimiseks. Puisniidul läheb lahti tõeline kullakaevamine,  itaallased on ametis oma koertega ning eestlased songivad  puude all käsitsi. No aga Leho, miks sa koerale ei lase otsida,  et sa ise siin niimoodi küürutad selle sarapuu all? Sest koerad on välja õpetatud, otsima teatud Trühvleid ainult ja ise otsides leiab ka nii-öelda  libatrühvlid üles, mis, mis kuuluvad teistesse seeneperekondades,  aga millel on siis sarnane eluviis ja võime moodustada  viljakeha maa sees. No sinu huvi ei ole siis nii-öelda rahaline  ja kulinaarne, vaid teaduslik, et uurida neid seeni  ja ja minu huvi on rohkem teaduslik. Seleta mulle, miks ikkagi mõned seened siis teevad oma  viljakehad sinna maa alla ja mitte siis maa peal nagu  nii-öelda meile. Need seened, mis viljuvad maa sees, nemad on valinud  erinevad närilised oma partneriteks. Ühtlasi trühvlid on siis närilistele toiduks  ja teisalt need närilised levitavad siis neid trühvliteoseid. Ja just nimelt välja heidetes ja urgudes,  kus närilised tegutsevad, nad hakkavad siis väga hõlpsasti  kasvama ja seetõttu nad siis lõhnavad ka niimoodi kõvasti. Jah, jah, see lõhn on just selleks, et peibutada juba  kaugelt ka neid närilisi, sest närilistel on samuti väga  tugev nina. Kõige rohkem tasubki otsida näiteks sarapuude alt. Sest. Just eriti sellistesse kohtadesse kuhjub väga palju sellist  lehekõdu ja tekib paks huumusekiht ning seetõttu meeldib  ka närilistel oma pesa siia ehitada. Trühvlid vajavad kasvamiseks neutraalse peha tasemega  lubjarikast mulda ning tamme ja sarapuude lähedust. Just Lääne-Eestis ja Saaremaal on tingimused parimad. Lõuna-Euroopaga ei saa kasvutingimusi muidugi võrrelda. Itaallased on juba siin vähemalt pool tundi ringi käinud  metsas ja midagi nad siin kraabivad, aga kas trühvlid  ka nad on leidnud seda me ei tea. Tundub, et illa ja Stella on juba tüdinud,  nad ei ole mitte midagi veel leidnud ja on Eestimaa looduses pettunud,  sest nad on tõesti väga trühvli näljase. Kuid siin ei ole mitte midagi. SW d li? Te roo mu so xpenci See must suvetrühvel ehk Burgunia trühvel maksab Itaalias  väidetavalt 500 kuni 600 eurot kilogramm. Minu jaoks ta lõhnab üsna tavalise seene moodi,  kuid väidetavalt pidi sellest saama väga head tagatelle kastet. Ei leidsid midagi? Jah, nii. See on Perekonna Hümeno kaster kuuluv liik, eestikeelset nime  sellel perekonnal ei ole ja nende liikide määramine käib  siis põhimõtteliselt DNA põhjal. Aga see ei ole nüüd ikkagi see. Kallis trühvel vaid lihtsalt üks selline sama laadne seen. Jah. Trühvliotsijad, kes sellise leiavad, kirtsutavad nina  ja viskavad ta üle vasaku õla. Kuna me leidsime just ühe trühvlilaadse seene,  viljakeha, siis me otsime siit kindlasti edasi,  sest tavaliselt kasvab neid trühvleid ühes kohas rohkem kui üks. Nende puhul on siis samamoodi selline senia niidistik. Jah ja nad kasvavad nagu teised seenedki võivad ilmselt seal  maa sees samuti moodustada seeneringe aga seda on lihtsalt  palju raskem aduda. No täpselt siin sarapuu juurte vahel võiksid trühvlid  mükoriisas ilusti kasvada. No kes teab? Nendele koertele vähemalt ei tundu, et siin midagi on. Maailmast on ju teada, et trühvleid ka kunstlikult kasvatatakse,  on istandused, et kas Eestis on ka võimalik sellist asja teha. Eestis on see kindlasti võimalik, sest Rootsis  ja isegi Lõuna-Soomes on tegelikult istandused olemas. Ja meil Eestis on ka üks istandus, mis kestab juba kuuendat aastat,  aga sealt ei ole veel tulemusi teada. Aga kuidas see asi üldse käib, et sa ju lihtsalt ei istuta  nagu ühte taimemaa sisse, et kuidas see trühvli,  istanduse rajamine? Trühvli istandus rajatakse niimoodi, et kõigepealt  idandatakse näiteks tammepuud või, või sarapuud  ja lastakse natukene juurde el areneda ning seejärel  nakatatakse nad trühvli teostega. Et tammepuu eosed ja põhimõtteliselt peaksid hakkama sealt  trühvleid tulema, kui on tingimused sobivad. Kui tingimused on sobivad, on piisavalt niiskust ja,  ja piisavalt lubjarikas muld siis põhimõtteliselt peaksid  hakkama need kasvama. Tänasel otsingul me musti trühvleid ei leidnud,  aga teadlaste arvates on need maa-alused hinnalised seened  Eestis olemas. Tuleb vaid nõelad heinakuhjast üles otsida. Poisipõlve kujutlustes olin ma vahel kal leiutaja  ning üks asi, mille ehitamisest ma mõtlesin,  oli seenekorjamise masin. Nüüd seda trühvli otsimist vaadates ma lausa imestasin,  et niisugust asja veel leiutatud pole. Emane siga otsib ju trühvleid ilma igasuguse koolituse ta sellepärast,  et nende juustulaadses lõhna on siga sid seksuaalselt  mõjutavat ainet, adroste nooli. Tänapäevase teadustaseme juures ei peaks  selle aine molekulide tuvastamine õhus olema enam mingi  kunsttükk kuid jäägu vastava riistapuu konstrueerimine meie  vaatajatele koduseks ülesandeks ja üheskoos vaatame nüüd  hoopis sellist asjandust, mis loendab ära kõik kalad,  kes ujuvad jões. Säärasest värgist ei osanud ma poisikesena unistadagi. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlased hoiavad juba  1970.-te aastate lõpust järjepidevalt silma peal Eesti  forelli ja lõhejõgedel. Igal aastal tehakse seirepüüki, et näha,  kui arvukad noorkala põlvkonnad asuvad populatsiooni täiendama. Me oleme ühe Põhja-Eesti forelli jõe ääres,  kus teadlased soovivad välja selgitada, kui palju on siin  selles jõelõigus väikeseid forellipoegasid. Siin näib, et forellil on eelmine ja üle-eelmine aasta üsna  kenasti läinud. Kalauurija annab läbi spetsiaalse kahva vette nõrga elektrilaengu,  mis uimastab hetkeks kalad. Seejärel tuleb kalapojad ruttu kinni püüda. Hiljem kalad mõõdetakse ja lastakse vette tagasi. Kalade tervisele on see meetod ohutu. Nii väikses ajas, kui neid forelle palju on,  siis nad elavad seal, kus sa seisad igas veelombikeses. Siin on päris suur tihedus, et ma ütleks,  et siin on peaaegu et üks kala ühe või kahe ruutmeetri peal  elab siin tõenäoliselt siin. Sellel alal. Kas nad on siis nii hästi värvunud siin täpselt  selle põhja järgi ja nad igaühel on oma väike peidupaik,  kui vaja, siis nad on seal kuskil kivi all. See on siis väike. Selle kevade selle kevadine väike meriforell Selle jõelõigu kohta võib öelda, on siin hästi. Halvasti esmahinnangul näib, et asi on hästi,  et forell on edukalt eelmine sügis ja üle-eelmine sügis siginud. Ja asustustihedus tundub olevat päris kõrge. Sellistes väikestes jõgedes ei käi küll lõhe,  kuid meriforelli sigimisaladena nad väga head ning. Igati väärt kaitsmist. Tihe asustus, mis tavainimesele tähendab tihe asustus on  selle ruutmeetri peal, siis mingi kindel Kala sellistes heades elupaikades, nagu siin näiteks oli,  on selline Eeldatav asustustihedus, et samasugust forelli peaks olema  kuskil vähemalt 80 isendit 100 ruutmeetri kohta. Pikaaegsete andmeridade võrdlus kinnitab,  et viimasel kuuel aastal on Põhja-Eesti lõhe  ja forellijõgede seis tänu vee kvaliteedi paranemisele  küllaltki hea. Kalad on mõõdetud ja kaalutud ja vähemalt  selle jõe lõigu kohta võib öelda, et siin on lood väga hästi. Selle suviseid kalapoegasid on palju ja see tähendab,  et loodetavasti püsib see populatsioon siin eluvõimelisena. Kala uurimismetoodika täiustamiseks astusid teadlased edasi  olulise sammu. Selle suve lõpus töötab Eestis esimene omalaadne kalaloendur kaamera. See tõke on kalatõke, mis on tehtud plastmastorudest  ja see suunab kõik suuremad kalad siia avausse,  mis on ainus võimalus neil ülesvoolu liikuda  ja siis nad ongi sunnitud siit kalaloendurist läbi minema. Väikseid kalu, see tõke, tõkesta alla kilo kalad. Kalaloenduri tööpõhimõte pärineb Ameerikast. Meie kalaloenduri versioon sai kodumaise ehitusfirma poolt  detailselt Pirita jõe jaoks projekteeritud  ja spetsiaalselt välja ehitatud. Et saada täpsem ettekujutus, kuidas siis ikkagi kaladest  ja kõikvõimalikest elukatest, kes siit loendurist läbi ujuvad,  pilt tehakse siis siin on minu käes. Oletame, et üks lõhe, kes tahab mere poolt tulla Pirita jõkke,  ülesvoolu kudema. Nii ta siis ujub siin. Otsib kohta, kust pääseks läbi ülesvoolu. Aga siin ees on tõke siit läbi tulla ei saa. See kala leiab lõpuks üles selle kanali,  mis siin keskel on. See kala, kes on jõudnud õnnelikult kanalisse,  ujub kuni kanali lõpuni, kus on siis loendur  ja seal filmis temast juba videoklipp. Nii et kui ta siit väljub ja läheb rahulikult oma teed edasi,  siis tegelikkuses on salvestunud video, nii et me saame  hiljem teada, mis kalaga oli tegemist. No see kalasiin on kindlasti võõramaine ja ei ole päris  tuttav liik. Veealune kaamera annab meile suurepärase ettekujutuse,  kes sisuliselt keset Eesti pealinna jõevees toimetavad. Avanev pilt on paljude jaoks kaunis suur üllatus. Kirev loomastik ja vilgas elu on jäänud seni meie silmadel nägemata. Madu meisterliku ujuja, nastik esmapilgul angerjas,  kuid siiski mitte. See on suurt kasvu jõesilm, kes on sõõrsu,  mitte kala. Välk kiirelt kihutab kalaloenduri eest läbi Eesti suurim  veeeluline kiskja Saarmas. Nii toimetab vee all tuntud veearhitekt Cobras. Ei oskaks arvata, et nii tuttavas kandis vee all  nii tihe liiklus käib. Enamasti jäävad videole siiski peategelased ise. Kalad, kelle pärast loendurkaamera jõkke paigutati. Meid teile kalaloendur, edastab iga kord,  kui keegi läbi ujub siis see loendur tekitab sellise kala  või selle objekti pikk silueti. Arvutab selle objekti pikkuse ehk kala suuruse  ja teeb sellest videoklipi, kust siis saab tuvastada,  kas ta on looduslik kala või asustatud kala,  forell või lõhe või emane või isane. See, kas kala on asustatud või looduslik,  selgub, kui jätame video seisma. Loodusliku lõhel on rasvauim alles. Asustatud kalal on rasvauim ära lõigatud. Tänase seisuga on kalaloenduri rekordkala just nimelt  maimuna jõkke asustatud isalõhe. Mõni aeg tagasi ülesvoolu müristanud põlula  kalakasvatuskeskuse kasvandik on minust vaid 36 sentimeetrit  it lühem. Uskuge või mitte, aga selle konkslõua pikkuseks  mõõtis infrapuna skänner 142 sentimeetrit. Tema hinnanguline kaal on umbes 33 kilogrammi. Samas ei jää palju alla ka emased lõhed. Selline kaunis loom on loodusliku päritolu emalõhe kogu  pikkus 139 sentimeetrit ja mass ligemale 30 kilogrammi. Mis järeldusi te teete nende andmete põhjal? Pirita jõe puhul on teada, palju neid looduslikke lõhe  ja meriforellipoegi merre rändab palju siia neid asustatud  kalu asustatud ja selle loenduri abil. Me saame teada, et kui hästi või halvasti neil mere  eluperioodil läheb palju neist jõkke tagasi jõuab. Milline see looduslik, asustatud kalade erinevus? Teiseks saame teada, et kui palju sugukalu si  ja jõkke tuleb ja kas tuleb ka piisavalt,  et tagada järgmine hea põlvkond. Põlvkonna pealt, siis saab tegelikult anda  ka juba püügisoovitusi, et kas siis vähendada püüki. Mere ellujäävuse hinnangule tuginebki see rahvusvaheline  lõhekvoodi andmine põhimõtteliselt, et kui neil poegade  läheb meres hästi, võib rohkem püüda, kui läheb halvasti,  siis tuleb püüki vähendada. Neid andmeid edastatakse keskkonnainspektsioonile,  et anda teada, kas lõhe juba rändab, et siis seda kontrolli  tõhustada just õigel perioodil. Kui kala jões on, koeb. See loendurist läbi ujunud emane lõhe kannab endas ligemale  neli liitrit marja. Kui tal kudemine õnnestub, siis leiab tema poegi umbes 200  meetri pikkuselt jõelõigult. Ehk aitab meil see mõista, kui oluline on hoida meie jõgesid  ja kaitsta kalu kudemise ajal. Kui otsida hilissügisest midagi meeldivat,  siis võime pluss poolele kanda näiteks selle,  et sääsed, parmud või herilased ei tüüta meid praegu kohe  sugugi eriti just herilased, need väikesed kiskjad,  kes ründavad kõiki teisi putukaid, kellest vaid jõud üle  käib ja tulevad kallale ka meie grillvorstidele. Miks nad nii küll teevad? Aga sellepärast, et neil on kusagil lapsukesed. Lihakraamiga toidavad herilased oma vastseid ise söövad aga  õienektarit või imevad ploomimahla. Tore, et neid praegu ei ole, aga teiselt poolt sügis  rõskuses tagasi suvele mõteldes tundub ka herilane armas. Herilasi elab Eestis ligi 40 liiki ja neist üheksa ehitavad  paberi sarnasest materjalist ka pesa. Paberisarnast materjali toodavad nad puidutükikesi  ja sülge kokku segades. Loodusrahvad on uskunud, et just herilased on meile õpetanud  käsitööd ja majaehitust. Küllap on nad inspireerinud meid ka paberi valmistamisel. Uskuge või mitte, aga selle küüniseina on just herilased ära  koorinud ja selleks, et endale pesamaterjali koguda. Enamik herilasi muutub eriti märgatavaks hilissuvel,  sest siis on nende pesakonnad kõige suuremad. Pärast noorte emas ja isas erilaste koorumist vabanevad suvi  otsa töötanud tööheerilased tasapisi oma kohustustest  ning täidavad oma lühikese ja närvilise pensionipõlve  inimeste tüütamisega. Emas ja isas herilased paarituvad tööheerilasi võib  siis sageli kohata viljapuu aedades, näiteks õuntel mahlas toitumas. Osa herilase liike võib isegi vähima häirimise korral nõelata. Just nõelamine on see, mida kardetakse ning leidub inimesi,  kes on herilase mürgi osas eriti tundlikud. Herilasepesa niisama hävitada ei maksaks,  sest tegemist on putukatega, kes peavad märkamatult vaos  nii kärbeste kui ka aiakahjurite arvukust. Herilased toidavad oma vaklu peamiselt loomse valguga. Ehkki valmikud eelistavad süüa suhkrurikkaid,  taimesaadusi. Siia pesakasti ei ole mu kodu rajanud mitte linnud vaid  Eesti suurimad ning ohtlikumad herilased,  vapsikud oma koduraevad mitte ainult pesakastidesse,  vaid ka puuvõrastikesse ning õõnsustesse. Mõistlik on nendest ohtlikest putukatest eemale hoida. Meie hingedepäev Ei saa ütelda, et kogu progressiivne avalikkus  ja nii edasi sest hingedepäev pole miski uus nähtus,  vaid sellel päeval on mälestatud meie hulgast lahkunuid juba  üle 1000 aasta. Hingede ajal, mille sisse jääb ka hingede päev mõtleme  tavapärasest rohkem maailma kaduvusele ja  ka oma enesehingele, kui me muidugi üldse usume eneses  niisugust asja olevat. Hingede aja algus ja lõpp ei ole täpselt määratletud,  kuid enamasti usutakse see kestvat kuni mardipäevani,  mis on täpselt nädala pärast. Siis ka kohtume. O kolm. Osoon.
