Inimesele meeldib olla rikas ja võrrelda oma rikkust naabritega. Võtame või rannajoone. Eestis on seda ilma saarteta 1240 kilomeetrit  ja see teeb ühe elaniku kohta nii 90 sentimeetrit. Soomlastel on rannajoont ikka ilma saarte mõtet 6300  kilomeetrit ja seal tuleb inimese kohta 115 sentimeetrit  seega 25 sentimeetrit rohkem. Erinevus ei olegi hullult suur. Seevastu lätlastel ongi näkku ainult 25 sentimeetrit rannajoont,  leedulastel aga hoopis vähe, ainult 3,3 sentimeetrit. Nägite, kuidas mu õlad uhkelt kerkisid. Aga jätame nüüd rahvusliku eneseimetluse koos rannajoonega  siia paika ja läheme täna ja ka mitmes järgmises saates  Lätimaale uurima, et mis on seal samamoodi  ja mis teistmoodi. Vana muul näib esmapilgul elutu ja külm,  kuid pakub varju paljudele loomaliikidele. Seda sihvakat kollaste laikudega roomajat teame meie kui  nastikut siinsete kivide vahel kannab ta nime,  sai. Osoon alustab oma Läti retke Ainasi ehk heinaste meremuulilt. Minu vasakul käel 50 meetri kaugusel lõpeb Eestimaa  ja minu paremal käel on 500. O meetrit Läti ilusat mererannikut. Lõunanaabrite ranniku pikkusest maastiku mitmekesisusest. Ja jõgede rohkusest annab aimu lähedal olevas kalatehases  kõrguv keraamiline panna mis demonstreerib lätlaste uhkust  oma kodumaa üle. Meie jääme täna Põhja-Läti salaskriva kanti,  kus on vaadata palju rohkem kui ainult igasuvine,  muusikafestival ja maantee Riia poole. Kohalik loodusemees. Mandris viib meid mere kaldal asuvate ainulaadsete liivakivist,  nišide ja krottide juurde, mis on Läti üks pildistatumaid,  loodusobjekte. Iidseid liivakivikaljusid nägid siin ka esimesed liivlased,  kes olid ajalooliselt pigem kalurid, samal ajal kui lätlased  olid rohkem põllumehed. Liivlaste esimesed asualad paiknesid ümberkaudsete jõgede  liivastel kallastel, millest tuleb tõenäoliselt  ka selle praeguseks hääbunud rahvanimi. Kan lim. Selge, ja me lähme siis nüüd sellesse koopasse  ja me ei lähe mitte sellest uksest, mis tundub suuremana,  vaid sellest siin, sest seal taga peaks olema selline saaal. Nii Andrise laseme siis kõige esimesena või  mis tema teab, mis seal ees ootab? Oi, see on päris pisike. Nii neli meetrit käpuli kitsast koridori mööda  ja siin on tõesti nagu peaaegu nagu pallisaal. Ja nagu näha, läheb see koobas siit kõvasti edasi,  see peaks olema 19 meetri pikkune Andres Wer ois ve lead. Maa-aluste käikude kogupikkuseks on siin mõõdetud 47 meetrit. Legend räägib aga koerast, kes lasti kellukesega koopasse  ning tilisemise järgi maa pealt koera jälitades jõuti lausa  40 kilomeetri kaugusele välja. Tänasel päeval on liivlaste kultuskoopad meelispaigaks nahkhiirtele,  kelle und me kaua häirida ei soovi. Eriti uhked on salaskriva kandi inimesed oma ajaloolise  jõesilmu püügiviisi üle. Ainult siin kasutatakse silmude püüdmiseks endiselt paisu  ainulaadset püügitehnikat. Salatsriba muuseumis võib näha kuulsusrikast silmupüügi ajalugu. Headel aegadel oli salatsa jõel lausa 13 paisu  ning jõe kaldal omalaadne silmutööstus, mille toodangut  müüdi ka välismaale. Kuidas üks ilmupais päriselt töötab, saame teada ainult  jõele minnes, saatjaks kohalik kalur Jaanis,  kelle turjal aastakümnete pikkune kalapüügikogemus paljudel  maailma meredelt. Nii ma proovin ka ühte mõrda siis siia. Kurde peale. Ahah, teistpidi. Siia alla asetada. Ahah. Siit läheb niimoodi. Libiseb alla. Ja ilusti läheb sirgeks. Surun siit jah, tip-top ja ongi tip-top. Mõrd on all ja loodetavasti kala tuleb. Nagu näha, siis see töö on igapäevane, tuleb aga õhtul mõrva  sisse panna ja loota, et hommikul ka silmud,  siin sees on. See purre on ikka tohutult kitsas. Et ma ei kujuta ette, kui vihma 100-ks siin õhtul praegu  siis selle purde peal edasi-tagasi käia on ikka päris keeruline. Õnneks on väiksed sellised äärised siin peal,  aga see salatse jõe vool on ikka õudselt kiire,  nii et kui siia sisse kukkuda, siis võib-olla järgmine hetk  oled seal lahepeal. Kui mõrrad sees, jääb üle vaid hommikut oodata,  sest silmud liiguvad öösiti eelistada väga pimedaid  kuuvalguseta öid. Hommikul kell kuus tuleb esimese koiduvalgusega taas purdele ronida,  et püügitulemus kätte saada. No patse mu kak rana. Päris raske töö ikka nendel kalameestel olgu ilm milline  tahes ja olgu saak milline tahes. Igal hommikul tuleb jälle kõik need 16 mõrda üles võtta,  ära puhastada ja õhtul jälle sisse lasta. Me võtame siit ühe silmu välja, ka ta on selline mao taoline  vingerdav loom, näete, selline iminapa, taoline lehter on  tal suu asemel. Ja tegelikult ta ei olegi kala, vaid ta ongi. Sõõrsuuliste kassi kuuluv loom, ta on selline parasiitne  ja toitub siis teiste kalade kehale kinnitades. Ja selline ta on ja süüakse, täielik madu. Ma panen ta siia tagasi. Väga vahva loom, see silm. Mõrrad tühjaks tehtud, vinnab jaanis raske silmutünni õlale  ja astub mööda kitsast purret kindlale maale,  kus kass Koer juba ammu hommikust maiuspala ootavad. Ainulaadne silmupaiss salatsa jõel jääb järgmist õhtut ootama. Jõe silmu suurimateks püüdjateks maailmas on,  kes. Läti ja Eesti paljudes Euroopa riikides on jõesilmu püük  täiesti keelatud, sest seal on ta ohustatud liigiks. Meil siin praegu Eestis käib jões ilmub üks äherduse hooga,  et seda hoogu tuleb vahepeal lausa pidurdada. Nii korjasidki inspektorid oktoobri keskel Narva jõest välja  üle 5000 sinna ebaseaduslikult pandud silmutorbiku rikkumise  mõõdust annab aimu see, et üldse tohib Narva jõkke panna  kuni 15000 torbikut. Jõesilm pole aga ainus, keda meil tuleb kaitsta inimese  ahnuse eest. Praegu koevad meie jõgedes lõhed ja forellid  kelle püüdmine jõgedes kude ajal on täiesti keelatud. Näete siis siit läheb. Läheb võrk sinna ja siis läheb siit kolmnurgast tagasi  nii-öelda lõhemäng. Ja kuna ta jõudis selle sisse panna On seotud niimoodi heina külge kinni. Korralikult seotud. Ja ilus ema lõhe. Oi kui ilus. Võib proovida vaikselt vabaks lasta. Need kaadrid röövpüüdjate võrgu avastamisest filmisid  kalakaitseinspektorid septembri lõpus Pirita jõe alamjooksul. Laseme su kohe kudema, laseme su kohe kudemeid. Nii, laseme siis tagasi üks. Mis sa hindad, palju on? Neli kilo küll. Me oleme Lääne-Virumaal Pada jõe ääres õues miinus üks kraad külma,  käes on lõherahuaeg, mida see tähendab, see tähendab seda,  et kalad on jõudnud koelmu aladele ja tahaksid seal  rahulikult oma põlve jätkata. Osad inimesed sellest aru ei saa, nemad on röövpüüdjad. Me oleme täna keskkonnainspektoritega tulnud jälgima,  kuidas käib röövpüüdjate tabamine öösel. Läheme ajas pisut tagasi, saame aimu, mis meid täna öösel  ees ootab. Üks toimkond jääb Suudme piirkonda. Eesmärgiga siis vaadelda, mis siin suudmealal toimub  ja teine liigub jalgsi ülespoole koelmute poole. Omavahel oleme sides, kui midagi on üksteisele appi. Nüüd me keegi uksest ära, mida siis sina sõidad tuima näoga  risti tee peale ette, et me tuleme tagantjärgi. Nagu me just veendusime, asi on tegelikult tõsine. Meestel on kaasas relvad. Laua peal on ülevaade sellest, mis vahendid veel abiks on. Siin on GPS seade, et asukoht kindlaks teha. Siin on veekindel fotoaparaat, et kõik, mis toimub,  saaks jäädvustatud, oleks materjal, mille alusel pärast inimestele,  kes on teinud paha ka süüdistusi esitada. Siin on siis abiks loomulikult taskulamp,  pimedas, mida läheb vaja. Veel eriti spetsiaalne asi öövaatlusseade,  et sellega tegelikult näeb ka kaugele täiesti kottpimedas  ja omavahelise sidepidamiseks siis raadiojaam  ehk raadiosaatja. Tänase kontrolli eesmärk on kammida läbi strateegiliselt  tähtsad piirkonnad pada Kunda ja selja jõel. Röövpüüdjad sätivad jõgede suudmetesse kalavõrke,  takistades nii kalade koelmutele, liikumist,  koelmutel pesa, valvavaid, kaitsetuid, kalu proovitakse  tabada kahva või jahinguga ja isegi käsitsi. Eriti jultunult tegutsevad röövpüüdjad, kes asuvad kalu jões,  elektrikat. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et reeglina need sellised  seltskonnad juba piirkonnas nagu välja kujunenud,  kes sellist tegevust nagu harrastavad sellel perioodil. Pilkases pimeduses võidab see, kes keda ennem märkab,  kui röövpüüdjad märkavad meid, varem on neil võimalus kala  vahendid ja tegevus jäljed peita. Aarne ettepanek on järgmine, et sõitke vana metsavahi maja  juurde ja sealt tuledega jõesuudmesse peale. Okei, liigume edasi. Läheme sinna nurka ära. Kui seal keegi tuleb, siis see tuleb meil selle. Lõpuks võime süüdata tuled. Padajõe äär nüüd läbi kammitud, nii et praegu me saime vist  veidi närvi kõdi. Selge, aga siis vist jätkame, järgmine sihtpunkt,  järgmine sihtpunkt on Kunda Jõgi. Jõe ääre kogupikkus, mida inspektoritel tuleb lõhe rahuajal,  seirata on ligemale 239 kilomeetrit. Just nii pikk on seitsmeteistkümne järelevalvealuse jõe kogu,  kus jõe suudmest kuni esimese suurema takistuseni,  mida kalad ei ületa Kunda jõel paneb kalade vabale  liikumisele piiri Kunda hüdroelektrijaama pais. See üks kuum koht on tegelikult, et siin Kunda tammi all  aeg-ajalt ikka pahalased liiguvad ringi ja üritavad seda  kala sid siis kahvade või ahingutega kätte saada. Kui tihti te neile peale satute? No praktiliselt iga kord, kui siin käime,  siis alati ikkagi kedagi näeb jalutamas või kuskil autos  seismas nii-öelda õhtu õhtut nautimas, et kui me siit edasi liigume,  siis ehk näeme täna ka kedagi ja näete oma silmaga ka. Just nagu Aare jutu kinnituseks avastavad inspektorid Kunda  jõe suudmesse pargitud auto. Nagu just nägime, härrad olid tulnud öösel. Kell saab üks puhkama Kunda jõe suudmealale. Mehed olid noh, nagu nägite, sellised varustatud kamoflaasi kaitseriietusse. Tore, öösel tulebki puhata ja niimoodi jõe ääres,  loodame, et nad annavad vähemalt teada siis,  kui nad midagi kahtlast näevad. Lääne-Virumaal on meie viimaseks sihtpunktiks selja jõgi. Siin ootab meid üllatus. Nagu me äsja nägime, siinsamas merest tulevadki lõhed jõkke,  selleks et kudeda. Nad on nii hästi näha ja loomulikult on nad lihtne saak röövpüüde. Paar nädalat hiljem oleme inspektoritega Harjumaal. Kalakaitsjad abistavad harrastuskalurid on märganud kahtlust  äratavaid tasku nahk lambi vihke öise Pirita jõe ääres. Jääb arusaamatuks, mis ajab inimese kalapüügikeelu ajal  keelatud vahenditega kalajahile. Püüginõuete rikkuja ootab trahv kuni 1200 eurot. Iga püütud lõhe eest tuleb maksta 480 eurot. Kui püük toimub eriti ohtlikul viisil, näiteks elektriga on  iga kala hind poole suurem. Kui need summad kokku löön, ütleb terve mõistus. Kasulikum on jätta lõhel rahule ja minna kalapoodi. Kas lõhede forellide kaitsmine on üksnes  keskkonnainspektorite asi? Tänavu võttis mullu asutatud Eesti kalastajate selts ette selle,  et käiakse koordineeritult inspektoritega,  vahtkonniti jõgedel, valvamas. On tabatud röövpüüdjaid teolt ja on tõkestatud võimalikku röövpüüki. Väärt värk millega igal looduses bral saati huvi kalastajal  tasuks liituda. Meie tähelepanu ei vääri aga üksnes ohustatud liigid vaid  ka need, keda on veel üsna rohkelt ka sellele linnule,  keda võiks tema noka pärast nimetada Põhjala papagoiks  ja kes on kulinaarselt au sees Islandil ja Fääri saartel. Veel praegugi on kehtestatud ranget küttimispiirangud,  kuid kaamerasse võib teda püüda siiski. Paljude põhjamaiste linnusafarite peamiseks tõmbenumbriks on lunn. Lunnil on kõik eeldused olla publiku lemmik,  erkpunased, jalad, siiruviiruline värvikirev,  kolmnurkne, suur nokk, kurvad silmad ja süütu olek. Teda võib pidada arktilise mere papagoiks,  kes keha suuruse poolest pole tuvist väga palju suurem kuid  suur pea ja püstine kehahoiak teevad ta kogukamaks. Mul oli suve alguses võimalik jälgida lunne. Mõistagi pole tegu kohaliku liigiga, mistõttu tuli mul ette  võtta pikk retk Norrasse Runde saarele, mis on pisut väiksem  kui meie oma Ruhnu ja millel tegutseb ligi 100000 paari lunne. Kohmaka hoiakuga lunnid on kiired ning osavad lendurid  tuhisedes ja manööverdades meeletu kiirusega. Probleemiks on aga maapinnal tatsamine ning maandumine. Pesitsus ajaks loobuvad lunnid rahulikust elust  ja koonduvad suurtesse kärarikastesse kolooniatesse ikka  seltsielu ja küünarnuki tunde pärast lunni vaieldamatuks  vaenlaseks Rundesaarel on suur enn kelle jaoks pole mingi  probleem mõni lunn küüniste vahele haarata. Röövlindude eest varjab lunnipaar oma tibu suureks saamiseni. Sügaval pesaurus. Pesaurg on üldjuhul ühe kuni kahe meetri pikkune,  mis kaevatakse nokka ja jalgadega. Lunnid leiavad oma paarilise kogu eluks. Kohustuse jagavad nad võrdselt. Lunnitoiduks on väikesed kalad, nagu näiteks moivad  ja tobiased, kelle järele sukelduvad kuni 60 meetri sügavusele. Lunn võib vee all olla 20 kuni 30 sekundit. Nad suudavad noka vahele haarata mitukümmend kala,  teadaolevaks rekordiks 61 kala. Selle saladuse taga on noka servas asuvad konksed,  kidad. Kuna lunnid tegutsevad kõrgel ja järskudel kaljudel,  siis tuli ka mul seal neid jälgida. Ma kaotasin kahjuks valvsuse. Nimelt hakkas rohukamar minu ja kivi vahel libisema  ja ma oleksin peaaegu alla kukkunud. Kõigepealt oleks mind tabanud teravad kivid  ja seejärel oleks Atlandi soolane merevesi mind endasse haaranud. Seega lunnide jälgimine on omamoodi ohtlik. Parim aeg lunnide jälgimiseks on õhtul pärast kella kaheksat. Kümned tuhanded lunnid saabuvad merelt saagiretkelt  ja jäävad öömajale. Lunn on üsna usaldav ja idee sageli poole meetri kaugusel  lebavast inimesest väljagi. Seda muidugi juhul, kui õigesti käituda oskad. Kajakaid kartes on lunniturus peidus. Aga meie, kas meie keerame ka täna uksed,  kui kustutame tuled, et mardisandid sisse ei pääseks. Või kui ikkagi pääsevad, siis mida teha nende viljaterade  tangude ja hernestega, mida nad viljaõnne soovides heidavad  meie puhta toa põrandale? Osooni puhul muide ei peagi pärast saadet tingimata tuba koristama. Veel erinevad osooni tegijad mardisantide,  st selle poolest, et meie ei tüki teie tubades üksnes täna,  vaid igal esmaspäeval. O kolm. Osoon.
