Ei kuula kahte kahte. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossilt vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist raadio kaks alustab täna taas teadussaatega puust ja punaseks saade, kus me võtame ette teadusuudiseid, mille puhul saatejuht on lugenud seda, mida kirjutab ajakirjandus ja saatekülaline, seda, mida kirjutavad teadusajakirjad ehk natukene süvitsi minevamalt, põhjalikumalt, detailsemalt ja on meil siin abiks neid asju kõiki teile selgitamas saade puust ja punaseks nägu ehk teate on iga saate pühendanud kindlale teemavaldkonnale, millest siis kammib läbi viimaste nädalate huvitavamad uudised, et need siis nüüd just teieni tuua. Ja tänane saade on väga inimlähedane, ehk meie teemaks üldistatult võikski olla inimene. Me räägime teemadel, mis puudutavad inimeste, meie organismi, haigusi, tervist, kõike, mis kõik meid endid puudutab. Ja olen omale siia appi palunud stuudiosse Riin Tamme, tere. Tere. Riin on Eesti geenivaramu teadur, tegeleb igapäevaselt geenidega, kui ta just ei ole rakett 69 stuudios füüsikuid abistamas ja noori hindamas tänasesse saatesse oleme siis välja valinud taas viis uudislugu, mis ma kujutan ette, kui mitte kohe, siis vähemasti lähema matel aastatel ja aastakümnetel muudavad päris palju seda, milline on meie tervis ja meie organism. Ja esimesena oleme kohe valinud ühe sellise tõesti võib öelda läbi murdelise uuringu, sellest, kuidas üks halvatud mees taas kõndima pandi. Nimelt üks poola mees nimega tarek Fidõka langes neli aastat tagasi noarünnaku ohvriks, teda pussitati mitu korda selga ja nuga lõikas läbi ka tema seljaaju. Seal olevat närvid on loomulikult need, mis ju panevad meid liikuma. Ehk kui närvid läbi lõigata, siis tema jalad vööst allapoole enam ei liikunud, ta oli täiesti halvatud. Ja, ent nüüd poola ja inglise arstid koostöös katsetasid uut meetodit ja tegid kaks aastat tagasi talle operatsiooni ning pärast suurt tehingut on mees taas jalul ja suudab praktiliselt ilma kõnniraamita natukene edasi liikuda. Noriin, ehk aitad selgitada, mida siis arstid sellist imepärast tegid, et mees taas kõndima hakkas? Jah, sa otsid, Mul täitsa sõnad suust ära selles osas, et mulle endale tundus ka, et see on selline väga oluline ja, ja läbimurdega uudis. Et mis sellele mehele siis tehti või mida need siis need arstid, teadlased koostöös siis teha otsustasid? Oli siis see, et seljaaju vigastuste ravimine on olnud meditsiinile hästi pikk, aeg-ajalt suureks väljakutseks on tehtud katseid mudelorganismide peal hiirte ja rottide peal kus on näidatud, et seda seljavigastust oleks võimalik teatud meetodiga ravida kasutada siis seal selleks teatud spetsiifilisi rakke, antud töös kasutati see selle vigastuse parandamiseks haistmissibulast pärit rakke ninast pärit rakke. Jah, sellepärast et haistmissüsteem on imetajatel üldse ainuke närvisüsteemi osa, kus toimub rakkude taastootmine. Ehk siis närvirakud on võimelised siis ühendusi taaslooma. Ta andis siis sellise tõuke, et need teadlaste ja arstide koostöös kasutati siis neidsamu rakke, et proovida, kas neil õnnestub siis seda seljaaju vigastust sellel patsiendil parandada. Ja paistab uudist lugedes, et õnnestus, et see seljaaju närvid, kas siis kasvasid uuesti kokku? Põhimõtteliselt neil neil õnnestus teha jah, sellepärast et nad selle magnetresonantsanalüüsi, aga nüüd mõned ajad hiljem vaatasid, et et tõepoolest see auk, mis seal seljaajus oli, et see on täiskasvanud Need rakud on selles mõttes erilised, et need rakud soodustavad siis sellist keskkonna teket kus hakkasid need seljaaju närvirakud just nimelt neid jätkeid moodustama ja hakkasid omavahel uuesti ühendusi looma. See on ka selline levinud käibetõde, et ajurakud ei taastu näss, akud ei kasva tagasi. Nii et, et see, et nüüd on õnnestunud midagi niimoodi tagasi pöörata. On päris imepärane, et iseenesest huvitav on see, et need rakud selle jaoks on tegelikult meili organismis olemas, sellepärast et nii palju, kui ma varem olen lugenud mingite katsetuste kohta siis need on pigem kasutanud tüvirakke ehk siis rakke, mis mis on kas tagasi programmeeritud algsesse olekusse, kus nad on võimalik võimelised hakkama muutuma jälle mis tahes tüüpi rakkudeks. Aga selliseid kohti, kus me saaksime päris oma kehast võtta rakke, ma polnudki varem üldse teadlik, et selline asi on võimalik ja see tundub ka ilmselt märksa Sa lihtsam viis kui hakata tüvirakkudega möllama. Ma tahangi siinjuures mainida seda, et tegelikult siin oli üks oht, sellepärast et haistmissibul on selline paariline moodustis. Nii et on öeldud seda, et kui üks haistmissibul inimesel ära võtta, siis tegelikult inimese haistmine läheb halvemaks. Aga mis siin alliga tegelikult teadlastele ja suur üllatus, et sellel inimesel, kellelt samale patsiendile sõitis sibula ära võeti, tegelikult säilis täiesti normaalne funktsioon, et tal selles mõttes ei läinud haistmismeel kuidagi ei muutunud. Tundis endiselt lõhnu, mis ma arvan, muidugi olekski olnud. Päike kaotus võrreldes sellega, kui saaks uuesti kõndida. See on tõsi, muidugi ta ilmselt oleks nõus ohverdama selle ja asi, miks on hea kasutada just selliseid, ka inimese enda organismist pärit rakke. Et kui me räägime ükskõik millisest organi siirdamisest, siis see tuleb kuskilt mujalt, see on kellelegi teisele oma, siis tekib see, et immuunsüsteem ei pruugi sellega leppida. Hakkab toimuma organismi siis äratõukereaktsioon. Ja siin oli suureks plussiks see, et olid kasutusel inimese enda rakud mida immuunsüsteem tas enda omaks, nii et see patsient pääseks sellest, et ja võtma edaspidi eluaeg siis immuunsüsteemi maha surmavaid ravimeid. Ootame, mis sellest tehnoloogia sedasi saab, nagu ma aru saan, see on ikkagi selline üsna katseline, veel hetkel jälgitakse seda patsienti, operatsioon tehti tegelikult juba kaks aastat tagasi, senimaani alles jälgiti. Alles nüüd tuldi selle uudisega välja, nii et ilmselt mis tahes operatsioon sedalaadi operatsioone eriti on seotud üsna suurte riskidega. Samamoodi. Loomulikult, ja tegelikult see pealkiri on selles mõttes hästi ilusam, Vannasid kõlavaid pealkirju uudistele, et kui ma tegelikult vaatasin seda videot, siis see patsient tegelikult kõndis oma selle raamiga üsna vaevaliselt. Muidugi suur samm on loomulikult see, et ta ikkagi suutis püsti tõusta. Ja need ise ka siis need, nii arstid kui ka teadlased ütlesid, et ei maksa nagu väga suurde eufooriasse sattuda. Tõepoolest, see on meil esimene selline õnnestunud katse. Et neil on plaanis kuskil, praegu on inimest veel selle meetodiga ravida ja, ja vaadata, mis nendest inimestest saab ja siis edasi vaadata, et et kuidas selle meetodiga minna võiks, aga ilmselt kui neil läheb hästi, siis neil on loomulikult vaja luba, et teha siis veel neid kliinilisi katsetusi, mis siis tuleb kõigepealt teatud organisatsioonide poolt heaks kiita. Aitäh, nii et üks vigastuse viis, mis senimaani oli tõesti noh, praktiliselt ravimatu ehk selgroo vigastused, teatud lootuskiired nüüd siiski on ja loodame siis kõigile nendele patsientidele parimat. Aga nüüd väike muusikapaus. Raadio kaks puust ja punaseks teadusuudistesaade jätkab meditsiiniinimesega seotud uudiste ülevaatamist. Stuudios on saatejuht Arko Olesk ja täna on külas meil Eesti geenivaramu teadur Riin Tamm. Rääkisime selgroovigastuste parandamisest lootuses sellele. Teine uudis puudutab ka ühte haigust, mis on üsna laialt levinud, mille kohta öeldakse, et sellesse sureb ligi 5000 inimest. Päevas on kogu maailmas 5000 inimest päevas. Ja selle haiguse nimi on kopsuvähk, mis tabab väga palju inimesi ja miks me sellest räägime. See uudis on siin nüüd paar nädalat tagasi, ajakirjast Science. Jälgid, kuidas kopsuvähk areneb ja sealt tuli välja üks üsna üllatav aspekt. Jah, kopsuvähk on, on keeruline teema, seda on ka tegelikult meil siin Eestis ja ka meie enda laboris just nimelt seda mitteväikerakulise kopsuvähki väga palju uuritud. Ja siin konkreetselt kahes töös siis püüdi aru saama saada, et mis on täpselt ikkagi selle kopsuvähi tekke põhjuseks ja mis põhjustab seda. Et ta võib üsna tükk aega organismis püsida, siis niimoodi, et ei teatagi, et inimestel on. Mis lõpuks põhjustab selle, et ta hakkab niivõrd kiiresti arenema ja ta on niivõrd hilises faasis, kus arstid ja tegelikult ei ole enam patsiendi päästmiseks mitte midagi teha. Et tavaliselt me teame, mis kopsuvähki reeglina põhjustab, see on suitsetamine. Me lihtsalt täpselt ei tea, kuidas niimoodi rakkude tasandil see protsess alguse saab, eks ole. Ja probleem vist ongi selles, et selle aja peale, kui inimesed nagu tunnevad, et midagi on valesti siis need kassad on juba nii kaugele arenenud, et raske anud arstidel midagi ette võtta. Täpselt nii ongi. Jaa, ja kui nüüd vaadata, mõelda selle peale üldse kasvajate peale, siis väga palju tegelikult ja juba kümmekond või rohkem aastat asi, miks on pandud kokku erinevaid laboreid, erinevad konsortsiumi et just nimelt püüda natukenegi seljatada või natukenegi aru saada rohkem nendest kasvajate teket siis püütakse, nagu ka nendest kahest püüti just nimelt seda kopsuvähist võetud siis DNA soove järjestada. Et näha, millised siis on need muutused mis on siis seda kopsuvähi tekkimist põhjustanud. Ja hilisemalt siis selle selliste kiiret arengut nagu tekitanud. Ja nagu siit uuringutest võib aru saada, siis häda on ka selles, et et ega meil ei ole selline üks kasvaja kopsus haigestuma sellesse, et paistab, et ta on seal pikka aega kasvanud, arenenud, et tegelikult me võib-olla niimoodi, et igas kopsutükis on natukene erinevast ajastust pärit tükk, mis on erinevate omadustega ja tegelikult nõuaks erisugust ravi. Selles kahes artiklis on tegelikult vaadatud selle kasvaja ühte aspekti ehk siis geenimutatsioone. Et ma tahaks tegelikult mainida, et kasvaja, võib-olla lisaks siis sellistele geenimutatsioonidele põhjustatud ka väga teiste erinevate bakterifaktorite poolt aga täielikult vaadata seda, et millised mutatsioonid on tekkinud, mis ajal täpselt ja kui heterogeenne see kõik on siis see tekitab tegelikult täiesti suurt hirmu, sest minul tekkis küll tunne, et kas me üldse kunagi suudame siis kopsuvähi ja muude vähitüüpide vastu võidelda või leida sellist head ravimit, et neil oleks võimalik seda või mingit Muuseumis meetodit, mis võimaldaks seda varajases staadiumis avastada. Sest nagu see pealkiri jälle ütles, oli, et vaid 20 aastat siis ennast peita enne kui jõutakse diagnoosimiseni. See tuleb siis sellest, et mis siin uuringus leiti, et uuriti erinevaid inimesi ja loomulikult meil oli vaja kopsukudet selleks, et seda uuringut läbi viia. Et loomulikult tahetakse liikuda selle poole, et see diagnoosimismeetod oleks ikkagi lõpuks selline mitteinvasiivne, et oleks võimalik näiteks siis verest saada kätte see vähiteena. Aga sinna on veel natuke maad meil minna. Nii et meie ainus lootus tegelikult kopsuvähi vastu saabki olla jälile saada talle selle, ütleme esimese mai tea mõne aasta jooksul, enne kui ta hakkab ennast niimoodi väga mitmekesiseks ja laiali ajama. Ja, ja mitte oodata see 20 aastat, kuni ta lõpuks niimoodi täiemõõdulisena välja lööb ja hakkab inimest seest ära sööma. No see oleks hea, kui me jõuaks sellele väga vara järgi jälile, aga sina võiksid, point see, mida ma tahaksin esimesest nädalast tegelikult rääkida, et et just nimelt kui ma vaatasin neid, seda Montatsioon ja mitmekesisust, et meil tegelikult ju on olemas võimalus teha kammutatsioonidesti siis erinevate kasvajate puhul ja on ju teatud spetsiaalsed sellised suunat ravimid. Et kui sul on, eks teatud kindel mutatsioon, siis sulle sobib ka üks kindel ravim. Ja siin ühes näidati, et kui me võtame just nimelt ka kopsus kopsu erinevatest piirkondadest võtame proovi. Simulatsioonispekter on täiesti erinev. Nii et kui me saame näiteks diagnoosimiseks Ühest kopsu piirkonnas proovi, aga teisest ei saa, siis me võime tegelikult ravida küll ühe ravimiga, aga see ei pruugi seda sellele tervele seal kopsus olevale vähile mõjuda. Sellepärast et Eesti ja Clazzan on teised mutatsioonid ning need rakud on sellele ravimile täiesti. Et see on nüüd tõesti hirmutab, nii et aga vähemasti saame loota, et nüüd, kui teadlased on nagu jälile saanud, mis toimub, et see erinevused on olemas, siis suudetakse ka välja mõelda, see viis, kuidas siis ikkagi vähi vastu saab või kuidas siis tõesti võimalikult vara jälile saada, kui ta on arenemas. Kuulame siia jälle taas muusika. Puust ja punaseks, meditsiiniuudistesaates võtame järgmisena vaatluse alla geenid. Riin Tammega on geenivaramu teadur teab geenidest kindlasti väga palju ja taaskord üks põnev uudis, teistsuguseid uudiseid me ju ei valigi siia saates ka põnevaid uudiseid. Nimelt selle kohta, kui palju mõjutavad geenid seda, kui hästi meil koolis läheb. Ja me teame tegelikult, et meie edukus nii koolis kui mujal teatud määral on, geenidest sõltub, eks ole. Ja kas me teame, kui palju näiteks. No siin on toodud välja erinevaid protsente, kommenduse tööd, vaatame siis ütleme, et tegemist on äärmiselt kompleksse tunnuse kõigepealt õpiedukus, mõõdavad küll geenid tahetigi täielikult näidata siin töös, et ta üldsegi on selles mõttes nogeenidega seotud, et siin kasutati kaksikuid. Kaksikud on alati sellistes uuringutes hea kasutada. Nii et siin on võimalik siis vaadata seda geenide ühisosa ja siis seda osa, mis tunnusest võiks mööduda, hoopis keskkond, kus need inimesed elavad, on need kaksikud ja võrreldakse põhimõtteliselt omavahelises ühemunakaksikuid, kes on siis geneetiliselt 100 protsenti identsed. Ja siis erimuna kaksikud, kes on põhimõtteliselt siis nagu õed ja vennad geneetilise stiimuli erinevad. Ja kui selgub, et ühemunakaksikutel siin õpiedukus on sarnane, siis selle põhjal võib eeldada, et ilmsetasini geneetiline komponent on üsna tugev. Jah, seda on võimalik põhimõtteliselt protsentuaalselt hinnata. Aga, ja kui tulla tagasi selle tunnuse orika, mida nad uurisid, siis siin töös tegelikult räägitakse ainult sellest, et see on Kindega seotud. Et nüüd, kui mõtleme ühe sammu ette, siis tuleb hakata neid geen alles otsima, mis on selle, mis võiksid seda õpiedukust mõjutada. Aga mees oli veel oluline, on see, et tegelikult need teadlased mõtlesid hästi selle peale, kuidas oma tööd üles ehitada ja millised inimeste omadused võiksid kõige mini siis seda õpiedukust mõjutada. Ning nad tegelikult said kokku, ütleme sellist 83 sellist olulisemat siis realistikute inimeste kohta, sest nemad isegi ütlesid, et 83 omadust mõjutavad 11 omavahel lisaks mõõdavad seda õppeedukus, nii et tegelikult see on selline hästi mitmeetapiline töö, mida nad on siin teinud ja nad püüdsidki siis leida. Siin oli juttu siis ka pealkirjas intelligentsusest. Aga jah, nemad ütlevad ka, et see pole ainuke omadused, need teisi omadusi on ka päris palju, mis neist õppeedukus sõltub näiteks siin oli välja toodud isiksusena omadused siis inimese kaalu oli kõik seotud tema käitumisprobleemidega ja ka taaskord need karakteristikud on jällegi omavahel nagu väga tihedalt läbi põimunud. Nii et kui me nüüd hakkame siin tsid tagant geen otsima siis ma arvan, et see on väga suur väljakutse nendele. Kas me üldse leiame neid geene, kas me, kas me saame näppu mingisuguse geeni peale panna, ütleme, et, et kui see on olemas, siis sul läheb koolis hästi. Ei, ma arvan, et need geene ilmselt mille peale me saaksime näpuga näidata, on ilmselt sadu. Pigem olekski ilmselt lihtsam siin minna, seda teed. Püüaksime võib-olla välja siis geenide abil filtreerida mingisugused molekulaarsed rajad. Mingis mõttes tunduvalt lihtsustaks meie sellist interpretatsiooni, et millised siis süsteemid võiksid olla selle õpiedukuse kujunemisel, aga. Ja nende sõnum, nagu ma siit välja loen, on ka see, et tõepoolest õpiedukus ei sõltu ainult sellest, kui tark sa oled, ehk siis intelligentsist, mis me teame, on ka üsna tugevasti pärilik, vaid ka kõiksugu teistest omadustest nagu sihikindlus, hoolikus, kõik need, et mis on ka omakorda geenidest mõjutatud. Nii et ja kui neid geene on tõesti kokkuvõttes sadu, siis tulemus on see, et ega me nüüd geeniotseselt süüdistada ei saa, kui meil koolis halvasti läheb. Et meie endi kätes on ikka ka veel üsna üsna tugevasti, et geenid võivad, võib meid natukene pisut rohkem aidata või pisut takistada sellest, mida me teeme, aga aga nad ei otsusta seda lõplikult ära. Kui head me õppimises oleme. Ja ma tahan siin rõhutada seda, et me ei tohi mitte kunagi armastada meid ümbritsevat keskkonda, sellepärast et see on tähtis, see mõjutab väga palju seda, kuidas me käitume. Ja ma tahan tegelikult väga hästi palju minna nagu inimese, ütleme arenguetapis, et tegelikult väga mitmed tööde puhul on näidatud, et sinu elus hakkamasaamine sinu vastuvõtlikkus haigustele tegelikult kujuneb välja siis, kui sa oled alles ema kõhus. Et milline on see ümbritsev keskkond. Kuidas on ema seisund, et seal kujunevad tegelikult sellised epigeneetilised muutused, mustrid siis põhimõtteliselt määravad ära, et kuidas me teinud üldse töötavad ja sealt siis ütleme, tuleb kõik siis nühkis edasi, et need Keila on ka reguleeritud, siis keeruliste mehhanismi poolt. See kõik kõlab tõesti niimoodi, et see võrgustik seal taga on nii meeletu, et ilmselt seda nagu lahti harutada. Ma ei tea, kas me kunagi suudame nii, et praegu Gazeedee ütleb meile ja et geenid mõjutavad. Aga kuidas täpselt ja mida täpselt me nüüd 100 protsenti öelda ei oska. Nii et tuleb vistiinse toota järgnevaid töid, aga teatagu siis koolilapsed, kes te kõik kuulate, kui teil läheb hästi, siis teil võivad olla head geenid. Ilmselt te olete ka ise tublid. Ja kui teil võib olla päris nii hästi ei lähe, siis geene võib süüdistada, aga rohkem on kasu sellest, kui natukene rohkem tööd teha. Jällegi üks teema, mida me lapsest saati juba kuuleme, on see, et rahvad ei ole eriti tervislikud, kasulikud ja nii edasi. Neid tuleks võimalikult vältida. Ent nüüd ütlevad teadlased, et mitte alati pole see, niimoodi on ka rasvasid, mis on head ja kasulikud. No eks me oleme kuulnud võib-olla oomega kolm rasvhapetest, mida leidub kalades, mis peaksid olema üsna head ja kasulikud. Üht-teist veel ja nüüd on teadlased leidnud ühe täiesti uut tüüpi rasvaosakese või lipiidid, öeldakse nende kohta Tassa molekulid, mida leidub meie kehades ja mis vastupidiselt tundub, et on äärmiselt head, kasulikud ja tervist edendavad. No kuidas saab nii olla, et rasvad ühtäkki osutuvad kasulikuks? Ma tahaksin kõigepealt paralleeli tuua sellega, et kui räägitakse ka, et kolesterool on meile halb siis me peame vajalikud selle kolesterooli lahti harutama, et ei ole olemas halba kolesterooli, vaid on olemas ka hea kolesterool. Nii et kui teil arst ütleb, et tehingu Lastoraal kõrge ja te peaksite seda siis kuidagi alandama, siis paluge tal tähtsustada ja, ja laske uurida siis täpselt oma seda halba ja hea kolesterooli suhet. Et siin samamoodi, et rasvad on meile vajalikud, kasvõi sellepärast, et kui me tahame võtta talve erinevaid vitamiine, siis väga paljud vitamiinid on just nimelt rasvlahustuvad ja kui pole inimesel piisavalt rasva, siis ei ole see ka sellest vitamiini söömisest kasu. Ja siin tõepoolest siis teadlased leidsid täiesti tegelikult uue klassi, siis lipiide nad siis peavad kasulikuks mitte ainult inimestel, vaid ka hiirtel nad täpselt katseid tegid, siis kasutades selleks nii hiirega inimesi ja mulle tegelikult see töö nii hirmsasti meeldis, sellepärast et siin on mind tagasi hästi selliste paas katset ei ole tehtud hästi selliseid kaar bioloogilisi katseid. Ja tegelikult ja ka siis ütleme, et on ehk kõigepealt siis nendel närilistel või siis hiirtel rusud, mida ju hästi palju tegelikult mudel agressidena kasutatakse. Ja siit selgus, et neid juhtisid, pole tegelikult palju. Tõepoolest, need teadmised on üsna otseülekantavad inimestele, nii et on selline ju otsene kasu, mida ja siis ühiskond siis selle sellisest vabadusest ja teadmistest saab. Et see teeb selle uudise minu jaoks nagu väga oluliseks. Ja nendele Libeedidel on ka vahva nimi, nimi ongi vahva või siis vee asemel esid Efahhaaeffhaa või siis inglise keeles tuleneb vanadest rasvhapetest hüdroksu, rasvhappe või, või midagi sellist igal juhul vahvaks neid kutsutakse ja mis on nagu viis kasulik aspekt nende puhul, mida nad niimoodi kõige vahetumalt kohe said ka hiirte peal jälgida, on see, et inimesed ja hiired, kellel on seda rasva organismis rohkem nendel on väiksem tõenäosus haigestuda suhkurtõppe. Just nii see oli ja see tuli tänu just nimelt sellele, et rasvad aitasid mini glükoosi rakkudesse transportida ja nad sisindutseersid insuliini tootmist, mis kõike seda protsessi täielikult reguleerib. Näitasid tõesti, et siis tüsedatel hiirt seal hoolimata sellest, et nad olid tüsedamad, kui neil toimus siis aktiivne glükoosi transport ja siis omakorda soodustas siis nende uue klassi lipiidide sünteesi. Nii et see on selline nagu üks asi põhjustab teiste nad on siis vastastikuses positiivselt toimivad protsessid. See kõlab tõesti järgmiselt paljutõotavalt, et kui me suudame seda protsessi kuidagi tagant tõugata või neid rasvhappeid kuidagi korrismi juurde viia, siis siis aitaks neid, kel on oht jääda diabeeti või siis kes juba on jäänud diabeeti nende tervisele siis nagu üsna oluliselt kaasa. Ja kõige parem on see, et meie oma keha ise toodab seda. Ja see oligi see, et, et tegelikult et kuna nüüd meil kehas olemas, siis miks neid varem ei avastatud, oli see, et siin lest oluline mainida seda, et tehnoloogia areneb hästi kiiresti meetodi, mida me saame kasutada erinevates projektides, lähevad aina paremaks ja täpsemaks ja see võimalus ka tegelikult leida just nimelt selle uue klassi lipiide. Et see meetod, mida need teadlased kasutasid, oli hästi täpne oli ka võimalik, siis just nimelt ka väga väikses koguses neid rasvu siis organismist efekteerida. Nii et tõepoolest neid on nii vähe, et senimaani olid nad jäänud kahe silma vahele. Ja kui nüüd küsida, et kust neid häid rasvu siis näiteks sisse saab siia siis hea uudis kõikidele on see, et puu- ja juurviljad on need, mis seda sisaldavad. Nii et ärge midagi piilogesin saiakeste või peekoni poole. Mitte kõik rasvad ei ole head, vaid neid häid rasvu saab ikkagi puu- ja juurviljadest. Ja see töö on ka oluline selles mõttes, et kui meil tegelikult uuritakse jällegi näiteks kas või diabeeti, siis geenide tasemel, et püütakse leida siis geenide ja diabeedivahelisi seoseid ja siis ikkagi veel tagasi minna ka molekulaarsete radade juurde siis tegelikult see, see annab meile selles mõttes selle haigusele ka mingis mõttes täiesti uue suuna. Et meil on olemas juures veel üks selline Ta või see veel üks molekul, mille me kindlasti peame arvestama. Kui me hakkame rääkima üldse sellisest diabeedi tekkimise mehhanismist. Nii et ka kui me siis haigust mõistame, siis me oleme paremini valmis sellega võitlema. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks raadio kahes jätkab stuudios Arko Oleski, Riin Tamm, arutlemas meditsiini ültse Inimesena reisiga seotud uudiste üle. Viimaseks uudiseks taas kord. Selline, mis mulle tundub, on üsna läbi murdelise potentsiaaliga. Nimelt taas on suudetud ühest barjäärist jää saada või läbi saada ja see määr on, on selline, mis on üsna sitkelt meie kehas ühes teatud kohas ja, ja hoiab teatud aineid sees teatud aineid väljas. Riinse barjääri, seal on meie ajus. Just nimelt, see on aju verebarjäär ja see on väga oluline, sellepärast et see kaitseb meie aju erinevate viiruste, bakterite ja muude toksiinidest, mis muidu ilmselt meie ajule kõvasti liiga teeks. Ja see barjäär näeb välja selline, et veresooned, mis läbi aju liiguvad nende veresoonte ümber on selline lihtsalt lisada rakkude kiht, mis siis väga hoolega jälgivad, et, et teatud teatud suurusega asjad sealt verest ei imbuks ajju, sest mujal organismis see ainete vahetus ringis käib ikkagi sellise imbumise teel. Aga seal need rakud jälgivad, et väga hoolega, et, et need asjad, millel ei oleks kohta ajus ei pääseks sinna. Põhimõtteliselt küll, kuigi ikkagi nende enda hotellirakud, mis selle aju-vere barjääri moodustavad ja nad on lihtsalt tõesti hästi tihedalt üksteise vastas. Aga samas kui ikkagi ainete transport toimub raku ja sealt välja, siis on, on seal raku sisse membraanis ikkagi ikkagi transpordi olemas, mis vajalikke aineid siis sinna ajju sisse lasevad. Ja tegelikult ilmselt on ka võimalik siis tud modifitseerimise teel ka just nimelt kasutada neid raku transportereid, et viia siis väikseid molekule sealt sellest barjäärist läbi. Probleem senimaani ongi olnud see, et kui see barjäär on seal ees, ta hoiab, et kahjulikud asjad ei pääseks Haiu. Aga samal ajal kui me tahame näiteks teatud ravimeid saata ajju, pagana barjäär hoiab ka need tagasi, eks ole. Nii. Ja nüüd me saame raporteerida läbimurdest, kus esimest korda täiesti sihiotstarbeliselt ja kontrollitavalt on inimesel see barjäär lahti tehtud, ainet sisse lastud, jälle kinni pandud, ehk just see, mida me tahame saavutada, et ravimeid ajju viia. Teadlased avastasid meetodi, millega on võimalik seda aju-vere barjääri siis teatud hetkedeks siis avada, et sinna oleks võimalik siia sisse erinevaid aineid, mis sinna võiksid või peaksid sattuma. Ehk siis jutt on hetkel ravimitest. Ja tundub, et see avamine on selline üsna. Ma ei tea, kas kirvemeetod hakkab, aga tundub, et üsna selline mehhaaniline, et mitte nii väga keemiline nagu organismi tavalised asjad käivad. Nii ta paraku on jah, ilmselt võib-olla teistmoodi ole sellele barjäärile võimalik lihtsalt läheneda. Et nad siin kasutasid siis mikromullikesi, nad viisid need siis verre ja kasutasid nende vibreerima panekuks siis ultraheli. Ja tänu sellele oli võimalik aju verebarjäär siis laiali lammutada. Sellepärast lihtsalt nagu jõhkralt lahti kangutada, eks ole, nii kui nii võib öelda ja lihtsalt mõneks ajaks lahti teha. Kõlab üsna sellise tõesti kirvemeetodina või pisut jõhkralt, aga paistab, et toimis. Ta toimis, kuigi siin on oht ja selles, et tegelikult see avamine ei olnud väga suunatult, ei toimunud, et see toimus selle barjääri suhtes nagu üldiselt et ainult ütlesite, et sünnib olla see oht. Et kui ikkagi nüüd see barjäär niiviisi natuke kontrollimatult avada, et siis sinna võivad lisaks võib-olla nende mikromullikestele, milles näiteks ravimid ka jõuda mõningad bakterid või siis mingid muud vaktsiinid, mis sinna jõudma peaks. Et sellist filtrit ilmselt ikkagi sellele verele sinna päris otse ette panna ei saa, et mis läbib, pääseb seeläbi pääseb, aga ilmselt siin ongi selline arvestamise koht, et kui meil ikkagi õnnestub ravimeid sealt läbi saada, nad ise tegid katseid ühe haju kassatüübiga nimega kli jooma, mille ravimid siis verre viidi, et lihtsalt kui õnnestub ka ravimeid ehk siis käes ja nii palju ka neid kahjulikke asju või pääsevad mõned ehk siis kasu on ikkagi lõppkokkuvõttes suurem. Tahaks laata sellise uudisega siis tänase saate, tõmbame otsad, kui oli see pühendatud meil inimesele meditsiin, organism ja sellega seonduv. Aitäh. Meil oli külas geenivaramu teadur Riin Tamm, kes aitas neid teemasid selgitada. Aitäh teile ja puust ja punaseks kohtub teiega taas nädala pärast. Siis on siin laua taga saatejuhi kohapeal taas Madis Aesma ja teemad jällegi hoopis teistsugused kuulmiseni.
