Rändajad. Rändame koos Hendrik Relvega. Meie siis jätkame oma retkedega seal Aafrika päikese all Tansaanias eelmises saates alustasime tutvumist Tansaania kõige kuulsama looduse monumendiga Korongorograatriga ja jutt oli siis sellest, millise vägeva, mis mulje see jätab see 20 kilomeetrise läbimõõduga tasane, kraatri põhipoole, kilomeetrise ring valliga ümbritsetud. Ja et seal all paistis nagu mingi Ta maailm, kui ülevalt sealt kraatri harjalt alla vaadata. Ja oli juttu ka isa ja poeg Ximekitest, kes ligi pool sajandit tagasi siinkandis tegutsesid ja kelle sulest pärineb see haruldaselt köitev raamat ka praegusel ajal. Serengeti ei tohi surra. Täna jätkame kolongoro kraatri tutvumisretke ja ja laskume nüüd siis sinna kraatri sisemusse, läheme sinna kraatri põhja ja vaatame, millised maastikud, millised linnud. Millised loomad meid seal vastu võtavad? Mis hääled need siis nüüd siin olid? Need kuulusid šaakal nõndamoodi naat vahel häälitsevad Korongoorograat. Tris võib neid mõnikord kuulda, meie neid seal oma kõrvaga ei kuulnud, küllaga nägime, seal oli isegi kolme erinevat šaakaliliik harilik šaakal, tume selg, šaakali vööd šaakal ja nendest kolmest me nägime kahte seda harilikku ja tume selg, šaakalit. Ja Koron, Koro šaakalid on muidugi imeväike osa nendest loomadest, keda seal all leida võib. Seen, Korongooru, loomade küllus, see on ju lausa maailmakuulus ja miks seal nii palju loomi koos elab, sellel on muidugi oma kindlad loodusloolised põhjendused. Põhjus. Üks oluline on see, et kõigile jätkub seal piisavalt süüa ja piisavalt süüa on sellepärast, et on palju haljust rohetavaid, Rohtlaid suuremaid ja väiksemaid, metsaalasid koguni vett tulvil soid. Igal pool on erinev taimestik, neid söövad teatud loomad ja siis jällegi kiskjad, saavad kõhu söönuks nendest taimetoiduliste loomadest ja Koron koorozon vett tõesti külluslikult viima. Perioodil on koguni nii, et siinne suurim järv, makati, järv laieneb kohe mitmekordselt ja need sooalad muutuvad ka siis lausa laiadeks veealadeks. Ja siis on isegi mõnede loomade jaoks vett liigagi palju. Näiteks umbes viiendik Nendest tuhandetest muudest, kes siin aasta ringi on, lahkuvad samuti pooled sebrakarjadest. Nad lähevad siis korrugorograatri ümbruse Sovannidesse, sest selleks ajaks on ka see elustav vesi seal pannud kasvama haljendava rohu ja süüa ja vett on sealgi piisavalt. Ja siis nad veedavad aia seal. Aga kui tuleb põuaperiood, siis on niimoodi, et seal savanniavarustel rohi kotub, vesi kaob ja siis tuleb Kloodele ja sõbradele ja teistele loomadele jällegi meelde, et oli üks koht, kus vett on ka praegu piisavalt. Siis nad tulevad voorusse tagasi. Ja ongi selline koht, et siin on vett aasta ringi piisavalt ja minu meelest ongi see kogu korrangoro tohutu elukülluse alus. Siin on alati piisavalt vett. Nii, ja meie siis ühel päeval laskusime sellesse omaette elurikkasse maailma sinna alla kraatri põhja. Alustasime teekonda varasel hommikutunnil, napilt enne päikesetõusu. Läksime maasturiga, sest teisiti sinna minna õieti ei lubatud. Tagi ja maastur peab olema selleks, et inimesed ei satuks ohtu kiskjate tõttu, aga teistpidi ka sellepärast, et need teed seal all on nii kehvakesed, et muu autoga seal liikuda ei saa. Ja isegi maasturiga laskumine oli päris meeldejääv. Tee oli ülimalt järsk mägitee ja selliseid mägiteid on ainult paar-kolm kogu selle mitmekümnekilomeetrise katkematu püstloodis ringmüüri sees, mida mööda üldse saab sinna kraatri põhja minna. Enamikest paikadest ei ole võimalik üldse kraatrisse laskuda, Nad on püstloodis kaljuseinad. Ja kuidas selline tohutu läbimõõduga poole kilomeetrise ring valliga ümbritsetud tasandik üldse kunagi tekkis, selle kohta annavad seletuse geoloogid. Kusagil kaks miljonit aastat tagasi oli selles samas paigas kõrgumas kilomeetrite kõrgune vulkaan täiesti võrreldav Kilimanjaro, kas selle Aafrika praeguse kõige kõrgema tipuga ja see tulemägi purskas ja tema laavalõõrid muutusid pärast purskeid tühjaks vulkaan ja nii-öelda seest õõnsaks. Ja siis ühel päeval varises kohutavalt kõrge kilomeetrite kõrgune koloss oma raskuse all lihtsalt kokku. Ja nii jäigi järele. Nagu vulkaani. Ahervare ja geoloogid nimetavad sellist ümarat seintega ümbritsetud vulkaani põhja. Kaldeiraks. Ja geoloogid ütlevad ka seda, et korrungorogaldera on kogu meie planeedil üks kõige suuremaid terviklikult säilinud kalderasid. Nõnda siis jah, need šaakalid äälitsesid seal Korongorogalderas. Ja need šaakalid Ise on paljudest korrungoro loomadest vaid ühed. Ja kui meie nüüd sinna kraatri põhja jõudsime, siis meie kõigepealt sattusime kraatri metsa. See on selline aafrikapärane, mitte põrmugi niisugune, nagu on Eesti metsad, selline hõre ja valguseküllane. Ja peamiselt koosnes ta niisugustest vihmavarjukujuliste võradega puudest. Ja nendel puudel oli selline selgelt kollakat tooni koor tüvede peal ja selle kollaka värvi ja, ja selle võra kuju järgi ei olnud kahtlust, et seal üks mulle tuttav puu varasematest Aafrikas käikudest olin Lõuna-Aafrikas nimelt näinud sedasama puuli, ehkki tema eestikeelne nimi on tooniku akaatsia. Aga Aafrikas just seal Lõuna-Aafrikas nimetati seda rahvakeeles palavikupuuks. Sest puurid, kohalikud asukad sealkandis olid tähele pannud sellist asja, et seal, kus kasvavad selle tooniku akaatsiasalud. Et kui inimesed seal lähedal elavad, siis jäävad nad kergesti malaariasse. See tähelepanek oligi iseenesest õige, aga põhjuslikud seosed? Ta olid täiesti väärad. Sest ega see tooniku akaatsia ise. Malarjate levik. Ta küll, aga ta kasvab niisketes paikades ja niisketes paikades leidub rohkesti sääski ja, ja sääsed on ju malaarialevitajad. Meie siin oman korrum, kooro tooniku akaatsia metsas küll ühtegi sääski ei märganud, oli tegelikult päris kuivmets. Ilmselt oli selline aastaaeg parajasti ja sellegipoolest oli siin palju elu. Eriti palju oli ahve seal puude okstel, ragistamas paaviani ja muid ahviliike. Ja me olime siia tulnud õieti sellepärast, et giidid olid arvanud, et võib-olla saame me just siin metsatukas kokku ninasarviku sest see on üks armastatud Korongoro ninasarvikute söömispaik. Hommikusel ajal. No see Koron kooru ninasarvik, kes siin elab, see on liigiliselt siis teravmokk-ninasarvik, Aafrikas on neid ju kahte liiki, teine on siis laimokk-ninasarvik, aga aga teravmokk-ninasarvikud on siis ülemine mokk niisugune hästi suur ja sellega ta üliosavalt, et oskab siis puudelt ja põõsastelt endale lehti suhu kahmide, see ongi tema peamine toit, puude ja põõsaste lehed. Sellepärast elavad teravmokk-ninasarvikud enamasti seal, kus on puid ja põõsaid. Ja see teravmokk-ninasarvik on nüüd võrreldes laimokk-ninasarviku uga kogu Aafrika peale ka palju haruldasem. Siin Korongorost seda laimokk-ninasarvikud polegi üldse ja seda teramokkagi on järel väga vähe. Kunagi oli neid siin küll väga suurtes hulkades, aga neid ka küttik ja armutult ja praegusel ajal on siin neid järel noh, võib-olla üks tosinkond looma. Aga siin metsas, täna hommikul neid küll ei olnud, võib-olla me olime jõudnud siia liiga hilja ja siis arvas kiidet, lähme siis sinna lagedate peale, et võib-olla näeme teda seal ja siis seal mitmes kohas neid suuri arusi binokliga hoolega uurides, ta hüüatas sky, et oo, seal ta on. Ja siis vaatasime kah binokliga. Noh, oli tõesti. Aga ta oli niivõrd kaugel, et isegi binokliga vaadates oli väga raske taibata, et see ebamäärane selline tumelasu seal kusagil on siis tukkuv ninasarvik kolme meetri pikkune, üle tonni, raske, aga aeg-ajalt, et kui väga niimoodi kannatlikult vaatasid, siis ta liigutas oma pead ja siis oli tõesti näha, et sinna lasu kohale kerkis selline otsast teravamaks minev sarv. Noh, siis oli selge, et on ikka küll ninasarvik. Aga seal Rohtlas oli muidugi loomaliike ikka väga-väga palju. Oli elevante, oli neid suuri aafrika pühvleid, kogu maailma suuremaid veislasi ja väiksemaid loomi, neid oli lausa teeveeres ja mõnikord olid nad ka päris julged. Näiteks nii lähedalt ja kaua tüügassigade toimetamist ei ole Aafrikas kunagi varem saanud jälgida. Need tüügassead, nad on niisugused, nagu nimigi läheb, nina peal on neil niisugused suured tüüka moodi moodustised, neil on päris võimsad kihvad. Selja peal on meil niisugune lakk, nad näevad välja humoorikad ja iga kord, kui ma neid näen, siis nad teevad mu meele rõõmsaks. Siin nad siis askeldasid vahel ühekaupa, vahel karjaga basinaliga väikseid põrsaid ja väga tihti põlvitasid nad näiteks maha ja siis tungisid sealt mullasest juurikaid. Sest need juurikad on tüügas sigadele ju õige tähtis toit seal nende menüüs. Ja muidugi oli seal gnoosid ja oli sebrasid ja oli neid väiksemaid, anti loopiat päris palju. Liht Rohtla oli tulvil erinevaid imetajate liike. Aga siis me jõudsime oma retkega selle Korongoro järve äärde selle järve nime andma. Järv soolase veega, põige madal ja selles madalas vees oli igav, väga palju linde. Kõige silmapaistvamad olid muidugi need suured ja roosad ja graatsiliselt flamingod. Flamingosid oli seal kindlasti sadu ja nende vahel ukerdas siis igasugu muid linde. Tundsin ära näiteks sellise suure tumeda linnu, kellel on pikk ja hästi kõver nokk, kes on tõmmu, viibis või siis vaaraohaned, sellised prisked ja tatsakad, haned ja nende lindude parvede vahel seal madalas vees tegid millegipärast asja ka hüäänid. Neid oli seal päris mitu tükki. Linnud ära ei lennanud, aga polnud ka kahtlast midagi, änid sealt tegelikult otsisid. Eks ikka kõhutäidet, et kas siis mõnda lõppenud looma või lindu, aga võib-olla ka mõnda sellist lindu, kes on haige või, või nõrgaks jäänud, või tähelepanematu. Et siis napsaks selle ka nagu osavasti oma lõugade vahele. Ja kui olime neid linde hulka aega imetlenud, siis läksime kõige sügavamate veesilmade juurde, mis seal kraatri põhjas on. Seal saime siis vaadata, jõehobusid, sest jõehobud saavad olla nendes paikades, kus tõesti vesi mitte kunagi aasta jooksul ei kao. Ja siin mõnedes paikades kraatris oli ka selliseid kohti. Ja jõehobuste juurest pöörasime jälle siis Rohtla avarustele. Ja siis võtsime, et just linnuvaatlusi linnuliike oli seal kümneid ja kümneid kõik väga põnevad, kui sa lindude vastu huvi tunned. Aga kõige silmapaistvamad, kõige uhkemad, kõige suuremad, kõige kogukamad olid muidugi jaanalinnud. Neid oli kah seal ikka kõndimas ja omavahel suhtlemas. Eriti pikalt saime vaadata ühte jaanalinnu pahari. See oli niisugune paar, et, et noh, seal olid ema ja isa isa oli suurem ja musta värvi. Ema oli selline väiksem ja hallikas. Ja nad hoidsid väga lähestikku, oli täitsa selge, et nende vahel seal midagi säriseb. Ja meiegi siis ütles, et vaadake binokliga, vaadake selle isa jalgade esiosa. Need on punast värvi ja punane värv. Mida see jaanalinnu maailmas tähendab? See tähendab seda, et isa, jaanalind on armunud. Väga põnev oli vaadata ühte sellist suurt lindu rohkem kui meetri kõrgust, ta kõndis ringi tähtsa näoga isegi sihukese kõrgi olekuga. See oli siis kurgkotkas. Nii nagu nimigi ütleb, sarnaneb ta nagu osa kurele, osalt Kotkale tuleks nagu laenanud oma pikad ja peened jalad kurelt, et aga sellise võimsa pea suure vägeva nokaga jälle nagu kotkal. Jaa, sellel kotkal on seal kusagil kuklas selline väga uhke pikkadest sulgedest tutt. Vahel ta sirutab selle lehvikuna laiali, siis meenutavad need natukene pliiatseid ja inglased ongi kunagi omal ajal pannud talle nimeks sekretär Lindsest. Inglastele tundus, et, et see on nagu üks niisugune ülbe sekretär, kes kõnnib edasi-tagasi närviliselt ja mõlema kõrva taga on tal pliiats kohe midagi üles kirjutama hakata. Aga tegelikult kõndis seal edasi-tagasi, see kurgkotkas muidugi sellepärast, et otsis toitu. Tema toiduks on kõik väiksemad loomad, keda ta seal rohus märkab ja kelle kallal ta siis sööstab. Vahel võtab ta õnneks ka tähelepanematult väikseid linde või linnupoegi. Ja eriline lemmik on tema jaoks maod. Neid ta siis surmab niimoodi üles-alla hüpates ja niimoodi maa peal trumpides, kuni madu sureb. Ja nendest suurtest lindudest seal kraatri põhjas jätsid mulle siiski kõige kaunima mulje. Kroon, kured, kroon, kurgi, olin tegelikult varem Aafrikas kohanudki väga harva, see oli tore uuesti näha, kroon kurgi ja siin jalutasid nad koguni kahekesi. Neid kroon kurgi on Aafrikas kaks liiki ja veel mitu alamliiki needsin. Silmade ees olid kindlasti lõuna-kroonkured ja need kroonkured on tõeliselt maitsekalt looduse poolt ära värvitud. Ma ütleksin niimoodi. Kroon Kure ülakeha on niisugune tume ja hele hallikas. Ja siis keha keskosa nagu valge ja tagaosa on siis nagu kolla. Kas jaa, päris saba on sealt otsast veel selline väga kaunilt sügavpruun ja veel kõige kaunim ankroon kura juures, tema pea seal musta-valge-punasevärviline. Ja seda ehib selline kõrge õhuline sulgedest krool. Pikad suled on helekollased, just nagu selline kuldne nimbus ümber kroon kure, pea. Tõesti need kaks lindu seal olid nagu kuningas ja kuninganna. Noh, väga mees teeb Nii ja siis nüüd jällegi need šaakalite kummalised hõikeid. Koros nägime siis kahte erinevat šaakali liiki, aga peale selle veel. Kiskjaid näiteks tähnik ühene ja ka neid aafrika vannide kuningaid lõvisid kõige suuremaid kiskjaid Aafrikas. Lõvidega siin korrungoro kraatris on väga iseäraliku, Claude viimastel aastakümnetel on neid siin mõnikord olnud koguni kui sadakond ja vahel on neid olnud vaevalt kümmekond looma. Praegu justkui meie siin olime, pidi neid siin olema kokku 11. Ja teadlased on ka selgitanud põhjusi, miks lõvide hulka siin kolongoros nii järsult kõigub. Ja nad ütlevad, et üheks olulisemaks tausta põhjuseks on see, et siinsed lõvid on väga isoleeritud. Sest see kraater on ju ümbritsetud peaaegu igalt poolt püstloodis kaljuseintega ja need üksikud rajad, mis siia alla tulevad, need on nii järsud, et lõvidel on peaaegu võimatu kraatrisse sisse tulla ja siit välja pääseda. Ja teadlased on tuvastanud, et mõnikord on siiski mõni eriti osav lõvi turninud alla sealt kaljuseintest ja jõudmas ja kraatri põhja. Ja siis on olnud see, et kohalikud lõvid võtavad teda väga vaenulikult vastu lausa raevukalt. Nad ründavad uustulnuk, et ja tihti lihtsalt tapavad ära. Ja, ja see lõvide populatsioon omaette olev vajaks praegu juba ammu verevärskendust. Sest need korrungoro lõvid on jäänud lihtsalt nõrgaks. Nad on haigustele vastuvõtlikud ja õige tihti see suur lõvide arvu kõikumine tulebki sellest, et nad saavad mingi tõve ja surevad siis lausa enamikus maha. Noh, võiks ju mõelda niimoodi, et miks siis inimene ei aita, miks inimene ei doosi ja mõnda lõvi ei lase teda lahti või siis ei ravi neid surmad õues olevaid lõvisid. Vaat asi selles, et korrungoro kraater, see hiigelsuur tasandik ei ole mitte loomaaed, seal on looduskaitseala ja looduskaitsealal peavad toimima rangelt looduse reeglid. Inimene ei tohi siin mitte mingil kombel vahele sekkuda. Meie lõvi õnn, olin kolon korrus, päris hea, nägime neist 15-st tervenisti nelja lõvi erinevates kohtades küll. Üks oli niisugune vanaisalõvi, kes keset päeva põõnas lihtsalt maas ja ei liigutanud ennast mitte sugugi. Ja siis ühes teises paigas oli jälle niimoodi, seal nägime, kuidas üks nooremat sorti isalõvi Lovivas hästi aeglaselt ja uimaselt mööda tasandiku ja kuhu ta siis läks, ta jõudis kahe magava lõvi juurde. Ta läks nende juurde, nad nuuskasid 11. Ühesõnaga, rahulikult ja tasakaalukalt. Nad ei läinud omavahel sugugi tülli. Ma ei tea, mis suhted neil omavahel olid aga igal juhul olid need niisugused rahulikud suhted ja lõpuks heitis juurde tulnud isalõviga nende kahe juurde sinna maha. Ja, ja see oligi kõik, mida me seal Korograatis nägime. Põhjus ei olnud lihtsalt selles, et, et need lõvid, nüüd oleksin selle niisuguse viletsa veretu kuidagi haiged või jõuetud, et lihtsalt asi oli selles, põhiliselt oli keskpäev ja keskpäeval kõik lõvid on üsna uimase ja tülpinud olemisega. Aga jah, siis need šaakalid, šaakalid on nüüd sellised kiskjad, et nemad on päev otsa vilkad, nemad üldse ei pea seda siesta, mida enamik savanni loomi keskpäeval peavad sellel kõige palavamal ajal. Ja neid tšakaleid siis esimeseks. Me nägime, tume selg, šaakalit. Šokolaad on üldse sellised, noh, ütleme meie loomadega võrreldes niuksed, rebasesuurused, loomad ja see tume selg, šaakal teda lihtne ära tunda, see liigitunnus on see, et ta on muidu niukene pruunikas aga tema selg on niisugune tume, peaaegu mustjas lihtne tunnus. Ja siis me nägime ka teist Saakale liikis oli harilik saar, kas ja harilik šaakal, see on niisugune ebamäärase välimusega loom, põhitoon on tal niisugune hallikas, mitte midagi ütlev ja natukene ongi siis niisugused pruunid tooni ja seal meie ees lagedal olid koos siis kaks hallikat värvi harilikku šaakalit ja nad jageleksid omavahel. Nad jageleksid ühe mingi väga tühise korjuse jäänuse kallal ja paljastasid üksteisele hambaid ja ja ei tahtnud kuidagi kumbki järele anda ega teisele saaki loovutada, noh, nad olid tõesti tülis. Ja, ja neid Sakaleid, noh neid ma olin küll näinud ju mujal maailmas varem tume selg šaakalit näiteks Namiibias ja, ja Lõuna-Aafrikas harilikku šaakalit Ta olin ma näinud mitte ainult Aafrikas vaid ka väljaspool, näiteks Aasias. Ja see harilik šaakal on kõigist nendest šaakaliliikidest, see, kelle levila kogu maailmas on tõesti pööraselt lai. See ulatub, dub Aafrika, Aasia ja ka Euroopa aladele. Ja kui nüüd kuulaja ehk on hoolikalt jälginud meie Eestimaa loomauudiseid, siis ta teab, et šaakal on liikumas nüüd juba ka Eestis. Ja vaat sellest hariliku šaakali sellest, kes nüüd on siis jõudnud Eestisse temast ma tahaksingi kõnelda ühe nihukese elamusliku loo ja see oli alles väga hiljuti, eriti kui ma olin tänavu sügisel, septembri teisel poolel kusagil Lääne-Eestis. See oli siis minu esimene šaakali elamus ja seda ma tahaks teiega jagada. Me olime looduse piltnike sõpradega ühes kõrvalises külas üsna mere lähedal, selle küla nimi oli koeraküla ja väljas oli parajasti läinud juba pimedaks. Me istusime seal ühe maja rõdul, ajasime vaikselt juttu. Ja siis sealt mereäärsest põõsastikust mereni olisid. Vaevalt kilomeeter. Seal ei olnud ühtegi maja ja korraga hakkas sealt kostma siukseid, kummalisi helisid, need olid väga imelikud hääled. Algul mõtled, et mõne töölinnud, siis mõtled, et teiega ma ei tea niisuguste linnu häält Eestis mitte ühtegi. Ja siis mõtled, et äkki mõni metsloom, näiteks rebane, aga see ei olnud üldse Rebase häälitsuse moodi. Ja kui need hääled siis vaibusid niisama äkki, kui nad olid alanud, siis Me jäime täitsa kimbutama tusse. Päris head loodusetundjad meie seltskonnas ja keegi ei oska arvata, mis seal see nüüd oli. Ja siis ühel välgatas, äkki on šaakal, keegi ei olnud šaakalit Eestimaal varem kuulnud ja siis me mõtlesime, et kuidas me nüüd saame ikka kindlaks teha, et see ongi šaakal. Sest üldse esimesed šaakalid teadaolevalt olid siinsamas Eestis kindla peale tuvastatud vaevalt aasta tagasi ja nüüd mõtlesime, et kuidas me suudame ära arvata, et see šaakal, kui keegi meist ei tea, millist häält täpselt see harilik šaakal siin Eestis võib teha. Ja siis välgatas ühel seltskonna liikmel ikka tõesti ravidee. Ta ütles, et, aga mul on ju nutitelefon ja nutitelefoniga saab internetti ja sealt saab ju šaakali hõike välja otsida. Ja kui ma siis lasen siit telefonist ta seda internetišaakali häält sinna võsa poole ja sealt tuleb vastus, no siis on ju selge, et šaakal vastab kali hiiule, järelikult seal põõsas on ka šaakal mõeldud, tehtud. Ja siis ta otsiski sealsamas kohapeal internetist välja umbes sellise hääle, nagu sealt oli kuuldunud šaakali häälitsused võivad olla väga-väga erinevad. Aga siis ta sai umbes sarnase häälitsuse omale sinna telefoni kätte ja ja siis suunaski telefoni valjuhääldi nii tugevasti, kui saab sinna pimedusse ja lasi siis selle hääle minema sealt. Ja peaaegu silmapilkselt tuli pimedusest peaaegu samasugune hääl vastu. See oli küll esimene šaakali elamus siinsamas Eestimaal ja siis oli ikka kummaline mõelda, et kuidas see siis niimoodi üldse saab olla. Et seesama loomaliik, kes on Aafrikas kuskil Lõuna-Aasias on nüüd jõudnud Eestisse. Kindlasti on ta siin olemas, teda on tuvastatud viimase aasta jooksul Lääne-Eestis ja ka Põhja-Eestis. Ja mitte keegi ei oska praegu kindlalt arvata, et kuskohast ometi see harilik šaakal siia Eestisse ometi sai jõuda. Võiks olla kaks võimalust, üks on see, et ta kusagilt inimeste juurest kas loomaaiast või jumal teab kuskohast. Väga vähetõenäoline, sest ta elas ka üle juba eelmise, üpris karmi talve. Ja teine võimalus oleks siis. Ta on tulnud siis omal jalal kusagilt lähimast loodusliku levila alast euroop pas, kõige lähem, hariliku šaakali levinna ala Eestile on kuskil Ungari Austria kandis. Et kuidas ta siis nii kaugelt siiani tuli ja on hakanud siin Eestis ja juba ka iseseisvalt sigima. No tegelikult see ongi üks üks väga-väga suur looma mõistatus praegusel ajal siin Eestimaal, aga fakt on ka see, et ta on Eestisse nüüd jõudnud. Ja nüüd olid tõesti kummaline seos. Et, et seesama harilik šaakal, kes elab seal lõuna poolkeral kusagil savannide lõõsas suudab elada ja ilmselt isegi ka sigida siin meie karmil põhjamaal, kus talvel on ikka päris tõsised pakased ikka üks väga sitke Lukas. Peab ütlema, on, mille üle järele mõelda. Nõnda siis kõlas veel kord siinse šaakali hääl. Hääl, mida mina sain Eestimaal esimest korda kuulda tänavu sügisel ja mis on üpris tavaline suures osas Aafrikas ka seal kusagil lõuna poolkeral. Korongoro kraatris, Korongorograater see on tõesti looduse monument, looduse ime, kõige oma poole kilomeetri sügavuse ja ligi 20 kilomeetri meetrise läbimõõduga tasandik kraater, mis kihab elust, mis on nagu vabaõhuloomaaed, eks paljud turistid tulevadki siia just nagu loomaaeda, aga ta ju ei ole looma, et ta on looduskaitseala. Siin toimib loodus täiesti omal jõul ja säärast paiku ka ei ole tõesti mitte kusagil. Meie armsal maamunal ja selle saatega siis lõppevadki rünnakut kolon koorus ja järgmises saates alustame juba rännakutega hoopis uues paigas. Tansaanias see on Serengeti rahvuspark. Hiigelsuur alakuusk toimub maismaaimetaja teateränne, mis on suurim kõigist suurte maismaa imetajate rännetest kogu meie planeedil. Seal läheb igal aastal liikvele rohkem kui miljon suurt looma. Vaat sellest imelisest reketist ja sellest kogu planeedi kõige erakordsem Ast loomade rändest. Ma tahangi järgmises saates kõnelda. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve.
