Teisipäeva lõuna ajal kell lõi pimumpom. Onu Heinol mõlkus meeles šokolaadikomm, otsis tuhnis igalt  poolt kõik asjad, pilla, palla pani sussi aknale  ja puges teki alla. Niheles, mis sa teed, kui kommiisu keelel nõnda kiheles. Onu Heino ootas, ootas, nägi juba und. Väljas krõbe pakane ja 100. õrna lund. Äkki kostis krabinat, siis vastu akent, kop-kop-kop. Päkapikud hüüdis heina, hüppas voodist välja,  hopp vaatas välja, kulm läks kortsu. Mees oli üsna vihane. Aknalaual siia-sinna hüples rasvatihane. Saabub õhtu, heino tukub üle pea on tekk akna taga,  traadi otsas ripub priske pekk. Peki ümber linnukesed, lõbusasti käravad,  sädistavad kädistavad onu Heinod tänavad. Aga öösel keset vaikust. Kell lööb pimpompomm onu Heino sussi sisse. Ilmub magus komm.
