Mäeseljalt lapsuke vaatab all. Juuksed on valla pimedaks pistetud tarede silmad. Juba nad jõudsid, need toonela ilmad jõudsid  ning leibadest tühjaks jäid lauad. Kalmistult laiali, laotusid, hauad, puhkavad rahus. Neid keegi ei talla. Kuu ujub taevas, ta juuksed on valla ulgumast väsinud,  tuul puhkab pesas. Verinoor lepistik ringutab kesas. Mäletab keegi, mis hääli siin kaikus, võib olla kuujuuste  värelev vaikus. Miks keegi lapsele piima ei kalla? Kujub taevas, ta juuksed on valla. Lapsuke seisab ning ära ei lähe. Kuu juuste hõbedat pudeneb pähe. Hõbeseks muutuvad juuksed ning palged naeratab laps,  silmad, sinimustvalged.
