Loomaaia loomad. Loomaaia loomsed. Tere on üks seltskond elukaid, kelle liikumisviisi on vahel omistatud ka inimestele. Seda juhul, kui see looduse kroon paistab silma eriliselt veniva kõnnakuga. Niisiis räägime me siinkohal loivamisest ja seesugune kulgemine iseloomustab muidugi eelkõige siiski loivalisi ja vahel tõesti ka inimesi. Ainult et erinevalt inimestest ei loiva hülged üksnes siis, kui nad on mitte millegi viitsimise tujus vaid nad loivavad alati, sest teisiti pole võimalik. Vanaemad saates kuuleb kõigest lähemalt. Stuudios on Mati Kaal ja Haldi Normet-Saarna. Võib-olla siis sissejuhatuseks üks selline minu meelest äärmiselt põhjendatud küsimus, et huvitav, millal saavad mõned inimesed aru, et need mündid, mida suure õhinaga basseini pillutakse, satuvad hülgepoiste ja tüdrukute kõhtu. Lühidalt öeldes, nad söövad need ära. Jah, ja ja selle söömisega teevad endale endale tõsist häda, sellepärast et loomaaia tehistingimustes elavad laevaliselt ja muud elukad on sellega harjunud, et inimene annab neile toitu ja ja kui nüüd vaadata siis loivaliste pilguga, siis siis niisugune läikiv, päikesesse sätendav münt. Kui on vaja kiiresti, et siis ei erine palju räimest, kes on visatud sinna sinna basseini ja, ja siis paraku ongi nii, et nad söövad ta ennem ära, kui, kui nad aru saavad, et tegu ei ole söödava asjaga. Ja kuna nendel on suhteliselt Kanged ja sõlmimis võimelised maomahlad ja muud eritised, siis siis hakkab ta seda münti lagundama ja paraku siis on metallimürgitust eelkõige vasemürgitusse, mis, mis siis seekord küll mitte sussid, vaid laevad püsti ajab. Me oleme selle 46 aasta jooksul, mis mina, loomaaianduses olen õige mitu hüljest pidanud maha matma või, või muuseumisse saatma. Kuidas kunagi seetõttu, et nad on tõesti inimeste poolt visatud, münte neelanud ja sellest vasemürgituse saanud näpitud kuidagi seda probleemi lahendama. Tähendab ka sinna tuleb looja peale loota, sellepärast et et mingit viisi, kuidas, kuidas nüüd õpetada hülgeid neid münte neelama ei ole, ei saa ka neile klaaskuplid peale panna, et, et ei, ei oleks võimalik inimestel neid münte loopida. Aga rumal inimene loobib, loobib ikkagi ja mis paraku väga kummaline on see, et me proovisime panna silte, münte loopida ei tohi, see vastupidi tekitas mõnel, kellel seda mõtetki poleks olnud. Tegelikult, et seda teha ja, ja suuresti on muidugi seda niisugust põrguteed sillutanud need turismiettevõtjad, kes kaunites maailma paikades kõikidel maailma Jägudel praktiliselt jutustavad, et kui teil see koht meeldib, nende nimi väga tahate siia elus tagasi tulla, siis enamasti on umbes niiviisi, et pöörake selg sinnapoole, pange vasak käsi süda peale, visake parema käega üle vasaku õla sinna vette münt, siis te tulete kindlasti tagasi. Tähendab, mõnel pool on segakogunisti sissetuleku allikas, sest lõpuks korjatakse nendest kõige kuumemates turismikohtadest päris suures väärtuses münte. Kui aga aga loomaaia puhul küll küll see asi ei kehti, et kui nad tahavad loomad uuesti tulla ja, ja mis veelgi enam tahavad seda temale meeldivat looma näha, siis järgunud jumala eest seda tekkude. Ja ja meil kunagi vist isegi õhtuleht trükkis ära, oli, oli üks karbitäis neid münte, mis kõik on hülgekõhust leitud ja selles mõttes siis, kui neid juba pisut rohkem kui üks saab, siis asi on mentaalse lõpuga. Loodame, et rahvas siis õppust võtab, aga kes need hülged siis tegelikult ikkagi on? Nad on tegelikult ongi toredad loomad ja võib-olla see ongi ka põhjus, miks siis tahetakse jälle uuesti neid neid neid vaatama tulla. Ja kaua aega on neid käsitletud ja kohati kästletaks praegugi veel täiesti omaette laevaliste seltsina. Aga viimaste aastate molekulaargeneetilised uuringud näitavad tegelikult seda. Palju lähedasemaid esindajaid keskealiste seltsis kui neil kolmel sugukonnal omavahel, mistõttu käsitletakse viimasel ajal neid nagu kolme kogukonnana kiskeliste seltsis loivaliste seltsi eraldi seltsi nai vaadeldagi, aga muidugi väliselt ja paljudelt omadustelt on nad muidugi väga sarnased ja ja siis, nagu juba öeldud, jagunevad kolme sugukonna vahel, mis on siis päris hülged, kõrvuk, hülged ja Moorsad ja kõigil nendel loivalistel ja mitte ainult meil, vaid ka näiteks vaalalistel on, on üks niisugune tore omadused nad hoolimata sellest, et nad hingavad õhku nagu meie kõik on võimelised väga aega jääma vee alla, ilma et nad hingaksid ja selleks annab meile võimaluse, siis kõigepealt see, et nende veres on hemoglobiiniprotsent, on, on oluliselt kõrgem kui muudele elukatele. Aga peale selle on neil veel lihast. Kas niisugune aine, mis sarnaneb oma keemiliselt struktuurilt hemoglobiiniga ja on võimeline samamoodi hapnikku siduma mida nimetatakse müoom globiiniks ja niiviisi siis selle tähendatud Huuniga, hemoglobiini ja müoom globiini ühiste jõududega suudavad nad akumuleerida niisuguse hulga hapnikku, et see võimaldab neil vägagi pikaks ajaks jääda vee alla, sukelduda väga sügavale ja ise Iraanis, kui nad kulutavad vähe energiat, no ütleme näiteks magavad siis nad võivad, et jääda kogunenud tundideks sinna vee alla ja ja see on küll natuke anekdootlik, aga väga tihti helistatakse meile hommikul, kui esimesed külastajad kella üheksa paiku loomaaeda tulevad, et et kas te teate, et teil on üles ära uppunud, kuigi nad vahetevahel magavad ka nii nagu õngekork ujudes vee peal püsti. Aga, aga see on nende valik ilmselt ilmast ja meeleolust tulenevalt, aga täiesti täiesti rahulikult ja vabalt vajavad nad ka põhjas külili. Nüüd, kui vaadata, siis mille poolest need need omavahel erinevad, siis need päris hülged ja kõrvu külget siis siis nii nagu nimetus ütlebki on, on ühtedel on väliskõrv, kuigi üsna pisike ja niru siiski olemas, aga päris hülged on niisugused, kellel väliskõrva üldse ei ole, on ainult kõrvaava, mida nad et vee alla sukeldudes saavad, isegi sulgeda. Ja selles mõttes siis neid kõrvu külgeid looduslikult Eestis ei ole kunagi olnud. Aga päris hülgeid on meil kaks põhilist liiki, on on viigrite ja hallhülged. Kunagi on siiakanti sagedamini sattunud ka kolmas liik randalhüljes, kes levib tegelikult Läänemere läänepoolsetes piirkondades ja viimased sadakond aastat pole fikseeritud kinnitatud leida nüüd Eesti vetes. Aga kaks liik on meil olemas ja iseäranis siis praeguses seisus hallhülged on nii, et, et võib-olla kogu Läänemere kõige elujõulisem hallhülgepopulatsioon on, on tegelikult Eestis. Aga randal hüljest pole siis eesti vetes enam erilist lootust kohata. No tähendab Et tal on võimalus siia jälle tulla ja teda noh siin kuskil enam kui 100 aastat tagasi on nagu tihedamini nähtud ja kui palju need inimesed siis oskavadki määrata üles näevad ja kui nad aru saavad, et ei ole mitte meremadu, vaid on hüljes. Kui ta just ei tule niiviisi kaldale nagu, nagu sügisel siis seal Loovia kandiseks suvitajaid kimbutas. Ja sealjuures ei ole nende asurkonna, et alati olnud ühesuguses seisus kuskil kolm 40 aastat tagasi oli hallhülgeseis Eestis oluliselt kehvem ja ja viiger oli päris päris heas seisundis. Praegu paraku tänu sellele, et on olnud ridamisi üsna palju niukesi kehva de jääoludega peaaegu jäävabasid talvi ja, ja kuna viiger on, on väga jääga seotud ja, ja ja poegib päris jää peale, siis niisugustel aastat seal on lihtsalt suurem enamus juurdekasvu hukkunud, rääkimata muidugi inimtegevusest, mis, mis ühelegi hülgele noh, nagu väga pai ei, ei kipu tegema. Viiger hallhüljes on meil siiski olemas, aga mis põhjusel randal meid hülgas, no tähendab. Eks jällegi, ilmselt on see ka kliimaga seotud pärast, et siis kui kui olid pisut soojemad perioodid, siis siis on, on neid olnud praeguste luuleidude ja, ja, ja ka üksikute trügi allikate alusel noh, oluliselt rohkem ja miski ei välista, et see olukord ei või muutuda ja, ja kui nüüd kliima soojenemine tõesti tõesti olema, kuigi selle üle siiani vaieldakse, siis aga tundub, et, et siiski üsna selgeid märke selle kohta on siis, siis võib väga kergesti juhtuda, et randal meile uuesti ilmub, nii et päris vale see ei ole, kui, kui me räägime kolmest liigist. Et Eesti imetajate nimistust ei ole teda kustutada. Kuidas satuvad hülged loomaaeda, loomaaeda nad kipuvadki niiviisi sattuma, et, et nad kõigepealt, et kas inimesed juttuvad jää peal liikuma, kui jutt on, on viigripoegadest või siis saartele ja ka mandrirannikule satuvad mõnikord hülgepojad ja noh, kuigi ema ei jäta neid sugugi maha, on sedasi. Ta ütles, kipuvad hulkuvad koerad neile liiga tegema ja nii edasi ja, ja inimesed, et siis korjavad neid tihti üles ja alati ei kiirusta neid loomaaeda tooma ja on väga palju juhuseid, kus inimesed tahtest on tegelikult need hülgepojad ära tapnud, pakkudes neile lehmapiima ja kuna ülge puudub niisugune võimed piimasuhkrust jagu saaks, siis on see lehmapiimaandmine võrreldav mürgikarikat võrreldav mürgikarikaga just, ja kui, kui nad loomaaeda toodi või ka tuuakse, siis tänapäeval on küll võimalik suure raha eest hankida ka hülgepiimaasendajat ja on palju lihtsam nende üleskasvatamine, aga omal ajal kui, kui noh, midagi niisugust nõukogude liidus ja ma ei tea, kui palju seda sel ajal mujal maailmaski veel oli siis, siis meie kasvatasime neid üles niiviisi. Me ajasime hakkmasinast läbi kalu, segasime nad veega niisukeseks paraja püdelam konsistentsiga seguks panime mingil määral juurde ka kalamaksaõlist, et hülgepiim on, on äärmiselt rasvane. Ja siis sondiga jõuga päris siis söötsime neid ja päris alguses alati ei õnnestunud, aga mida rohkem inimesed selle asjaga tegelesid, seda, seda suuremad nende kogemused olid ja, ja selles mõttes me oleme kümneid hülgepoegi niisugusel viisil elule aidanud. Aga jumala eest, kui inimesed leiavad hülgepojad, siis ärgu öelgu nad pakkugu lehmapiim. Jah, kellelegi võib see isegi võõrastavalt kõlada, et kuidas siis nii meie oma lehma, piim ja oma hülged puhtalt kodumaine värk ja kodumaised elukad, aga vaat ei sobi kõigile. Lehmapiim. Ja, ja muidugi selle tõttu, et need hülged on meie kodumaised elukad, ilmusid nad nad loomaaeda juba päris loomaaia algaastatel ja, ja on, on Melik jälle olnud. Ja Kadriorus mäletatavasti on sellest juttu olnud, oli tegelikult selle ligi kolmehektarist territooriumi keskel üks, üks ja ainus niisugune veevõtu koht, kust siis siis muudele elukatele seda laiali tassiti. Hiljem oli ajutiselt suvine torustik, mis, mis sel ajal pisut seda koormust leevendas. See tähendaski seda, et selle veevõtu kohavahetus läheduses said olla ainult need elukad, kellel mingit veekogu vaja oli. Ja niiviisi siis ümber selle nõndanimetatud kaevumaja, nagu seda loomaaia sisepruugis nimetati ümber selle olidki siis veelinnuaedikud ja, ja saarma puur ja, ja siis ka hülge bassein, nii et et selles mõttes siis see sai olla ainult ainult seal ja tänu sellele vähemalt ükski veevõtu koht, meil oli. Kui me pidasime viigreid, siis, siis viigritega on see, et viirida hoiavad endal rinda augu lahti ja see tähendab seda, et rahulikult võib lasta sellele basseinile jää peale tulla, nemad teevad omale niuksed augud, mille kaudu nad siis käivad, käivad sisse-välja ja ja pole probleemi, see on ka põhjus, miks nad jää peale poegivad ja just sedasama rinda augu kõrvale. Aga hallhülged on nii et ta on tegelikult ka meil oma noh, niisugusel kirde piiril enam-vähem ja ja noh küll, tegelikult päris ilmakaarte mõttes, ta ulatub põhja poole seal, kus golfioos väga soojaks merd teeb. Ja selle tõttu tema ei suuda endale rindauke teha ja kui me nüüd hallhülgeid peame ja veskimetsa meil ei olegi meil muid liike olnud siis me peame tal läbi hoidma seda jäävabana lahti, seda basseini ja vanasti käis niiviisi, et me lihtsalt lasime sinna vett juurde, aga nüüd juba kümmekond aastat, tegelikult käib meil see vesi läbi ringfiltrite ja siis filtris on, on see võimalus, et me pisut saandame seda, et see, mis filtrist tagasi läheb, see vesi. Ja siis ongi eriti lõbus vaadata, kui, kui väljas on 20 kraadi külma, jääbasseini servas on niukesed sakilised, jää hambad, aga hülged ujuvad seal lustiga. Nii nagu kõige kuumemal suvepäeval. Et hallhülge ka natuke rohkem tegu, kuna ta ei suuda seda auku sinna jää sisse kuidagimoodi tekitada, jah. Jah, sest et nad ühelt poolt kraabivad need viigrite, teiselt poolt sulatavad seda siis natukene oma omaenda soojusega ja närivad ja tulemuseks on ilus ümarik, siledate servadega auk, sellepärast et ta käib sealt siis välja ja. Aga hall hülgel puudub, selline kogemus ei teinud seda esiisad esiemad ja ei hakka tegema ka ja milleks, kui inimene aitab loomaaias loomaaias? On on teine olukord ja nad saavadki hakkama, nad jäävadki jää piirile. Ja teatavasti isegi meie Läänemeri ei külmu ülenisti tavaliselt see on üksikud üksikud aastad pikkade-pikkade ajavahemike jooksul, kui nüüd kogu kogu Läänemeri, et siin need lahet küll, aga kui võtta Saaremaast alates lääne poole, siis on Saaremaal ikkagi jäävaba piirkond täitsa olemas. Ja selles mõttes muidugi siis ei ole meie praeguses ajutises säilitamise baasis, nagu jutuks on olnud, mis ehitati, ei ole küll mingit väga luksuslikud tingimused hülge eile aga on niisugune basseinikene, kus meil oli vahepeal neli hüljest, õigemini kaks paari ja kuigi nad on meil aastaid seal siginenud, siis siis niisugustes suhteliselt kitsastes oludes, kuna suhteliselt kohe peale poegimist hakkavad emahülged uuesti hindama, siis ei ole meil õnnestunud. Varasematel aegadel, kui neid hülgeid kaks paaria oli poegi päästa, Nad jäid nende möllavad isa hüljeste tegevuse tõttu hätta ja, ja uppusid enamasti ära. Aga nüüd, kus meil on üks paar, siis on õnnestunud juba juba paar aastat ema hülgel rahulikult poegi üles kasvatada. Et selles mõttes kunagi, kui meil peaks õnnestuma jutuks olnud esimese etapina jääkarudele tehtav ekspositsioon ja jätkuvalt sinna kõrvale siis tulevikus ka ka loevalistele, siis on see asi, et võib-olla saavad meie hülged endale tulevikus ka loomväärsemad tingimused, aga hädapärased, nisukesed, miinimumvajadused võimaldab praegune bassein ja noh, kui nüüd need kaks kohalikku hülgeliike on meil meil nüüd olnud vahelduvalt üsna pikk aega, siis, siis tegelikult vanal territooriumil tuli meil, et mõned korrad ka katsetada eksootilisemad pärisi ülestega ja, ja nimelt siis Baikali järvest pärit Baikali viigritega, kes siis on kõige väiksemad päris hülged, kõige valivamad toidud, aga kuna jah, nad on, on nagu teadlased ütlevad, Emmdeemne, Baikali liik kuskil mujal neid ei ole, siis on nende toidulaud ka suuresti Emmdeemne ja põhitoit, mida nad seal toiduks tarvitavad, on ülirasvase lihaga baikali teemne kala, Omul mis on inimestelegi suur delikatess, no mis on inimestelegi delikatess, aga sellele Baikali viirile delikatess vaid põhitoit kõige tavalisem, kõige tavalisem siis siis siis me jäime algul esimene asi, mis nendega alati oli see, et nad ei õppinud kuidagi surnud kala sööma. Selle küsimuse suutsime lahendada sellega, et me igal hommikul saatsime auto kakumäele ja need tõid kalurite käest elusaid elusaid kalu ja siis järk-järgult oli võimalik nad õpetada surnud kalu sööma. Aga nõukogude ajal ei olnud ka toidulisandeid võimalik saada, mis võimaldasid Lääne Loomaaedadel siis seda Hummuli ja kohaliku kala erinevust, et kompenseerida siis siis ei pidanud Baikali viigrid meil liiga kaua vastu ja siis me loobusime nendega nendega katsetamisest üldse, aga saatsite nad siis kuskile nõnda teinud, omada? Tähendab jah, osa sai ära saadetud ja osal tuli meie koolirahaks siis üldparadiisi minna. Aga jah, ei ole meil õnnestunud normaalselt pidada peale meie nende päris hüljestel. Peale selle on meil olnud ka kuskil 40 aastat või 35 aastat tagasi ekspositsioonis üks liik kõrvu külge ei tea ja nimelt siis Lõuna-Aafrika Meriga aru, kuidas tema teile, Sart tema sattus meile tegelikult niiviisi, et Sevastoopoli akvaarium oli hädas, tähendab sellega, et nendel oli kaks isast aafrika veri, karu ja nende eesmärk oli tegelikult, kui nad nad endale olid muretsenud, muretsesid need niiviisi, et et meremehed, kes siis musta mere ja, ja maailmamerede vahel seilasid, need siis tõid neile. Ja alguses nad lootsid, et saab nendega teha trikke, mida tegelikult tehakse California meri lõvidega, sest nendel on nina ehitus natuke teistsugune, et on, on niisugune hea sile nina, otsaväli kui palli väga hea peale panna, aga aafrika merikarul on ümar nina, mille peale ta pall hästi seista ja siis nad tahtsid nendest lahti saada, et nad välja vahetada California merilõvide vastu. Ja, ja siis siis ma käisin ise neid seal Krimmist ära toomas. No mis oli ka paras seiklus, sellepärast et, et nad ütlesid nagu meil, et et need loomad on, on suured ja rasked ja isasloomad ongi suured ja rasked niuksed paariskilosed ja ütlesid meil lennukiluugid, kui suured on, eks ole, et pikkus, niisugune laius niisugune ja ja meie teeme ja siis hakkasid neid kaste tegema neid transpordikaste, millega ära tuua. Ja siis lennuühendus tol ajal oli Tallinna ja, ja Krimmi vahel otse lennuühendus. Aga see oli siis siin Feuroopalisse. Nii et, et me lendasime siis nende kastidega sinna Simferopolis, siis tuli seal kohalikust, et autobaasist leida mingi masin, millega siis nende kastidega Sevastoopolis sõita. Ja kui me siis sinna olime jõudnud, siis suure vaevaga öeldi meile, merikarud on siin, et pange kasti, viige ära, sest me nägime esimest korda neid elukaid ja niiviisi, aga noh, ikka õnnestus seal augu pähe rääkida nendele kohalikele töötajatele. Väikese niisuguse heateo eest sai siis siis koorm peale laetud seal lääne triit, seitsmekümnendad aastad, eks ole. Taandate algus, algus kogunisti. Et siis need, sealsed kohalikud paistsid siis pigem silma pisukese ükskõiksusega, nagu nõukaajale kohane oli? Oi siiski ühel hetkel teil sai nagu Ellektsionääritud ennast liigutama. Pressisid ikka ealisara välja, sellepärast et oma palga eest ei tahtnud seda teha. Sest see polnud nende tööülesanne ja, ja asi läks seda naljakamad, mina lendasin sinna nagu enne ette Sibeuroopalisse, et seal seda autot otsida, ette valmistada ja ja teine mees tuli nende kastidega hiljem järgi, sellepärast et, et raskus oli nendele elukatele nii suured, nii tuli ükshaaval tagasi tuua ja sellepärast pidi teine mees ka veel olema. Ja mismoodi Tallinnas need need kastid sinna lennukisse pandud olid täpselt, või olid nad siis pandud üldsegi hoopis teise pakiruumi. Aga siis, kui me olime paarisajakilosed elukad sinna sisse pannud ja, ja hommikul siis noh, ma siis ikkagi arvasin, et minu kui asja eest vastutaja ülesanne on viimasena sealt ära tulla, et siis esimest merikaru hakkasin siis selle kolleegiga tagasi Tallinnasse saatma, tema läks, istus oma piletiga lennukisse, mina sõitsin siis sellest pagasiaidast selle merikaruga sinna lennuki juurde. Ja siis selgus, et, et selles pakiruumi, mille luugi mõõdud meil olid antud ja kuhu pidid nad minema, sest et selle raskusega elukad ei andnud mujale panna lennuk tasakaalust välja läinud oli küll tehtud, täpselt nii lai ja nii kõrge see kast, kui, kui oli see luuke, aga keegi pole selle peale tulnud, et luugi nurgad on lennukil kumerad. Ja siis tuli hüljes sellega siis öeldi mulle niiviisi, et noh, peale ei mahu ja ja mina ütlesin küll, et nutnud, kuidas need kastid siia said, tulite sama sama lennukiga siis järsku üks ütles mulle, et Nutširs silmak moosima. Mina ei saanud algul aru, mis, mis võib tähendada niisugune tähendab väljend, et külapoe kaudu saab selle kasti peale panna. Mõtlesin, et kuhu ma selle kasti peale seda, kui hästi hakkab ümber tegema, siis on mulle, näitasid kõrisõlme pihta, mis tähendas seda, et kui sa nüüd jooksed sinna külapoodi ja tood pool liitrit, siis me leiame võimaluse selle peale panna. Võlurohi tuli muretseda kiiresti ja, ja siis ma jooksindisid, läheb elu rahu järele ja, ja kui nad nägid, et ma ikka õige asjaga tagasi tulin, siis käis hirmus ragin ja lükata ei, tähendab see kast niiviisi peale, et need kumerad, nurgad paindusid sissepoole ära ja siis otsiti näpitstangid ja hakati seda lennukikeret uuesti sirgeks lükkama. Aumehed olid selles mõttes küll, et kui ma järgmine hommik, siis ise istusin lennukis, sest selle pagasiluugi kaudu mina lennukisse minna ei saanud siis, siis ma küll hirmuga mõtlesime, et kas nüüd see külapoeskäik ja tänaseks ka mõjub või, või ei panda täna peale seda kasti, aga aga kui Tallinnas maandusin ja rõõmuga nägin, et oli see kast olemas ja võeti sealt ka maha, sellepärast et ega teda sinna peale jätta ei saanud, aga aga see vaene lennuki plekk sai küll mitut kanti pidi vintsutatud. No see oli siis tõeline vedamine, et sellest võlurohust aitas ikka mõlema kasti. Mõlema kasti jaoks ja igas mõttes oli tõeline vedamine, sest et tuli vedada neid kõrvu külgete hulka kuuluvaid Aafrika merikarusid, kes siis üsna mitu aastat, et seal vana platsi peal külastajaid rõõmustasid ja noh, paraku jällegi seesama asi, et talveperiood mõjus neile rängemalt väga kesised olid need talvitustingimused ja ja, ja üle mõne aasta kahjuks nad vastu ei pidanud ja ja kes tahab praegu seda elukat näha, siis tuleb minna Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumisse, kus siis topise kujul on, on olemas ja seal oli ka nii et ma ei ole nüüd viimasel ajal käinud vaatamas, kas nad on ta ümber teinud, aga aga alguses noh, sellest on juba ka ju väga pikka aega möödas üle 30 aasta, kui, kui siis preparaator, kes oli näinud ainult, et meie kohalikke hülgeid ja polnud kõru külge ega kokku puutunud, siis siis tegi topise, nii et tagumised laevad olid taha suunatud nagu päris hülgel, aga ei tulnud selle peale, et käru külgel tegelikult on, tagumised loevad, kui ta kuival on, on suunatud ettepoole ja ta liigub kuival maal. Või ta loivab kuival maal palju kiiremini ja osavamalt, kui seda teevad päris hülged. Nüüdsel ajal saab siis Tallinna loomaaias imetleda hülgeid ja nende loivamist ja muid tantse. Aasta ringi. Ja loodetavasti kui meil õnnestub polariumit tõesti ehitama hakata ja, ja ka edasi ehitada, siis siis tulevad korralikud basseinid nii päris hüljestele kui ka. Ei oska öelda, millistele liikidele aga kindlasti mingisuguse kõrvu külge liigime, kavatseme tulevikus sinna ka rahvale rõõmuks nähtu. Selline oli siis tänane saade. Stuudios olid Mati Kaal, Andi Normet-Saarna ja Maris Tombak. Kuulmiseni nädala pärast. Loomaaialood. Loomaaia loomisel.
