Kui eelmises linnukooli saates tutvustasin kiivitajat siis täna õpime tundma lindu, kes on vähemalt nime poolest kiivitajale üsnagi sarnane. Kui me vahetaksime kiivitaja nimes kaks esimest II-tähte O vastu välja siis saame sellise linnu nime nagu koovitaja. Tegelikult see viitab küll terve lindude perekonnale ja liike selles perekonnas on maailmas üheksa. Praegu kaks neist liikidest on väljasuremise äärel või juba välja surnudki, nagu ühe liigi kohta arvatakse kovitajad kuuluvat kurvitsialiste sugukonda. Ja seda sugukonda koos veel mõne teise sugukonna esindajaga kutsutakse kahlajateks. Miks just kahlajadeks? Sellepärast, et need linnud siis kahlajate armastavad päris palju aega. Ta madalas rannikuvees sulistades oma kõrgetel pikkadel jalgadel ja otsivad oma nokaga, mis samuti üsna sageli on pikk sealt veest ja mudast erinevaid selgrootuid, kellest nad toituvad. Kovitajate ühiseks tunnuseks on samuti pikk nokk, aga eripära on, et see on ok, on allapoole kaardunud. Sellise nokaga on neil väga hea sorkida pehmes pinnases või punastel aladel ookeanide tõusu-mõõna piirkonnas. Kõverotsaga nokka saab torgata ka kivikeste või erinevate Urgete vahele, sealt selgrootuid välja sikutada. Noh, näiteks erinevaid usse, kes muda sisse urge teevad või näiteks krabid, kes samuti urgudes elavad Eestis kohatavast kahest liigist. Tavalisem on suurkoovitaja ja teda võime kohata põldudel, heinamaadel ja soodeski. Teine liik väikekoovitaja on palju haruldasem ning tema pesitseb meil lagerabades. Tema põhiline pesitsuspiirkond on tegelikult meist põhja pool ja tema iseloomulikuks elupaigaks on lage tundra. Talvitusalad jäävad neile Aafrikasse. Enne tagasirännet pesitsusaladele ehk siis põhja poole avaneb paljudel kovitajatel võimalus süüa anud täis krabidest, kes massidena tulevad ookeanide merede kallastele sigima. Ka suurkoovitaja talvitub Aafrikas, aga ka Vahemere lõunaosas ja ka lääne Lääne-Euroopa rannikul. Osakovitajatest jäävad talvitusaladele ka pesitsusperioodiks ja veedavad seal kambakesi aega parajaks. Suurkoovitaja on väga eriline ja meeldejääv mängulaul. Isane koovitaja teeb oma lauglevad mängu lendu ja samal ajal laseb kõlada flööti val ja kergelt väreleval helireal. Kuna kurvitselised ei ole siiski päris laululinnud, siis eestlaseks lauluks seda nimetada pole, kõige aga sisu jääb ikka samaks. Ka koovitaja isaslinnu kevadised häälitsused on mõeldud samamoodi pesitsuspaiga tähistamiseks ning vastassugupoolele mulje avaldamiseks. Kuulame siinkohal salvestust kõrvemaalt Roosna-Alliku soost kus kuule mäeni, koovitaja luisutavat drillerdavat häält kui ka Detride mängu mulinat ja kõhine.
